Obsah (5)

§ 7§ 24§ 25§ 6§ 8

ÄRAKIRI 2-04-760 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marika Leimann Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 30.mai 2006.a. Rakvere kohtumaja Tsiviilasja number 2-04-7

§ 7

lg.1 kohaselt algab 4 kuuline nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Hageja sai teada oma õiguse rikkumisest, s.o. seadusega ettenähtud päevarahade mittemaksmisest siis, kui kostja esitas töövaidluskomisjonile 18.05.2004 lõpparve arvestuse, millise kohaselt on hageja lõpparve suuruseks 86 krooni saamata jäänud puhkuse kompensatsioonina ühe päeva eest. Seega hakkas käesoleval juhul päevarahade nõude esitamise tähtaeg kulgema 19.05.2004, s.o. päevast, mil töötaja sai teada oma õiguste rikkumisest, sellest et tööandja ei olnud lõpparve hulka arvestanud töötajale väljamaksmata töölähetuse päevarahasid. 28.06.2004 sissetuleva kirja postitemplit kandev hagiavaldus on seega esitatud tähtaegselt. Tööandja kohustus maksta päevaraha ja lähetuskulusid- vastav kompensatsiooni suurus, maksmise tingimused ja kord- tuleneb Vabariigi Valitsuse 22.12.2000 määrusest nr. 453. Kuivõrd tegemist on seadusest alamal seisva aktiga, siis ei ole mõistlik eeldada, et hageja, õigusteadmisi mitteomava isikuna, oleks vastava aktiga tutvunud ning oleks olnud teadlik oma õiguste rikkumisest. Ei ole ka mõistlik eeldada, et töösuhte kestes hakkaks töötaja tööandjale esitama nõudmisi võimalike väljamaksmisele kuuluvate summade osas, kuivõrd töötaja on töösuhtes nõrgem pool ning vastavate nõudmiste esitamine võib kaasa tuua töösuhte lõppemise, milline ei ole kahtlemata töötaja huvides. Kuivõrd seaduse kohaselt tuleb töölepingu lõpetamisel töötajale välja maksta kõik temal saada olevad summad, siis on põhjendatud vastava nõude esitamine pärast töösuhte lõppemist ning lõpparve saamist. Vaatamata asjaolule, et kostja on esitanud korduvalt väiteid selle kohta, et ta on maksnud hagejale nii päevarahasid kui puhkusetasu, on menetluse käigus läbiviidud ekspertiisiga tuvastatud, et kostja poolt esitatud palgalehed ei ole tõenäoliselt allkirjastatud hageja poolt, lisaks on kaks palgalehte üldse ilma hageja allkirjadeta. Seega on kostja kui tööandja väited selle kohta, et vastavates maksedokumentides tulenevad summad on hagejale välja makstud, ebaõiged. Kostja ei ole tõendanud asjaolu, et hagejale on puhkusetasu ja päevarahad makstud kas siis sularahas kassaväljamineku orderitega või pangaülekandeid tõendavate dokumentidega. Kostja on leidnud, et hagejal ei ole õigust esitada nõudeid, mida ta töövaidluskomisjonis pole esitanud. Hageja leiab, et kostja on meelevaldselt ning kontekstiväliselt käsitlenud

§ 24

lg.1, mis sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad pooled pöörduda sama vaidluse läbivaatamiseks kohtusse ühe kuu jooksul. Sellest sättest ei tulene, et kohtusse ei võiks pöörduda ka täiendava nõudega. Riigikohtu seisukohtade kohaselt kehtib 1-kuuline tähtaeg üksnes nende töölepingu lõpetamise vaidlustamisega seotud nõuetele, millised olid esitatud komisjonile läbivaatamiseks ja milliste kohta komisjon tegi otsuse. Seega on lubamatu esitada kohtule uusi töölepingu lõpetamisega seotud nõudeid. Kuivõrd käesoleval juhul on tegemist aga päevarahade nõudega, siis ei ole vastava nõude esitamine keelatud vaatamata asjaolule, et hageja komisjonis seda nõuet ei esitanud. 3 Kostja vastuväited Kirjalikus vastuse hagile kostja esitatud hagi ei tunnista. Juhindudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.11.2001 otsusest, võivad vaidlevad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse. Sellest tulenevalt tuleks töövaidluskomisjonile nõude esitanut käsitleda hagejana ja poolt, kelle vastu on nõue esitatud, kostjana.

§ 24

lg.2 sätestatu, mille kohaselt kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus, kehtestab kohtusse pöördumise vormi. Kuna

§ 25

lg.1 tulenevalt töövaidluskomisjoni otsus ei jõustu, siis võib hageja, kes ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega, taotleda kohtus sama töövaidluse läbivaatamist. Kohtus läbivaadatavat töövaidlust saab pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad komisjonile esitatud avalduse ja esemega. Hageja nõudis töövaidluskomisjonis: 1) saamata puhkuse hüvitust 110 päeva eest summas 32 067.20 krooni, 2) hüvitust tööraamatu kinnipidamise eest summas 7903.60 krooni, 3) hüvitust lõpparve kinnipidamise eest summas 8891.55 krooni. Hagiavalduses on hageja esitanud puhkusetasu nõude summas 9460 krooni, päevarahade nõude summas 248 850 krooni ning taotleb ekspertiisi määramist ja algdokumentide esitamist. Kostja leiab, et päevarahade nõue on põhjendamatu, hageja on päevarahad saanud, nõue on aegunud ja ei ole antud töövaidluse läbivaatamise ese.

§ 6

lg.1 kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, v.a.

§ 6lg.2 ettenähtud juhul.

Päevaraha puhul on tegemist hüvitisega vajalike töötingimuste loomisel vajalike kulude hüvitamiseks. Töötajale pidid need kulutused olema selged hiljemalt töölähetusest tagasipöördumisel ja ta pidi koheselt nõudma oma rikutud õiguste tunnustamist ja esitama päevarahade tasumise nõude, juhul, kui ta leidis, et neid ei saanud. Päevarahade hüvitamise nõude puhul ei ole tegemist palga maksmise nõudega. Palgaseadus eristab palka, tagatisi ja hüvitusi. Palgaseadus ei käsitle tagatisi ja hüvitisi palgana. Ka hageja arvates ei mõjuta päevaraha suurus puhkusetasu suurust, kuna hageja palub välja mõista puhkusetasu keskmisest päevatasust lähtudes, mis on 86 krooni. Päevaraha hüvitamise nõude puhul ei ole tegemist palga maksmise nõudmisega, kuna päevaraha ei ole aluseks puhkusetasu ja keskmise palga arvutamisel. Puhkusetasu arvutamise korra § 2 lg.3 ja keskmise palga arvutamise korra § 2 lg.3 kohaselt päevatasu arvutamisel ei võeta arvesse puhkusetasu, ravikindlustuse hüvitist ja teisi summasid, mida palgaseaduse kohaselt ei käsitata palgana. Hageja on saanud põhipuhkuse ja puhkuseraha igal tööaastal. Kokku on hageja kasutanud puhkust 106 päeva, kogu tööaja eest oli saada 107 puhkusepäeva. Töövaidluskomisjonis kinnitas kostja ühe kasutamata puhkusepäeva tasumata jätmist summas 86 krooni. Puhkusetasu maksmist tõendavad kassa väljamineku orderid ja palgalehed. Kostja leiab, et töövaidluskomisjoni otsus oli seaduslik, mistõttu tuleb ka käesolev hagi jätta rahuldamata. Kohtuliku vaidluse teeside kohaselt on hageja nimetanud oma tõenditeks sõidupäevikud ja väljavõtted hageja passist ning väidetavalt on hageja töötanud puhkuse ajal. Hageja on märkinud, et ta unustas ära sõidud nr. 58, 59, 60,

1. Hageja suurendas hiljem oma nõudeid, osutades tehtud arvutusveale. Kostja leiab, et hageja on puhkusetasu saanud. Hageja sõidupäevikud võimaldasid hagejal sõite ära unustada ja passikoopiad ei kinnita komandeeringus viibimist. Vaid tööandja lähetab töötaja väliskomandeeringusse. Töötaja passikoopiad ei tõenda lähetamist ettevõtja nimel ja ei tõenda ettevõtja nõusolekut päevaraha 4 tasuda. Tööandja aktsept on antud nendele välislähetustele, mille kohta on koostatud komandeeringu aruanne ja mida on raamatupidamisarvestuses kirjendatud ja kajastatud. Hageja ei olnud huvitatud sõidumõõdiku paberkandjal fikseeritud andmete kasutamisest, kuigi kostja esitas need kohtu nõutud kuupäevaks. Kostja leiab, et dokumentide võltsituse väitega võiks hageja tõendada oma nõuet osaliselt, mitte täielikult. Kui hageja nimetatud dokumendid oleks võltsitud, oleks hagejal saamata päevaraha 25 päeva eest 8750 krooni ja puhkusteasu 9274 krooni. Siinjuures tuleb rõhutada, et puhkusetasu arvestamisel ei saa kogu töötamise ajal väljateenitud puhkusepäevade arvu korrutada viimase puhkusepäeva suurusega 86 krooni. Teatavasti kujunes hageja puhkusetasu vastavalt tema väljateenitud töötasule ja moodustas 2001.a 49,47 krooni,
2. aastal 891.67 krooni ja 2003 aastal 86 krooni. Kui hageja vaidlustas ainult osa ordereid, kus kajastati alati ka päevaraha, siis pidi hagejal ka vaidlustatud orderite järgi olema selge, kuidas ja kui palju talle päevaraha arvestati. Töötasu suurused olid hagejale selged, kui ta pöördus komisjoni. Tema nõuded olid täpselt väljaarvutatud ja tuginesid konkreetsetele päevatasudele. Kui hageja nõudis saamata puhkuse 110 päeva eest 32 067.20 krooni, siis on selle aluseks 291.52 krooni, kui ta nõudis tööraamatu kinnipidamise 20 päeva eest 7903.60 krooni, siis oli selle aluseks päevatasu 395.18 krooni, kui hageja nõudis hüvitust lõpparve kinnipidamise eest 8891.50 krooni, siis oli selle aluseks 444.58 krooni. Alusetu on hageja väide, et ta sai oma töötasu suurusest teada puhkusetasu arvestamise aluseks oleva päevatasu suuruse teadasaamisega summas 86 krooni. Puhkusetasu ja keskmise palga arvestamise kord on erinevad. Istungil seletas hageja, et ta ei vaidlustanud päevaraha maksmist, kuna ta soovis säilitada töösuhte kostjaga. Järelikult oli hageja teadlik kõikidest temale väljamakstavatest summadest ning oli teadlik, et päevarahad olid välja makstud ja seega on igasugused nõuded selles osas aegunud.

§ 6

kohaselt töösuhetes tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg on 4 kuud, v.a. § 6 lg.2 ja 3 nimetatud tähtajad. Kuna tegemist ei ole nõuetega, mis tulevad §-st 6 lg.2 ja 3, siis vastavalt

§-le 8 lg.4 peab nõude esitaja tõendama, et pöördumine töövaidlusorganisse õigeaegselt ei olnud võimalik. Hageja ei ole tõendanud, et tal ei olnud võimalik õigeaegselt töövaidlusorganisse pöörduda, vastupidi, ta selgitas, et ei soovinudki nõudeid esitada. Eksperdiarvamusest nähtub, et arvamus on antud tuginedes tõenäosusele, samas on arvamuses ära toodud piisavalt kokkulangevusi, on osutatud järsule või lamedamale kaarele, seotusele või sidumatusele, nurklikule liikumisele. Kostja leiab, et sellised nn. eritunnused võisidki anda aluse arvamuseks- tõenäoliselt on või ei ole- määratlemata tõenäosuse suurust. Samas on ka võrdlusmaterjali allkirjad täiesti erinevad, hageja võis võrdlusmaterjali andmisel tahes või tahtmata oma allkirja varieerida. Kostja põhiväide on see, et hagi on aegunud, hageja pole esitanud mingeid olulisi asjaolusid, mis tõendaks, et tal ei olnud võimalik õigeaegselt töövaidlusorganisse pöörduda. Kohtu tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid, kohaldatud seadused. Palgaseaduse § 27 lg.1 kohaselt töölähetusse saadetud töötajale säilitatakse töökoht ja tagatakse keskmine palk. Palgaseaduse § 27 lg.2 kohaselt töölähetusse saadetule hüvitatakse sõidukulud töökohast lähetuskohta ja tagasi, majutuskulud lähetuspaigas, muud lähetusülesande täitmisega seotud kulud ning makstakse päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest. Palgaseaduse § 27 lg.3 kohaselt töölähetuse hüvituse ja päevarahade alammäärad ning maksmise tingimused määrab kindlaks Vabariigi Valitsus. 5 Päevaraha maksmise kohustus tuleneb nimetatud seaduse alusel 22.12.2000 Vabariigi Valitsuse vastuvõetud määruse nr. 453 §-st 4, mille kohaselt tööandja on kohustatud maksma töötajale töölähetuses oldud aja eest päevaraha vähemalt käesolevas määruses sätestatud alammäära ulatuses. Puhkuseseaduse § 25 kohaselt töölepingu lõppemise korral on tööandja kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (

) § 6 lg.1 kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, v.a. käesoleva §-i 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul.

§ 6

lg.2 kohaselt töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg on üks kuu.

§ 6

lg.3 kohaselt palga maksmise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat.

§ 7

lg.1 kohaselt nõude esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest.

§ 8

lg.2 kohaselt töövaidlusorgan kohaldab aegumist ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust.

§ 8

lg.4 kohaselt töövaidlusorgan ei kohalda aegumist, kui nõude esitaja tõendab, et pöördumine töövaidlusorganisse õigeaegselt ei olnud võimalik

§ 24

lg.1 kohaselt töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks kohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Saamata jäänud päevarahade nõude hindamiseks kohus leiab, et vaja on tuvastada. 1) kas hageja on esitanud töövaidluskomisjoni ja kohtusse sama või erineva nõude, 2) kas nõude esitamise tähtaeg on 1 kuu või 4 kuud ja 3) millal sai või pidi hageja teada saama oma õiguste rikkumisest. Nimetatud asjaolud vajavad selgitamist lahendamaks kostja taotlust aegumise kohaldamiseks. --hagi kohaselt on töövaidluskomisjoni esitatud nõudeks 110 päeva eest saamata jäänud puhkusetasu 32 067.20 krooni ning tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise nõue. Kostja väidab oma kirjalikus vastuses, et kohtus läbivaadatavad töövaidlust saab pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad komisjonile esitatud avalduse aluse ja esemega. Seega, esitades hagis nõude puhkusetasule summas 9460 krooni ja päevarahade nõude summas 248 850 krooni, on esitatud osaliselt erinev nõude. Seda asjaolu, et puhkusetasust ülejäänud osas on tegemist sisuliselt erinevate nõuetega, on kinnitanud ka hageja oma kohtukõnes, öeldes, et

§ 24

ei keela pöörduda kohtusse täiendava nõudega ja et 1-kuuline komisjoni otsuse vaidlustamise tähtaeg kehtib vaid töölepingu lõpetamise vaidlustamisega seotud nõuetele. 6 Kohtu järeldus: kohus leiab, et saamata jäänud puhkusetasu nõue on sama olnud nii komisjonis kui kohtus; asjaolu, et hageja on kohtusse pöördumisel esitanud puhkusetasu nõude väiksemas summas kui ta seda nõudis komisjonis, ei anna alust väita, et tegemist oleks erineva nõudega. Hageja ei nõua kohtus enam tööraamatu ja lõpparve kinnipidamiste hüvitamist. Kohtusse esitatud nõuet-hüvitada saamata jäänud päevarahad- ei ole komisjonis esitatud. 2) kuivõrd päevarahade nõude puhul ei saa olla tegemist komisjoni poolt selle nõude kohta tehtud otsuse vaidlustamisega, tuleb tuvastada, milline on sellise nõude esitamiseks seaduses sätestatud tähtaeg. Selleks omakorda tuleb tuvastada, kas päevarahade nõude puhul on tegemist

§ 6

lg.1 mõttes töösuhtes tulenevate rikutud õiguste kaitsega või sama sätte lg.3 kohaselt palga maksmise nõudega. Esimesel juhul on nõude esitamise tähtaeg neli kuud, teisel juhul 3 aastat oma õiguste rikkumisest või sellest teadasaamisest. Palgaseaduse § 2 kohaselt palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Palgaseaduse § 2 lg.4 kohaselt lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest. Palgaseaduse § 2 lg.5 kohaselt juurdemakse on summa, mida tööandja maksab töötajale selleks, et tagada talle ettenähtud palgatase ja hüvitada võimalik palga vähenemine. Töötajale töölähetuses viibimise eest makstav tasu on reguleeritud palgaseaduses tagatiste ja hüvituste peatükis §-s 27 ja selle kohaselt töölähetusse saadetud töötajale tagatakse keskmine palk ning talle hüvitatakse sõidukulud, majutuskulud, muud kulud ning makstakse päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise eest. Sama sätte 3. lõike järgi töölähetuse hüvituse ja päevaraha alammäärad ning maksmise tingimused määrab kindlaks Vabariigi Valitsus. Seega on seaduse kohaselt palga ja töölähetuse hüvituste puhul tegemist erinevate mõistetega. Kostja seisukoht, vastupidiselt hageja arusaamale on, et tööandja peaks olema huvitatud lähetuste maksmisest juba seetõttugi, et erinevalt palgast, mida maksustatakse, ei kuulu töölähetuse katteks väljamakstavad hüvitused tulumaksu seaduse kohaselt maksustamisele. Päevaraha tuleb kohe välja maksta ja kui hageja seda ei saanud, oli tal võimalus koheselt pöörduda nõudega tema poolt valitud töövaidlusorganisse. Kohtu järeldus: töölähetuse päevarahade puhul ei ole tegemist palgaga, seega tuleb isikul, kes leiab, et tema õigust on päevarahade mittemaksmisega rikutud, pöörduda PalgaS § 34 kohaselt hüvituse saamise nõudega

ettenähtud korras. Sellise pöördumise korra ja tähtajad sätestab eelmärgitu kohaselt

§ 6

lg.1: töösuhetest tulenevate rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg on 4 kuud, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. 3) hageja väitis, et ta sai oma õiguse- saada päevarahasid- rikkumisest teada peale seda, kui ta töövaidluskomisjonis sai teada lõpparve arvestuse. 7 Kostja kohtuliku valduse teeside kohaselt on hageja kinnitanud, et kuna ta ei soovinud töösuhet katkestada, ei vaidlustanud ta päevarahade mittemaksmist. Järelikult oli hageja teadlik kõikidest temale väljamakstavatest summadest ning oli teadlik, et päevarahad olid makstud ning et igasugused nõuded selles osas on aegunud. Kohtu järeldus: kuna hageja kinnitas, et ta on ka enne selle tööandja juures töötamist töötanud rahvusvaheliste vedude autojuhina ja et talle on makstud päevarahasid, siis ei saa pidada usutavaks hageja väidet, et ta ei teadnud oma õigusest saada päevarahasid. Kuivõrd hagejal oli teada, milline on tema töölepingu järgne palk, siis pidi hageja ka aru saama, kas talle palgapäeval maksti üksnes palka või ka muid hüvitisi. Hageja, kinnitades, et ta on varasemalt sarnase töö tegemise kogemusega isik, ei saa ka väita, et ta ei pidanud teadma seadusest alamal seisvaid akte, mis määratlesid töölähetushüvituse arvutamise ja tasumise korra. Põhimõte, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest, on tõlgendatav laiemalt, mitte üksnes sõna-sõnalt seaduse, kui kõrgeima jõuga õigustloova akti tähenduses. Kui hageja selgituse kohaselt maksti töölähetustega seotud makseid koheselt pärast lähetusest saabumist, pidi hagejale olema ka igakordselt arusaadav, kas tema õigusi päevarahasid saada, on rikutud või mitte. Kui hagejal oli teada kohustus esitada igakordselt komandeeringu aruanne, siis pidi tal olema ka selge, et selle tööandjale esitamise eesmärk on anda tööandjale võimalus välja arvestada päevarahad. Ja kui tööandja selliselt juba päevarahasid arvestas, siis pidi toimuma ka nende väljamaksmine hagejale. Kui seda ei toimunud Vabariigi Valitsuse määruses ettenähtud korras, nagu väidab hageja, siis pidanuks hageja ise hoolitsema selle eest, et õigeaegselt oma nõue esitada eelkõige tööandjale ja sealt lahenduse mittesaamisel korral kasutada õigust esitada vaie või nõue tööandja suhtes ettekirjutuse/otsuse saamiseks tööinspektsioonile /töövaidluskomisjonile. Esitatud hagi lisaks oleva, kostja poolt komisjonile antud selgituse kohaselt on hageja viimane töölähetus lõppenud 05.02.2004 ning selle sõidu päevarahad maksti hagejale välja 12.02.2004, Seega kui hageja väidab, et talle pole päevaraha selle viimase sõidu eest makstud, pidi ta oma õiguste kaitseks pöörduma nõudega töövaidlusorganisse nelja kuu jooksul ehk hiljemalt 06.juunil

1. Kõikide varasemate sõitude osas on väidetavalt maksmata jäetud päevarahade osas 28.06.2004 kohtusse saabunud nõue igal juhul aegunud, ja on seda ka viimase, 05.02.2004 lõppenud sõidu osas. Hagi selle nõude osas, mida töövaidluskomisjoni ei esitatud- päevaraha nõue- on esitatud seaduses sätestatud
2. kuulist tähtaega ületades, ehk päevarahade nõue on aegunud. Hageja väidab, et eksperdiarvamuse kohaselt ei ole kassa väljamineku orderil nr. 3, ehk orderil mis kinnitab viimase sõidu eest päevarahade maksmist, hageja allkiri. Isegi kui möönda, et eksperdi arvamus, mis ei ole antud ka kategoorilises vormis, on hinnatav niiöelda hageja kasuks, pidi hageja saama selles orderis näidatud töötasu kätte selleks asutuses ettenähtud ajal ja korras. Hageja ei ole esitanud nõuet, et tal on saamata jäänud palk; hageja väidab, et ta pole saanud orderi nr. 3 järgi päevaraha. Kuivõrd samal orderil on märked nii töötasu ehk palga kui ka päevaraha maksmise kohta, siis arvestades asjaolu, et hageja ei ole palga mittesaamist kordagi väitnud, ei saa pidada hageja väidet usutavaks. Ei ole võimalik, et hageja on osa ühele ja samale kassaorderile märgitud maksest saanud ja teist ei ole saanud. Või kui uskuda, et hageja ka palka ei ole selle orderi alusel saanud, siis tekib küsimus, miks ta ei ole esitanud saamatajäänud palga nõuet. Kohus peab mittearvestavateks hageja väiteid, et tulenevalt töötaja nõrgemast positsioonist tööalastes suhetes, ei soovinud ta töösuhte kestmise ajal hakata nõudmisi esitama. Kohus leiab, et sellisel juhul on hageja ise valinud võimaluse, et tema rikutud õigused jäävad kaitseta. 8 Selleks on töövaidlusi lahendavad organid ellu kutsutudki, et töötajad, kes leiavad, et nendega ei käituta õiguspäraselt, saaksid kaitset. Hageja subjektiivne arusaam ja soov säilitada sõbralikke suhteid tööandjaga, ei õigusta oma õiguste eest võitlemata jätmist. Õiguskirjanduses avaldatud seisukoha järgi oli küll tööõiguse kujunemise alguses tooniandvaks töötajate kaitse iseloom, kuid tänapäeval rõhutatakse ühe enam koostööd ning tähelepanu pööratakse suhte lepingulisele kujundamisele. Tööõiguse tekkimise perioodil oli töölepingute alusel töötavate isikute arv väike ning seega võis kaitse põhimõtet ka aktsepteerida, tänase seisuga võib aga väita, et vähemust enam kaitsta ei ole vaja, sest kes on juba töölepingu sõlminud, sellele laieneb ka tugev seaduses ettenähtud kaitse. Alusetu on töötaja hirm kaotada töösuhe tema poolt tööandjale seaduspäraste nõudmiste esitamise läbi, sest ehkki põhimõtteliselt võtab otsuse töölepingu lõpetamise vajalikkuse kohta vastu tööandja, peab ta seda tehes järgima seaduses ettenähtud tingimusi, millest tulenevalt on ka loetud tööandja vabadus lepingu lõpetamiseks tunduvalt piiratumaks võrreldes töötaja vabadusega. Seetõttu on ka põhjendamatu töötaja kartus jätta oma õigused aktiivse kaitseta üksnes töösuhte kaotamise hirmus. Eeltoodust lähtuvalt peab kohus põhjendatuks kostja seisukohta, et hagejal puudus igasugune takistus esitada päevarahade maksmata jätmisest tulenev nõue seaduses ettenähtud korras ja tähtajal. Saamata jäänud puhkusetasu kohta on hageja esitanud nõude töövaidluskomisjonis 110 päeva eest summas 32 067.20 krooni ning kohtus sama päevade arvu eest 9460 krooni, ehk arvestusega 86 krooni päev. Kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud arvestuse kohaselt on hageja igal aastal puhanud ja talle on puhkusetasu ka makstud. Hageja väitel on need maksedokumendid, mis fikseerivad talle puhkusetasu maksmist, võltsitud ja leiab, et seda kinnitab ka asjas läbiviidud käekirjaekspertiis. Hagejale makstud puhkuserahade suurust ja aega tõendavad toimikus olevad järgmised dokumendid: 1) palgaleht nr. 17- 30.06.2001, summas 1484 krooni, maksekorraldus selle palgalehe juurde puudub; 2) palgaleht nr. 23- 30.06.2002 summas 2450 krooni, maksekorraldus selle palgalehe juurde puudub; 3) palgaleht nr. 43, maksekorraldus nr. 35- 30.11.2003, summas 1720 krooni; 4) palgaleht nr. 47, maksekorraldus nr. 38-30.12.2003 summas 688 krooni. Lisaks sellele on toimikus numbrita order 18.07.2002 puhkuseraha maksmise kohta summas 2500 krooni. Kostja ei ole dokumentidega tõendanud oma komisjonis esitatud väidet puhkusetasude maksmise kohta 23.12.2000 ja 30.06.
3. Esitatud dokumentidest on eksperdi antud arvamuse kohaselt loetud hageja poolt mitteallkirjastatuks palgalehed nr. 23, 17 ning kassa väljaminekuorderid nr. 35, 38 ja 3 (neist kassaorder nr. 3 ei ole seotud puhkusetasude maksmisega), samas kohus märgib, et arvamus ei ole antud kategoorilises vormis. TsMS § 232 lg.1 kohaselt kohus hindab kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. TsMS § 232 lg.2 kohaselt ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus leiab, et hageja väited, et ta pole orderitel märgitud rahasid saanud, ei ole piisavalt usaldusväärselt tõendatud. Eksperdi arvamuses toodu kohaselt ei ole orderitel ja 9 võrdlusmaterjaliks esitatud hageja allkirja näidistes tuvastatud lahknevused piisavad kategoorilises vormis arvamuse andmiseks; samas on veelgi öeldud, et lahkuminekud ja kokkulangevused allkirjades moodustavad võrdsed kogumid. Kohus leiab eeltoodut objektiivselt hinnates, et üksnes eksperdiarvamusele tuginedes ei saa lugeda tõendatuks hageja väidet hageja allkirjade võltsimise kohta hindamiseks esitatud orderitel ja palgalehtedel. Kohtu jaoks on hageja jätnud mõistlikult põhjendamata asjaolu, et kas orderitel nr. 35 ja 38 toodud töötasu on hageja kätte saanud, sest selles osas nõuet ei ole esitatud. Samade orderite aluseks olnud palgalehed nr. 43 ja 47 sisaldavad märget väljaarvestatud töötasu suuruse kohta. Tundub kummaline, et hageja esitab väite väljamakse mittesaamise kohta kassa orderitel toodud kolmest erinevast summast (palk, puhkusetasu ja päevaraha) mitte kõigi kolme, vaid kahe suhtes. Kuivõrd hageja ei ole väitnud kordagi, et ta töötasu ei oleks kätte saanud, see aga on toimunud üheaegselt koos puhkusetasu ja päevarahade maksmisega, siis lähtudes ka asjaolust, et eksperdi arvamus ei ole kategooriliselt hageja poolt dokumentide allakirjutamist välistav, leiab kohus, et hageja väide, et ta ei ole kassa väljamineku orderitel fikseeritud summasid kätte saanud, on tõendamata. Kohus leiab, et hagejale väljamakstud puhkuserahade hindamisel tuleb arvestada üksnes neid summasid, mis on kinnitatud orderitega, kuivõrd palgaleht tõendab töötajal saadaolevate summade väljaarvestamist ja ei tõenda nende tegelikku väljamaksmist. Puhkustasudega seotud ordereid on esitatud kolm: 18.07.2002, numbrita, summas 2500 krooni, order nr. 35, 30.11.2003, summas 1720 krooni ja order nr. 38, 30.12.2003, summas 688 krooni Hageja on kohtule oma puhkusetasu arvestamise nõude teinud lähtudes 86 kroonisest keskmisest töötasust päevas ja kohus ei näe põhjust selle summa õigsuses kahelda ja seda muuta, kuivõrd ka tööandja on juba komisjonis selles suuruses puhkusetasu päevamäära suurusega olnud nõus. Kostja on kohtuliku vaidluse ajal väitnud, et aastate lõikes on puhkusetasu aluseks olnud päevaraha suurus töötasust tulenevalt erinev, kuid kostja esitas selle uue asjaolu alles vaidluse käigus ja ei ole seda ka tõendanud, mistõttu kohus lähtub puhkustasu päevatasu suuruse arvestamisel sellest ainukeste keskmise päevapalga suurusest, mis tsiviilasja raames tõendi vormis on esitatud ja mida kostja on ka töövaidluskomisjonis tunnistanud. Kohus lähtub hageja poolt kostja juures töötatud perioodi eest saadaolevate puhkusepäevade arvutamisel kostja poolt komisjonile esitatud õiendist, mille kohaselt hagejal oli õigus
4. aasta eest saada 22 päeva puhkust, 2001, 2002, 2003.a eest igal aastal 28 päeva ja viimase tööaasta 10 kuu eest 23 päeva. Kuna puhkusenõude õigus kehtib Puhkuseseaduse § 8 lg.1 kohaselt kuni nelja viimase aasta eest antavale puhkusele, siis 2000.a. puhkusetasu nõuet enam esitada ja arvestada ei saa, ning põhjendatud nõue on 3x 28 p. + 23 päeva , kokku 107 päeva. 2001.aasta eest on puhkusetasu arvestatud palgalehe nr. 17 kohaselt summas 1484 krooni, Arvestades puhkusepäevade arvuks kuus 28 päeva ja puhkusetasu päevamäära suuruseks hageja poolt soovitud ja kostja poolt mitte vaidlustatud 86 krooni, kuuluks tasumisele 2408 krooni. Kuna maksekorraldust nimetatud summa hagejale väljamaksmise kohta esitatud ei ole, tuleb selles osas lugeda hageja nõue õigeks. Hageja nõue tuleb rahuldada summas 2408 krooni. 2002.a.- puhkus 28 päeva/ 86 krooni päev. Arvestatud on 30.06.2002 palgaleht nr. 23 järgi 2450 krooni ja makstud on 18.07.2002 orderi järgi 2500 krooni. Saada oleks õigus 2408 10 krooni. Rohkem on makstud 92 krooni; kuna tööandja tagasi makse nõuet ei ole esitanud, saab kohus lugeda, et pooled on aktsepteerinud 2002 aasta eest arvestatud ja makstud puhkuserahad. 2003.a. – puhkus 28 päeva/ 86 krooni päev. Saada oleks õigus 2408 krooni. Makstud on orderite nr. 35 ja 38 järgi kahes järgus 688 ja 1720 krooni, kokku 2408 krooni, seega täpselt saada olnud summa. Kokku on seega hagejal õigus kostja juures töötatud perioodi eest tasumata jäänud puhkusetasude katteks 2408 krooni ehk summa, mille väljamaksmist hagejale kostja ei ole tõendanud. Hagi on tõendatud: 1) poolte seletustega kuni 31.12.2005 toimunud istungitel, 2) töövaidluskomisjoni otsusega nr. 9.06-02/1404, millega on tuvastatud hageja poolt esitatud nõue ning poolte nõusolek arvestada puhkusetasu päevamäära suuruseks 86 krooni, 3) töölepinguga nr. 1, millega on tuvastatud hageja töötasu suurus, 4) hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud vastusega, milles on toodud hagejal saadaoleva puhkusepäevade arv, 5) orderitega nr. 3, 35, 38, palgalehtedega nr. 17, 23, 47, 43, 6) tõendiga keskmise päevapalga suuruse kohta, 7) hageja avaldusega tema töölt vabastamiseks 12.veebruarist 2004, 8) numbriteta komandeeringu aruannetega ja orderitega t. lk.18-32, 9) originaalidega eelnimetatud (osaliselt) maksedokumentidest t lk. 53-58, 10) ekspertiisiaktis nr. DK-028405/4498 25.07.2005 avaldatud eksperdiarvamusega, mille kohaselt allkirjad vaidlustatud dokumentidel tõenäoliselt ei ole kirjutatud hageja poolt või ei ole seda võimalik öelda, kas need on kirjutatud hageja poolt. Kohus ei pea võimalkuks arvestada erinevaid poolte poolt esitatud tabeleid hagejale makstud ja arvestatud summade ja tööl või puhkusele viibimise päevade kohta, kuivõrd need on tõenditena hindamiseks vajalikul määral isikustamata ja üldised; kohus ei arvesta ka neid kostja poolt esitatud tõendeid, mille kohta on kohus vormistanud tõendite kogumisest ja vastuvõtmisest keeldumise määruse. TsMS RakS § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul juhindutakse menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel kui 31.12.2005 kehtinud seaduses sätestatust. TsMS § 60 g.1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistab kohus kulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna antud asjas on hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise suhe liialt erinev, ei pea kohus põhjendatuks jätta kummagi poole kulusid nende endi kanda. TsMS § 61 lg.1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana asjas osavõtnu õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast hagejale või kuni 5 % hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Hageja on esitanud oma kohtukulude nimekirja, mille kohaselt kulud õigusabile on 7316 krooni ning kulu ekspertiisi läbiviimise katteks 2880 krooni, kokku 10 196 krooni. Kostja on esitanud kohtukulude nimekirja, mille kohaselt kulud õigusabile on 9440 krooni. 11 Kohus ei näe põhjust kahelda kummagi poole kohtukulude nimekirjas esitatud summade vajalikkuses ja põhjendatuses. Esitatud hagi nõudest 284 910 krooni on rahuldatud 2408 krooni ehk 0, 845 %. Samaväärses suurusjärgus kuulub hageja kohtukuludest kostja poolt hüvitamisele 0,845 % 10 196 kroonist ehk 86.15 krooni. Kostja esitatud kohtukuludest kuulub rahuldamisele (100-0,845%=) 99,155% 9440 kroonist ehk 9360.23 krooni. Riigilõivu seaduse kohaselt on hageja töövaidluse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. TsMS § 64 lg.1 kohaselt riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. 2004.a. juunis hagi esitamise ajal ja 2005.a. septembris haginõude suurendamise ajal kehtinud riigilõivu seaduse Lisas 2 asuva riigilõivu määrade tabeli kohaselt tulnuks 284 910 krooni suuruse nõude pealt tasuda riigilõivuna 16 000 krooni. Hagi rahuldatud osale- 0,845%- vastav suurus sellest on 135.20 krooni, mis kuulub kostjalt riigilõivu katteks riigituludesse väljamõistmisele. Hagi on osaliselt rahuldatud juhindudes eelviidatud menetlus- ja materiaalõigusnormidest ning lähtudes TsMS § 434, 435, 442,
5. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent /allkiri/ M. Leimann I.Golubev Viru Ringkonnakohus 30.03.2007.a o t s u s t a s: Tühistada Viru Maakohtu 30.05.2006 otsus tsiviilasjas nr.2-04-760 osaliselt, s.o. puhkusetasu väljamõistmise osas. Mõista OÜ-lt Viru Veok välja kasutamata jäänud puhkuse eest rahaline hüvitis J J kasuks summas 3118,00 (kolm tuhat ükssada kaheksateist) krooni. Ülejäänud osas jätta Viru Maakohtu 30.05.2006 otsus tsiviilasjas nr.2-04-760 muutmata. J J apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Mõista OÜ-lt Viru Veok välja J J kasuks esimese astme õigusabikulude katteks 155 (ükssada viiskümmend viis) krooni 90 senti ja apellatsiooniastmes tasutud riigilõivu katteks 250 (kakssada viiskümmend) krooni. Mõista OÜ-lt Viru Veok välja riigilõiv riigituludesse summas 250 (kakssada viiskümmend) krooni. Mõista J J välja OÜ Viru Veok kasuks esimese astme õigusabikulude katteks 9440 (üheksa tuhat nelisada nelikümmend) krooni ja apellatsiooniastme õigusabikulude katteks 7552 (seitse tuhat viissada viiskümmend kaks) krooni. Kohtuotsus jõustus
6. mail 2007.a Viru Ringkonnakohtu kohtuotsusega 12 Nooremreferent I.Golubev 13