KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 12.04.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-07-56 Haldusasi R.K. kaebus Murru Vangla toimi

) § 12, 14 ja 18. Kaebaja viitab Riigikohtu 22.03.2006.a. otsusele haldusasjas nr 3-3-1-2-06, milles on öeldud, et inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest. Inimväärikust tuleb austada ja kaitsta (EL põhiõiguste harta art 1, Euroopa Kohtu 09.10.2001.a. otsus kohtuasjas C-377/98: Madalmaad v Euroopa Parlament ja nõukogu, EKL 2001, lk 7079). Õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele, sh kinnipeetavatele. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec

§ 18

õiguste rikkumisele viitas kaebaja, kuna toidust ilma jätmine on inimväärikuse alandamine. KAPO vastu ei ole nõudeid, kuna KAPO menetlustoiming lõppes 10.36, peale seda tulid Murru Vangla ja Justiitsministeeriumi eriüksuse mehed, kes jäid läbiotsimist turvama. Kaebaja esitas selle tõendamiseks toimikusse KAPO läbiotsimise protokolli 04.09.2006.a., mis kajastab toimingu alguse ja lõpu kellaaegu. 2 Samal ajal teab kaebaja, et 15 kinnipeetavat, kes samuti etapeeriti, said kuivpajuki. Kuivpajuk on vanglas reeglina alati ettenägematuteks juhtudeks olemas. Kaebaja esitas KAPO uurijale palve, et kas ta saab süüa, millele vastati, et pärast toimingut. Kaebaja küsis hiljem hommikuja lõunasööki veel Tõnu Talilt, kes palus asjad kokku panna ja ütles, et ei ole asjast teadlik. R.K.le jäi arusaam, et saab kuivpajuki kaasa. Kaebaja siiski ei kahtlusta sihipärast pahatahtlust. Palub kaebus rahuldada. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja Murru Vangla vaidles kirjalikus vastulauses esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 04.09.2006.a. hommikul seoses kriminaalasja nr 06730000233 menetlusega toimus KAPO juhtimisel erakorraline läbiotsimine Murru Vanglas. Teiste hulgas otsiti läbi kaebuse esitaja ja tema kamber. Läbiotsimist teostasid KAPO ametnikud ja selle juures viibis ka kaebaja. Pärast läbiotsimist kaebuse esitaja vahistati ja toimetati arestimajja. Vastustaja nõustub sellega, et seonduvalt erakorralise sündmusega viibis kinnipeetavate toitlustamine. Kaebusest ei nähtu, kellele kaebuse esitaja läbiotsimise toimingute ajal esitas nõudmisi väljastada temale hommikusöök. Kaebaja läbiotsimist teostasid kaitsepolitsei ametnikud, mistõttu ei ole vangla töötajad teadlikud hommikusöögi nõudmisest. Läbiotsimise ajal viibis kaebuse esitaja üheksandas eluosakonnas, kus toitlustamine toimub osakonna kambrites vastavalt päevakorrale. Kambrite ja kinnipeetavate läbiotsimise ajal toitlustamist ei toimu. Sellisel juhul toitlustatakse kinnipeetavaid reeglina pärast läbiotsimise lõpetamist nagu 04.09.2006.a. toimunud läbiotsimisoperatsiooni lõppemisel. Kuna kaebuse esitaja saadeti pärast läbiotsimist arestimajja, siis jäi kaebuse esitaja toiduta. R.K. väitel ta esitas korduvaid palveid ametnikele hommiku- ja lõunasöögi saamiseks. Samas vangla korrapidaja Raivo Taaramäe ega ka üheksanda eluosakonna valvur Tõnu Tali ei suutnud meenutada, et kaebaja esitas toitlustuse teemal oma nõudmisi. Sotsiaalministri 31.12.2002.a. määruse nr 150 "Toidunormid kinnipidamisasutustes" § 3 lg 1 kohaselt peab kinnipeetavate toit vastama kahe nädala keskmisele toidunormile. Sama paragrahvi lg 6 tulenevalt antakse kinnipeetavale toitu kolm korda päevas. Vastustaja on seisukohal, et asjaolu, et kaebaja 04.09.2006.a. seonduvalt läbiotsimisega ei saanud kolm korda päevas süüa, on vabandatav kriminaalasjas tõe välja selgitamise huvidega. Kohtuistungil vastustaja Murru Vangla leidis, et ta ei vaidle vastu, et hommiku ja lõunasöök jäi saamata ning selle oleks pidanud garanteerima vangla. Murru vangla vabandas kaebaja ees ning R.K. võttis vabandused vastu. Vastustaja selgitas, et mingil juhul ei ole vangla tegutsenud kinnipeetavate toitlustamata jätmisel sihipärase ja plaanitud tegevuskava alusel. Toit oli valmis kogu vangla jaoks, kuid oli signaal, et toimub läbiotsimine ja toidujagaja eluosakonda ei läinud. Finants- ja majandusosakond, kes tagab toitlustamise, ei saanud õigeaegselt teada, millal toitlustamist segav läbiotsimine läbi saab. Informatsioon ei liikunud selliselt, nagu oleks vaja. Samal päeval toimus paralleelselt kaks läbiotsimist, üks oli KAPO ja teine oli vanglate eriüksuste läbiotsimine. Eriüksuste läbiotsimisest oli vangla teadlik, kuid ilmselt olid tegevused kooskõlastamata, kuna samal ajal oli osa juhtkonnast sattunud ise tavapärasest teistsugustesse oludesse. 3 Tahtliku alavääristava kohtlemisega tegemist ei ole, täitmata jäi hoolsuskohustus. Vastustaja märgib, et teised Justiitsministeeriumi poolt läbiotsitavad kinnipeetavad said toitlustatud kella 14.00 paiku, so hilinemisega. Kuna vangla vabandab, et kinnipeetavad jäid toitlustamata ja ta püüab edaspidi seda viga vältida, siis on kaebaja kaebuse preventiivne eesmärk end õigustanud ja ühtlasi kaebuse preventiivne eesmärk ka saavutatud. Toidujagajad olid teadmatuses, millal reaalselt on võimalik toit välja jagada. Halb kohtlemine hoolsuskohustuse täitmata jätmisest ei olnud eesmärgistatud tegevus ning vangla juhtkond oli muude toimingutega ilmselgelt sedavõrd hõivatud, et ei orienteerunud õigesti. Kedagi ei soovitud ebavõrdselt kohelda, kuid toidu reaalne kohalejõudmine kaebajani ei vasta hea halduse nõuetele. Vangla nõustub, et toiduta jätmine on õigusvastane ja sellel põhjusel tuleks kaebus rahuldada. Veel lisab esindaja, et selline tegevus ei olnud taotluslik, päevakava alusel toitlustamata jätmine oli väär, mistõttu vastustaja tunnistab kaebust selles osas, mis on preventiivse huviga ja kinnitab, et tegemist oli hoolsusnõuete rikkumisega. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. 1) R.K. leiab, et Murru vanglal oli kohustus tagada kinnipeetava toitlustamine ning see kohustus jäi täitmata. VangS § 105 sätestab, et vangla on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mille ülesandeks on vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimine ja vangla vastavalt sama paragrahvi lg 3 tulenevalt kinnitab kodukorra; § 106 kohaselt juhib vangla tööd direktor, kes täidab ka teisi talle pandud ülesandeid. Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 kinnitatud Vangla Sisekorraeeskirja (edaspidi VSKE) § 10 lg 1 kohaselt kinnitab direktor vangla päevakava, milles nähakse ette kinnipeetavate äratus, loendus, rivistus jne, sh ka toitlustamine. Vaidlust ei ole küsimuses, et Murru Vanglal puuduks päevakava ning et üldjuhul ei toitlustata kinnipeetavaid vastavalt kehtestatud normidele, sh kaebaja viidatud Sotsiaalministri 31.12.2002.a. määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg 6 kohaselt, mil antakse kinnipeetavatele toidunormidele vastavat toitu kolmes osas, vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaegadel. Murru Vangla Kodukorra eesmärgiks on täpsustada Vangistusseaduses ja muudes õigusaktides sätestatud vangistuse täideviimise korraldust Murru Vanglas. Kodukorra üldsätete p 2 kohaselt on Kodukord kohustuslik täitmiseks kinnipeetavatele ja teenistujatele. Kodukorra p 57 võimaldab direktoril teha vastavalt vajadusele ajutise iseloomuga muudatusi päevakorras. Kodukorra 14. peatükk sätestab kinnipeetava toitlustamise ning vastavalt p 98 toitlustatakse kinnipeetavat kolm korda päevas vastavalt päevakorrale; menüü koostatakse vastavalt sotsiaalministri poolt kinnitatud toidunormide alusel. Vastavalt p 101 kartseris, eraldatud lukustatud kambris, vangla ravipunktis, vastuvõtuosakonnas viibivate ja eri päevakorraga eluosakonnas toitlustamine toimub kambrites. Seega nähtuvalt Kodukorrast on vangla reguleerinud toitlustamise küsimused ning ka võimaluse direktori vastaval otsusel kõrvale kalduda päevakavast. Antud juhul kinnipeetav R.K. sai tavaliselt toidu kambrisse. Murru vangla esindaja kinnitusel tuleb järeldada, et R.K. jaoks oli toit valmistatud, kui kriminaalasja nr 06730000233 eeluurimise raames teostas KAPO 04.09.2006.a. Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtimisel Murru Vanglas läbiotsimisi. KAPO töötajate teostatud 4 menetlustoiming kaebaja kambris kestis lühikest aega, mida kinnitab kaebaja poolt kohtule esitatud KAPO koostatud läbiotsimisprotokoll (tlk 32-35). Kohus möönab, et vastustajale ei pruukinud olla ette teada KAPO tegevuse aeg, mis ühtlasi märgib ära, et kuivõrd juhtkonnale oli konkreetsed KAPO toimingud ette teadmata, siis puudub alust kahtlustada, et kaebajale toitu ei planeeritud. Kuivõrd läbiotsimisoperatsioon toimus ka koostöös Justiitsministeeriumiga ja hõlmas Murru Vanglas mitut eluosakonda, siis jäid osa kinnipeetavaid toiduta. Justiitsministeeriumiga koostöös oli aga kindlasti osa tegevusi kooskõlastatavad ning oli võimalik ka kontrollida, missugused toimingud vanglas läbi viiakse, et otsustada päevakava täitmiseks vajalikud muudatused. Kohus märgib, et isegi kui vangla juhtkond ei teadnud operatsioonide läbiviimise kõiki asjaolusid, ei ole andmeid, et kogu juhtivkoosseis oli terve päeva kestel takistatud oma ülesannete täitmisel. Kohtule ei esitatud andmeid, et kuni lõunaajani oleks vangla direktor või muu isik muutnud ettenähtud päevakava ka erandkorras, mida kinnitab asjaolu, et toit oli valmistatud. Puuduvad andmed, et direktor oleks päeva kestel võtnud vastu otsuse erandkorras muuta päevakava, mistõttu on loogiline, et toit ettenähtud korras oli valmistatud ka lõunaks, et toitlustada kõiki kinnipeetavaid, sh R.K.t. Kui juhtkond oleks vastu võtnud toitlustamise küsimuses seotult erandolukorraga mingi otsustuse, saanuks uurida neid motiive ja otsustuse seaduslikkust. Antud juhul sellist otsustust ei tehtud. Kohus lisab veel, et Kodukorra p 100 kohaselt kontrollivad meditsiiniosakonna töötaja ja vangla korrapidaja toidu kvaliteeti ja õigeaegset väljastamist enne igat söögikorda, tehes vastava märke raamatusse. Kohus eeldab, et selliselt ka talitati, mis oleks pidanud tavalise hoolsuskohustuse täitmise raames meenutama, et osa kinnipeetavaid on toiduta. Kohtul ei ole samas tõendeid, et meditsiiniosakonna või vangla korrapidaja otsustasid iseseisvalt toidu mitteväljastamise. Seega on toitlustamise küsimus lahendatud kehtiva korraga ning selle korra järgimise pidi tagama vangla juhtkond. VangS § 1 kohaselt sätestab seadus vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse mõiste ja tingimused ning § 106 kohaselt juhib vangla tööd vangla direktor. Kodukorra sisseviimise ja järgimise kohustus kinnitas eelnevalt, et selle nõuded on täitmiseks kohustuslikud nii kinnipeetavale kui ka vanglateenistujatele. Kohus leiab, et eeltoodu kohaselt on vanglal kohustus organiseerida toitlustamine, kui direktor ei tee muudatust päevakavas. Kohtule ei esitatud tõendeid, et Murru Vangla direktor tegi kaalutletud otsustuse muudatuste kohta päevakorras toitlustamise küsimuses, vaid kirjeldatud olukord lubab väita, et vangla pädev juhtkond oli tegevusetu. Vastustaja selgitustest nähtub, et sõltumata erandolukorrast jaotati toit siiski välja osade kinnipeetavate jaoks hilinemisega, kuid ilmselt puudus ülevaade või tegevuses järjepidevus, mistõttu toit kõigi kinnipeetavateni ei jõudnud. Kuigi asja menetluse kestel vastustaja muutis oma esialgseid seisukohti märgib kohus järgmist. Kui päevakava vangla poolt ei muudetud, lasus kohustus organiseerida ja jätkata päevakava täitmist tavakorras või siis erivajadusest muuta senist päevakava, näiteks nihutada toidukordade aega ja ühtlasi seda selgitada kinnipeetavatele, kes ootasid ettenähtud toitu. Kohustus jäi täitmata, kuivõrd juhtkond ja toitlustamise eest vastutavad isikud olid tegevusetud. Nähtuvalt vastustaja esindaja seletustest võis direktor olla ilmselgelt häiritud oma tavategevuses, mistõttu ta jättis tahaplaanile tavakohustused, mis seondusid vangla töö organiseerimisega sellel päeval. Kohus ei tuvastanud aga, et selline tegevus oli planeeritud või sihipärane, seejuures suunatult osade kinnipeetavate õiguste rikkumisele, sh R.K. õiguste rikkumisele. Tegemist on hooletusega, mis rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna kinnipeetava toiduta jätmine on õigusvastane tegevus kuna rikub kehtivat Kodukorda ja päevakava. 5 Kaebaja oli veendunud, et toidu andmata jätmise eest vastutab Murru Vangla ning KAPO vastu kaebajal pretensioone ei olnud. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et õigusvastase toiduta jätmise põhjustas Murru vangla tegevusetus. Kohus ei nõustu vastustaja Murru Vangla esialgse vastuse seisukohaga, et antud juhul oli toitlustamisel tekkinud takistus sõltuvalt erandolukorrast või Kaitsepolitseiametnike tegevusest, mis õigustab sellist käitumist või muudab selle seaduspäraseks. Haldusasja nr 306-2011 (R. V.´u kaebus Murru Vangla toimingu – 04.09.2006.a. hommiku- ja lõunasöögi mittevõimaldamine – õigusvastaseks tunnistamiseks) raames KAPO esindajad möönsid, et tegemist oli vangla juhtkonna jaoks erandliku olukorraga, kuid selles olukorras ei takistanud nad vangla juhtkonna tegevust, eriti aga osas, mis puudutas vangla funktsioneerimiseks vajaliku igapäevase töö organiseerimist. Kohus nõustus selle seisukohaga, kuivõrd vanglal ei ole esitada tõendeid, et vangla juhtkond, sh direktor, olid eemaldatud töökohustuste täitmisest ja töö organiseerimisest. Vastavalt ei ole ka käesolevas vaidluses andmeid, et Justiitsministeerium oli ajutiselt asemele määranud asendustöötajaid vangla juhtkonna osas. Ilmselgelt võis vangla direktor või mõni muu ametnik olla häiritud tavapärases rutiinses tegevuses, kuid läbiotsimine ei takistanud vangla juhtkonnal miinimum kohustuse täitmist ja realiseerimist. Kui direktor oligi hõivatud erandolukorrast tekkinud muude kõrvalfunktsioonidega, siis ei tähenda see, et juhtkond tervikuna oleks õigustatud tegevusetuseks. Isegi kui tekkis kahtlus, kas kinnipeetavaid saab toitlustada või mitte, puuduvad andmed, et keegi juhtkonnast märkinuks, et kinnipeetavate toitlustamiseks tuleks nõu pidada või küsida luba KAPO või ministeeriumi töötajatelt, kuna läbiotsimine takistab toidu jagamist. Seega kohus leiab, et toitlustamisel ei tekkinud probleeme sõltuvalt KAPO ametnike või Justiitsministeeriumi ametnike käitumisest või tegevusest. Takistusi ei saanud tekkida ka sellest, et vangla ei teadnud, millal mingis kambris lõpeb läbiotsimine. Ehkki lõpptulemusena oli vanglale üllatuseks, et läbiotsimine kaebaja kambris lõppes juba kell 10.36, ei nähtu, et kaebajale üritati toitu jaotada. Kui oleks üritatud toitu jagada, selgunuks ka tegevuseks vajalikud üksikasjad. Samas ei väidagi vastustaja, et vangla üldse üritas välja selgitada, missugused toimingud ja missuguse planeeritava kestvusega olid kavandatud või läbi viidud. Kohus jääb seisukohale, et Murru Vangla juhtkond ei saanud isegi erandlikus olukorras tervikuna „kaotada“ võimet organiseerida vangla töökorraldus, kuivõrd vangla juhtkonnalt eeldatakse kõrgendatud valmisolekut tegutseda õiguspäraselt äärmiselt keerulistes olukordades. Pealegi on kohus juba märkinud, et toitlustamise organiseerimiseks eksisteeris eraldi organisatsiooniline struktuur ja rida ametnikke vastutasid nõuetekohase päevakava läbiviimise eest, kelle tegevust läbiotsimine otseselt ei saanudki puudutada. Arvestades ülaltoodut kohus leiab, et nn erandolukorraga ei saa vabandada ettenähtud päevakava mittejärgimist. Ettenähtud toit oli olemas. Kaebaja poolt esitatud andmetest ja nähtuvalt koostatud protokollist (tlk 32-35 ) ei viidud läbiotsimist läbi ka kogu päeva kestel, kuivõrd kambris, millises viibis R.K., lõppes uurimistoiming juba kell 10.36 ning vastavalt allkirjastati ka protokoll. Ka peale seda ei üritanud vangla R.K.t toitlustada; puudusid mõjuvad põhjused või takistused, et lahendada küsimus, kasvõi asendades soe toit muu toiduga. Isegi kui valmis tehtud sooja toitu ei saanud teatud aja möödudes enam pakkuda, kuna see ei oleks vastanud kaebaja viidatud Sotsiaalministri määruse nr 150 normidele, tuli leida muid lahendeid. Vastustaja ei ole kirjeldanud, et ta üritas kaebajale kaasa organiseerida pajukit või et see üritus nurjus osutudes ülemääraselt koormavaks. Kohus leiab, et kui Kodukorra kohaselt pidid vangla meditsiinitöötaja ja korrapidaja kontrollima toiduküsimusi, siis oleks spetsialist suutnud ka küsimuse nõutud normide piires lahendada, kui selline 6 probleem tekkis. Antud juhul ei nähtu mingeid andmeid, et arutati toitlustamisel tekkinud probleeme. Kaebaja jäi Murru Vangla tegevusetuse tõttu ilma hommiku ja lõunasöögist ning lõpuks ka pajukist. Süüa sai R.K. Tallinna arestimajas õhtuse söögikorra ajal. Kaebajale ei pakutud ka võimalust tellida erandkorras kuivtoitu vangla poest ehkki kohus möönab, et tellimuse selline kiirkorras täitmine oleks tekitanud tõenäoliselt probleeme. Kohus ei nõustu seisukohtadega, mille kohaselt pidanuks kaebaja nõudma ja meelde tuletama, et teda tuleb toitlustada. Kohus selgitab alljärgnevalt, miks ta leiab, et kinnipeetaval ei lasu kohustust nõuda toitu, vaid vanglal lasub kohustus toita kinnipeetavat. Päevakava täitmise eest ei vastuta kinnipeetav. Päevakava täitmine on kohustuslik nii vanglale kui ka kinnipeetavale. Regulatsiooni sisuks saab siinkohal olla eesmärk, mille kohaselt kinnipeetaval ei tohi tekkida võimalust end kahjustada. Kinnipeetavale ei anta valikuvõimalusi, kas täita päevakava või mitte. Kui kinnipeetav peab toituma, tegema seda regulaarselt, et ei kahjustuks tema tervis, siis juhtkond peab samas fikseerima päevakava mittetäitmise. See võimaldab jälgida kinnipeetava toitumist ning kui kinnipeetav keeldub söögikorrast, siis see fikseeritakse, et edaspidiselt jälgida, kuivõrd isik oma tegevusega ohustab tervist. Samas nõustub kohus väidetega, et kaebaja ei tõendanud, et ta nõudis toitlustamist, kuid jääb seisukohale, et päevakava täitmist selles küsimuses ei pea nõudma Murru Vanglalt mitte kinnipeetav, vaid täitmise tagab vangla. Kinnipeetaval on sisuliselt võimatu ka esitada tõendeid selle kohta, kas ta nõudis toitu. Vastustaja on märkinud, et kaebaja nimetatud ametnikud ei mäleta neid asjaolusid, mistõttu kohus ei kutsunud neid kohtusse tunnistuste andmiseks. Kohus leiab, et vangla tegevus ei sõltunudki kinnipeetava käitumisest antud olukorras. 2) Kaebaja märgib, et rikuti tema õigusi, mis tulenevad

§ 12, 14 ja 18, Vang

S § 47 lg 1 ja Sotsiaalministri 31.12.2002.a. määruse nr 150 § 3 lg 6 tulenevatel alustel ning vastustaja tegevus oli kaebaja inimväärikust alandav tegevus, kuna ta jäeti ilma hommiku- ja lõunasöögist. Kohus leiab, et eelkõige oli kaebaja sooviks märkida ära, et kohustuste täitmisel rikuti seaduslikkust ehk temale seadusega tagatud õigust, kui ta jäeti toitlustamata. Käesolevalt on menetluse käigus vastustaja muutnud oma positsioone ja leiab samuti, et kaebaja siiski ise toitu nõudma ei pea. Vaidlusküsimuses on saavutatud preventiivne eesmärk, kuivõrd kaebaja soovib eelkõige, et samasugustes olukordades ei jäetaks kinnipeetavaid toiduta. Kohus on leidnud, et Murru vangla ei saanud jätta kaebajat toiduta, st ta ei saanud nimetatud kohustust jätta täitmata. Kohus leiab, et Murru Vangla ei olnud antud olukorras piisavalt hoolikas, mistõttu jäi kaebaja ilma hommiku ja lõunasöögist ning ka pajukist. Murru vangla hoolsuskohustuse mittetäitmine põhjustas kaebaja ilmajäämise söögist ning kaebajal võis tekkida söömata olekust ebameeldiv tunne. Kohus nõustub kaebajaga selles osas, et VangS või selle alusel kehtestatud õigusnormide rikkumine on samal ajal taandatav ka mingile

märgitud õiguse rikkumisele. Kaebaja püstitas küsimuse, kas õigusliku aluseta toiduta jätmine rikub tema põhiõigusi ja antud juhul inimväärikust. Vastustaja jäi seisukohale, et kaebaja suhtes siiski ei alandatud kaebaja inimväärikust. Kohus nõustub selle seisukohaga ning selgitab oma nõustumist alljärgnevalt. 7 Õigusvastane tegevus iseenesest ei too kaasa alati inimväärikuse kahjustamist. Vangla tegevuse eesmärgiks ei olnud piirata kinnipeetava õigust saada toitu ja kohus tõi välja asjaolud, mis kinnitavad, et vangla valmistas toidu, kuid see jäi osadele kinnipeetavatele välja andmata. Vangla poolt õigusnormide rikkumine piirneb tavalise hoolsuskohustuse täitmata jätmisega ehk õigusvastane tegevus jääb sellise rikkumise raamesse. Kaebaja märgib, et tal on põhjendatud huviks esitada kahjunõue. Kohus ei saa välistada põhjendatud huvina soovi esitada kahjunõue sõltuvalt sellest, missugusel alusel kaebaja õigusi rikuti. Kohus ei saanud välistada ka preventiivset huvi. Kohus leidis, et kaebajal on soov, et selline olukord ei korduks ning ei sõltuks sellest, kas ta nõuab toitu. Kui hakatakse arutama kahjunõuet, siis selle nõude arutamisel tuleb kohtul uurida, kas kaebaja kahjunõuet saab rahuldada või mitte. Käesoleval juhul leiab kohus, et kaebaja toetub vaidluses eelkõige eesmärgile saada selgus küsimuses, kas vastustaja tegevus/tegevusetus põhines õiguspärasel käitumisel ning kas rikuti tema seadusel põhinevaid õigusi. Kohus jääb seisukohale, et kaebus on suunatud täitevvõimu toimimise mitteaktsepteeritavale osale ja ta nõuab seaduslikku käitumist. Kohus leidis, et vanglal oli kohustus kaebajat toitlustada tulenevalt Vangistusseadusest ja selle alusel kehtestatud Murru Vangla kodukorrast, kuid vangla seda kohustust ei täitnud ehk kaebaja õigusi rikuti, kui ei järgitud kehtivat õiguslikku regulatsiooni. Kodukord ja Vangs tagab isiku õiguse tervisele. Ametiasutus oli kohustatud käituma seaduslikult, mis

-se kohaselt allub

§ 13ja § 14 nõuetele, sh ka kaebaja poolt märgitud hea halduse tavadele.

Kohus leiab, et kaebajat ei ole soovitud diskrimineerida mingil erilisel tunnusel, mis

§ 12kohaselt on keelatud.

3) Kohustuse täitmist nõuavad ja tagavad kohtu poolt eelpool viidatud esitatud õigusnormid. Kaebaja väidab, et Murru Vangla tegevusest tulenevalt oli toiduta jätmine õigusvastane, kuna see on keelatud kohtlemisviis. Kohus selgitab kaebajale, et

§ 18

kohaselt on keelatud isikute, sh ka kinnipeetavate suhtes tegevus, mis toob kaasa piina, julma kohtlemist või alandab väärikust, kuna

§ 18

ütleb, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kaebajat käesolevalt märgitud mõttes ei ole karistatud. Kaebaja leiab, et alandati tema inimväärikust.

§ 18

mõtteks on kaitsta isiku füüsilist puutumatust,

§ 18

lg 1 kattub sisuliselt Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 3, mille kohaselt ei tohi kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kõige raskem rikkumine oleks isiku piinamine, millele kaebaja siiski ise ei toetu. Kui iga piinamine on samas julm kohtlemine, siis iga julm kohtlemine ei ole piinamine. Julm kohtlemine on samas väärikust alandav, kuid iga väärikust alandav kohtlemine ei ole veel julm kohtlemine. Piinamisega antud juhul ei saagi olla tegu, kuna see hõlmab eriti intensiivseid ja julmi kannatusi (näiteks valu tekitamine). Julm kohtlemine jääb alla piinamisele intensiivsuse astmelt. Väärikust alandava kohtlemisena saab käsitleda juhtumeid, millega ei tekitata füüsilist valu, vaid sunnitakse isikut tegema midagi ebameeldivat või alandavat. Kaebaja ei kirjeldanud, et toiduta jätmine põhjustas vaimseid kannatusi. Kumulatsioonis muude teguritega kaebaja oma kannatusi ei nimeta. 8 Arvestades olukorda, ei olnud toidukordade vahalejätmine ettekavatsetud tegevus, kaebaja ei olnud toiduta ka märkimisväärselt pikka aega ning puudus ka näiteks haigusseisund, millest tulenevalt oleks tekkinud kõrvalnähte või erilisi kannatusi. Vastupidiselt leidis kinnitust, et toit oli kõigile valmistatud, kuid ta jäi osadesse kambritesse jaotamata, sh kaebaja kambrisse. Kaebaja ei kirjeldanud, et ta kannatas piinu. Kaebajal oli ebamugav, kuna igal inimesel tekib ebamugavustunne, kui kõht on tühi. Alandavast kohtlemisest saaks kõnelda, kui kaebaja suhtes oleks toiduta jätmine olnud eesmärgipärane - näiteks kantud soovist tekitada alaväärsustunnet, hirmu, ahastust, murda füüsilist või moraalset vastupanu. Kaebaja ei kirjeldanud, et ta tundis end selle tõttu, et jäi toiduta, alaväärsena, oli hirmul, ahastuses, et see murdis teda millegi suhtes. Alandav kohtlemine võiks kõne alla tulla ka siis, kui see raskesti alandab kedagi teise ees või sunnib kedagi oma tahte vastaselt või südametunnistuse vastaselt toimima. Kaebaja ei teinud antud juhul tegusid, mis oleks tema südametunnistuse või tahte vastu; samuti ei ole kaebaja sattunud olukorda, kus teised oleksid näinud kaebajat kuidagi alandatuna. Ametnikud, kes viibisid sündmuskohal, ise kaebaja juuresolekul ei söönud ning kaebajale nende juuresolekust või söömisest alandusi ei saanudki tekkida. Kaebaja ei väida, et Murru Vangla oleks mingilgi viisil seadnud teda kellegi naerualuseks, mis viitaks võimalusele, et kaebajat koheldi alavääristavalt. Ka mitmed teised kinnipeetavad, kelle juures viidi läbi menetlustoiming, ei saanud teatavasti toitu ning olid kaebajaga võrdsetes tingimustes, mistõttu ei ole kaebaja viide

§ 12

rikkumisele sellest aspektist asjakohane, kui kaebaja pidas silmas võrdlust teiste samades tingimustes olnud kinnipeetavatega. Murru Vangla tegevuses ei ole kohus tuvastanud sellist eesmärgipärast käitumist, mis oleks suunatud tema

§ 18märgitud ja kaitstud õiguse vastu.

Kohus leidis, et vangla oli tegevusetu, kuid ei saa väita, et ta oli tegevusetu eelnevalt seatud eesmärgist tulenevalt. Kuigi leidis kinnitust, et vangla tegevus oli häiritud ootamatust sündmusest ning see ei ole õigustuseks, ei ole kaebajat jäetud toiduta soovist rünnata tema inimväärikust. Kohus ja vastustaja möönavad, et kaebajal võis olla näljatunne söömata olekust, kuna ta pidi taluma tühja kõhtu napi õhtusöögini, kuid see ei tähenda veel spetsiifilisel eesmärgil valu tekitamist. Kui mõiste „ebainimlik“ tähendab reeglina ägedat valu, mis ühelgi tingimusel ei ole õigustatud, siis ebamugavustunne kõhus ei ole veel äge valu. Kui keelatud kohtlemisviisi korral „alandav“ tähendab jämedalt alandavat kohtlemist, sundimist oma tahte või südametunnistuse vastaselt midagi toime panema, siis sellist olukorda kaebaja ei kirjelda. Ebainimliku kohtlemise all tuleb mõista eelkõige käitumist, millega kaasnevad intensiivselt füüsilise või vaimse kannatuse ilmingud. Alandavaks kohtlemiseks on ka tegevus, mille eesmärgiks on tekitada hirmu, ahastust, alaväärsustunnet. Ebainimlikku kohtlemist iseloomustaks näiteks äge füüsiline valu või hingeline piin, mis mitte ühelgi tingimusel ei ole õigustatud. Tühja kõhu tunne tekkis kaebajal söögita jäämisest, mis oli põhjustatud vastustaja tegevusetusest, millega kaebaja suhtes ei täidetud päevakava. Ka see on õigustamata kannatus, kuid kohus leidis, et see on põhjustatud hoolsuskohustuse mittetäitmisest ega ole põhjustatud soovist rünnata kaebaja inimväärikust. EIÕK artiklil 3 antud mõisteaparatuuril on autonoomne tähendus ning selle tõttu on kohus eelnevalt selgitanud, missuguses tähenduses tuleks mõista

§ 18märgitud keelatuid tegevusi.

Kohus jääb seisukohale, et vastustaja tegevuses ei esine

§ 18märgitud eesmärgistatud keelatud tegevust.

Kohus nõustub kaebajaga, et õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele, sh kinnipeetavale. Kaebaja viidatud Euroopa Vanglareeglistiku preambula esile toodud toonitus keelab vanglas tingimused, mis võiksid 9 riivata inimväärikust. Selle all peetakse silmas, et kinnipeetava õigusi ei tohi rikkuda ja kohus on põhjendanud, kuidas ka Eesti seadused sellise tegevuse keelavad. Kokkuvõtteks märgib kohus, et kaebaja toiduta jätmine Murru vangla tegevusetuse tagajärjel ei olnud institutsioneeritud vägivaldne tegevus, mis oleks teda asetanud olukorda, mida saaks lugeda väärikuse ja füüsilise puutumuse rikkumise vastu suunatud tegevuseks. Et igasugune õigustamatu kannatus, mis tuleneb ühe või teise kohustuse täitmata jätmisest ei ole veel

§ 18

märgitud tegu, siis saab kaebaja ise otsustada, kas esineb kahjunõude tekkimise alus ja esitamise võimalus muul põhjusel. Vastustaja on kaebajale asja arutamisel esitanud vabandused, et kinnitada head tahet mitte eksida hoolsuskohustuse täitmisel ja kasvõi sellisel viisil kompenseerida tegevusetus. 4) HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab menetluskulud. Kaebaja on tasunud riigilõivu 80 krooni SEB EÜP maksekorraldusega nr 2122 09.10.2006.a. Tasutud riigilõiv tuleb välja mõista Murru Vanglalt kaebaja kasuks, kuna kaebaja ei ole ära märkinud, et riigilõivu tasus tema eest keegi muu isik ja see tuleks välja mõista kolmanda isiku (maksja) kasuks. Kuivõrd kaebaja ei ole käesolevas asjas muude kohtukulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, siis kohtukulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Karin Kalmiste Kohtunik 10