3-07-84/5

3-07-84 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-07-84 Otsuse kuupäev

2. 2007.a. Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Haldusasi L.P. (avaldaja) kaebus Murru Vangla direktori 29.12.2006.a. käskkirja nr 1416-dm tühistamise nõudes Kohtuistungi toimumise aeg 23.03.2007.a. Kohtuistungil osalesid L.P. kaebuse esitajana ning Jaanika Kõrgmaa ja Meeli Maiorov Murru Vangla direktori (vastustaja) poolt volitatud esindajatena Resolutsioon: Tühistada Murru Vangla direktori 29.12.2006.a. käskkiri nr 1416-dm (HKMS § 26 lg 1 p 1). Mõista Murru Vanglalt kohtukuludena L.P.i (sünd. xx xx xxxx.a.) kasuks välja 80 (kaheksakümmend) krooni suurune riigilõiv (HKMS § 92 lg 1). Otsuse peale võib esitada vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul apellatsioonkaebuse arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 03.04.2007.a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Murru Vangla direktori 29.12.2006.a. käskkirjaga nr 1416-dm distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks (t.l. 4-5). karistati L.P.’i Avaldaja esitas Murru Vangla direktori 29.12.2006.a. käskkirja nr 1416-dm peale kaebuse halduskohtusse (t.l. 1-2). Tallinna Halduskohtu 19.01.2007.a. määrusega võeti kaebus menetlusse (t.l. 8). 1 KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Murru Vangla direktor määras vaidlustatud käskkirjaga avaldajale distsiplinaarkaristusena 15 ööpäeva kartserit. Vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada, sest 29.12.2006.a. ei saanud kaebuse esitajat kui kinnipeetavat vangistusseaduse § 63 lg 1 p-i 4 järgi karistada, sest avaldaja oli sel ajal Harju Maakohtu 06.09.2006.a. määruse alusel vahistatu. Vahistatut oleks saanud karistada sisekorraeeskirjade rikkumise eest lähtuvalt vangistusseaduse §-st
3. Kuidagi ei oleks saanud olla karistuse määramise aluseks kaitsepolitseis kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused. Kohus saab otsustada kas ütlused on tõesed, kuid selles kriminaalasjas ei ole kohtumenetlust veel toimunud. Kahtlustatavana ei pea isik tõeseid ütlusi andma. Haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2 sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt. Antud juhul on väidetavast juhtumist möödunud peaaegu 4 kuud. Kriminaalasja raames on selgunud, et mobiiltelefoni kasutati suhtlemiseks vanglaametnikega. Isegi siis, kui väidetav mobiiltelefon oli kaebuse esitaja oma, oli selle olemasolust vähemalt kaks kõrget vanglaametnikku teadlikud. Seega ei olnud tegemist keelatud esemega. Avaldaja palub tühistada vaidlustatud käskkiri ja mõista vastustajalt välja tasutud riigilõiv (kohtuistungi protokoll, t.l. 45). VASTUSTAJA SEISUKOHT Lähtuvalt vangistusseaduse § 67 p-st 1 on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Murru Vangla kodukorra kohaselt on kinnipeetav kohustatud teavitama vanglaametnikke kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut, sisekorda ning teiste isikute elu või tervist. Justiitsministri 30.11.2000.a. määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri” § 58 (käskkirja andmise ajal kehtinud redaktsioonis) sätestas kinnipeetavale lubatud asjade loetelu. Avaldaja väidab, et 29.12.2006.a. ei saadud teda karistada kui kinnipeetavat, sest alates 06.09.2006.a. on ta vahistatu. Kaebuse esitaja pani distsipliinirikkumise toime kinnipeetavana, mistõttu lähtuti distsiplinaarkaristuse määramisel kinnipeetava kohta käivatest sätetest. Kaebuse esitaja sõnul ei saa kasutada Kaitsepolitseiametis teostatud ülekuulamisel kahtlustatavana antud ütlusi, kuid vangistusseadus ega haldusmenetluse seadus ei ole seadnud sellist piirangut, et teiste isikute kogutud andmeid ei oleks lubatud distsiplinaarmenetluse käigus kasutada. Avaldaja pidi teadma, et vanglas keelatud esemete kasutamine on distsipliinirikkumine ning seega ei ole tõenäoline, et kaebuse esitaja nõustus 2 tunnistama, et ta on distsipliinirikkuja, kuigi tegelikult ei ole. Samuti lähevad avaldaja ütlused kokku muude tõenditega. Keelatud esemed leiti kaebuse esitaja toast. Avaldaja väidab, et distsiplinaarmenetlust ei viidud läbi piisavalt kiirelt ja käskkiri anti välja neli kuud pärast väidetavat rikkumist. Distsiplinaarkaristuse määramise ajal ei olnud vangistusseaduses sätestatud tähtaega, mille jooksul on karistuse määramine lubatav. Kaitsepolitseiametist edastati informatsioon avaldaja kahtlustatavana ülekuulamisest alles 18.12.2006.a., millest selgus, et 04.09.2006.a. toimunud läbiotsimisel L.P.i toast leitud keelatud esemetest kasutas kaebuse esitaja ühte mobiiltelefoni ning Sim-kaarti. Seega pani avaldaja toime distsipliinirikkumise. Süüst ei vabasta ka väide, et mobiiltelefoni olemasolust olid teadlikud vähemalt kaks kõrget vanglaametnikku, sest vangla sisekorraeeskirjad on täitmiseks nii kinnipeetavatele kui ka vanglaametnikele ning ühelgi vanglaametnikul ei ole õigust lubada sisekorraeeskirjades sätestatu eiramist. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas on vaidlustaud Murru Vangla direktori käskkirja, millega karistati avaldajat kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Seejuures on viidatud vangistusseaduse § 67 punktile
4. Vangistusseaduse § 67 punktis 1 on sätestatud, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Selles, et mobiiltelefonid ei ole vanglas lubatavad, haldusasjas vaidlust ei ole. Küll aga väidab kaebuse esitaja, et läbiotsimisel leitud telefonid ei kuulunud talle. Avaldaja tõstatas ka aegumise küsimuse, sest distsiplinaarkaristus määrati ligikaudu 4 kuud pärast läbiotsimise teostamist. Arvestades asjaolu, et avaldaja tõstatas distsiplinaarvastutusele võtmise aegumise küsimuse, tuleb hinnata kõigepealt aegumisega seonduvaid asjaolusid. Sisuliselt sai vastustaja distsipliininõuete rikkumisest teada 04.09.2006.a. kui toimus läbiotsimine. Lähtuvalt vangistusseaduse §-st 64 ja justiitsministri 30.11.2000.a. määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ §-dest 97-98 oleks vastustaja pidanud läbi viima distsiplinaarmenetluse. Muuhulgas oleks olnud vajalik võtta vastavas kambris viibinud kinnipeetavatelt seletused, et neid kõrvutada ja selgitada, kellele võisid leitud esemed kuuluda. Vangistusseadusest ei ilmne, millise tähtaja jooksul tuleb distsiplinaarkaristus määrata, kuid eelnimetatud seaduse § 11 lg-s 1 on sätestatud, et haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades vangistusseaduse erisusi. Haldusmenetluse seaduse § 5 lg-s 2 on sätestatud, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ning ebameeldivusi isikutele. Sama seaduse ja paragrahvi neljanda lõike kohaselt viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Vangistusseaduse § 11 lõigete 5 ja 6 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest ning vangla haldusakti ja toimingu peale esitatud vaide vaatab läbi ja lahendab Justiitsministeerium. 3 Seega võiks eelneva regulatsiooni pinnalt järeldada, et kui vaiet lahendatakse 30 päeva jooksul, siis peaks vangla viima distsiplinaarmenetluse läbi ja määrama distsiplinaarkaristuse samuti hiljemalt ühe kuu jooksul. 30-päevane tähtaeg on üldine tähtaeg, mida taolistel juhtudel järgitakse. Ei saa asuda ka sellisele seisukohale, et vanglas on distsiplinaarmenetluse läbiviimine kuidagi keerulisem, pigem peaks olema see vastupidi. Käesolevaks ajaks on vangistusseadust täiendatud ja eelnimetatud seaduse § 64 lg 41 kohaselt võib nüüd määrata distsiplinaarkaristuse kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Antud juhul oleks olnud distsiplinaarkaristus aegunud ka lähtuvalt eelnimetatud regulatsioonist, sest karistuse määramisel tuli arvestada rikkumise teadasaamise päeva ning karistuse määramise ajaks oli sellest enam kui kuu aega möödas. Avaldaja väitis, et on mobiiltelefoni kasutanud spordiürituste korraldamisel, kuid sel puhul ei olnud tegemist nende telefonidega, mis läbiotsimisel leiti ja et vähemalt kaks vanglaametnikku olid telefonidest teadlikud. Ka vastustaja möönab, et vanglaametnikud võisid mobiiltelefonidest teadlikud olla, kuid vaatamata sellele ei olnud neil õigust anda kinnipeetavatele luba vangla sisekorraeeskirjades sätestatu eiramiseks (vastustaja seletus, t.l. 19). Kohtuistungil selgitas vastustaja, et nimetatud vanglaametnikud enam Murru Vanglas ei tööta (kohtuistungi protokoll, t.l. 44, keskel). Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et
5. aastal kehtinud redaktsiooni kohaselt ei oleks pidanud distsiplinaarkaristust enam määrama, kui praktikas väljakujunenud ühekuuline tähtaeg oli selleks ajaks juba mitmekordselt ületatud, kuid olenemata tähtaegsuse küsimusest jäi rikkumine ka vajalikus ulatuses tõendamata. Distsiplinaarkaristus määrati pärast seda kui vastustajale esitati väljavõte avaldaja kahtlustatavana ülekuulamisest. Kohtuistungil kaebuse esitaja läbiotsimisel leitud telefone ja nende kasutamist omaks ei võtnud ning põhjendas kahtlustatavana ülekuulamisel esitatud väiteid kaitsetaktikana kriminaalmenetluses. Avaldaja esitas kohtuistungil samas kambris viibinud A. P. poolt antud kinnituse, mille kohaselt kuulusid läbiotsimise käigus leitud telefonid talle (t.l. 42). Nimetatud kinnitust ei ole selles osas võimalik distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjaliga võrrelda, sest avaldajaga ühes kambris viibinud kinnipeetavatelt ei ole vastustaja seletusi võtnud. Distsiplinaarmenetluse materjal koosneb protokollist, ühest ettekandest, milles on viidatud 04.09.2006.a. toimunud läbiotsimisele, väljavõttest avaldaja ülekuulamisest kahtlustatavana ning õiendist kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumise kohta (t.l. 20-23). Sisuliselt on distsiplinaarmenetlus läbi viimata. Lähtuvalt eeltoodust tuleb avaldaja kaebus rahuldada. Kaebuse esitaja taotles menetluskuludena tagasi ka kaebuselt tasutud riigilõivu (kohtuistungi protokoll, t.l. 45). Kaebuse rahuldamise korral mõistetakse kohtukulud välja teiselt protsessiosaliselt. Enno Loonurm Kohtunik 4