2-06-16183/13

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 10.aprill 2007.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-06-16183 Tsiviilasi OÜ A hagi AS-i B vastu 25.850,14 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu

1. detsembri 2006.a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS-i B ja OÜ A apellatsioonkaebused Kohtuistungi toimumise aeg
2. märts 2007.a Menetlusosalised ja nende esindajad OÜ A (registrikood xxxxxxxx, asukoht XX xx, Tallinn), volitatud esindaja adv. Raul Ainla; AS B (registrikood xxxxxxxx, asukoht XX xx, Tallinn), seaduslik esindaja Igor Myagkikh, lepinguline esindaja Jüri Asari RESOLUTSIOON: 1.Jätta Harju Maakohtu
3. detsembri 2006.a otsus OÜ A hagis AS-i B vastu 25.850,14 krooni saamiseks muutmata. 2.Apellatsioonkaebused jätta rahuldamata. 3.Menetluskulud jätta poolte enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. 2 Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
4. juunil 2006.a esitas OÜ A hagi Harju Maakohtusse AS-i B vastu viivise 25.850,14 krooni saamiseks. Jõustunud kohtuotsusega (Tallinna Ringkonnakohtu
5. novembri 2005.a otsus nr 22/1014/05) on tuvastatud, et poolte vahel sõlmiti
6. aprillil 1996.a traktori ostu-müügileping. Kohtuotsuse järgi oli kostja sunnitud tasuma hagejale traktori eest 182.900,00 krooni. Selle summa ja kohtukulu tasus kostja hagejale viivitusega
7. aprillil 2006.a. Hageja on esitanud kostjale neli viivisearvet:
8. detsembril 2005.a summas 14.171,00 krooni,
9. märtsil 2006.a summas 3201,00 krooni,
10. aprillil 2006.a summas 1280,30 krooni ja summas 7197,84 krooni, kokku summas 25.850,14 krooni Nimetatud arved on siiani tasumata. Viivise tasumise kohustus tekkis hagejale sõltumata sellest, kas arved esitati. A. C oli tehingu sõlmimise ajal
11. aprillil 1996.a nii hageja kui ka kostja juhatuse liige ja mõlema äriühingu kaasomanik. Samuti oli mõlema äriühingu raamatupidajaks D.D nimeline isik. A. C teadis traktori võõrandamise tehingust, kuid ei esitanud arvet selle eest tasumiseks kaheksa aasta jooksul. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et põhivõlg eksisteeris. Kuna viivisenõue on põhinõudega olemuslikult seotud, siis ei saa ka väita, et viivisenõuet ei eksisteeri. Kostja väide, et hagi ei tuleks menetlusse võtta seetõttu, et on olemas jõustunud kohtulahend vaidluses samade poolte vahel, samal alusel ja sama eseme kohta, ei ole põhjendatud. Käesolevas kohtuvaidluses on küll pooled samad, kuid alus (ehk nõude aluseks olevad asjaolud – kostja viivitus rahalise kohustuse täitmisel) ja ese (hageja materiaalõiguslik nõue kostja vastu - viivisenõue) on teised. Vaieldamatult on hagejal õigus valida, kas ta esitab põhinõude ja viivise üheaegselt või eraldi või ei esita üldse viivisenõuet. Kohustatud isik peab alati arvestama võimalusega, et esitatakse ka viivisenõue. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Hageja võõrandas kostjale traktori
12. aprillil 1996.a. Tallinna Ringkonnakohtu nr 2-2/743/04 otsusega on tuvastatud, et A. C oli lepingu sõlmimise ajal ja ka kolm aastat peale seda nii hageja kui ka kostja juhatuse liige. Samas oli ta mõlema osaühingu kaasomanik ja nii hagejal kui ka kostjal oli üks ja see sama raamatupidaja – D.D Hageja pöördus kohtusse raha maksmise nõudega alles aastate möödudes peale tehingu sõlmimist. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni ei olnud selge, kas kostjal tekkis maksekohustus
13. aprillil 1996.a sõlmitud lepingu alusel ja kui tekkis – siis millise summa ulatuses. Pärast seda, kui EV Riigikohus
14. aprillil 2006.a keeldus kostja kassatsioonikaebust menetlusse võtmast, täitis kostja jõustunud kohtuotsuse koheselt, so
15. aprillil 2006.a. Seega ei olnud kostja viivituses maksekohustuse täitmisega. Hageja ei esitanud tsiviilasja nr 2-2/1014/05 raames lisaks põhivõla nõudele ka viivise nõuet. Hageja valis samal alusel ja sama eseme kohta sama kostja vastu uue hagi esitamise tee, mis on vastuolus exceptio rei judicata põhimõttega. Hageja ise määras oma dispositiivset õigust kasutades esimese hagi esitamisega kindlaks
16. aprilli 1996.a tehingust tuleneva nõudesumma, mille tasumist ta kostjalt nõuab. Seega hageja ise loobus vabatahtlikult viivise nõudmisest, mille suurus oli tal menetluse ajal teada. Vastavalt TsMS § 371 lõike 1 punktile 4 ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab 3 samas asjas uue kohtusse pöördumise. Seega ei tuleks käesolevat hageja nõuet kohtus menetleda. Esimese astme kohtu otsus
17. detsembri 2006.a otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis AS-ilt B välja viiviseid summas 8117,75 krooni OÜ A kasuks, kohtukulud on poolte enda kanda. Tallinna Ringkonnakohtu
18. novembri 2005.a otsusega nr 2-2/1014/05 on tõendatud, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud
19. aprillil 1996.a traktori ostu-müügileping, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale traktori eest 182.900 krooni.
20. aprillil 2006.a tasus kostja hagejale väljamõistetud summa. Kuna kostja rikkus kohustust ja tegemist on rahalise kohustusega, siis on hageja õigustatud nõudma viivist. Võlasuhe tekkis enne
21. juulit 2002.a, siis tuleb arvestada viivist tulenevalt tsiviilkoodeksist (TsK). Hageja on arvestanud viivist lähtudes VÕS § 94 lõikest 1 ja § 113 lõikest
22. Seega on hageja poolt esitatud viiviste arvestus ebatäpne ning vastuolus TsK-s sätestatud viivisemääraga. Vastavalt TsK § 231 lõikele 1 on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt. Viivise arvestamise aluseks tuleb võtta ajavahemik
23. oktoobrist 2004.a kuni
24. aprillini 2006.a, kuna hageja on selle kindlaks määranud arves nr
25. Asjaolu, et hageja piiritles oma nõudmise just sellise ajavahemiku eest viivise nõudmisega, ei ole oluline, sest see, kuidas oma nõuet piiritleda ja kindlaks määrata on hageja enda asi. Seega on viivise nõue põhjendatud järgnevalt. Ajavahemikus
26. oktoobrist 2004.a kuni
27. aprillini 2006.a arvestusega 3% aastas. Tasumata maksesummalt (182.900) on viivisemäär 0,0082% ehk 15 krooni päevas, viivitatud päevi on
28. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis summas 8117,75 krooni. AS-i B apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohus ei ole andnud hinnangut kostja väitele, et hagejal oli protsessuaalne õigus esitada kohtule tsiviilasja nr 2-2/1014/05 raames lisaks põhinõudele ka viivise nõue. Seega loobus hageja viivise nõudmisest, mille suurus oli talle nimetatud tsiviilasja menetluse ajal teda. Ebaselgeks jäid hageja nõuded, mis on piiritletud kindla perioodi eest esitatud arvetega. Hageja ei osanud seletada, kuidas on viivise suurus päevas arvestatud. Samas ei seletanud hageja, miks arves nr 26 on ühiku suuruseks näidatud aasta ja maht kõigub suuruses 0,25 kuni 0,5 erinevate perioodide eest. Osaliselt kattuvad nõutava viivise ajavahemikud ja arvetes nr 25, 16 ja 21 on hind võrdne summale, aga arves nr 26 mitte. Seega on hageja nõude suurus ja põhjendus jäänud ebaselgeks. Maakohus leidis, et kostja on rikkunud maksekohustust, kuid oma seisukohta ei põhjendanud. Seega jäi lahtiseks küsimus, kas viivise nõue on põhjendatud aja eest, millal tasumise kohustuse ja vaidlusaluse objekti maksumuse kohta veel kestab kohtulik vaidlus. Kostja tasus nõutud rahasumma viivitamatult peale kohtulahendi jõustumist. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et kuni otsuse jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-2/1014/05 temal maksekohustust ei tekkinud. Kõik vaidlusalused küsimused lahendati mainitud tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega. OÜ Ae apellatsioonkaebusele vaidleb AS B vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 4 OÜ A apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Maakohus leidis, et viivise arvestamise aluseks tuleb võtta ajavahemik
29. oktoober 2004.a kuni
30. aprill 2006.a ning periood, mille eest hageja viivist nõuab, on hageja määrata. Õige ei ole kohtu seisukoht, et kuna võlasuhe tekkis enne
31. juulit 2002.a, kuulub kohaldamisele TsK. Antud juhul on tegemist mitte lepingust tuleneva viivisenõudega, vaid seadusest tuleneva nõudega. Põhivõlg tekkis tõesti TsK kehtivuse ajal, kuid põhivõlg tasuti alles
32. aprillil 2006.a. Viivisenõue on seadusest tulenev nõue, mida tuleb täita lähtudes konkreetsel ajahetkel kehtivast seadusjärgsest määrast. Poolte vahel ei olnud lepinguga kokku lepitud intressimäära. Seega tuleb lähtuda hageja viivisenõude tekkimise perioodil kehtinud VÕS-i sätetest. Hageja poolt esitatud arved võivad tekitada segadust, kuna kolm esimest arvet: nr. 201, nr 16 ja nr 25 sisaldavad viivisenõuet 7% aastas, aga arvega 26 on lisatud viiviseperioodi jooksul kehtinud VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhifinantseerimise operatsioonidele kohaldatud intressimäärade järgne viivisearvestus. Hageja lähtus ekslikult 7% viivisemäärast, kuid taibanud, et tal on õigus esitada viivisenõue suuremas määras, esitas täiendava nõude. Apellant palub AS-i B apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebused jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks maakohtu seisukohti korrata. Kolleegium ei nõustu AS-i B (apellant/kostja) seisukohtadega, et maakohus, tuvastanud kostja maksekohustuse rikkumise, ei ole otsuses oma seisukohta põhjendanud ning et kostjal puudus kohustus tasuda viivist aja eest, millal poolte vahel kestis kohtulik vaidlus tasumise kohustuse ja vaidlusaluse objekti maksumuse kohta. Maakohus on õigesti tõlgendanud seadust ja leidnud, et kui hageja nõuab viivist, kuid pole tõendanud viivise kohta kokkuleppe olemasolu, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena. Analoogsele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-100-
33. Maakohus tuvastas õigesti, et AS B oli rahalise kohustuse täitmisega viivitanud ja OÜ A oli õigustatud nõudma viivist. Kolleegium ei nõustu OÜ A (apellant/hageja) seisukohaga selles, et seadusest tuleneva viivise nõude arvestamisel tuleb kohaldamisele VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 sätestatud intressimäär. Õige on maakohtu seisukoht, et viivist tuleb arvestada tulenevalt tsiviilkoodeksist (TsK). Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-dele 2 ja 11 ning § 12 lg-le 2 tuleb asja lahendamisel kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid vaatamata sellele, et hageja arvestas viivist ka aja eest pärast
34. juulit 2002.a, sest kostja võlg tekkis enne
35. juulit
36. a. 5 TsK § 191 lõike 1 kohaselt määratakse leppetrahv (viivis) kohustuse täitmise tagamiseks kindlaks kas seaduse või lepinguga. Et pooled ei ole kohtule esitanud kirjalikku kokkulepet, milles oleksid fikseeritud viivise määr, maksmise alused ja tähtajad, saabki viivist nõuda tulenevalt tsiviilkoodeksist. Hageja poolt esitatud viivise arvestus (VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1) on seega ebatäpne ning vastuolus TsK-s sätestatud viivisemääraga. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes võla puhul, mis muutus sissenõutavaks pärast 1.juulit 2002.a. See tähendab, et enne 1.juulit 2002.a tekkinud võla tasumisega viivitamisel saab teistsuguse kokkuleppe puudumisel nõuda TsK § 231 lg 1 järgi intressi (viivist) 3 % aastas ka viivituse eest pärast 1.juulit 2002.a. Maakohus leidis põhjendatult, et kuidas oma nõuet piiritleda ja kindlaks määrata, on hageja enda asi (TsMS § 206 lg 1) ning kohaldas õigesti tasumata maksesummalt (182.900 krooni) viivisemäära 0,0082% ehk 15 krooni päevas. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis summas 8117,75 krooni. Seega ei anna ükski kaebustes toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja kaebused tuleb jätta rahuldamata. Seoses apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Gaida Kivinurm Ulvi Loonurm Urmas Reinola