Obsah (6)

§ 216§ 369§ 194§ 191§ 355§ 229

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 9. aprill 2007.

§ 216lõikega 1 ning on seetõttu tühine.

Samuti on hageja kaotanud oma nõudeõiguse kostja vastu hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. Hageja ei esitanud viivise nõuet kostjale mõistliku aja jooksul ning pöördus nõudega kohtusse teadliku viivitusega, lootes sellega suurendada võlasummat. Alternatiivselt esitatud vastuväidete kohaselt leidis kostja, et Võru Maakohtu

1. mai
2. a. otsusega tuvastatud viivise arvestamise aja algus
3. veebruar
4. a. ei ole temale siduv, sest nimetatud asjaolu on tuvastatud OÜ A ja OÜ C vahel
5. septembril
6. a. sõlmitud tööettevõtulepingu kontekstist lähtuvalt, mitte AS-i B ja OÜ D vahel
7. mail
8. a. sõlmitud tööettevõtulepingust lähtuvalt. Sellega seoses on hageja viivisearvestus ebaõige. Kostja hinnangul ei langenud ta lepingu täitmisel viivitusse, kuna kehtinud

§ 369lõige 1 ning tööettevõtulepingu punktide 6.

1 ja 7. 3 järgi toimus tehtud tööde eest tasumine üleandmise-vastuvõtmise akti ja arve alusel, mida ei ole vormistatud. Juhul, kui kohus peab viivise väljamõistmist põhjendatuks, tuleks

§ 194

alusel viivist vähendada selle ülemäärase suuruse tõttu, võrreldes kreeditoril tekkinud kahjudega. Hagejal ei ole lepingu mittenõuetekohase täitmise tagajärjel kahju tekkinud või ei ole ta seda tõendanud. Hageja omandas nõude

1. märtsil
2. a. OÜ-lt E 30.000 krooni eest ning lepingu täitmiseks maksis kostja
3. jaanuaril
4. a. hagejale 112.532, 25 krooni, seega on hageja teeninud nõudelt 82.532, 25 krooni. 3 Esimese astme kohtu otsus Tallinna Linnakohus rahuldas
5. detsembri
6. a. otsusega hagi ja mõistis AS-ilt B OÜ A kasuks välja 82.737, 50 krooni viivist ning 8250 krooni kohtukulu. Kuna viivisenõude aluseks olev tööettevõtuleping oli sõlmitud enne
7. juulit
8. a., tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid (VÕS RakS §-id 2 ja 11 ning § 12 lg. 2). Kostja ei saa TsMS § 94 lõikest 2 tulenevalt enam vaidlustada Võru Maakohtu
9. mai
10. a. otsusega ja Tallinna Linnakohtu
11. jaanuari
12. a. otsusega tuvastatud asjaolusid, seega tuleb need lugeda tuvastatuks. Eelnimetatud otsustega on tuvastatud, et OÜ A tegi
13. a. sügisel alltöövõtu korras Antsla-SõmerpaluVõru raudteelõigul võsalõikustöid OÜ A ja OÜ C vahel sõlmitud tööettevõtulepingu alusel lepingus kokkulepitud mahust 75% ulatuses ning töövõtjal oli õigus nõuda viivist tähtaegselt tasumata lepingutasu eest alates
14. veebruarist
15. a. Töövõtja õigused ja lepingust tuleneva nõude on hageja omandanud
16. märtsil
17. a. OÜ-lt E, kes omandas selle
18. mail
19. a. OÜ-lt D. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta tähelepanuta kostja vastuväited, et hagejal puudub nõudeõigus ja viivisearvestus on ebaõige, kuna need asjaolud on juba jõustunud kohtuotsustega tuvastatud. AS B on väljendanud oma nõusolekut nõuete loovutamiseks
20. oktoobri
21. a. kirjas hagejale. Hageja on esitanud viivisenõude mõistliku aja jooksul, s. o. 1 kuu ja 1 päev pärast seda, kui kostja oli täitnud Tallinna Linnakohtu otsuse, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja lepingutasu 112.532, 25 krooni. Viivise rakendamine sõltub võlgnikust enesest ehk sellest, kas võlgnik täidab lepingut nõuetekohaselt (

§ 191

). Seega ei ole hageja kostja suhtes rikkunud hea usu põhimõtet ega ole kaotanud oma nõudeõigust kostja vastu. Kostja taotlus viivise vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud hagejal kahju puudumist ja hagetav viivis ei ole suurem kui põhivõlg. Kuivõrd viivise vähendamist taotles kostja, oli nimelt temal kohustus TsMS § 91 lõike 1 järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne või et hageja ei ole raha maksmisega viivitamisest kahju saanud. Väide, et hageja teenis nõude omandamisest 82.532, 25 krooni vaheltkasu, ei ole õige, sest see oli tasu alltöövõtu eest, mille hageja teostas. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Kostja palub linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Väär on kaevatava kohtuotsuse seisukoht, et AS B andis kirjaliku nõusoleku AS-i B ja OÜ D vahel sõlmitud tööettevõtulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekuks kolmandale isikule. Selgituste andmist kolmandale isikule (OÜ A) 14. oktoobri 2003. a. kirjas ei saa tõlgendada lepingupoolte vahelise kokkuleppena. Samuti toimus nõude loovutamine OÜ-le A 2. märtsil 2004. a., s. t. kostja andis hagejale kirjalikke selgitusi enne, kui viimane oli nõude omandanud. Nõude üleminek oli vastuolus lepingu punktiga 12. 2 ja

§ 216lõikega 1 ning seetõttu tühine.

Apellant ei nõustu esimese astme kohtuga selles, et ta ei ole tõendanud hagejal kahju puudumist, mis annab aluse väljamõistetava viivise vähendamiseks. Kohus on eksinud TsMS § 95 ja § 231 lõike 4 vastu, jättes oma järeldused põhjendamata ja tõendid õigesti hindamata. Kostja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et Võru Maakohtu

1. mai
2. a. otsusega mõisteti OÜ-lt C OÜ A kasuks välja 57.212, 30 krooni ja Tallinna Linnakohtu
3. jaanuari
4. a. otsusega mõisteti AS-ilt B OÜ A kasuks välja 112.532, 25 krooni. Viimatinimetatud summa on AS B hagejale
5. jaanuaril
6. a. üle kandnud. Seega täitis kostja tõendamiskohustuse ja näitas ära, et hageja on omandanud nõude loovutamise lepinguga ning saanud kostja käest märkimisväärselt suurema summa, kui Võru Maakohus alltöövõtu tasuna tema kasuks välja mõistis. Hageja ise teostas alltöövõtuga ettenähtud töid 57.212, 30 krooni eest. See tähendab, et hageja ei ole raha maksmise kohustuse täitmisega viivitamisest kahju saanud, vaid pigem 4 teeninud kasu. Linnakohus jättis analüüsimata ja arvesse võtmata võlgniku poolt kohustise täitmise ulatuse, kohustisest osavõtvate isikute varalise olukorra ja igasuguse muu tähelepanuvääriva kreeditori huvi (

§ 194lg.

1). Võru Maakohtu

1. mai
2. a. otsusega tuvastatud viivise arvestamise aja algus
3. veebruar
4. a. ei ole kostjale siduv, sest kõnealune viivisearvestus puudutab OÜ C võlga OÜ A ees nende vahel
5. septembril
6. a. sõlmitud tööettevõtulepingu alusel, mitte hagejale OÜ-ga D
7. mail
8. a. sõlmitud tööettevõtulepingust tulenevaid kohustusi. Võru Maakohus ei tuvastanud AS-i B ja OÜ D vahelise töövõtusuhte asjaolusid ning seetõttu oli kostjal õigus vastu vaielda viivisearvestusele. Esimese astme kohus ei vastanud kostja sellekohastele vastuväidetele ega võtnud muuhulgas seisukohta kostja väite osas, et OÜ D ei ole kostjale tööettevõtulepingu nõuete kohaselt tööd üle andnud ega tööde eest arvet esitanud. Hageja esitatud õigusabikulude arvet nr. 25043 summas 3776 krooni ei tuleks arvestada, kuna
9. juuni
10. a. eelistungil hageja esindaja ei viibinud. Järelikult ei oleks kohus võinud kostjalt õigusabikulu välja mõista rohkem, kui teises hageja esitatud kuludokumendis − Õigusbüroo F OÜ arves nr. xxxxx − näidatud 2832 krooni. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub oma õigusabikulu apellandilt välja mõista. Kõrgema astme kohtute varasemad seisukohad
11. märtsi
12. a. otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu otsuse ja jättis OÜ A hagi AS-i B vastu rahuldamata.
13. novembri
14. a. otsusega tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, millal tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viivist (millal muutus kostja kohustus sissenõutavaks) ja kas ta ei ole tuvastatud asjaoludel minetanud õigust viivist nõuda. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal on kostja vastu rahaline nõue ja kostja on selle täitmisega viivitanud. Hagejal sai tekkida kostja vastu nõudeõigus, kui peatöövõtja ja alltöövõtja loobusid omavahelistest nõuetest ja loovutasid kõik oma õigused ja kohustused kostja vastu hagejale. Nõude loovutamise ajal kehtinud VÕS § 171 lõike 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kohtud on tuvastanud, et hageja on omandanud kostja vastu nõudeõiguse. Peatöövõtja loovutas tema ja kostja vahelisest tööettevõtulepingust tuleneva nõude
15. mail
16. a. lepinguga OÜ-le E ja viimane loovutas oma nõude
17. märtsil
18. a. hagejale. Samuti loobus alltöövõtja
19. jaanuaril
20. a. kõigist nõudmistest peatöövõtja vastu, mis olid seotud nendevahelise
21. juuni
22. a. tööettevõtulepinguga. Nõude loovutamise ajal kehtinud VÕS § 167 lõike 3 järgi lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Viivis on VÕS § 113 lõike 1 järgi osa üldisest intressist ehk nn. viivitusintress. Ringkonnakohus leidis õigesti, et nõude loovutamine on tulenevalt VÕS § 166 lõikest 2 ja § 171 lõikest 2 kehtiv, kuid tugines alusetult oma põhjendustes VÕS RakS § 12 lõikele
23. Nii
24. juulini
25. a. kehtinud

§ 355

kohaselt kui ka VÕS § 635 lõike 1 järgi on töövõtuleping suunatud teatud konkreetse tulemuse saavutamisele ja kostja ning peatöövõtja vaheline leping ei ole seega kestusleping. Hageja omandas nõude kostja vastu

1. märtsil
2. a. lepingu alusel ja seega tuleb nõude loovutamise kehtivust hinnata võlaõigusseaduse sätete alusel sõltumata sellest, kas nõude loovutamise alusleping (
3. mai
4. a tööettevõtuleping) oli kestusleping või mitte. VÕS § 166 lõike 2 kohaselt ei kehti kolmandate isikute suhtes võlgniku ja võlausaldaja kokkulepe, millega nõude loovutamine välistatakse või nõude loovutamise õigust piiratakse. Võru Maakohtu
5. mai
6. a. otsusega tuvastatud viivitusse sattumise aeg ei ole vaidlusaluses asjas pooltele siduv, sest see 5 tuvastati alltöövõtja suhtes. Ringkonnakohus tuvastas kostja ja peatöövõtja
7. mail
8. a. sõlmitud tööettevõtulepingule tuginedes, et hagejal tekkis õigus nõuda viivist alates
9. jaanuarist
10. a., s. o., kolme päeva möödumisel, arvates
11. jaanuarist
12. a., mil peatöövõtja sai kätte kostja tahteavalduse lepingu lõpetamise kohta. Ringkonnakohus viivitusse sattumise aja tuvastamisel menetlusõiguse norme ei ole rikkunud. Hageja tugineb oma nõudes
13. mai
14. a. tööettevõtulepingule, mille sõlmisid kostja ja peatöövõtja. Vastavalt VÕS RakS §-dele 2 ja 11 ning § 12 lõikele 2 tuleb asja lahendamisel kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid vaatamata sellele, et hageja arvestas viivist ka aja eest pärast
15. juulit
16. a., sest tööettevõtuleping sõlmiti ja kostja võlg tekkis enne
17. juulit
18. a

ei välistanud kahjustatud poole õigust nõuda leppetrahvi (trahvi, viivist), kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teatanud teisele lepingupoolele, et ta leppetrahvi nõuab. Samuti ei olnud ta kohustatud nõudma teiselt lepingupoolelt viivist koos põhivõlgnevusega. Samas tuleb poolte käitumise hindamisel arvestada kuni 1. juulini 2002. a. kehtinud TsÜS §-ga 108: viivisenõude õigeaegne esitamata jätmine võib olla käsitletav hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib

§ 229lõike 2 järgi olla aluseks kostja vastutuse määra vähendamisele.

Asjas on kindlaks tehtud, et hageja esitas viivise väljamõistmise nõude kohtusse

1. veebruaril
2. a., s. o. veidi vähem kui aasta pärast nõudeõiguse omandamist kostja vastu tulenevalt
3. märtsi
4. a. lepingust. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja pöördus kostja poole viivise saamiseks alles
5. jaanuaril
6. a., kuid analüüsimata on hageja
7. märtsil
8. a. kostjale esitatud pretensioon (tl. 65), milles hageja nõuab kostjalt põhivõla tasumist ja märgib, et vastasel korral hakkab ta tasumata summalt arvestama intressi 0, 5% päevas alates
9. märtsist
10. a. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodud seadusesätete alusel hinnata, kas ja millises määras on hagejal tuvastatud asjaoludel nõudeõigus kostja vastu viivise saamiseks. Vastavalt TsMS § 693 lõikele 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus tuleb tühistada ning uue otsusega tuleb hagi rahuldada osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 50.000 krooni. Vaidlust ei ole selle üle, et
11. mail
12. a. sõlmitud tööettevõtulepingus leppisid AS B ja peatöövõtja OÜ D kokku, et viimane teeb Antsla-Sõmerpalu-Võru raudteelõigul võsalõikustöid. AS D sõlmis
13. juunil
14. a. selle töö tegemiseks alltööettevõtulepingu OÜ-ga C, kes omakorda sõlmis selle töö tegemiseks
15. septembril
16. a. alltööettevõtulepingu OÜ-ga A. Võru Maakohus tuvastas
17. mai
18. a. otsusega OÜ A ja OÜ C vahelises vaidluses, kus kolmanda isikuna kostja poolel osales ka AS B, et OÜ A tegi töid 75% ulatuses kokkulepitud mahust, et tal on õigus saada OÜ-lt C 75% kokkulepitud tasust summas 55.117, 80 krooni ja et alates
19. veebruarist
20. a. on OÜ C hagejale tasu maksmisega viivitanud; viivisena mõistis kohus OÜ-lt C hageja kasuks välja 2094, 50 krooni (tl. 7 – 13).
21. jaanuaril
22. a. lõpetas AS B ühepoolselt peatööettevõtulepingu OÜ-ga D.
23. jaanuaril
24. a. loobus OÜ C kõigist nõudmistest OÜ D vastu seoses
25. juuni
26. a. alltöövõtulepinguga. Tallinna Linnakohus rahuldas
27. jaanuari
28. a. otsusega OÜ A hagi AS-i B vastu, mõistes viimaselt hageja kasuks välja 112.532, 25 krooni tasuna OÜ-ga D sõlmitud peatööettevõtulepingu järgi. Linnakohus tuvastas, et OÜ D loovutas AS-iga B sõlmitud peatööettevõtulepingust tulenevad nõuded
29. mail
30. a. OÜ-le E, kes omakorda loovutas need
31. märtsi
32. a. lepinguga hagejale, aga samuti, et nõude loovutamise lepingud on kehtivad (tl. 14 – 16). Vaidlust ei ole, et Tallinna Linnakohtu otsusega väljamõistetud summa tasus kostja hagejale
33. jaanuaril
34. a. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on hageja rahalise nõude täitmisega viivitanud. Pooled vaidlevad selle üle, millal tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ja ega hageja ole kaotanud õigust viivist nõuda. 6 Lahendatava hagi viivise saamiseks ajavahemiku eest
35. veebruarist
36. a. kuni
37. jaanuarini
38. a. esitas hageja
39. veebruaril
40. a. Hagejal sai tekkida kostja vastu nõudeõigus ajast, mil OÜ D ja OÜ C loobusid omavahelistest nõuetest ja loovutasid kõik oma õigused ja kohustused AS-i B vastu hagejale, seega
41. märtsist
42. a. Nõude loovutamise ajal kehtinud VÕS § 167 lg. 3 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile, viivis on aga VÕS § 113 lg. 1 järgi osa üldisest intressist ehk viivitusintress. Samas ei ole põhjendatud hageja väide, nagu ei saaks OÜ D poolt enne nõude üleminekut tehtud toimingud mõjutada hageja õigust nõuda viivist tööde eest tasumisega viivitamise eest. VÕS § 171 lg. 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kolleegium leiab, et OÜ-l D tekkis tema ja AS-i B vahel
43. mail
44. a. sõlmitud peatööettevõtulepingu alusel töö eest tasu saamise õigus kolme päeva möödumisel AS-i B poolt lepingu lõpetamise tahteavalduse kättesaamisest
45. jaanuaril
46. a., seega alates
47. jaanuarist
48. a. Nimetatud lepingu punkti
49. 3 järgi, kui töövõtja viivitab tööde lõpetamisega üle 10 kalendripäeva, on tellijal õigus leping ühepoolselt lõpetada, teatades töövõtjale lepingu lõpetamise ajast; sel juhul pidi tellija töövõtjale kvaliteetselt tehtud tööde eest tasuma, vormistades selle vastava üleandmise-vastuvõtmise aktiga kolme tööpäeva jooksul peale lepingu lõpetamise teatise kättesaamist. Seega oli AS B oma tasu maksmise kohustuse täitmisega alates
50. jaanuarist
51. a. viivituses. AS-i B ja OÜ D vahel
52. mail
53. a. sõlmitud peatööettevõtulepingu punktis
54. 2 lepiti kokku, et lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel on poolel õigus nõuda süüdiolevalt poolelt viivist 0, 2% päevas tähtaegselt tasumata summast või mitte ajakohaselt üleantud tööde maksumusest iga viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 7% punktis
55. 1 toodud lepingu kogumaksumusest. Hagisummaks ongi 7% lepingu punktis
56. 1 toodud lepingu kogumaksumusest 1.181.964 krooni. Vastavalt Riigikohtu ettekirjutusele tuleb hageja viivisenõue lahendada

alusel nii

1. juulile
2. a. eelneva kui järgneva aja eest sellest tulenevalt, et tööettevõtuleping sõlmiti ja kostja võlg tekkis enne
3. juulit
4. a.

§ 191

järgi loeti leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasummat, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral.

ei välistanud kahjustatud poole õigust nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teatanud teisele lepingupoolele, et ta leppetrahvi nõuab. Samuti ei kohustanud seadus kahjustatud poolt nõudma teiselt lepingupoolelt viivist koos põhivõlaga. Samas tuleb poolte käitumise hindamisel arvestada kuni

1. juulini
2. a. kehtinud TsÜS §-ga 108, mille kohaselt tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel tuleb toimida heas usus. Viivisenõude õigeaegne esitamata jätmine võib olla käsitletav hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib

§ 229lg.

2 järgi olla aluseks kostja vastutuse määra vähendamisele. Hageja esitas viivise väljamõistmise nõude kohtusse

1. veebruaril
2. a., seega veidi vähem kui aasta pärast nõudeõiguse omandamist kostja vastu tulenevalt
3. märtsi
4. a. lepingust. Pretensiooniga 112.532, 25 krooni maksmiseks talle loovutatud nõude alusel pöördus hageja kostja poole
5. märtsil
6. a. (tl. 65), seega järgmisel päeval pärast nõude omandamist. Pretensioonis palus hageja kostjal teatada oma vastus nõudele hiljemalt
7. märtsiks
8. a., hoiatades kostjat, et sellest kuupäevast alates hakkab ta arvestama intressi 0, 5% päevas veel tasumata summalt. Kolleegium leiab, et pretensioonis teatas hageja kostjale kavatsusest viivist nõuda, kuid hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole teavitada kostjat kavatsusest nõuda viivist pretensioonile vastamiseks ettenähtud tähtpäevale järgneva aja eest ning esitada kohtusse hagi viivise nõudmiseks ka sellele tähtpäevale eelneva kahte aastat ületava ajavahemiku eest. Samuti oli eksitav pretensioonis märgitud viivisemäär, sest lepingu kohaselt oli selleks 0, 2% tasumata summast päevas. Kui lähtuda hageja poolt pretensioonis 7 märgitud tähtpäevast, siis ei saaks viivisesumma ületada 67.968, 12 krooni (112.532, 25 x 0, 2% x 302 viivitatud päeva ajavahemikul
9. märtsist
10. a.
11. jaanuarini
12. a.). Hageja ise on samas tuginenud asjaolule, et esitas kostjale viivisenõude
13. jaanuaril
14. a. (tl. 59), seega pärast kostja poolt põhinõude täitmist ja üle kolme aasta pärast kostjapoolse viivituse algust. Selles nõudes on hageja esitanud omapoolse üksikasjaliku viivisearvestuse (tl. 68). Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja õiguseelnejad oleksid enne hagejale nõude loovutamist kostjalt viivist nõudnud või teda viivise nõudmise kavatsusest teavitanud. Eespooltoodud põhjendusel mõjutavad OÜ D ja OÜ E kui hageja õiguseelnejate poolt enne nõude üleminekut tehtud või tegemata jäetud toimingud hageja õigust nõuda viivist tööde eest tasumisega viivitamise eest. Seega ei ole viivisenõude suuruse üle otsustamisel oluline mitte üksnes see, millal hagejal tekkis võimalus kostjalt viivist nõuda ja millal hageja nimetatule viivisenõude esitas, vaid ka see, milliseid tegusid hageja õiguseelnejad selleks tegid. Arvestades asjaolu, et esmakordselt teatati kostjale kavatsusest viivist nõuda
15. märtsil
16. a., seega ligi 2 aastat ja 2 kuud pärast viivituse algust, hagi viivise väljamõistmiseks esitati aga rohkem kui kolm aastat pärast viivituse algust, kusjuures põhikohustus oli selleks ajaks täidetud, peab kolleegium võimalikuks vähendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat viivisesummat

§ 229lg.

2 alusel 50.000 kroonini. Kolleegium leiab, et viivisenõude üle otsustamisel ei ole oluline see, millises ulatuses on hagejale makstud põhikohustuse täitmise eest või millise summa kulutas nimetatu kostja vastu nõuete omandamiseks. Põhjendatud ei ole ka apellandi väide, nagu ei kehtiks nõude loovutamine tulenevalt asjaolust, et lepingu pooled on selle välistamises kokku leppinud, sest see on vastuolus VÕS § 166 lõikega

1. Pooltevahelises suhtes on esimese astme kohtu jõustunud otsusega asjakohaste nõude loovutamise kehtivust ka tunnistatud. Kuna tuvastatud on, et kostjal oli kohustus maksta peatööettevõtulepingu järgset tasu ja et ta oma kohustuse täitmisega viivitas, siis ei ole viivise üle peetava vaidluse lahendamiseks oluline see, millistel asjaoludel jäi AS-i B ja OÜ D vahelises suhtes akt tehtud tööde eest tasumiseks vormistamata. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne
2. jaanuari
3. a. kehtinud TsMS 60 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Hagi 82.737, 50 krooni väljamõistmiseks rahuldatakse summas 50.000 krooni, seega 60% ulatuses. Kostjal tuleb sellest tulenevalt hagejale hüvitada hagiavalduselt tasutud riigilõivust 5250 kroonist samuti 60% ehk 3150 krooni. Kuna hagi jääb 40% ulatuses rahuldamata, tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 5250 kroonist 40% ehk 2100 krooni. Nimetatud vastastikku väljamõistetavad summad on võimalik tasaarvestada, selle tulemusena tuleb kostjal hüvitada hagejale riigilõivust 1050 krooni. Arvestades rahuldatud ja rahuldamata jäetud nõudeosade vahekorda, TsMS § 61 lg. 1 punktis 1 sätestatud õigusabikulude hüvitamise piirmäära, mis on 5% nõude rahuldatud osast hagejale ja 5% nõude rahuldamata jäetud osast kostjale, aga ka asjaolu, et esimese astme kohtu
4. juuni
5. a. eelistungile hageja ei ilmunud, leiab kohus, et kummagi poole õigusabikulu tuleb jätta tema enda kanda. 8 Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik