KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 27.03.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-2011 Haldusasi R.V.´u kaebus Murru Vangla t

§ 7

lg 1 kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Vastustaja hinnangul puudub kaebuse esitajal põhjendatud huvi, kuna kaebusest ei nähtu tõendid, et ta esitas nõudeid vangla töötajatele. RvastS tulenev kahju hüvitamise põhimõtete kohaselt hüvitatakse kahju, kui seda ei olnud võimalik vältida. Käesoleval juhul ei nähtu kaebusest, et väidetavalt tekkinud kahju ei olnud RvastS § 7 lg 1 mõttes välditav. Läbiotsimise juures viibisid ainult KAPO ametnikud. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebaja nõuded Murru Vangla vastu ei ole põhjendatud Kohtuistungil vastustaja Murru Vangla asus seisukohale, et vangla ei olnud teadlik läbiotsimise plaanist. KAPO ametnikud, Justiitsministeerium jt ametkonnad olid kavandanud läbiotsimise, sh ka vangla juhtkonna osas, mistõttu oli tekkinud erandlik olukord, mille käigus jäi kaebaja toitlustamata. Ilmselgelt ei oleks saanud vangla läbiotsimise ajal viia toitu kambritesse, milles teostati läbiotsimist; toidujagaja oli oma liikumises piiratud. Kaebaja nimetatud vangla töötajad ei mäleta sündmusi täpsemalt, mistõttu ei ole esitada tõendeid selle kohta, kuidas tehti toidujagajale takistusi, et valmis tehtud toit jäi üle andmata. Erakorraline olukord selgitab, miks toit jäi andmata. Kaebaja ei nõudnud ise toitu, kuid ta oleks pidanud ise toitu nõudma, ametnikud oleks seejärel asja lahendanud. Vangla juhtkond ei saanud teostada võimufunktsioone tavapärasel viisil ja kõik korraldused pidanuks tulema läbiotsimise teostajalt. Vastustaja KAPO vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. Kriminaalasja nr 06730000233 eeluurimise raames teostas KAPO 04.09.2006.a. Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtimisel ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokuröri Steven-Hristo Evestus'e 04.09.2006.a. läbiotsimismääruse alusel Murru Vanglas läbiotsimisi. Läbiotsimisoperatsioon toimus Justiitsministeeriumi, Põhja Ringkonnaprokuratuuri, KAPO ja politseiasutuste koostöös ning hõlmas Murru Vanglas muuhulgas mitut eluosakonda. Läbiotsimist teostati ka kinnipeetava R.V.u kambris, kus see toimus kella 7.00-st 9.40-ni. Kaitsepolitseiametnikud viibisid R.V.u kambris kogu läbiotsimisoperatsiooni lõpuni, s.o. umbes kella 14.30-ni. Pärast läbiotsimisoperatsiooni lõppu (u kl 14.30) toimetati kriminaalasjas kahtlustatavad isikud, k.a. R.V., Murru vanglast Põhja Politseiprefektuuri arestimajja. Läbiotsimist R.V.u kambris teostas kaitsepolitsei vanemassistent Roland Tähemaa. Lisaks kaitsepolitseiametnikele viibisid pisteliselt läbiotsimiste juures Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Steven-Hristo Evestus, ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling, Justiitsministeeriumi relvastatud üksuse juht Toomas Malva ja toonane Murru Vangla direktor Olavi Iisrael. Kinnipeetavatest viibisid juures ainult need kinnipeetavad, kelle kambris parasjagu läbiotsimist teostati; nad on läbiotsimise lõppedes allkirjastanud vastava protokolli. Põhja Ringkonnaprokuratuur ja KAPO juhindusid läbiotsimistel kriminaalmenetluse seadustikust (edaspidi KrMS). Tulenevalt KrMS § 31 lg-st 3 on 4 läbiotsimine edasilükkamatu menetlustoiming. KrMS-st ei tulene otseselt uurimisasutuse kohustust menetlusosalisi toitlustada. Erandlikel asjaoludel võib selline kohustus tekkida tulenevalt KrMS § 9 lg-st 3 ja § 64 lg-st 1 juhul, kui menetlustoimingu erakordselt pika kestvuse või menetlusosalise teatud haiguse tõttu oleks toimingu lõpuni söömata olek menetlusosalisele piinav, alandav, au ja väärikust riivav või tervist kahjustav. Antud juhul ei olnud menetlustoiming sedavõrd pikk, et normaalse tervisega isikule oleks selle kestel söömata olek iseenesest piinav või tervist kahjustav ning ammugi mitte alandav või au ja väärikust riivav. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et ka läbiotsimisoperatsioonis osalenud kaitsepolitsei ametnikud olid toimingu vältel söömata. Paratamatult on suur osa menetlustoimingutest menetlusele allutatud isiku autonoomiat riivavad ja teatud juhtudel ka ebameeldivad. Seadus loeb sellist riivet kriminaalmenetluse huvides õigustatuks. Igasugust ebameeldivust või tühja kõhu tunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Läbiotsimise ajal R.V. kaitsepolitsei ametnikelt toitlustamist ei taotlenud ega viidanud ka sellele, et toiduta olek oleks talle piinav, alandav või muul viisil oluliselt häiriv. Seda tõendab läbiotsimise protokoll 04.09.2006.a., mille koopia KAPO edastas Tallinna Halduskohtule 30.11.2006.a. koos vastusega kohtunõudele samas haldusasjas. Läbiotsimise lõppedes lisas R.V. läbiotsimise protokolli toimingu suhtes omad avaldused ja märkused, mis ei sisalda viidet toitlustamise taotlemisele või selle mittevõimaldamisele. KrMS alusel ei tekkinud KAPO´l kohustust R.V.ut vanglas toitlustada. Kaebaja poolt viidatud VangS § 47 (kinnipeetava toitlustamine) on osaks vangla olmetingimusi ja tervishoidu reguleerivatest sätetest, mille täitmise korraldamine ei ole KAPO pädevuses. KAPO ei takistanud Murru Vangla ametnikke kinnipeetavate toitlustamisel. Kuna menetlustoiming toimus Murru Vangla territooriumil, ei oleks kaitsepolitseil olnud selleks ka teoreetilist võimalust. Käesolevas haldusasjas on tõendiks ülalpool mainitud läbiotsimise protokoll 04.09.2006.a. kriminaalasjas nr

1. Läbiotsimisest tehtud videosalvestus ei sisalda antud vaidluses tähtsust omavat tõendusmaterjali ning selle esitamine ei ole vajalik ega asjakohane. KAPO ei pea täiendavalt vajalikuks ühegi tunnistaja ülekuulamist. Kohtuistungil vastustaja KAPO asus seisukohale, et kaebaja toitlustamine ei olnud KAPO lahendada ning mingeid takistusi vanglale toitlustamise küsimustes ei tehtud. Loogiline, et vangla tavaelu oli häiritud erandlikust toimingust, kuid juhtkonda ei olnud asendatud, juhtimisfunktsioonidest kõrvaldatud vms, mistõttu tulnuks juhtkonnal päevakavalised ülesanded täita ja garanteerida ka toit kinnipeetavale. O.Israel oli isiklikult sellel päeval tööl ja täitis töökohustusi. Läbiotsimist läbi viinud vanemassistent Roland Tähemaa kinnitab, et sündmuse ajal ei üritanud vangla kinnipeetavatele, sh kaebajale, toitu tuua. Kui oleks tekkinud takistus läbiotsimise käigus kinnipeetava toitlustamiseks, siis oleks selline signaal jõudnud temani ja oleks võetud seisukoht. Iga küsimus laheneb mõistlikul viisil vastava probleemi tekkimisel või esitamisel. Samas ei ole andmeid, et ka kinnipeetav oleks ise nõudnud toitu, tema kohalolekul sellist nõuet ei esitatud. KOHTU SEISUKOHAD 5 Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused, tunnistajate ütlused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele Murru Vangla vastu ja jääb rahuldamata KAPO vastu. Rahuldamisele kuulub kaebaja kaebus tunnistada Murru Vangla toiming – kaebajale 04.09.2006.a. hommiku- ja lõunasöögi mittevõimaldamine – õigusvastaseks. 1) R.V. leiab, et Murru vanglal oli kohustus tagada kinnipeetava toitlustamine ning see kohustus jäi täitmata. VangS § 105 sätestas, et vangla on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mille ülesandeks on vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimine ja vangla vastavalt sama paragrahvi lg 3 tulenevalt kinnitab kodukorra; § 106 kohaselt juhib vangla tööd direktor. Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 kinnitatud Vangla Sisekorraeeskirja (edaspidi VSKE) § 10 lg 1 päevakava kohaselt kinnitab direktor vangla päevakava, milles nähakse ette kinnipeetavate äratus, loendus, rivistus jne, sh ka toitlustamine. Vaidlust ei ole küsimuses, et Murru Vangla ei ole sisse seadnud päevakava ning ei toitlusta kinnipeetavaid vastavalt kehtestatud normidele, sh kaebaja viidatud Sotsiaalministri 31.12.2002.a. määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg 6 kohaselt, mil antakse kinnipeetavatele toidunormidele vastavat toitu kolmes osas, vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaegadel. Kohus selle tõttu pikemalt Sotsiaalministri määruse nr 150 nõuetel ei peatu ehkki kaebaja on selle määruse normidele viidanud. Murru Vanglas oli kaebaja jaoks toit ettenähtud normide alusel valmistatud ning Murru Vangla esindaja seda ka kinnitas. Murru Vangla Kodukorra (edaspidi Kodukord) eesmärgiks on täpsustada Vangistusseaduses ja muudes õigusaktides sätestatud vangistuse täideviimise korraldust Murru Vanglas. Kodukorra üldsätete p 2 kohaselt on Kodukord kohustuslik täitmiseks kinnipeetavatele ja teenistujatele. Kodukorra p 57 võimaldab direktoril teha vastavalt vajadusele ajutise iseloomuga muudatusi päevakorras. Kodukorra 14.peatükk sätestab kinnpeetava toitlustamise ning vastavalt p 98 toitlustatakse kinnipeetavat kolm korda päevas vastavalt päevakorrale; menüü koostatakse vastavalt sotsiaalministri poolt kinnitatud toidunormide alusel. Vastavalt p 101 kartseris, eraldatud lukustatud kambris, vangla ravipunktis, vastuvõtuosakonnas viibivate ja eri päevakorraga eluosakonnas toitlustamine toimub kambrites. Seega nähtuvalt Kodukorrast on vangla reguleerinud toitlustamise küsimused ning ka võimaluse direktori vastaval otsusel kõrvale kalduda päevakavast. Antud juhul kinnipeetav R.V. sai tavaliselt toidu kambrisse. Murru vangla esindaja kinnitusel tuleb järeldada, et R.V.u jaoks oli toit ka valmistatud kui kriminaalasja nr 06730000233 eeluurimise raames teostas KAPO 04.09.2006.a. Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtimisel ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokuröri Steven-Hristo Evestus'e 04.09.2006.a. läbiotsimismääruse alusel Murru Vanglas läbiotsimisi. KAPO töötajate teostatud menetlustoiming kaebaja kambris kestis lühikest aega. Kuivõrd läbiotsimisoperatsioon toimus ka koostöös Justiitsministeeriumiga ja hõlmas Murru Vanglas mitut eluosakonda, siis jäid osa kinnipeetavaid toiduta. Kohus märgib, et isegi kui vangla juhtkond ei teadnud operatsioonide läbiviimise kõiki asjaolusid, ei ole andmeid, et kogu juhtivkoosseis oli takistatud ülesannete täitmisel. Kohtule ei esitatud andmeid, et kuni lõunaajani oleks vangla direktor või muu isik muutnud ettenähtud päevakava ka erandkorras, mida kinnitab asjaolu, et toit oli valmistatud. Puuduvad andmed, et direktor oleks päeva kestel võtnud vastu otsuse erandkorras muuta päevakava, mistõttu on loogiline, et toit ettenähtud korras oli valmistatud ka lõunaks, et toitlustada kõiki kinnipeetavaid, sh R.V.ut. Kui juhtkond oleks vastu võtnud toitlustamise küsimuses seotult erandolukorraga mingi otsustuse, saanuks uurida neid motiive ja otsustuse seaduslikkust. Antud juhul sellist otsustust ei tehtud. Kohus lisab veel, et Kodukorra p 100 kohaselt kontrollivad meditsiiniosakonna töötaja ja vangla korrapidaja toidu kvaliteedi ja õigeaegset väljastamist enne igat söögikorda, tehes vastava märke raamatusse. Murru vangla esindaja ei ole kohtule esitanud märgitud raamatu kandeid, 6 kuid eeldades, et kandeid tehakse, ei ole kohtule esitatud ka tõendit, et meditsiiniosakonna või vangla korrapidaja otsustasid iseseisvalt toidu mitteväljastamise. Seega on toitlustamise küsimus lahendatud kehtiva korraga ning selle korra järgimise pidi tagama vangla juhtkond. VangS § 1 kohaselt sätestab seadus vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse mõiste ja tingimused ning § 106 kohaselt juhib vangla tööd vangla direktor. Kodukorra sisseviimise ja järgimise kohustus kinnitas eelnevalt, et selle nõuded on täitmiseks nii kinnipeetavale kui ka vanglateenistujatele. Kohus leiab, et eeltoodu kohaselt on vanglal kohustus organiseerida toitlustamine, kui direktor ei tee muudatust päevakavas. Kohtule ei esitatud tõendeid, et Murru Vangla direktor tegi kaalutletud otsustuse muudatuste kohta päevakorras toitlustamise küsimuses, vaid kirjeldatud olukord lubab väita, et vangla pädev juhtkond oli tegevusetu. Kohtule ei esitatud andmeid, mis kinnitaks, et direktor üldse lahendas sellel päeval toitlustamisega seonduvad küsimused, sh ka muudatuste tegemise võrreldes tavalise päevakavaga. Seega ei ole põhjust otsida täiendavat otsust päevakava muutuse osas. Kui päevakava vangla poolt ei muudetud, lasus kohustus organiseerida ja jätkata päevakava täitmist tavakorras või siis erivajadusest muuta senist päevakava, näiteks nihutada toidukordade aega ja seda selgitada kinnipeetavatele, kes ootasid ettenähtud toitu. Kohustus jäi täitmata, kuivõrd juhtkond ja toitlustamise eest vastutavad isikud olid tegevusetud. Nähtuvalt vastustaja vangla esindaja seletustest võis direktor olla ilmselgelt mures eelkõige teda isiklikult puudutavate küsimuste osas, mistõttu ta jättis tahaplaanile kohustused, mis seondusid vangla töö organiseerimisega sellel päeval. Kohus ei tuvastanud aga, et selline tegevus oli planeeritud või sihipärane, seejuures suunatult kinnipeetavate õiguste rikkumisele. Tegemist on hooletusega, mis rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna kinnipeetava toiduta jätmine on õigusvastane tegevus, kehtiva Kodukorra ja päevakava rikkumine. Kuigi kaebajale ei olnud selge, kumma ametkonna tegevusest jäi toit andmata, on kaebaja peale vastustaja Murru vangla seisukohtade ärakuulamist veendunud, et õigusvastase toiduta jätmise põhjustas Murru vangla tegevusetus. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga. Kohus ei nõustu vastustaja Murru Vangla seisukohaga, et antud juhul oli toitlustamisel tekkinud takistus sõltuvalt erandolukorrast või Kaitsepolitseiametnike tegevusest, mis õigustab sellist käitumist või muudab selle seaduspäraseks. KAPO esindajad möönsid, et tegemist oli vangla juhtkonna jaoks erandliku olukorraga, kuid selles olukorras ei takistatud nad vangla juhtkonna tegevust, eriti osas, mis puudutas vangla funktsioneerimiseks vajaliku igapäevase töö organiseerimist. Kohus nõustub selle seisukohaga, kuivõrd vanglal ei ole esitada tõendeid, et vangla juhtkond, sh direktor, olid eemaldatud töökohustuste täitmisest ja töö organiseerimisest. Vastavalt ei ole ka Justiitsministeerium asemele määranud ajutiselt asendustöötajaid vangla juhtkonna osas. Ilmselgelt võis vangla direktor või mõni muu ametnik olla häiritud tavapärases rutiinses tegevuses, kuid läbiotsimine ei takistanud vangla juhtkonnal miinimum- kohustuse täitmist ja realiseerimist. Kui direktor oligi hõivatud erandkorrast tekkinud muude kõrvalfunktsioonidega, siis ei tähenda see, et juhtkond tervikuna oleks õigustatud tegevusetuseks. Isegi kui tekkis kahtlus, kas kinnipeetavaid saanuks toitlustada, puuduvad andmed, et keegi juhtkonnast märkinuks, et kinnipeetavate toitlustamiseks tuleks nõu pidada või küsida luba KAPO töötajatelt, kuna läbiotsimine takistab toidu jagamist. Sündmuskohal viibis R.Tähemaa, kes kinnitab, et temani oleks iga probleemi tekkimisel pidanud vastav signaal kohale jõudma, kuid toitlustamise küsimuses ei tekkinud probleeme. Seega järeldab kohus, et toitlustamisel ei tekkinud probleeme sõltuvalt KAPO ametnike käitumisest või tegevusest ning vastustaja esindaja S.Ranniste seisukoht, et toidujagaja ei saanud kambrisse, on tõendamata ning esindaja pelgalalt oletas, et leida mingi 7 vabandav põhjus kohtumenetluse kestel. Kohus nõustub KAPO seisukohaga, et nende läbiviidud menetlustoiming oli lühiajaline ning ei tekkinud vajadust kaebaja toitlustamiseks KAPO poolt, kuivõrd erandlikel asjaoludel võib selline kohustus tekkida tulenevalt KrMS § 9 lg-st 3 ja § 64 lg-st 1 juhul, kui menetlustoimingu erakordselt pika kestvusega. Takistusi ei saanud tekkida ka sellest, et vangla ei teadnud, millal mingis kambris lõpeb läbiotsimine ning on üllatuseks, et läbiotsimine kaebaja kambris lõppes juba kell 9.
2. Kui oleks üritatud toitu jagada, selgunuks ka tegevuseks vajalikud üksikasjad. Samas ei väida vastustaja, et vangla üldse üritas välja selgitada, missugused toimingud ja missuguse planeeritava kestvusega olid kavandatud või läbi viidud. Murru Vangla juhtkond ei saanud isegi erandlikus olukorras tervikuna „kaotada“ võimet organiseerida vangla funktsioneerimine, kuivõrd neilt eeldatakse kõrgendatud valmisolekut tegutseda õiguspäraselt äärmiselt keerulistes olukordades. Ilmselgelt oli ametnikel võimalus pöörduda läbiotsimist teostanud organite/ametnike poole ja uurida, kuidas ja millal asjasse puutuvaid kinnipeetavaid toitlustada. Pealegi on kohus juba märkinud, et toitlustamise organiseerimiseks eksisteeris eraldi organisatsiooniline struktuur, rida ametnikke vastutasid nõuetekohase päevakava läbiviimise eest, kelle tegevust läbiotsimine otseselt ei saanudki puudutada. Alusetu on Murru Vangla esindaja väide kohtuistungil selle kohta, et toitlustaja liikus R.V.u kambrini, kuid KAPO ametnikud ei võimaldanud toitu jagada ning ei lubanud toitlustamist. Kohtule ei esitatud selliseid tõendeid, samas ei ole ka R.V. kuulnud, et teda üritati toitlustada ning KAPO ametnikud või nn „mustades maskides mehed“ oleksid teinud toidu üleandmiseks takistusi. Sellisest takistusest oleks pidanud kuulma ilmselt nii R.V. kui ka R.Tähemaa. Kohus jääb seisukohale, et kui tekkinuks probleeme, saanuks juhtkond mõistlikul viisil ka selles olukorras lahendada küsimuse, kuid kohtul puuduvad andmed, et vangla juhtkond pidas selles küsimuses nõu, seda ei tehtud organisatsiooni siseselt ega väliselt. Kohus ülaltoodut arvestades leiab, et nn erandolukorraga ei saa vabandada ettenähtud päevakava mittejärgimist. Ettenähtud toit oli olemas. KAPO andmetel ja nähtuvalt koostatud protokollist (tlk 30-32 ) ei viidud läbiotsimist läbi ka kogu päeva kestel, kuivõrd kambris, millises viibis R.V., lõppes uurimistoiming juba kell 9.40 ning vastavalt allkirjastati ka protokoll. Peale seda oli R.V.ul aeg, mil ta pani kokku asjad, oli etapeerimise ootel kambris järelevalve all ning ka selle aja kestel ei üritanud vangla teda toitlustada; puudusid mõjuvad põhjused või takistused, et lahendada küsimus, kasvõi asendades soe toit muu toiduga. Isegi kui sooja valmis tehtud toitu ei saanud teatud aja möödudes enam pakkuda, kuna see ei oleks vastanud kaebaja viidatud Sotsiaalministri määruse nr 150 normidele, tuli leida muid lahendeid. Vastustaja ei ole kirjeldanud, et ta üritas kaebajale kaasa organiseerida pajukit või et see üritus nurjus, kuna osutus ülemääraselt koormavaks. Kohus leiab, et kui Kodukorra kohaselt pidid vangla meditsiinitöötaja ja korrapidaja kontrollima toiduküsimusi, siis oleks spetsialist suutnud ka küsimuse nõutud normide piires lahendada, kui selline probleem tekkis. Antud juhul ei nähtu mingeid andmeid, et arutati toitlustamisel tekkinud probleeme. Kaebaja jäi Murru Vangla tegevusetuse tõttu ilma hommiku ja lõunasöögist ning lõppeks ka pajukist. Süüa sai R.V. Rahumäe arestimajas õhtuse söögikorra ajal. Kaebajale ei pakutud ka võimalust tellida erandkorras kuivtoitu vangla poest ja ehkki tellimuse selline kiirkorras täitmine oleks tekitanud tõenäoliselt probleeme, kinnitab pakkumise mittetegemine, et vangla tõepoolest ei astunud mingeid samme lahendamaks toiduküsimust ehkki oli teada, et kinnipeetav on toitlustamata. Kui vangla mingil põhjusel oleks ka arvanud, et toitu ei saa kinnipeetava kambrisse viia, viitaks ühe või teise võimaluse otsimine või pakkumine soovile toitlustada kinnipeetavat ja seda vaatamata, et tekkis erandlik olukord. Seega ei nõustu kohus Murru Vangla seisukohaga, et R.V. jäi toiduta KAPO tegevuse tõttu. Kohus jääb seisukohale, et KAPO ei olnud pädev organiseerima vangla päevakava täitmist 8 ning KAPO läbiviidud menetlustoiming oli lühikese kestvusega, mis ei kohustanud lahendama toiduga kindlustamise küsimust. Kohus ei nõustu seisukohtadega, mille kohaselt pidanuks kaebaja nõudma ja meelde tuletama, et teda tuleb toitlustada. Kohus selgitab alljärgnevalt, miks ta leiab, et kinnipeetaval ei lasu kohustust nõuda toitu, vaid vanglal lasub kohustus toita kinnipeetavat. Päevakava täitmise eest ei vastuta kinnipeetav. Päevakava täitmine on kohustuslik nii vanglale kui ka kinnipeetavale. Regulatsiooni sisuks saab siinkohal olla eesmärk, mille kohaselt kinnipeetaval ei tohi tekkida võimalust end kahjustada. Kinnipeetavale ei anta valikuvõimalusi, kas täita päevakava või mitte. Kui kinnipeetav peab toituma, tegema seda regulaarselt, et ei kahjustuks tema tervis, siis juhtkond peab samas fikseerima päevakava mittetäitmise. See võimaldab jälgida kinnipeetava toitumist ning kui kinnipeetav keeldub söögikorrast, siis see fikseeritakse, et jälgida, kuivõrd isik oma tegevusega ohustab tervist. Samas nõustub kohus väidetega, et kaebaja ei tõendanud, et ta nõudis toitlustamist, kuid kohus jääb seisukohale, et päevakava täitmist selles küsimuses ei pea nõudma Murru Vanglalt mitte kinnipeetav, vaid täitmise tagab vangla. Kinnipeetaval on sisuliselt võimatu ka esitada tõendeid selle kohta, kas ta nõudis toitu. Vastustaja on märkinud, et kaebaja nimetatud ametnikud ei mäleta neid asjaolusid, mistõttu kohus ei kutsunud neid ka tunnistajaks. Kohus leiab, et vangla tegevus ei sõltunudki kinnipeetava käitumisest antud olukorras. 2) Kohus nõustub vastustaja Kaitsepolitseiameti seisukohaga, et kaebus tuleb KAPO vastu jätta rahuldamata. Kuna kaebaja oli seisukohal, et ta pöördus nii vangla kui ka KAPO töötajate poole, et saada toitu ja selles osas oma kaebuse väidetest ei taganenud, siis kohus leiab, et kaebaja on esitanud pretensioonid siiski ka KAPO tegevuse vastu. Seega tuleb võtta seisukoht, kas kaebuse see osa, mis puudutab KAPO töötajate tegevust, kuulub rahuldamisele või mitte. Kohus selles küsimuses leiab, et menetluses ei ole leidnud tõendamist, et KAPO ametnike tegevuse tõttu jäi kaebaja toitlustamata. Seega tuleb kaebaja kaebus jätta rahuldamata teise vastustaja, so KAPO vastu. 3) Kaebaja märgib, et rikuti tema õigusi PS § 18 lg 1, VangS § 47 lg 1 ja Sotsiaalministri 31.12.2002.a. määruse nr 150 § 3 lg 6 tulenevatel alustel ning et vastustajate tegevus oli kaebaja inimväärikust alandav tegevus, kuna ta jäeti ilma hommiku- ja lõunasöögist. Kaebaja pidi taluma tühja kõhtu ning ebamugavusi. Kohus leiab, et eelkõige oli kaebaja sooviks märkida ära, et kohustuste täitmisel rikuti seaduslikkust ehk temale seadusega tagatud õigust, kui ta jäeti toitlustamata. Kaebaja kaebust ei saa jätta rahuldamata üksnes põhjusel, et ta ei oska õiguste rikkumisel esile tuua õigusnorme, mis oleksid asjakohased. Kohus on leidnud, et Murru vangla ei saanud jätta kaebajat toiduta, st ta ei saanud nimetatud kohustust jätta täitmata. Kohus leiab, et Murru Vangla ei olnud antud olukorras piisavalt hoolikas, mistõttu jäi kaebaja ilma hommiku ja lõunasöögist ning ka pajukist. Murru vangla hoolsuskohustuse mittetäitmine põhjustas kaebaja ilmajäämise söögist ning kaebajal võis tekkida söögita olekust ebamugavustunne. Kohus nõustub kaebajaga selles osas, et VangS või selle alusel kehtestatud õigusnormide rikkumine on samal ajal taandatav ka mingile PS märgitud õiguse rikkumisele. Kaebaja püstitas küsimuse, kas õigusliku aluseta toiduta jätmine rikub tema põhiõigusi ja antud juhul inimväärikust. Vastustajad jäid seisukohale, et kaebaja suhtes PS § 18 tulenevaid õigusi ei ole rikutud. Kohus nõustub selle seisukohaga ning selgitab oma nõustumist alljärgnevalt. Õigusvastane tegevus iseenesest ei too kaasa alati inimväärikuse kahjustamist. KAPO tegevuse ega ka vangla tegevuse eesmärgiks ei olnud piirata kinnipeetava õigust saada toitu. Vangla poolt 9 õigusnormide rikkumine piirneb tavalise hoolsuskohustuse täitmata jätmisega ehk jääb sellise rikkumise raamesse. Kaebaja märgib, et tal on põhjendatud huviks esitada kahjunõue. Kohus ei saa välistada põhjendatud huvina soovi esitada kahjunõue sõltuvalt sellest, missugusel alusel kaebaja õigusi rikuti. Kohus ei saa välistada preventiivset huvi. Kuigi kaebaja ei osanud seda otseselt esile tuua, leiab kohus, et kaebajal on soov, et selline olukord ei korduks ning ei sõltuks sellest, kas ta nõuab toitu. Kahjunõude arutamisel tuleb kohtul uurida, kas kaebaja kahjunõuet saab rahuldada või mitte ning lahendada vastustaja Murru Vangla viidatud Riigivastutuse seaduses sätestatud küsimused. Antud juhul leiab kohus, et kaebaja käesolevas vaidluses toetub eelkõige eesmärgile saada selgus küsimuses, kas vastustaja tegevus/tegevusetus põhines õiguspärasel käitumisel ning kas rikuti tema õigusi. Kuigi kaebaja viitas normidele, mis menetlusosaliste seisukohalt ei olnud täies osas asjakohased, ei tähenda see, et õiguslike viidete puudulikkus võimaldaks jätta kaebust rahuldamata. Kohus jääb seisukohale, et kaebaja kaebus on suunatud täitevvõimu toimimise mitteaktsepteeritavale osale ja ta nõuab seaduslikku käitumist. Kohus leidis, et vanglal oli kohustus kaebajat toitlustada vahetult tulenevalt Vangistusseadusest ja selle alusel kehtestatud Murru Vangla kodukorrast, kuid vangla seda kohustust ei täitnud, ehk kaebaja õigusi rikuti, kui ei järgitud kehtivat õiguslikku regulatsiooni. Ametiasutus oli kohustatud käituma seaduslikult, mis põhiseaduse kohaselt allub PS §§-de 13, 14 nõuetele. 4) Kohustuse täitmist nõuavavad ja tagavad kohtu poolt eelpooltoodult esitatud õigusnormid ja viide PS § 18 tähendab, et kaebaja väidab, et Murru Vangla ja KAPO ametnike tegevusest tulenevalt oli toiduta jätmine õigusvastane, kuna see on keelatud kohtlemisviis. Kohus selgitab kaebajale, et PS § 18 kohaselt on keelatud isikute, sh ka kinnipeetavate suhtes tegevus, mis toob kaasa piina, julma kohtlemist või alandab väärikust, kuna PS § 18 ütleb, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kaebajat käesolevalt märgitud mõttes ei ole karistatud. Kaebaja leiab, et alandati tema inimväärikust ja ta pidi taluma tühja kõhtu, ebamugavustunnet. PS § 18 mõtteks on kaitsta isiku füüsilist puutumatust PS § 18 lg 1 kattub sisuliselt Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 3, mille kohaselt ei tohi kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kõige raskem rikkumine oleks isiku piinamine, millele kaebaja siiski ise ei toetu. Kui iga piinamine on samas julm kohtlemine, siis iga julm kohtlemine ei ole piinamine. Julm kohtlemine on samas väärikust alandav, kuid iga väärikust alandav kohtlemine ei ole veel julm kohtlemine. Piinamisega antud juhul ei saagi olla tegu, kuna see hõlmab eriti intensiivseid ja julmi kannatusi (näiteks valu tekitamine). Julm kohtlemine jääb alla piinamisele intensiivsuse astmelt. Väärikust alandava kohtlemisena saab käsitleda juhtumeid, mil ei tekitata füüsilist valu, vaid sunnitakse isikut tegema midagi ebameeldivat või alandavat. Kaebaja ei kirjeldanud, et toiduta jätmine põhjustas vaimseid kannatusi, vaid viitas ebamugavustundele, mis tekib tühjast kõhust. Andmeid, et kaebaja oleks saanud Murru vanglas viibimise ajal toitu ka ilma vangla abita, ei ole. Ebamugavustunne ei tähenda reeglina suurt vaimset või füüsilist kannatust. Kumulatsioonis muude teguritega kaebaja oma kannatusi ei nimeta. 10 Arvestades olukorda, ei olnud toidukordade vahalejätmine ettekavatsetud tegevus. Vastupidiselt leidis kinnitust, et toit oli valmistatud, kuid ta jäi osadesse kambritesse jaotamata, sh kaebaja kambrisse. Alandavast kohtlemisest saaks kõnelda, kui kaebaja suhtes oleks toiduta jätmine olnud eesmärgipärane- näiteks kantud soovist tekitada alaväärsustunnet, hirmu, ahastust, murda füüsilist või moraalset vastupanu. Kaebaja ei kirjeldanud, et ta tundis end selle tõttu, et jäi toiduta, alaväärsena, oli hirmul, ahastuses, et see murdis teda millegi suhtes. Alandav kohtlemine võiks kõne alla tulla ka siis, kui see raskesti alandab kedagi teise ees või sunnib kedagi oma tahte vastaselt või südametunnistuse vastaselt toimima. Kaebaja ei teinud antud juhul tegusid, mis oleks tema südametunnistuse või tahte vastu; ka ei ole ta sattunud olukorda, et teised oleksid näinud kaebajat kuidagi alandatuna. KAPO ametnikud, kes viibisid sündmuskohal, ise kaebaja juuresolekul ei söönud ning kaebajale nende juuresolekust või söömisest alandusi ei tekkinud. Ka nn „mustades maskides“ mehed ei alavääristanud kaebajat. Kaebaja ei väida, et Murru Vangla oleks mingilgi viisil teda seadnud kellegi naerualuseks, mis viitaks võimalusele teda alavääristada. Ka teised kinnipeetavad, kelle juures viidi läbi menetlustoiming, ei saanud teatavasti toitu ning olid kaebajaga võrdsetes tingimustes. Murru vangla tegevuses ei ole kohus tuvastanud sellist eesmärgipärast käitumist, mis oleks olnud suunatud ka ebainimlikule kohtlemisele- intensiivsele füüsilisele ja vaimse kannatuse valmistamisele. Kohus leidis, et vangla oli tegevusetu, kuid ei saa väita, et ta oli tegevusetu eelnevalt seatud eesmärgist tulenevalt. Kuigi leidis kinnitust, et vangla lasi häirida oma tegevust ootamatust sündmusest, olukorrast, ning see ei ole õigustuseks, ei ole kaebajat jäetud toiduta soovist rikkuda tema PS § 18 tulenevaid õigusi. Kohus nõustub vastustaja KAPO selgitustega, et kohustus kindlustada kaebaja toiduga siiski ei langenud antud menetluse tõttu KAPO-le ja tema menetlustoimingu lühidus ei saanudki põhjustada märgitud kannatust. Kohus ja menetlusosalised möönavad, et kaebajal võis olla ebamugavustunne söömata olekust, kuna ta pidi taluma tühja kõhtu napi õhtusöögini, kuid see ei tähenda veel spetsiifilisel eesmärgil valu tekitamist. Kui mõiste „ebainimlik“ tähendab reeglina ägedat valu, mis ühelgi tingimusel ei ole õigustatud, siis ebamugavustunne kõhus ei ole veel äge valu. Kui keelatud kohtlemisviisi korral „alandav“ tähendab jämedalt alandavat kohtlemist, sundimist oma tahte või südametunnistuse vastaselt midagi toime panema, siis sellist olukorda kaebaja ei kirjelda. Ka tõsiseid ja julmi kannatusi või tagajärgi kaebaja ei kirjeldanud. Ebainimliku kohtlemise all mõistame käitumist, millega kaasnevad intensiivselt füüsilise või vaimse kannatuse ilmingud. Alandavaks kohtlemiseks on ka tegevus, mille eesmärgiks on tekitada hirmu, ahastust, alaväärsustunnet, mis ka alandaks. Ebainimlikku kohtlemist iseloomustaks näiteks äge füüsiline valu või hingeline piin, mis ühelgi tingimusel ei ole õigustatud. Tühja kõhu tunne tekkis kaebajal söögita jäämisest, mis oli põhjustatud vastustaja tegevusest, et kaebaja suhtes ei täidetud päevakava. Ka see on õigustamata kannatus, kuid kohus leidis, et see on põhjustatud hoolsuskohustuse mittetäitmisest. EIÕK artiklil 3 antud mõisteaparatuuril on autonoomne tähendus ning selle tõttu on kohus eelnevalt selgitanud, missuguses tähenduses tuleks mõista PS § 18 märgitud keelatuid tegevusi. Kuigi see kohtu selgitus ei pruugi kaebajale olla arusaadav, jääb kohus seisukohale, et kummagi vastustaja tegevuses ei esine PS § 18 märgitud eesmärgistatud keelatud tegevust. Kokkuvõtteks märgib kohus, et kaebaja toiduta jätmine Murru vangla tegevusetuse tagajärjel ei olnud selline institutsioneeritud vägivaldne tegevus, mis oleks teda asetanud olukorda, mida saaks lugeda väärikuse ja füüsilise puutumuse rikkumise vastu suunatud tegevuseks. Et igasugune õigustamatu kannatus, mis tuleneb ühe või teise kohustuse täitmata jätmisest ei ole 11 veel PS § 18 märgitud tegu, siis saab kaebaja ise otsustada, kas esineb kahjunõude tekkimise alus ja esitamise võimalus muul põhjusel. 5)

§ 92lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab menetluskulud.

Kaebaja on tasunud riigilõivu 80 krooni SEB EÜP maksekorraldusega nr 1961 26.09.2006.a. Tasutud riigilõiv tuleb välja mõista Murru Vanglalt kaebaja kasuks, kuna kaebaja ei ole ära märkinud, et riigilõivu tasus tema eest keegi muu isik ja see tuleks välja mõista kolmanda isiku (maksja) kasuks. Kuna kohus rahuldas kaebaja esitatud kaebuse Murru Vangla vastu ning tunnistas Murru Vangla tegevuse kaebajale 04.09.06.a. hommiku-ja lõunasöögi mittevõimaldamises õigusvastaseks, siis tuleb riigilõiv välja mõista vastustajalt Murru Vanglalt täies ulatuses, so summas 80 krooni.

§ 91lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kaebaja ei ole käesolevas asjas muude kohtukulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, siis kohtukulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Karin Kalmiste Kohtunik 12