Obsah (7)

§ 273§ 272§ 276§ 477§ 234§ 192§ 233

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 9. aprill 2007.

§ 273järgi peab laenuleping olema sõlmitud kirjalikus vormis.

Kuna seda nõuet täidetud ei ole, siis ei kuulu hagi rahuldamisele. Esimese astme kohtu otsus

1. novembri
2. a. otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 53.605 krooni põhivõlga, 3000 krooni riigilõivu ja 5000 krooni õigusabikulu ning jättis rahuldamata viivisenõude summas 18.762 krooni.

§ 272lg.

1 järgi annab laenulepingu järgi üks pool teise poole omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama.

§ 273

järgi laenuleping summaga üle viiekümne rubla peab olema sõlmitud kirjalikus vormis.

§ 276

lõike 1 järgi laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. T. B kirjutas omakäeliselt hageja V. V.i kabinetis allkirja

1. veebruaril
2. a. 300 USA dollari saamise kohta ja
3. veebruaril
4. a. 100 USA dollari saamise kohta. Need võlakirjad, mille kostja omakäeliselt kirjutas, on poolte vahel sõlmitud kirjalikud laenulepingud, mille järgi sai kostja hagejalt laenuks kokku 400 USA dollarit. Kostja võttis kohtuistungil õigeks, et 400 USA dollarit ehk 5156 krooni ta hagejalt tegelikult ka sai. Need laenulepingud ei olnud rahatud ja laenuleping loetakse sõlmituks raha üleandmise momendist. 3 Xpanga poolt kohtule saadetud T. B konto väljavõte kinnitas, et V. V. tegi
5. veebruaril
6. a. T. B laenu katteks ülekande selgitusega SM LAEN, tasudes ära põhivõla 17.506, 26 krooni, intressid 14.025, 81 krooni ja viivise 16.917, 88 krooni, seega koguvõla 48.499, 95 krooni. Xpanga sissemakseorder nr. A95CF
7. jaanuarist
8. a. kinnitas, et hageja tasus kostja arveldusarvele nr. xxxxxxxxxxxxx summas 48.499, 95 krooni. Kohtuistungil pooled ei väitnud, et selle sissemaksuorderi järgi pole kostja hagejalt raha saanud, pealegi pooled väitsid, et kostja ei ole hagejale seda raha tagasi maksnud. Kuna

§ 273

järgi tuleb laenuleping sõlmida kirjalikus vormis ja seda nõuet pooled täitnud ei olnud, siis ei ole selle õigussuhte puhul võimalik kohaldada laenulepingust tulenevaid õigusakte.

§ 477

lõike 1 järgi isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama.

§ 477lg.

6 järgi need sätted laienevad ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Hagi aluseks olevaid asjaolusid arvestades on leidnud tõendamist, et hageja nõuet saab käsitleda ka vara alusetust säästmisest tuleneva nõudena. Korraldus raha ülekandmiseks kolmandale isikule ei pea olema kirjalik. Korralduse kirjaliku vormi nõue ei tulenenud korralduse ajal kehtinud tsiviilkoodeksist. Kostja väide, et tema abikaasa R. B maksis isiklikult hagejale viimase töökohas 120.000 krooni õigusabi eest, ei ole usutav. Tunnistaja R. B, kes on kostja abikaasa, ei soovinud öelda kohtule, kust tema sellise koguse sularaha sai. Tunnistaja kinnitas kohtus, et nemad kostjaga on pikemat aega abielus, nende suhted on head ning ta on väga huvitatud, et nende perekond pääseks nende vastu hagi rahuldamisest, seega ei ole tema tunnistus erapooletu. Kostjal või tema abikaasal oli võimalik esitada hageja vastu vastuhagi või hagi, mille käigus oleks võimalik tõendada 120.000 krooni maksmist hagejale, siis saaks kohus kindlaks teha, kas kostjal või tema abikaasal on selline nõue, mida tasaarvestada ja mis tasaarvestamisega oleks lõpetanud kohustise

§ 234

alusel.

§ 192

järgi kokkulepe leppetrahvi (trahvi, viivise) kohta peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kirjaliku vormi mittejärgimine toob kaasa leppetrahvi kokkuleppe kehtetuse. Käesolevas asjas pole hageja esitanud kohtule ühtegi kirjalikku kokkulepet viivise kohta. Seega ei saa kostjalt välja mõista viivist 5 aasta eest summas 18.762 krooni, kuid sisse tuleb kostjalt hageja kasuks nõuda põhivõlg. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti temalt välja põhivõlg 53.605 krooni, uue otsusega aga jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et 7. veebruaril ja 21. veebruaril 2001. a. apellandi poolt omakäeliselt kirjutatud allkirjad raha saamise kohta vastustajalt summas 400 USA dollarit on võlakirjad. Eelpoolnimetatud dokumendid on allkirjad

§ 233

lõike 3 mõttes, nende dokumentide tekst ja sisu ei anna alust järeldusele, et apellant on vastustajalt laenanud või võtnud võlgu raha. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta dokumente analüüsides asus seisukohale, et neid dokumente saab nimetada võlakirjadeks. Tegemist on vastustaja poolt apellandile tagastatud raha kohta küsitud allkirjadega. Üldjuhul kirjutatakse võlakirjas ka sõna „laen“ või „võlg“, mida aga nimetatud raha saamise kinnitustel ei leidu. Seisukohale, et võlakirjast peab olema võimalik tuvastada võlgnevuse olemasolu, on asunud ka Riigikohus oma tsiviilasjas nr. 3-2-1-150-

1. Kohustise täitmise üldisest mõttest tuleneb, et võlgnik võib ja peabki end varustama tõendiga täitmise kohta. Apellandile jääb arusaamatuks, milliseid laenulepinguid ta rahatuse tõttu pidi vaidlustama. Arusaamatuks on jäänud maakohtu seisukoht, et vastustaja poolt Xpanka tasutud summa on raha laenamine apellandile, mitte raha tagastamine apellandile, ning sellega seoses 4 on apellant vastustaja arvelt raha säästnud. Kohtu põhjendus tunnistaja R. B tunnistuse erapoolikuse osas ei ole piisav. Tunnistaja ütles istungil, et ta ei ole huvitatud, et pere peaks raha välja maksma teistkordselt. Täpne ei ole, nagu ei oleks tunnistaja soovinud öelda, kust ta sellise koguse sularaha sai. Tunnistaja ei soovinud avaldada laenuandjate nimesid. Vastustaja ei vaidlustanud õigusabi osutamise fakti, vastupidi, ta ise esitas tõendi õigusabi osutamise kohta. Tavapärane on, et õigusabi osutamise eest makstakse tasu. Tunnistajal ei olnud kohtule esitada ühtegi dokumentaalset tõendit (kviitungit) õigusabi teenuse eest tasutud raha suuruse kohta seetõttu, et vastustaja neid ei väljastanud. Kuni
2. juulini
3. a. kehtinud TsÜS § 64 lõike 3 kohaselt tõlgendatakse tehingut kahtluse korral kohustatud isiku kasuks. Kehtiva TsÜS § 75 lõike 1 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kohtu seisukoht hagi või vastuhagi esitamise kohta on arusaamatu, kuna vastustaja tagastas apellandile õigusabi teenuse eest enammakstud raha ja seega puudus apellandil vajadus vastustajat hageda. Kohus ei ole hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Vastustaja poolt esitatud põhivõla nõue on tõendamata, esitatud faktilised asjaolud ei ole tõesed ja on paljasõnalised ning vastustaja soovib apellandi arvel rikastuda. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Apellant on omakäeliselt andnud allkirja vastustajalt 400 USA dollari saamise kohta. Need võlakirjad on poolte vahel sõlmitud kirjalikud laenulepingud. Poolte vahel suulises vormis sõlmitud kokkuleppe kohaselt kandis vastustaja apellandi pangakontole Xpangas 48.449, 95 krooni apellandi pangalaenu, intresside ja viivise tasumiseks. Absurdne on väide, nagu oleks vastustaja saanud R. B käest 120.000 krooni apellandi vahi alt vabastamiseks. Vastustaja ei ole kunagi võtnud ei apellandilt ega tema abikaasalt raha. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohus jõudis hagi põhivõla osas rahuldades õigele lõppjäreldusele, kuid otsuse motiive tuleb täpsustada. Maakohus tuvastas, et kostja kirjutas omakäeliselt allkirjad hagejalt
4. veebruaril
5. a. 300 USA dollari ja
6. veebruaril
7. a. 100 USA dollari saamise kohta, ning käsitles neid allkirju laenulepingutena. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja hagejalt raha allkirjades märgitud summades sai. Kostja leiab vaid, et tegemist ei ole laenulepingutega, vaid hageja tagastas talle osundatud allkirjade vastu raha, mille kostja abikaasa oli hagejale eelnevalt maksnud selleks, et kostja vahi alt vabaneks. Kolleegium nõustub kostja väitega, et kohtule esitatud allkirjadest ei nähtu, et tegemist oleks laenulepingutega, sest nendes märgitu ei vasta

§ 272lõikes 1 sätestatud laenulepingu tunnustele.

Sellest ei tulene aga hagi põhjendamatus.

§ 477lg.

1 kohaselt on isik, kes seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kostja ei ole tõendanud, et hagejalt raha saamiseks oleks tal olnud mingi õiguslik alus: kostja ei ole esitanud kirjalikke tõendeid, millest nähtuks, et tema abikaasa on hagejale tema nimetatud rahasumma maksnud, tunnistaja ütlustega raha üleandmist tulenevalt

§ 233lõikes 2 sätestatud põhimõttest aga tõendada ei saa.

Apellatsioonikohtu istungil kinnitas ka kostja pool ise, et mingeid tõendeid hagejale raha üleandmise kohta ei ole tal esitada. Seega on kostja omandanud nimetatud rahasummad õigusliku aluseta ja on kohustatud need hagejale tagastama. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse järeldusega selle kohta, et ka hageja poolt kostja laenu katteks pangale tasutud 48.499, 95 krooni tuleb kostjal tagastada

§ 477

lõigete 1 ja 6 alusel: hageja poolt pangale kostja kohustuse katteks raha ülekandmine on 5 tõendatud ja selle üle ei ole ka vaidlust, samas ei ole kostja tõendanud, et hagejal oleks olnud kohustus pangale kostja kohustuse täitmiseks. Põhjendamatu on maakohtu otsuses sisalduv väide, nagu oleks kostja pidanud esitama hageja vastu 120.000 krooni väljamõistmiseks hagi selleks, et kohus oleks saanud tema väite põhjendatust kontrollida, see väide ei muuda aga otsust sisuliselt ebaõigeks. Apellatsioonkaebust ei saa rahuldada. Kostja poolt hagejale antud allkirjades ei ole

§ 233

lõike 3 kohast viidet, mis võimaldaks allkirju USA dollarite saamise kohta käsitleda hagejapoolsete täitmise kviitungitena, nagu kostja on väitnud. Maakohus ei ole hageja poolt pangale kostja laenu katteks raha maksmist pidanud pooltevaheliseks laenulepinguks, nagu apellant on ekslikult väitnud, vaid leidnud, et selle raha on apellant alusetult omandanud hageja arvel. Apellant ei ole mõistetavalt selgitanud, millist tehingut tuleks tema arvates vastavalt TsÜS § 64 lõikele 3 tõlgendada tema kasuks, kui raha ei andnud hageja kostjale pooltevahelise tehingu alusel, nagu ta ise on väitnud. Tunnistaja ütlustega ei saa raha üleandmist tõendada ja seetõttu ei sõltu vaidluse lahendamine sellest, kas pidada R.Be usaldusväärseks tunnistajaks või mitte. Ainuüksi asjaolust, et õigusabi osutamise eest tavapäraselt makstakse tasu, ei saa järeldada, et kostjale õigusabi osutamise eest on hagejale makstud; veel vähem on alust järelduseks, et makstud on 120.000 krooni. Selle asjaoluga seostamatu on ka kostja väide, nagu peaks hageja talle õigusabi osutamise eest makstud raha tagastama. Mingeid väidetava õigusabi osutamisega seonduvaid faktilisi asjaolusid ei ole kostja esile toonud ning mingeid tõendeid selle kohta ei ole ta esitanud. Kohtukulude jaotuse osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Kostja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik