3-05-834/1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 18.aprillil

1. a. Tallinnas Haldusasja number 3-05-834 (3-1249/2005) Haldusasi Harju maavanema protest tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 13.04.2006.a. Kohtuistungist osa võtnud me-Harju maavanema esindaja Priit Kiigemägi, Kuusalu Vallavolikogu netlusosalised (Loksa Vallavolikogu õigusjärglasena) esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo RESOLUTSIOON Protest rahuldada. Tühistada Loksa Vallavolikogu 19.05.2005.a. otsus nr
2. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, teatades kaebuse esitamisest kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Teade ja apellatsioonkaebus peavad jõudma Tallinna Halduskohtusse hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kohtu tööaja lõppu. ASJAOLUD 4.02.2005.a. Loksa Vallavalitsuse korraldusega nr 35 algatati peremehetute ehitiste hõivamise menetlus Loksa vallas Hara saarel asuva 13 ehitise suhtes. Peremehetute ehitiste(hoonete varemete) hõivamise teade avaldati 3.03.2005.a. Ametlikes Teadaannetes. 19.05.2005.a. Loksa Vallavolikogu otsusega nr 20 loeti Hara saarel asuvad varemed peremehetuks ja võeti Loksa valla valdusse. Lahemaa Rahvuspargi administratsiooni 30.05.2005.a. kirja alusel algatas Harju maavanem vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 85 lg 1 järelevalvemenetluse Loksa Vallavolikogu 19.05.2005.a. otsuse nr 20 “Peremehetute ehitiste hõivamine” õiguspärasuse suhtes. 30.
3. 2005.a. esitas ka Maa-Amet maavanemale ettepaneku nimetatud otsuse õiguspärasuse üle järele- valve teostamiseks. Järelevalvemenetluse läbiviimise tulemusena tegi Harju maavanem 1.
4. 2005.a. Loksa Vallavolikogule ettepaneku tühistada volikogu 19.05.2005 otsus nr 20, kuid volikogu seda ei teinud, leides, et Hara saare varemete osas ei ole keegi oma omandiõigust Loksa vallale tõendada suutnud ning samuti pole tõestamist leidnud väide, et Hara saarel paiknevad varemed kuulusid endise Nõukogude Liidu sõjaväele. Alates 20.10.2005.a. on Kuusalu vald Loksa valla õigusjärglane(valimistulemuste väljakuulutamise päev vastavalt KOKS §-le 16 lg 2, KOVVS §-le 68 lg 3, Vabariigi Valitsuse 29.
5. 2005.a. määrus nr 23, Kuusalu ja Loksa vallavolikogude otsused ühinemislepingu heakskiitmise kohta). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Harju maavanem palub protestitud otsus tühistada. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23.
6. 1992 otsuse “Eesti vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude halduses olevate hoonete, rajatiste, relvastuse, lahingutehnika, varustuse ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta”(edaspidi „Ülemnõukogu otsus“) punktiga 1 tunnistati Eesti Vabariigi territooriumil asuvad endise NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste halduses olevad hooned ja rajatised Eesti Vabariigi omandiks. See tähendab, et vaidlustatud otsuses käsitletavad ehitised(hoonevaremed) on Eesti Vabariigi omand. Pole alust järeldada, et Eesti Vabariik oleks loobunud valdusest nende ehitiste üle omandist loobumise tahtega, kuigi kõnealused varemed ei ole Vabariigi Valitsuse 3.09.1992.a. määruse nr 259 kohaselt Kaitseministeeriumi poolt Vene Föderatsiooni relvajõududelt üle võetud ning et neid ei ole Kaitseministeeriumi poolt kantud Vabariigi Valitsuse 29.03.1995 määruse nr 144 alusel koostatud nimekirja ega asukohajärgsele maavalitsusele üle antud. Asjaõigusseaduse(AÕS) § 96 lg 3 kohaselt on asi peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Vabariigi Valitsuse 8.08.1996 määrusega nr 211 kinnitatud peremehetu ehitise hõivamise korra(edaspidi „hõivamise kord“) pp 4 ja 5 järgi on omanik lõpetanud ehitise valduse, kui ta on loobunud tegelikust võimust asja üle; ehitise omandist loobumise tahte olemasolu eeldatakse, kui ehitise omanik on väljendanud omandist loobumist või kui ehitise omanik ei ole teada. AÕS § 39 lg 1 sätestab, et valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. Otsusega nr 20 rikutakse hõivamise korra punkte 3-5 ning AÕS §-s 68 lg 1 sätestatud omaniku õigusi. Maa-Amet on maareformi seaduse kohaldamiseks selgitusi andes asunud seisukohale, et peremehetu ehitise hõivamisena saab käsitada ehitusseaduses sätestatud ehitise mõistele vastavate objektide hõivamist; samas ei muutu lagunemisel või lammutamisel hoone rajatiseks ja hoonest järele jäänud vundamendi puhul ei ole tegemist iseseisva tervikliku ehitisega. Seega hõivamise kord varemetele ja vundamentidele ei laiene. Vastustaja palub jätta protest rahuldamata. Maavanem pole tõendanud, et tegemist oleks endisele Vene sõjaväele kuuluva varaga. Vastavalt Ülemnõukogu otsuse punktile 2 pidi Vabariigi Valitsus korraldama endise NSV Liidu sõjaväevarade haldamist, kasutamist ja käsutamist ning kõik riigile kuuluvad ehitised tuli kanda riigivara registrisse. Protestija ei ole esitanud tõendeid, et nimetatud vara oleks rohkem kui kümne aasta jooksul kantud riigivara registrisse. Vaidlusaluseid ehitisi ei ole aastaid kasutatud või vallatud, korrastatud või remonditud. Seega on Eesti Vabariik sellise tegevusega selgelt väljendanud valduse lõpetamist omandist loobumise tahtega. Vabariigi Valitsuse 20.09.1993.a. korraldusega nr 556-k anti Vene Föderatsiooni relvajõududelt ülevõetud objektidena Loksa valla munitsipaalomandusse 2 linnakut Suurpeal – üks neist Hara sadama kompleks. Sõjaväelinnaku nr 154 üleandmise nimekirjas Hara saarel asuvaid ehitisi pole. Samas aga asub Hara saar asub endise Hara sõjaväesadama vahetus naabruses, Hara sadama akvatooriumis, mistõttu on võimalik, et nimetatud vara on Vene sõjaväe vara ja on antud Loksa valla mu- nitsipaalomandisse. Riigikohtu halduskolleegium märgib haldusasjas nr 3-3-1-19-05, et “AÕSRS § 13 lg 2 teine lause paneb peremehetu ehitise hõivamise õiguse ja kohustuse kohalikule omavalitsusele ja riigile. Selle sätte eesmärgiks on korrastada omandisuhteid selliselt, et omandireformi käigus tekiks omanikuta asjale omanik.” Seega puudutab nimetatud olukord ka hoonete vundamente ja protesti esitaja seisukoht, et vundamente ei saagi peremehetuna arvele võtta, ei ole põhjendatud. Varemed hõivati eesmärgiga need hiljem maha müüa, ostja saaks varemete juurde maad erastada. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et peremehetu ehitisena saab hõivata ka hoone varemeid. Vallavolikogu toetub oma vastuväidetes kolmele üksteist välistavale alusele: 1)pole tõendatud, et tegemist on endisele Vene sõjaväele kuuluva varaga; 2)kui see on Vene sõjaväe vara, on see antud Loksa valla munitsipaalomandisse; 3)kui see on Vene sõjaväe vara ja pole antud Loksa valla munitsipaalomandisse, on riik oma omandist loobunud. Kohus nende seisukohtadega ei nõustu. Hara saar asus Eesti NSV ajal piiritsoonis NSVL relvajõudude ainuvalduses, seega said kõnealused 13 hoonet kuuluda ainult NSVL relvajõududele ning läksid Ülemnõukogu otsuse alusel üle Eesti Vabariigi omandusse olenemata sellest, kas nende hoonete üleandmise kohta mingit dokumenti koostati või mitte. Vastustaja väide, et need hooned(varemed) anti riigi poolt Loksa valla munitsipaalomandusse, ei ole tõendatud. Vastustaja poolt kohtuistungil esitatud 20.09.1993.a. aktiga nr 01/707-2 on Loksa vallale üle antud sõjaväelinnak Pärispea külas, mis aga ei asu Hara saarel. Samuti ei ole vaidlusaluseid hooneid(varemeid) kirjas üleantud hoonete nimekirjas. Hõivamise kord sätestab, et ehitis on peremehetu, kui ehitise omanik on lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega vastavalt AÕS §-le 96 lg 3(p 3); omanik on lõpetanud ehitise valduse, kui ta on loobunud tegelikust võimust asja üle, valduse lõppemise üle otsustatakse asjaolude alusel vastavalt AÕS §-le 39(p 4); ehitise omandist loobumise tahte olemasolu eeldatakse, kui ehitise omanik on väljendanud omandist loobumist või kui ehitise omanik ei ole teada(p 5). Kuna kõnealused hooned(varemed) läksid Ülemnõukogu otsuse alusel riigi omandusse, pidi nende ehitiste omanik vastustajale teada olema. Riik ei ole ka kuidagi väljendanud tahet loobuda nendest ehitistest; asjaolu, et riik ei ole hooneid(varemeid) kandnud riigivara registrisse, ei tõenda nendest loobumise tahet, hõivamise korra p 7 kohaselt saab ehitise omanikku kindlaks teha peale riikliku ehitisregistri õiendi ka teiste dokumentidega, praegusel juhul siis Ülemnõukogu otsusega. Kohtunik: D.Maastik