Samuti on tegemist tüüptingimustega sõlmitud lepinguga
g.1 tähenduses.
lg.6 kohaselt ei ole lubatud nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral ja sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega on laenulepingu p.9.1 tühine osas, mis võimaldab nõuda viivist lepingulise intressi tasumisega viivitamise korral.
lg.1 kohaselt ei või tarbijalt maksete tasumisega viivitamise korral nõuda
lg.1 sätestatud määrast kõrgemat viivist.
tulenevalt on tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine osas, mis ületab
sätestatud viivise määra.
lg.3 p.5 kohaselt on lepingus, mille üheks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimuseks selline tingimus, millega nähakse ette kohustuste rikkumise puhuks ebamõistlikult suurt leppetrahvi või hüvitist. Hageja hinnangul on see säte kohaldatav ka viivise nõudmise suhtes. TsÜS § 138 lg.1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning sama seaduse lg.2 kohaselt on lubamatu teostada oma õigusi seadusevastasel viisil. Kostja ei ole käitunud laenusaaja ega hageja suhtes heauskselt ja mõistlikult. Eeltoodu tõttu taotleb hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamist xxx tööpiirkonna kohtutäituri U T menetluses olevas täiteasjas nr.xxx. Hageja leiab, et saab oma õigusi kaitsta vaid hagimenetluses, kuna kohtutäiturile kaebuse esitamine täitemenetluse alustamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ei olnuks kõnesoleval juhul kohane õiguskaitsevahend. Nõude õiguslikuks aluseks on TMS § 221 lg.1, mis hageja hinnangul ei sätesta ammendavat loetelu juhtumitest, mil sellele sättele tuginedes võiks hagi esitada. Sellele viitab normitehniline konstruktsioon „eelkõige põhjusel“. Kõnesoleval juhul üritatati hageja suhtes täitemenetluses maksma panna nõuet, mida polnud esitatud kujul olemas. E R poolt peale kõnesoleva täiteasja alustamist sõlmitud kokkuleppeid kostjaga ning teostatud makseid ei saa 3 käsitleda täiteasja nr.xxx raames toimunud kohustuse vabatahtliku täitmisena, kuna E R ei olnud selle täitemenetluse osaline, so võlgnik ning E R poolt tasutav summa muutus täielikult sissenõutavaks alles peale kõnesoleva täitemenetluse alustamist. Seega on ekslik kostja väide, et E R tasus oma võla täitemenetluses ning järeldus, et nimetatud fakt kinnitab täitemenetluse seaduslikkust. Kostja on tunnistanud, et täiteavalduses märgitud summa (724 367.34 krooni) ja E R poolt tasutud summa (436 979.90 krooni) vahe ulatuses on täitemenetluse alustamine olnud õigusvastane, mistõttu on nõuet ka vähendatud. Hageja hinnangul ei olnud kostjal võimalik täitemenetluses esitatud nõuet vähendada, kuna täitemenetlus on kohtumäärusega peatatud ning täituril puudus võimalus nõude vähendamist menetleda. Kostja seisukoht Kostja on seisukohal, et TMS § 221 lg.1 ei võimalda esitada nõuet hageja poolt märgitud alusel ja kohane õiguskaitsevahend olnuks kaebuse esitamine täitemenetluse algatamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Asjaolu, et nõuet ei täida võlgniku elukohajärgne kohtutäitur, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks. Kostja toetub selles osas Riigikohtu 11.12.2003.a. määrusele kohtuasjas nr.32-1-145-03, kus on asutud seisukohale, et TMS § 27 lg.1 (kuni 1.01.2006.a. kehtinud redaktsioon) rikkumine ei too kaasa täitemenetluse algatamise ja juba algatatud täitemenetluse käigus tehtud toimingute ebaseaduslikkust. Kostja ei nõustu hageja kahtlustega, et kostja ei olnud täiteavalduse esitamisel võlausaldaja staatuses. Kostja sellekohane õigus tulenes Hansapanga ja kostja vahel 11.08.2006.a. sõlmitud hüpoteegi üleandmise lepingust. Kostja nõustub hageja seisukohtadega seoses viivise arvestusega, samuti sellega, et enne täitmisavalduse esitamist ei olnud lepingut nõuetekohaselt lõpetatud. Seoses hageja väitega, et talle ei ole pakutud võimalust läbirääkimisteks, anti E Rle 19.12.2006.a. kahenädalane tähtaeg kohustuste täitmiseks, samuti on E R, hageja ja tema pojaga peetud läbirääkimisi, millised aga kuhugi ei viinud. 29.01.2007.a. ütles kostja laenulepingu üles ning palus tagastada 433 979.90 krooni, milline summa koostneb kuumaksete võlgnevusest summas 87 124.57 krooni, põhivõlalt arvestatud viivisest 1392.50 krooni ja maksmata põhisummast 345 462.83 krooni. Samuti esitas kostja leppetrahvi nõude summas 3000 krooni, toetudes laenulepingu p.12.8. Samal päeval tegi kostja kohtutäiturile avalduse, milles teavitas täiturit ebaõigesti arvestatud võla suurusest ning palus viia läbi täitemenetlus nõude alusel, mille suuruseks on 436 979.90 krooni. Seega hageja poolt kirjeldatud rikkumisi tänasel päeval enam ei eksisteeri ning nimetatud õiguslikke muudatusi tuleks käesolevas menetluses arvestada. Kuivõrd võimalikud täitemenetluse lubamatuks tunnistamise alused on ära langenud, puudub alus hagi rahuldamiseks. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ning OÜ E L 22.08.2006.a. esitatud avalduse alusel 23.08.2006.a. alanud täitemenetluses nr.xxx tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks. Täitemenetluse algatamise avaldusest nähtuvalt /t.l.20/ soovis sissenõudja pöörata sissenõuet võlgniku kinnistule. Sissenõude pööramine kinnisasjale toimub TMS § 150 kohaselt sundenampakkumise kaudu ja sama seaduse § 174 sätestab kinnisasja müügist saadava tulemi jaotamise korra. Seega on sissenõudja(või nõudjate) nõuete suurus sundtäitmise puhul olulise tähtsusega. Vaidlus puudub selles, et nõuet, mida sissenõudja (so OÜ E L) täitemenetluse alustamise 4 avalduses näitas (so 724 367.34 krooni), tal võlgniku (so E R ja sellest tulenevalt ka hageja) vastu ei olnud ega saanudki olla. OÜ E L tegelik nõue võis täitmisvalduse esitamise ajal (koos vastavalt seadusele arvestatud viivise ja leppetrahviga) suurusjärgus ca 82 000 krooni. Lõplik nõue, mille kostja E R vastu pärast laenulepingu lõpetamist esitas, oli 436 979.90 krooni. Seega oli täitmisavalduses märgitud nõue valdavas ulatuses ebaseaduslik. Vastavalt TMS § 23 lg.1 alustab kohtutäitur täitemenetluse sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel. Kõnesoleval juhul oli hageja 17.05.2005.a. sõlminud hüpoteegi seadise ja asjaõiguslepingu, millega tagas hüpoteegipidaja nõuded E R vastu ning lepingu p.3.1 kohaselt kohustus alluma kohesele sundtäitmisele /t.l.24-25/. Kostja esitas 22.08.2006.a. kohtutäiturile koos avaldusega täitemenetluse alustamiseks eelkirjeldatud lepingu, mis on TMS § 2 lg.1 p.19 ettenähtud täitedokument. Seega puudus kohtutäituril seaduslik alus keelduda täitemenetluse alustamisest. Avalduses märgitud nõude suurust ei ole täitur kohustatud kontrollima ja nõude suurusest täitemenetluse alustamine ka ei sõltu. Õige on hageja seisukoht, et kostja on täitmisavalduse esitamisel, samuti xxx ja xxx kohtutäitur U T täitemenetluse alustamisel eiranud TMS § 4 lg.1 sätteid, so territoriaalse alluvuse printsiipi. Kuna nii M R elukoht kui ka tema vara asukoht ei ole U T tööpiirkonnas, tulnuks kohtutäituril võlgniku sellekohane kaebus rahuldada ja avaldus sissenõudjale tagastada või üle anda xxx tööpiirkonna kohtutäiturile. Kohus ei nõustu aga kostja seisukohaga, et kohaseks õiguskaitsevahendiks hagejale olnukski kõnesoleval juhul kaebuse esitamine täituri tegevuse peale, taotlusega tunnistada täitemenetluse algatamine ebaseaduslikuks. Seda enam, et kostja enda hinnangul ei saa pelgalt territooriaalse alluvuse printsiibi rikkumine olla alanud täitemenetluse lubamatuks tunnistamise aluseks. Täitemenetluse alustamine ei olnud kooskõlas TMS § 4 lg.1 sätestatuga, muus osas aga seaduslik, mistõttu võlgniku tegelikku probleemi, so E Rle esitatud nõude suurust (mida hageja kinnistule seatud hüpoteek pidi tagama) kaebemenetluse kaudu lahendada ei olnuks võimalik. Asjaolu, et kostja on oma nõude hilisemalt seadusega kooskõlla viinud ning E R selle käesolevaks ajaks ka rahuldanud, ei anna alust esitatud hagi rahuldamata jätmiseks. Kohtunik: Anne Randjärv
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.