KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 6.veebruaril 2007.a. Tallinnas Haldusasja number 3-04-214 Haldusasi OÜ „Lucarno“ kaebus

§ 11lg 1.

Tulumaksuseaduse(TMS) § 51 lg 2 p 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kulu väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Vastavalt RPS §-le 8 lg 1 on raamatupidamisarvestuse algdokument majandustehingu toimumist kinnitav kirjalik tõend, millel peavad olema dokumendi nimetus ja number, koostamise kuupäev ja registreerimise number, tehingu sisu ja alus, tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa), tehingu teiste poolte nimed ja asu- või elukoha aadressid ning allkirjad. Osaühingud „Bamberon“, „Vendonis“ ning „Agroport“ pole arvetel märgitud kaupu müünud. Kuna arvetel puudub tegeliku müüja nimi ja asukoht, ei ole tõendatud ka nende alusel tehtud väljamaksete seotus ettevõtlusega. Rikutud on TMS § 54 lg 2 ja 4. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud maksuotsus tühistada. Kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ei saa sõltuda sellest, kas OÜ-l „Bamberon“ oli majandustegevus. 1.01.2002.a.

§ 18

lg 1 p 1 järgi pidi ostja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saamiseks kindlaks tegema, kas arvel märgitud müüja oli registreeritud maksukohustuslasena. Kaebaja nõudis müüjalt äriregistri B-kaardi ärakirja, mille järgi tuvastas, et OÜ „Bamberon“ oli kantud äriregistrisse. Samuti tegi kaebaja kindlaks, et OÜ-l „Bamberon“ on olemas turuluba vedelkütuse müümiseks. OÜ „Bamberon“ oli kantud käibemaksukohustuslaste registrisse, mis pani talle kohustuse lisada müügiarvetele käibemaks ning andis ostjatele õiguse sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Kütuse vastavussertifikaatide puudumine iseenesest ei tõenda ostu-müügi tehingute mittetoimumist. Puudusi sertifikaatidel ei saa käsitada kaebaja pahauskse käitumisena. Sertifikaatidelt nähtub, et kütus on hiljem edasi müüdud, mistõttu ei ole vaidlust selles, kas kütust on üldse ostetud või mitte. OÜ „Bamberon“ majandustegevust on kinnitanud äriühingu allkirjaõiguslik isik R. R. oma suuliste selgitustega. OÜ „Bamberon“ esitas müüdud kütuse kohta arved ja kütuse vastavussertifikaadid ning kaebaja tasus esitatud arvete eest. Vastavussertifikaatide järgi on võimalus tuvastada kütuse liikumise teekond ning kust on kütus pärit. OÜ „Vendonis“ seadusliku esindaja I. K. selgitustest tuleb aru saada nii, et OÜ „Vendonis“ ei tegelenud vahendustegevusega, vaid müügiga; majanduslikus mõttes olid äriühingute vahelised tehingud küll sarnased vahendustegevusele, kuid juriidilises mõttes ning käibemaksuseaduse tähenduses olid need müügitehingud. Kaebaja sai kütuse tegelikuks omanikuks ning müüs selle edasi. Maksuhaldurile esitati sertifikaadid, millest nähtub, et kaebaja ostis kütust ka OÜ-lt „Vendonis”. Ostetud kütus ei olnud kaebaja valduses, transpordi ja hoiustamise eest vastutas müüja ning ostja, kellele OÜ „Vendonis” kütuse kaebaja vahendusel müüs. OÜ-lt „Agroport“ostis kaebaja kütust ja müüs edasi tingimustel, mille kohaselt kaup liikus OÜ-st „Agroport“ otse isikule, kellele kaebaja kauba müüs. Kaebaja seadusliku esindaja selgituste kohaselt oli tuvastatud kauba müüja isik(OÜ „Agroport“) ning kindlaks tehtud ka esindaja G. B., kelle korralduste kohaselt tasuti OÜ „Agroport” arvete eest A. K., kelle olemasolu ja OÜ „Agroport“ väidetavaks omanikuks olemine on tõendatud OÜ-ga „Agroport” seotud isikute S. V., J. T. ja Julia S. ütlustega. Kaebaja ei saa vastutada maksude tasumisest kõrvalehoidmise eest, milles maksuhaldur osaühinguid „Bamberon“ ja „Agroport“ kahtlustas(Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-40-03). Kaebaja esitas vastustajale osaühingute „Agroport“ ja „Vendonis“ tehingutega seotud kütusesertifikaadid koos eriarvamusega. Osa tehinguid on tehtud ajal, mil kütusesertifikaatide säilitamise kohustus ei kehtinud. Müüja esindaja isiku tuvastamata jätmisest ei saa teha järeldust, et tegemist ei ole tegeliku müüjaga(Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-21-04). Kaebaja on müüjad kindlaks teinud pangakontode järgi, tegemist oli õigusvõimeliste äriühingutega, mis olid ka käibemaksukohustuslased. Esindusõigusliku isiku dokumendist koopia tegemata jätmine ei anna alust eeldada, et kauba müüja ei ole teada. OÜ „Vendonis“ esindusõiguslik isik I. K. oli ka kaebaja esindaja, arusaamatu on vastustaja etteheide, et ta kaebaja ja OÜ „Vendonis“ vahelistes tehingutes ei tuvastanud iseenda isikusamasust. Isegi kui sisendkäibemaks arvati maha valesti, ei tähenda see automaatselt, et tegu on ettevõtlusega mitteseotud kuluga. Kaebaja sai kauba kätte ning müüs selle edasi, faktiliselt oli kõnealune kütus ettevõtluseks vajalik. Maksuotsus on puudulikult motiveeritud, sellest ei selgu, millel põhineb maksuhalduri järeldus, et osaühingud „Bamberon“ ja „Vendonis“ asutati käibemaksu tagasisaamiseks tegelikkuses mittetoimunud tehingutelt; käsitlemata on jäetud kaebaja poolt esitatud täiendavad tõendid tehingute toimumise kohta ja põhjendused oma heausksele käitumisele. Puudub ka põhjendus, miks maksuhalduri arvates olid üksikud tehingud omavahel ilmselgelt seotud Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud maksuotsus on motiveeritud nii õiguslikult kui faktiliselt. Analüüsitud tehingute puhul on lähtutud õigest KMS redaktsioonist. Väidetavalt OÜ „Bamberon“ poolt väljastatud arved ei vasta KMS nõuetele. Esimene tehing kaebaja ja OÜ „Bamberon“ vahel toimus 2.06.2001.a. Kaebaja seadusliku esindaja I.K.poolt 21.

1. 2003.a. antud seletuse kohaselt oli OÜ „Bamberon“ esindajaks R.R., kes pakkus talle kütust müüa, volitusi R.R. ei esitanud. I.K. pole müüja B-kaarti kontrollinud, sest äriregistris oli tehingu tegemise ajal OÜ „Bamberon“ esindajaks R. R., kes kinnitab, et ei tea midagi OÜ-st „Lucarno“ ega ole teinud tehinguid nimetatud äriühinguga. Vaidlustatud maksuotsusega analüüsiti kaebaja poolt alates 2001.a. juunist tehtud tehinguid, mil kehtis(alates 2.06.2001.a.) määrus nr 46, mis nägi ette kütuse vastavussertifikaatide säilitamise. Ajavahemikus 2.06.2001.a. - 11.
2. 2002.a. on kaebaja ja OÜ „Bamberon“ teinud väidetavalt 14 vedelkütuse ostu-müügi tehingut. Revideerimise käigus esitati aga 34 erinevat sertifikaati, millest ükski ei vasta määruse nr 46 § 2 lg 3 nõuetele – kütuseettevõtja on kohustatud iga kütusepartiiga kaasa andma vastavusserifikaadi või selle koopia, kinnitades selle oma pitseri, allkirja ja kuupäevaga ning märkides peale saatelehe numbri. Esitatud sertifikaatidest 25-l puuduvad viited saatelehele, pole selge, mille alusel ja millal on kütust müüdud. 9 vastavussertifikaadil on nõuetekohane viide vastavale saatelehele, puudu on viimase 5(ajavahemikul 10.12.2001.a. - 11.03.2002.a.) tehingu kohta vormistatud sertifikaadid. Nende 9 sertifikaadi järgi on OÜ „Bamberon“ ise ostnud kütust OÜ-lt „Best Petrol“, kust vastavussertifikaatidest nähtuvalt on kütust ostetud 30-l korral 34-st. OÜ „Best Petrol“ juhatuse liikme A. S. väitel ei ole ettevõte aga tegelikult kunagi tegutsenud. Samuti puudub viide OÜ „Bamberon“ saatelehe numbrile, puudu on ka ostja allkiri ja kuupäev. Kui kaebaja on ostnud kütust OÜ-lt „Bamberon“, on vastavussertifikaadil puudu müüja allkiri. Esitatud vastvussertifikaadid ei tõenda, et OÜ „Lucarno“ on vedelkütuse soetanud OÜ-lt „Bamberon“ ja selle soetatud kütuse omakorda edasi müünud. Kaebaja juhatuse liige I.K. kinnitas, et kütuse toimetas kohale OÜ „Bamberon“ oma transpordiga ja kaebajal ei ole oma transpordivahendeid. Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (ARK) andmetel aga puuduvad OÜ „Bamberon“ nimele registreeritud autod ning firma pole Eesti Liikluskindlustuse Fondi teatel sõlminud ka ühtegi transpordivahendi kindlustuspoliisi. Kinnitust pole leidnud ka transporditeenuse tellimine teistelt äriühingutelt. Riigikohtu 5.06.2006.a. otsuse nr 3-3-1-34-06 valguses möönab vastustaja, et OÜ-lt „Bamberon“ ostetud kütuse osas tuleks vaidlustatud maksuotsusega määratud tulumaks tühistada, sest maksuhaldur ei saa tõendada, et kaebaja oli teadlik, et ei ostnud kütust OÜ-lt „Bamberon“. Muus osas tuleks aga kaebus jätta rahuldamata. Arusaamatu on, miks OÜ „Vendonis“ müüs vedelkütust kaebaja eest, sest mõlema äriühingu juhatuse liikmed kattusid ning OÜ „Vendonis“ oleks võinud vedelkütust müüa ilma kaebaja vahendamiseta. Kaebaja ja OÜ „Vendonis” on teinud tasaarveldust selliselt, et kaebaja tasus OÜ „Vendonis“ arve eest OÜ „Paltamor” arvele, kusjuures kaebaja juhatuse liige ja osanik I.K. oli ka OÜ „Paltamor” juhatuse liige ning OÜ „Vendonis” juhatuse liige ja osanik. 2001.a. oli kaebaja ja OÜ „Vendonis“ juhatuse liige I.K. abikaasa I. R., mis tähendab, et sisuliselt oli ostja ja müüja üks ja seesama isik. Neljast koostatud arve-saatelehest kolmel puudub vastuvõtja kinnitus, ainult arvel 18/03 on vastuvõtja allkiri, mis aga erineb I.R. allkirjast, kes oli sel ajal äriregistri järgi kaebaja juhatuse ainuliige. I.K. 21.05.2003.a. seletuse kohaselt liikus kaebaja ja OÜ „Vendonis“ vahel ainult arve, kütus liikus otse hankijalt ostjale. See viitab võimalikule maksupettusele, mis seisneb näilike tehingute tegemises eesmärgiga vähendada tasumisele kuuluvaid makse. Altar Business LCC pangakonto väljavõttest nähtub, et kaebaja ning osaühingud „Paltamor” ja „Vendonis” on kandnud ühel päeval(27.04.2001.a.) ettevõtte arveldusarvele kokku 3 220 000 kr ning samal päeval on I.K. võtnud samalt arveldusarvelt sularahas välja 3 211 000 kr. Seega on tõendatud, et ostja ja müüja vahel olid perekondlikud ja ärialased suhted ja väidetavate ostumüügi tehingutega tasutud summad on erinevaid teid pidi liikunud tagasi I.K.le, mis samuti viitab maksupettusele. Osa kaebaja ja OÜ „Vendonis“ vahelisi tehinguid toimus küll enne määruse nr 46 jõustamist, kuid siis kehtis majandusministri 7.10.1998.a. määrusega nr 30 kinnitatud „Vedelkütuse nõuetekohase tõendamise protseduurid ja kord“(edaspidi „määrus nr 30“), mille p 11 sätestas, et vastavusserifikaadi kehtivusaeg on 45 päeva, säilitada tuli seda dokumenti aga tulenevalt punktist 8 sama kaua kui kütuse ostu-müügi lepingut. Tehingute tegemise ajal kehtinud RPS §-st 40 lg 2 tulenevalt pidi muid äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute rekonstrueerimiseks, revideerimise käigus säilitama 10 aastat. Esitamata on kütuse vastavussertifikaadid, millest nähtuks, kellelt OÜ „Vendonis” ostis kütuse, mille ta omakorda väidetavalt kaebaja nimel edasi müüs. Kaebaja esitatud vastavusserifikaatidest ainult ühel nähtub kütuse ostmine OÜ-lt „Vendonis“, mis tõendab ainult viimase tehingu toimumist arve nr 19/07 põhjal 25.07.2002.a. Sellel sertifikaadil puudub aga müüja saatedokumendi number ja kuupäev. Pealegi nähtub vastavusserifikaadist, et OÜ „Vendonis“ on kütuse ostnud OÜ-lt „Agroport“, kellel olid samal ajal tihedad ärisidemed kaebajaga, mistõttu jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei ostnud kütust otse OÜ-lt „Agroport“. Ükski tehingu osapool pole suutnud mõistlikult seletada, kelle poolt ja kes organiseeris transpordi ostjalt müüjale. Maksuotsusega kahtluse alla seatud kaebaja ja OÜ „Agroport“ vahel 14.
3. - 7.10.2002.a. toimunud tehingute kohta väitis ostja I.K., et kontaktisikuks OÜ-s „Agroport” oli A. K., kes äriregistri andmetel ei ole selle äriühinguga seotud, samuti pole teda volitatud osaühingu nimel tehinguid tegema. OÜ „Agroport” juhatuse liige ja ainuomanik tehingute tegemise ajal oli S. V., kes eitab kütusetehinguid kaebajaga ega tea midagi kaebajast ja I.K.st. S.V. on küll 30.07.2002.a. volitanud G.B. tegema OÜ „Agroport“ nimel kõiki tehinguid ja võtma vastu raha, kuid kaebaja tegi esimese tehingu OÜ-ga „Agroport“ juba 14.
4. 2002.a. ega saanud seega tuvastada G.B. isikusamasust. Ka väidab I.K., et pole G.B.ga isiklikult kohtunud. Maksuhaldurile ei ole esitatud nõuetekohaseid kütuse vastavusserifikaate kaebaja ja OÜ „Agroport” vaheliste tehingute kohta. Esitatud on kaebaja tehingupartneritelt saadud sertifikaadid, millel aga puuduvad saatelehtede numbrid ja kuupäevad. OÜ „Agroport” arvete eest tasumisel ei nähtu, kes on kaebaja poolt sularaha välja maksnud, samuti puudub sularaha vastuvõtja kinnitus. G.B. pass nr xxxxxx, mille alusel on väidetavalt sularaha saaja isik tuvastatud, on võltsitud, passi taotlenud isiku fotol ja passis oleval fotol on erinevad isikud. Kaebaja on OÜ-le „Agroport“ sularahas maksnud 25-l korral kokku 6 353 670 kr. Suure summa tasumine sularahas võib Riigikohtu 6.03.2002.a. lahendi nr 3-4-1-1-02 kohaselt olla üheks tõendiks selle kohta, et tehing on fiktiivne. Ülekande korral on raha kantud Altar Business LCC arveldusarvele, kust see kohe on Y.T. poolt sularahas välja võetud. Kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud Eesti Raudtee saatekirjad, kust nähtub, et AS „Estreftransservice“ on lepingu alusel transportinud kütust OÜ-st „Agroport” kaebajale, on võltsitud. Kontrollimisel selgus, et nimetatud äriühingutel puuduvad igasugused sidemed kaebajaga ja OÜ-ga „Agroport“ ning nad pole neid dokumente koostanud. Kaebaja väitel liikus kütus OÜ-st „Agroport“ otse isikule, kes selle ostis, kuid ARK-i ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmetel puuduvad OÜ-l „Agroport“ transpordivahendid. Maksumenetluses on tuvastatud, et arvetel märgitud isikud ei ole tegelikult vedelkütust kaebajale müünud, mistõttu ei saa sellel alusel sisendkäibemaksu maha arvestada ning osaühingutele „Vendonis“ ja „Agroport“ tasutud summadelt tuleb maksta tulumaksu kui ettevõtlusega mitteseotud kulult. KOHTU PÕHJENDUSED Kuni 1.01.2002.a. kehtinud KMS § 18 lg 1 p 1 sätestas maksukohustuslase õiguse arvata arvestatud käibemaksust maha teiselt registreeritud maksukohustuslaselt soetatud kauba eest tasumisele kuuluv käibemaks. Sama põhimõte oli kirjas 1.01.2002.a. - 30.04.2004.a. kehtinud KMS §-s 20 lg 1 ja lg 3 p 1 ning on fikseeritud 1.05.2004.a.

§-s 29 lg 1 ja lg 3 p

1. Sellest sättest tulenevalt peab ostja kontrollima, kas arvel märgitud müüja on käibemaksukohustuslane: kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas see käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registris. Seejuures ei olene ostja õigus käibemaksu maha arvata sellest, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt või mitte. Kui ostja on käitunud heauskselt, puudub alus piirata tema õigust käibemaksu maha arvata. Ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja ning kui ta on seejuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust. Kui aga väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb tehingu poolele täiendavaid kohustusi ostumüügi vormistamiseks või ostjale kohustuse kontrollida müüja esindaja isikusamasust ja ostja jätab sellised kohustused täitmata, siis ei ole ostja näidanud üles nõutavat hoolsust ning sellest tulenevalt lasub tal kohustus tõendada, et tehing toimus ka tegelikult ja kauba müüja on tõepoolest arvel näidatud isik. Sellise kohustuse pani kaebajale kuni 1.01.2004.a. kehtinud RTS redaktsiooni § 5 lg 1 p 2 ja § 7 lg 3, mis jõustus 17.11.2000.a. ning kohustas ettevõtjat tuvastama nende isikute isikusamasust, kellelt ta tehingu sooritamisel võtab vastu, vahendab või maksab välja sularahata arvelduse korral üle 200 000 kr või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute eest nii sularahas kui sularahata arveldamise korral sularahas ja sularahata maksetena kokku üle 200 000 kr. Alates 1.
2. 2004.a. on rahapesu tõkestamise seaduse nimeks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus, kus samad nõuded on sätestatud §-des 5 lg 1 p 8; 6 lg 5;
3. Väidetav kütuse soetamine osaühingutelt „Bamberon“, „Vendonis“ ning „Agroport“ toimus kaebaja poolt regulaarselt ning ületas kõigi nimetatud tehingupartnerite puhul 200 000 kr piiri. Kaebaja oli kohustatud kooskõlas RTS §-ga 9 kontrollima osaühinguid „Bamberon“ ja „Agroport“ esindavate isikute isikusamasust ja volitusi ning tegema säilitamiseks koopiad isikusamasuse tuvastamiseks esitatud isikut tõendava dokumendi isikuandmete või kannetega lehekülgedest ja volitusi tõendavatest dokumentidest, kuid pole seda teinud. OÜ „Bamberon“ esindaja R.R. kinnitab, et tunneb I.K. juba merekoolis õppimise ajast, kuid ei tea midagi OÜ-st „Lucarno“ ega ole teinud tehinguid nimetatud äriühinguga; ettepaneku hakata OÜ „Bamberon“ juhatuse liikmeks tegi talle R.R., kes ka tegelikult asju ajas ja R.R.ile kui direktorile palka maksis kuni 2001.a. septembrini(tl II-103-108). R.R. aga väidab, et oli OÜ-s „Bamberon“ ainult kassiir, täitis vaid R.R. korraldusi, andis talle üle kogu pangast võetud sularaha - 56,3 miljonit kr; OÜ „Bamberon“ poolt OÜ-le „Lucarno“ koostatud arvetele(tl I-138-139, 149-151) pole tema alla kirjutanud(tl II-109-116). Nendel arvetel olevad allkirjad ei ole sarnased R.R. tunnistustel olevate allkirjadega. Kaebajal ei ole oma transpordivahendeid, I.K. väitel toimetas kütuse kohale oma transpordiga OÜ „Bamberon“, millel aga puuduvad transpordivahendid ning kinnitust pole leidnud ka transporditeenuse tellimine teistelt äriühingutelt. 14-st kütuse vastavusserifikaadist on esitatud 9 ja ka need on puudustega. 2.06.2001.a. jõustunud määruse nr 46 § 6 lg 2 kohustas kütuseettevõtjat säilitama sertifikaati või selle koopiat koos ostu-müügi või hoiustamise lepinguga vastavalt raamatupidamise seaduse(RPS) nõuetele. Seega nõuti kütuse ostu-müügi vormistamisel eriliste tingimuste täitmist: vastavussertifikaadi ja kaubasaatelehe vormistamist. Vastavussertifikaat kui dokumentaalne tõend annab ilmselgelt teavet ka selle kohta, kes oli kütusepartii müüja. Kui vastavussertifikaati pole müüjalt saadud, näitab see, et ka ostja polnud nõutaval määral hoolas. OÜ-ga „Agroport” väidetavalt teostatud tehingutes kaebajat esindanud I.K. kinnitab, et kontaktisikuks OÜ-s „Agroport” oli A.K., kes äriregistri andmetel ei ole selle äriühinguga seotud, samuti pole teda volitatud osaühingu nimel tehinguid tegema. OÜ „Agroport” juhatuse liige ja ainuomanik tehingute tegemise ajal oli S.V., kes eitab kütusetehinguid kaebajaga ega tea midagi kaebajast ja I.K.. S.V. on küll 30.07.2002.a. volitanud G.B. tegema OÜ „Agroport“ nimel kõiki tehinguid ja võtma vastu raha, kuid kaebaja tegi esimese tehingu OÜ-ga „Agroport“ juba 14.07.2002.a. ega saanud seega tuvastada G.B. isikusamasust. Ka väidab I.K., et pole G.B. isiklikult kohtunud(tl II-117-140). Kaebaja pole esitanud nõuetekohaseid kütuse vastavusserifikaate kaebaja ja OÜ „Agroport” vaheliste tehingute kohta. Kaebaja tehingupartneritelt saadud sertifikaatidel puuduvad saatelehtede numbrid ja kuupäevad. OÜ „Agroport” arvete eest tasumisel ei nähtu, kes on kaebaja poolt sularaha välja maksnud, samuti puudub sularaha vastuvõtja kinnitus. Kaebaja on OÜ-le „Agroport“ sularahas maksnud 25-l korral kokku 6 353 670 kr, mis viitab tehingute fiktiivsusele. Ülekande korral on raha kantud Altar Business LCC arveldusarvele, kust see on kohe sularahas välja võetud. Kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud Eesti Raudtee saatekirjad, mille järgi AS „Estreftransservice“ on lepingu alusel transportinud kütust OÜ-st „Agroport” kaebajale, on võltsitud, nimetatud äriühingutel puuduvad igasugused sidemed kaebajaga ja OÜ-ga „Agroport“ ning nad pole neid dokumente koostanud(tl II-75-83). Kaebaja väitel liikus kütus OÜ-st „Agroport“ otse isikule, kes selle ostis, kuid OÜ-l „Agroport“ puuduvad transpordivahendid. Eeltoodust nähtuvalt pole kaebaja kontrollinud väidetavalt OÜ-sid „Bamberon“ ja „Agroport“ esindavate isikute isikusamasust ja volitusi. Seega ei ole kaebaja näidanud üles nõutavat hoolsust ning peab esitama täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud maksuotsuses märgitud äriühingutega on siiski toimunud. Selline seisukoht on kooskõlas ka kuni 1.07.2002.a. kehtinud MKS §-ga 22 lg 4 ja praegu kehtiva MKS §-ga 150, mille kohaselt lasub maksumaksjal maksuhalduri määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maks määrati valesti. Kaebaja ei ole vastustajatele ega kohtule täiendavaid tõendeid esitanud. Alusetu on kaebaja etteheide, et vastustaja on nõudnud tehingute puhul OÜ-ga „Vendonis“, et kaebajat ja samas ka OÜ-d „Vendonis“ esindav I.K. tuvastaks iseenda isikusamasuse. Maksuotsuses pole sellist nõuet esitatud. Vastustaja arvates on kaebaja ja OÜ „Vendonis“ vaheliste tehingute puhul tegemist maksupettusega eesmärgiga saada riigilt käibemaksu tegelikkuses mittetoimunud tehingutelt ja kohus nõustub selle seisukohaga. Kaebaja pole esitanud OÜ-ga „Vendonis“ väidetavalt toimunud kütusetehingute kohta kütuse vastavussertifikaate; mõlema äriühingu juhatuse liikmed kattusid - kaebaja juhatuse liige ja osanik I.K. oli ka OÜ „Vendonis” juhatuse liige ja osanik, 2001.a. oli kaebaja ja OÜ „Vendonis“ juhatuse liige I.K. abikaasa I. R., mis tähendab, et sisuliselt oli ostja ja müüja üks ja seesama isik; neljast koostatud arve-saatelehest kolmel puudub vastuvõtja kinnitus, arvel 18/03 olev allkiri erineb I.R. allkirjast, kes oli sel ajal äriregistri järgi kaebaja juhatuse ainuliige. Väär on kaebaja arvamus, et enne 2.06.2001.a. ei kehtinud kütuse vastavussertifikaatide säilitamise nõuet. Määruse nr 30 p 1 järgi reguleeris see akt vedelkütuse kvaliteedinõuetele vastavuse tõendamist ja järelevalvet. Vastavussertifikaati defineeriti korra p-s 8 kui kütusepartii nõuetekohasust tõendavat dokumenti, mis on kütuse ostu-müügi- ja hoiustamislepingu lahutamatu osa. Korra punktidega 12 ja 13 sätestati: "12.Tarnija ja kütuse edasimüüja on kohustatud iga kütusepartiiga kaasa andma selle partii vastavussertifikaadi või selle koopia ning kinnitama need oma allkirja, kuupäeva ja pitseriga ning varustama kaubasaatelehe numbriga. Kütuse mitmekordsel edasimüügil peavad selle partii vastavussertifikaadil olema kõikide edasimüüjate eespool nimetatud andmed. 13.Müüja on kohustatud oma erinevatesse müügikohtadesse saadetava kütusepartiiga kaasa andma vastavussertifikaadi omapoolse koopia, kinnitades selle oma pitseri ja allkirjaga ning märkides juurde kinnitamise kuupäeva ja kaubasaatelehe numbri." I.K. 21.05.2003.a. seletuse kohaselt liikus kaebaja ja OÜ „Vendonis“ vahel ainult arve, kütus liikus otse hankijalt ostjale. Kaebaja ja OÜ „Vendonis” on teinud tasaarveldust selliselt, et kaebaja tasus OÜ „Vendonis“ arve eest OÜ „Paltamor” arvele, kusjuures I.K. oli ka OÜ „Paltamor” juhatuse liige. 27.04.2001.a. on kaebaja ning osaühingud „Paltamor” ja „Vendonis” kandnud Altar Business LCC arveldusarvele kokku 3 220 000 kr, millest 3 211 000 kr on I.K. samal päeval sularahas välja võtnud(tl II-84). TMS § 51 lg 1 ja 2 alusel tuleb residendist äriühingul maksta tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sellisteks kuludeks on ka väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub nõuetele vastav algdokument. Kohus nõustub vastustajaga, et tehingutes OÜ-ga „Bamberon“ tuleb müüjaks pidada tundmatut kolmandat isikut, kelle puhul ei saa eeldada, et ta on käibemaksukohustuslane ning seetõttu pole kaebajal õigust käibemaksu maha arvata. Hoolsusnõuete täitmine seoses müüja isiku tuvastamisega pole tulumaksu osas aga oluline, sest müüja isik ei ole ostja tulumaksukohustuse kindlakstegemisel oluline. Seetõttu tuleb vaidlustatud maksuotsus OÜ „Bamberon“ arvete alusel täiendavalt määratud tulumaksu ja intressi osas tühistada. Tehingute puhul OÜ-tega „Agroport“ ja „Vendonis“ aga on tegemist maksupettusega, millistel juhtudel kaebaja teadis, et tegemist on teeseldud tehingutega ning tal puudub õigus käibemaksu maha arvata ning nende arvete alusel tasutud summad on kaebaja ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed, mis kuuluvad maksustamisele tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Maksuotsus on nii õigulikult kui faktiliselt piisavalt motiveeritud. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud 5000 kr riigilõivu, millest vastavalt halduskohtumenetluse §-le 92 lg 2 tuleb proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista 500 kr. Kohtunik: D.Maastik