Obsah (7)

§ 91§ 230§ 633§ 439§ 436§ 438§ 60

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 9. aprill 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-04-546 Tsi

§ 91

lg 1 [enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik] järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Vastasel juhul kaotaks leppetrahv oma eelnevalt kokku lepitud kahju hüvitise tähenduse. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. /- - -/ Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. TsK § 231 lg 1 kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Seega on hageja poolt vähendatud viivisemäär väiksem seadusekohasest viivisest.

§ 230

lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega ei ole asjakohane kostja väide, et hageja peaks tõendama talle tekkinud kahju – kui viivise vähendamist taotleb kostja, siis on tema kohustus tõendada, et kahju ei ole tekkinud (või ei ole tekkinud viivisenõude ulatuses) või et viivise suurus on mõnel muul põhjusel ebaproportsionaalne. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et hagejale tekkinud kahju seoses sellega, et kostja laenu tagastamisega nii kaua viivitas, oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes nõutava viivise suurusega. Arvestada tuleb, et hageja on kostjale vastu tulles juba viivist vähendanud, samuti pakkunud võimalust viivis täielikult kustutada. Seega ei pidanud kohus õigustatuks viivisemäära veelgi vähendada. Võttes arvesse kõike eelnevat, esitas kohus täpsustatud viivisearvestuse: Kuupäev 30.06.1994 30.06.1995 30.06.1996 30.06.1997 30.06.1998 30.06.1999 30.06.2000 30.06.2001 18.09.2001 31.12.2001 30.06.2002 18.07.2002 04.10.2002 30.12.2002 Põhisumma 975 642 975 642 975 642 975 642 975 642 975 642 975 642 975 642 975 642 725 642 625 642 625 642 489 642 389 642 Intress 41 698.67 117 077.04 117 077.04 117 077.04 117 077.04 117 077.04 117 077.04 117 077.04 25 660.72 24 811.00 37 229.98 3 702.43 12 556.30 11 144.83 Kokku põhivõlg + intress 1 017 340.67 1 134 417.71 1 251 494.75 1 368 571.79 1 485 648.83 1 602 725.87 1 719 802.91 1 836 879.95 1 862 540.67 1 637 351.67 1 574 581.65 1 578 284.08 1 454 840.38 1 365 985.21 5 Viivis – 22 688.35 25 029.90 27 371.44 29 712.98 32 054.52 34 396.06 36 737.60 8 164.56 9 330.66 15 616.40 1 556.66 6 217.95 6 511.82 30.06.2003 12.11.2003 30.06.2004 30.06.2005 30.06.2006 25.10.2006 264 642 264 642 0 0 0 0 15 835.02 11 745.75 0 0 0 0 1 256 820.23 1 268 565.98 1 003 923.98 1 003 923.98 1 003 923,98 1 003 923.98 KOKKU VIIVIS: 12 533.77 9 383.91 12 707.20 20 078.48 20 078.48 6 436.12 336 606.86 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2007 otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata hageja põhisumma nõue ja osa intressinõudest, ning kostjalt täiendavalt 472 939.58 krooni väljamõistmist. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohtu seisukoht kohustuste täitmise järjekorra osas põhjendatud ega kooskõlas kohaldatava seadusega. Olukorras, kus puudub pooltevaheline sõnaselge kokkulepe, samuti asjakohane seaduse säte, tuleb poolte tahet tõlgendada lähtudes poolte tegelikust tahtest. Samuti tuleb lähtuda mõistlikkuse põhimõttest ning vajadusel abiks võtta lepingu sõlmimise ajal rahvusvahelises õiguses prevaleerinud ning hiljem ka võlaõigusseadusesse kirja pandud põhimõtted. Lepingu sõlmimisel mõistsid pooled ühtemoodi, et laenukohustuste täitmine saab toimuda vaid selliselt, et esmalt täidetakse kõrvalkohustused, seejärel põhikohustus. Kõrvalkohustuste arvestamine toimub põhisumma alusel. Hoolimata sellest, et tsiviilkoodeks ei reguleerinud eraldi kohustuste täitmise järjekorda, oleks ebamõistlik arvata, et sel perioodil sõlmitud lepingute järgi täideti kohustusi vastupidiselt VÕS §-s 88 lg 8 sätestatule. Lepingu p 4 kohaselt arvestatakse iga tasumisega viivitatud päeva eest viivist 0,5% päevas kogu viibinud summa eest. Kuna intressinõudelt ega viivistelt omakorda viivist arvutada ei saa, on selge, et need kohustused tuleb täita esmajärjekorras. Vastupidises olukorras oleks küsitav, kuidas toimub edasine kõrvalkohustuste arvestamine. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuli selline seisukoht tähelepanuta jätta. Tagantjärgi lepingu meelevaldne tõlgendamine kostja poolt oli ennekõike tingitud sellest, et esimese makse tegemise hetkeks oli võlgnik sattunud märkimisväärsesse viivitusse. Laenu tagastamise tähtaeg saabus
3. a, esimene makse teostati
4. a. Selleks ajaks oli kogunenud intress ja viivis, mille arvestamist püüdis kostja peatada seeläbi, et täitis esmalt põhikohustuse, jättes võlausaldaja ilma võimalusest edaspidise viivitamise korral viivitusintressi arvestada. Kostja seisukohast lähtuvalt tekkis olukord, kus märkimisväärne osa rahast oli tagasi maksmata, kuid hagejal puudus võimalus raha kasutamise eest tasu küsida, samuti kohustuste täitmisega viivitamise korral viivitusintressi arvestada. Taoline ei olnud ega saanudki olla poolte tahe laenulepingu sõlmimisel, kus lepiti lisaks põhikohustusele kokku ka kõrvalkohustustes, mille sisu oli pooltele lepingu sõlmimise hetkel teada: intress võrdus tasuga raha kasutamise eest ja viivitusintress võrdus sisuliselt sanktsiooniga laenu mitteõigeaegse tasumise eest. Kui kostja arvates toimus tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal võlaarvestus vastupidiselt rahvusvahelisele praktikale ja täna kehtivale regulatsioonile, oleks ta pidanud oma seisukohta põhjendama enam, kui väitega, et kirjutas maksekorralduse seletusse, et tasub laenu põhiosa. Pooled ei ole kokku leppinud, et kohustuste täitmine toimub viisil, kuidas võlgnik seda ülekande seletuses määratleb. 6 Mis puudutab näiteid rahvusvahelisest õigusest, siis hageja on märkinud, et nimetatud õigusallikad võivad olla abiks Eesti õigusaktide tõlgendamisel. Selles ei pidanud eraldi
5. a sõlmitud lepingus kokku leppima. Hageja püüdis kõnealuste näidete alusel selgitada oma seisukohta, et kohustuste täitmise järjekord on alati olnud ühesugune, vaatamata sellele, et tsiviilkoodeks seda ei reguleerinud. Kuna hageja arvates tuli laekunud summade arvelt lugeda täidetuks esmalt kõrvalkohustused ning alles siis põhikohustus, jääb hageja esitatud võlaarvestuse juurde. Intressinõue ei olnud osaliselt aegunud, kuna kostja oli hageja arvestuste kohaselt intressi osaliselt tasunud.
6. X vald taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
7. jaanuari 2007 otsuse tühistamist osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 730 990.96 krooni (sellest intressi 395 384.10 krooni ja viivist 335 606.86 krooni), ning selles osas uue otsuse tegemist, jättes Eesti Vabariigi hagi X valla vastu 730 990.96 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus rikkunud

§-s 439 sätestatut, mõistes välja intressi ja viivise suuremas ulatuses kui hageja seda taotles. Hageja taotles intressi summas 608 539.88 krooni väljamõistmist. Kohus mõistis intressi välja 1 003 923.98 krooni, seega 395 384.10 krooni rohkem kui oli hageja intressinõue. Viivise väljamõistmist taotles hageja summas 329 288.53 krooni. Kohus mõistis viivist välja 336 606.86 krooni, seega 7318.33 krooni rohkem kui oli hageja viivisenõue.

1. juunini 2002 arvestas hageja viivist 2% põhi- ja intressivõlasummalt aastas. Alates
2. juulist 2002 on hageja arvestanud viivist üksnes põhivõlalt 2% aastas. Kohus on arvestanud viivist 2% aastas põhi- ja intressivõla summalt, seda ka pärast
3. juulit
4. Pärast põhivõla täielikku tasumist, alates
5. novembrist 2003, on kohus arvestanud viivist intressivõlalt 2% aastas. Samas hageja ei ole alates
6. juulist 2002 intressivõlalt viivist arvestanud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-66-05 on märgitud, et leppetrahv võimaldab lepingupooltel kohustuse rikkumise juhuks juba eelnevalt kokku leppida sanktsiooni. Leppetrahvi nõude kaudu saab võlausaldaja esmajoones lihtsama võimaluse kohustuse rikkumisest tuleneva eeldatava kahju hüvitamise nõude realiseerimiseks kokkulepitud suuruses. Viidatud Riigikohtu otsuses on leitud, et võlausaldaja õigused oma lepingujärgse leppetrahvinõude sissenõudmisel ei ole siiski piiramatud. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajate kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada (kuni
7. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 108). Seda väljendab ka TsK § 194 lg 1 järgne kohtu võimalus tasumisele kuuluvat leppetrahvi vähendada, kui see on võlausaldaja kahjuga võrreldes ülemäära suur. Leppetrahvinõude suurust tuleb TsK § 194 lg 1 järgi võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Sellist seisukohta on Riigikohus väljendanud mitmetes otsustes. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida muuhulgas saamata jäänud tuluna, mida oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Hageja ei ole kahju saanud, kuna tal on õigus lepingu alusel nõuda kostjalt tasu raha kasutamise eest – intressi 12% aastas, mis on märksa suurem intressist, mida võinuks teenida sama raha hoiustamisel pangas. Hageja ise laenas Rahvusvaheliselt Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt sedasama raha intressiga 6-7% aastas. Hageja nõuab lisaks kasutusintressile, mis on nagunii ligi kaks korda kõrgem riigi enda makstud intressist, viivist. Viivise nõudmisel on tegemist liigkasuvõtmisega, kuna riigil on õigus saada intressi ka selle aja eest, mil kostja põhivõla tasumisega viivitas. Viivise suuruse võrdlemise kohustus pangaintressidega järeldub ka Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr III-2/1-36/
8. Kahju suurust saab tinglikult hinnata, kui lisaks 7 põhivõlale leitakse saamata jäänud tulu, s.o arvestades juurde võimalik intress pangast, mida hageja oleks saanud, kui kostja oleks oma kohustuse täitnud. Lepingus kokkulepitud viivise sissenõudmine ei tohi muutuda hagejale tulu saamise allikaks. Olukorras, kus pooled on kokku leppinud nii kasutus- kui viivitusintressis, on põhjendatud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatust (TsK § 231). Kohus leidis ebaõigesti, et antud juhul on kostja kohustus tõendada kahju puudumist. Kuna hagejal on õigus saada intressi 12% aastas, siis pidi hageja põhjendama viivisenõuet. Hageja peab tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses kui 12% põhivõlalt aastas. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 asunud seisukohale, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Vaatamata sellele, et hageja vähendas viivist kahele protsendile aastas, on nõutud ja väljamõistetud viivis ebaproportsionaalne, kuna hagejal on õigus saada intressi. Hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Vastavalt TsK §-le 194 lg 1 tuleb leppetrahvi vähendamisel arvesse võtta võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ning võlausaldaja varalist ja muud tähelepanuväärivat huvi. Lepingu p 3 kohaselt kohustus kostja tasuma kõik lepingust tulenevad rahasummad
9. juuniks
10. Kostja laenu tähtaegselt ei tagastanud. Esmakordselt pöördus hageja kostja poole laenu tagastamise nõudega 27.10.1998 kirjaga, s.o enam kui neli aastat hiljem. Arvestades riigi käitumist ning laenu andmise eesmärki oli kostjal alust arvata, et riik ei nõua laenu tagasi. Hageja on nõude esitamisega viivitades pahatahtlikult kasvatanud võlga ja käitunud muul viisil pahauskselt. See on käsitatav nii võlausaldaja kohustuse kui ka hea usu põhimõtte rikkumisena, mis TsK § 229 lg 2 järgi on aluseks kahjuhüvitise vähendamisele. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-66-05 on asutud seisukohale, et seda saab arvestada ka tekitatud kahju võrdlemisel viivisenõude suurusega, et kaaluda viivise alandamist TsK § 194 järgi. Kohus ei ole arvestanud, et kostja on avalik-õiguslik juriidiline isik, kellele on seadusega pandud hulgaliselt kohustusi. Kohtuotsus kuulub täitmisele kostja eelarvelistest vahenditest. Ka hageja on avalik-õiguslik juriidiline isik, mille eesmärgiks ei ole majandustegevusest tulu teenimine nagu äriühingutel. Millegagi ei ole põhjendatud nõutud viivise väljamõistmine täies ulatuses. Vastavalt VÕS §-le 113 lg 6 ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Kohtupraktikas on seda keeldu kohaldatud ka enne võlaõigusseaduse jõustumist. 02.10.1992 Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga ning Eesti Vabariigi vahel sõlmitud laenulepingu preambula kohaselt on laen antud Eesti Vabariigi majandusliku stabiilsuse tagamiseks, tema majanduse süstemaatiliseks reformimiseks, sh hädavajalike impordi- ja tehnilise abi teenuste osutamiseks. Kohus ei ole laenu andmise eesmärke ja tingimusi arvestanud. 20.08.1991 otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.
11. a detsembris tekkis kriitiline olukord elanikkonna ja majanduse kindlustamisel kütusega. Seoses kaubanduse katkemisega endise NSV Liidu vabariikidega oli hädavajalik osta kütust, medikamente, energia- ja transpordivahendite varuosasid, valgusööta loomadele, taimekaitsevahendeid jms. Nii Ülemnõukogu 27.08.1992 otsusest Maailmapangalt pikaajalise laenu võtmise kohta kui ka VV 10.09.1992 määrusest nr 263 nähtub, et taastamislaen võeti riiklike kohustuste täitmiseks. Kostja oli sunnitud hagejaga lepingu sõlmima, kuna kütust (masuuti) ei olnud mujalt võimalik saada. Kostjal puudus võimalus vabalt valida, kellelt ja millise hinnaga või millistel tingimustel kütust osta. 8 Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja väidetega viivise vähendamiseks, millega on rikutud

§-de 436 lg 1 ja 442 lg 8 sätted. Kostja palub viivist vähendada 1000 kroonini.

1. X vald vaidleb Eesti Vabariigi apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu otsuse kaevatud osas muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt heidab hageja ette, et kohtu seisukoht kohustuste täitmise järjekorra osas ei ole kooskõlas seadusega, kuid apellatsioonkaebusest ei selgu, millist materiaalõiguse normi on kohus ebaõigesti kohaldanud. VÕSRS §-de 2 ja 11 kohaselt tuleb tsiviilasja lahendamisel kohaldada tsiviilkoodeksit, kuna laenuleping sõlmiti ja kostja võlg tekkis enne
2. juulit
3. Võlaõigusseaduse sätted ja põhimõtted kohaldamisele ei kuulu, seega hageja viide VÕS §-le 88 lg 8 ei ole asjakohane. Hageja ei ole varem väitnud, et kohustuste täitmise järjekord tuleneb poolte tegelikust tahtest. Samuti ei ole hageja nimetanud selle uue asjaolu esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjust (

§ 633lg 5).

Tuginedes

§-le 652 lg 4 tuleb märgitud uus asjaolu jätta tähelepanuta. Hageja ei ole tõendanud, et poolte tegelik tahe oli selline, et esmalt täidetakse kõrvalkohustused, seejärel põhikohustus. Maksekorraldused ning poolte kirjavahetus tõendavad kostja selget tahet arvestada raha kõigepealt põhikohustuse katteks. Arusaamatuks jääb, mida hageja peab silmas mõistlikkuse põhimõtte all. Võlaõigusseaduse väljatöötamisel võeti eeskujuks muuhulgas Euroopa lepinguõiguse printsiibid ja UNIDROIT rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiibid. Uued ja kaasaegsed põhimõtted on sätestatud võlaõigusseaduses, mida saab kohaldada alates

1. juulist
2. Tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal ei olnud võimalik hageja viidatud printsiipides käsitletud kohustuste täitmise järjekorda rakendada, kuna selline regulatsioon ei tulenenud Eestis kehtinud õigusest. Ainuüksi välisriikides väljatöötatud põhimõtetest ei piisa, kui pooled ei ole nende kohaldamises kokku leppinud, ning vastavad õigusnormid puudusid. Väär on seisukoht, et UNIDROIT ning Euroopa lepinguõiguse printsiibid võivad olla abiks Eesti õigusaktide tõlgendamisel. Kuna tsiviilkoodeksis ei olnud kohustuste täitmise järjekorda reguleeritud, siis ei ole õigusnormi, mida rahvusvahelise õiguse põhimõtetega tõlgendada.
3. Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) taotleb X rahuldamata jätmist. valla apellatsioonkaebuse Vastuväidete kohaselt ei ole kohus rikkunud

§ 439

.

§ 436

lg 4 ei luba kohtul otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei tohi kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Eelpoolöeldut ei kohaldata, kui tegemist on kõrvalnõuetega (

§ 436lg 5).

Hagi osaliselt rahuldades, kuid hagejast erinevat arvestusmeetodit kasutades, pidi kohus välja selgitama, milline oli rahuldatava nõude suurus. Kõrvalnõuete ümberarvutus ei ole nõude piiride ületamine, vaid selle korrigeerimine sõltuvalt millises ulatuses kuulus rahuldamisele põhinõue. 9 Viivise vähendamine 1000 kroonini ei ole põhjendatud. Pooltevaheline viivise kokkulepe sisaldub lepingu p 4, mille kohaselt arvestatakse iga tasumisega viivitatud päeva eest viivist 0,5% päevas kogu viibinud summa eest.

1. a otsustas hageja, et viiviseprotsenti tuleb vähendada 0,5%-lt päevas 2%-le aastas ja teavitas sellest kostjat 13.06.
2. Võrreldes
3. aastaga vähenes kõrvalkohustus mitmelt miljonilt kroonilt paarisaja tuhande kroonini. Alandatud viiviseprotsent jääb ühe protsendi võrra alla isegi seadusjärgsele viiviseprotsendile. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-66-05 jõudnud järeldusele, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (TsK § 231). Samale seisukohale asus ka maakohus. Kostja arvamus, et olukorras, kus pooled on kokku leppinud nii kasutus- kui viivitusintressis, on põhjendatud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatust, on paljasõnaline ja põhjendamata. Ülalmärgitud asjaolud lükkavad ümber kostja väited liigkasuvõtjalikust viivisest ja muudavad sisutühjaks kostja väite, mille kohaselt oli viivise nõudmine hageja jaoks tulu saamise allikas.

§ 230

lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on õigesti leidnud, et asjakohane ei ole kostja väide, et hageja peaks tõendama talle tekkinud kahju – kui viivise vähendamist taotleb kostja, siis on tema kohustus tõendada, et kahju ei ole tekkinud (või ei ole tekkinud viivisenõude ulatuses) või et viivise suurus on mõnel muul põhjusel ebaproportsionaalne. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et hagejale tekkinud kahju seoses sellega, et kostja laenu tagastamisega nii kaua viivitas, oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes nõutava viivise suurusega. Arvestada tuleb, et hageja on kostjale vastu tulles juba viivist vähendanud, samuti pakkunud võimalust viivis täielikult kustutada. Samuti on kohus õigesti viidanud Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-66-

1. Kostja on esitanud üksnes paljasõnalisi väited hagejapoolsest nõude esitamisega viivitamisest, mis sisuliselt tõi kaasa hoopis kostja kohustuste mahu vähenemise, ning ebaproportsionaalsest viivisest, mis tegelikult on mitmekordselt väiksem kostja lepinguga võetud kõrvalkohustusest. Hageja on esitanud hagi mõistliku aja jooksul ega põhjustanud kostja kohustuste mahu kasvu. Riigikohus on öelnud, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud (otsused nr 3-2-1-70-03 ja 3-2-1-109-06). Käesolevas vaidluses ei esine nimetatud erandlikke asjaolusid. Järelikult hagi esitamine seadusega lubatud tähtaja jooksul, seejuures eelnevalt viiviseprotsendi tagasiulatuv vähendamine on käsitletav hea usu põhimõtte kohase käitumisena. Riigi ja välispanga vahelised lepingulised suhted on asjassepuutumatud. Siduvad kohustused tulenevad kostjale üksnes 29.10.1993 sõlmitud lepingust. Kostja ei ole viidanud ühelegi nõude aluseks oleva lepingu sättele, mis annaks alust väita, et pooltevaheline leping ja välisleping on seotud. Välislepingu sõlmis riik üksnes põhjusel, et kohalikul omavalitsusel puudus võimalus iseseisvalt välispangast krediiti saada. Sisuliselt oli riik välispangalt saadud laenu vahendajaks kohalikule omavalitsusele. Riigil oli kohustus välispanga ees, kostjal oli eraldiseisev kohustus riigi ees. Väited sunnist on tõendamata. Laenulepingust nähtub, et pooled on vabatahtlikult võtnud endale laenulepingujärgsed kohustused. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o X vallalt põhivõlgnevuse välja mõistmata jätmise, väljamõistetud intressi ja viiviste suuruse ning menetluskulude osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) hagi X valla vastu osaliselt ja mõistab X vallalt Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) kasuks välja 467 332,77 krooni, s.h 345 045,03 krooni põhivõlgnevuse ja 122 287,74 krooni viiviste katteks.
3. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha põhi- ja kõrvalkohustuste täitmise järjekorra kohta. Maakohus leidis, et kuna pooltevahelises lepingus ei olnud kokku lepitud, millises järjekorras tuleb põhi- ja kõrvalkohustused täita ning seda ei reguleerinud ka kehtinud tsiviilkoodeks, siis tuleb lähtuda põhimõttest, et kostja täitis esmalt põhikohustuse. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et kostja poolt on põhikohustus täidetud ning täitmata on kõrvalkohustused. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. VÕS § 88 lg 8 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuste katteks. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et VÕS §-s 88 lg 8 sätestatud regulatsiooni tuleb kohaldada ka võlasuhtele, mis on tekkinud enne võlaõigusseaduse kehtestamist ja mille täitmine toimub ka võlaõigusseaduse kehtivuse ajal. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 21.12.2004 otsuses nr 3-2-1-145-04 asunud seisukohale, et kuigi vaidlusalune juhtum tuleb lahendada Eesti õigusele tuginedes, ei tähenda see, et tehingu hindamisel ei võiks toetuda vastavas valdkonnas rahvusvaheliselt kehtivatele tavadele ja praktikale. Teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat võib vähemalt eraõigusnormide puhul arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole rahvusvahelise eraõiguse suhtega. See kehtib esmajoones olukorras, kus meil sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud. See puudutab eelkõige riike, kellega meil on üldjoontes sarnane õigussüsteem ja seaduste rakendamise praktika, eeskätt Euroopa Liidu teisi liikmesriike ja esmajoones Mandri-Euroopa õigusperekonda kuuluvaid riike. Nimetatud riigikohtu lahendist tulenevalt on maakohus ekslikult leidnud, et hageja poolt viidatud UNIDROIT rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiipide preambula ja Euroopa lepinguõiguse põhimõtted ei ole käesoleva vaidluse puhul kohaldatavad. Vaidlusalust lepingut tuleb kohustuste täitmise järjekorra osas tõlgendada Euroopa lepinguõiguse põhimõtete alusel ning seetõttu ei ole kostja õigustatud väitma, et tema poolt kohustuste täitmine on toimunud ainult põhikohustuste katteks. Siinkohal arvestab ringkonnakohus veel sellega, et kostja on rahalise kohustuse täitnud ositi kuuel korral ja sealhulgas neljal korral (18.07.2002, 04.10.2002, 30.12.2002 ja 12.11.2003) on täitmine toimunud võlaõigusseaduse kehtivuse ajal. VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt enne
4. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates
5. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Tähtajalise laenulepingu näol on tegemist kestvuslepinguga. Eelnevast järeldub, et VÕS § 88 lg 8 kuulub kohaldamisele enne 01.07.2002 tekkinud kestvusvõlasuhetele täitmise osas, mis on toimunud pärast 01.07.
6. Seega lähtudes ka VÕSRS §-s 12 lg 1 sätestatust, tuleb kostja poolt rahalise kohustuse täitmise järjekorra arvestamisel lähtuda sellest, et peale 01.07.2002 on kostja poolt täidetud lepingulised kõrvalkohustused. Isegi kui jätta arvestamata ülalmärgitud Euroopa lepinguõiguse põhimõtted rahaliste kohustuste täitmise järjekorra kohta, oleks ebamõistlik eeldada, et samast lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise järjekorra osas tuleks kohaldada erinevaid põhimõtteid. 11 Seega on põhjendatud hageja nõue kostjalt 875 642 krooni väljamõistmiseks põhikohustuse katteks osaliselt ning vastavalt käesoleva otsuse p-s 10 toodavatele arvutustele tuleb kostjalt välja mõista 345 045,03 krooni põhivõlgnevuse katteks.
7. Maakohtu ja hageja seisukoht, et laenulepingu täitmisel saab nõuda üheaegselt nii intressi kui viivist, ei ole kooskõlas seaduse ega kohtupraktikaga. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.01.2007 otsuses nr 3-2-1-137-06 on märgitud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad kokku leppinud ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Seega ei saa nõuda intressi pärast laenu tagastamise aja möödumist. Eelnev kinnitab, et intress on tasu raha kasutamise eest ja viivis tasu rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ning neid ei saa võlausaldaja nõuda samaaegselt. Intressi arvestamine lõpeb lepingu tähtaja lõppemisega ning sealt edasi saab nõuda üksnes viivist. Hageja ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, milline võimaldaks tal nõuda üheaegselt nii intressi kui viivist, samuti ei tulene intressi ja viivise üheaegne nõudmine pooltevahelisest lepingust. Lepingu p 1 kohaselt oli laenu tagasimaksmise tähtaeg 30.06.
8. Lepingu p 2 järgi arvestati laenusummalt intressi 12 % ning laenusaaja pidi tasuma intressi 20.02.1994 ja 30.06.1994 ning p 4 järgi arvestati iga tasumisega viivitatud päeva eest viivist 0,5 % päevas. 13.06.2001 otsustas hageja vähendada viivise määra 2 %-ni aastas. Nimetatud lepingu sätetest järeldub, et laenu tagasimaksmise tähtaeg oli 30.06.1994, alates sellest tähtajast muutus laen hageja poolt sissenõutavaks ning intressi saab hageja nõuda kuni 30.06.
9. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada võlausaldajale võlgniku viivituse aja eest vähemalt samas suuruses intresse, nagu oli kokku lepitud lepingu täitmise ajal. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.01.2007 otsuses nr 3-2-1-137-06 on asutud seisukohale, et kuigi tsiviilkoodeksis sarnast regulatsiooni ei sisaldunud, ei olnuks selline kokkulepe iseenesest seadusega vastuolus ka enne
10. juulit
11. Käesoleval juhul poolte vahel sellist kokkulepet ei olnud ning seetõttu saab VÕS §-s 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatut kohaldada alates 01.07.
12. Seetõttu lähtub ringkonnakohus viivise arvestamisel alates 01.07.2002 VÕS §-s 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud regulatsioonist. Eeltoodut arvestades on hagejal õigus nõuda kostjalt: -alates 29.10.1993-30.06.1994 laenusumma kasutamise eest intressi 12 % aastas, s.o 78 265,20 krooni; -alates 01.07.1994-30.06.2002 viivist 2 % aastas ja alates 01.07.2002-25.10.2006 viivist 12 % aastas, s.o kokku 377 498,31 krooni; - alates 01.07.1994-18.09.2001 tasumata intressilt viivist 11 596,26 krooni. Kostja on tasunud hagejale 18.09.2001 250 000 krooni, 31.12.2001 100 000 krooni, 18.07.2002 136 000 krooni, 04.10.2002 100 000 krooni, 30.12.2002 125 000 krooni ja 12.11.2003 264 642 krooni. Võttes arvesse käesoleva otsuse p-s 9 märgitud põhimõtet, et rahaliste kohustuste täitmisel loetakse esmalt täitmine toimunuks kõrvalkohustuste katteks, on kostja tasunud hagejale kõrvalkohustuste katteks alljärgnevalt: 78 265,20 krooni intressi katteks, 255 210,57 krooni viivise katteks ja 11 596,26 krooni intressi viiviste katteks ning 630 596,97 krooni põhikohustuse katteks. Kostja peab täiendavalt tasuma 345 045,03 krooni põhivõlgnevuse katteks ja 122 287,74 krooni viiviste katteks, s.o kokku 467 332,77 krooni. Nimetatud suuruses on hageja nõue põhjendatud ning 467 332,77 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 12
13. Kuigi ringkonnakohus arvestas intressi ja viivist erinevalt kostja apellatsioonkaebuses märgitust, ei ole tegemist

§-s 439 sätestatud põhimõtte rikkumisega.

§ 438lg 1 sätestab, et kohus otsustab, millist õigusakti tuleb kohaldada.

Ringkonnakohtu otsusega tuvastatud intressi ja viivise arvestus tuleneb materiaalõiguse kohaldamisest. Pealegi on intressi ja viivise näol tegemist kõrvalnõuetega, mille puhul

§ 436lg 5 kohaselt ei kohaldata sama paragrahvi lõikes 4 sätestatut.

Ringkonnakohus arvestab ka sellega, et kohtuistungil palus kostja esindaja kohaldada intressi ja viivise arvestamisel seadusest ja kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid.

1. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad TsK §-s 194 lg 1 sätestatud alused kostjalt väljamõistetud viiviste 122 287,74 krooni vähendamiseks 1000 kroonini. Selles osas tuleb kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Viivised 122 287,74 krooni on arvestatud seaduses sätestatud ulatuses ning viiviste suurus ei ole ebaproportsionaalne võrreldes põhivõlaga.
2. Hageja nõude suuruseks oli 1 813 470,42 krooni, hagi rahuldati 467 332,77 krooni ulatuses. Hageja on tasunud riigilõivu 64 000 krooni. Kostjalt tuleb

§ 60

lg 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) teise lause alusel välja mõista riigilõivu katteks riigituludesse 16 492,85 krooni. Kostja on kulutanud õigusabile 44 899 krooni. Hagi jäeti rahuldamata 1 346 137,65 krooni ulatuses.

§ 60

lg 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) teise lause alusel tuleb hagejalt välja mõista kostja õigusabikulude katteks 33 328 krooni. Andra Pärsimägi Egon Konsand 13 Üllar Roostoja