Obsah (8)

§ 1043§ 1045§ 1050§ 128§ 134§ 137§ 139§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Egon Konsand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 9. aprill 2007. a Tartu Tsiviilasja number 2-05-1561

§ 1043

järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. PS § 33 kohaselt on kodu puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid ka läbi otsida, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 70 lg 1 kohaselt oli ruumidest väljatõstmise aluseks täitedokument. Hageja väljatõstmisel tema poolt kasutatavast eluruumist sai olla täitedokumendiks ainult jõustunud kohtuotsus. Kostja teadis 2005 mais ja juunis, taotledes kohtutäitur R. Rosenthalilt hageja suhtes väljatõstmise läbiviimist, et Tartu Maakohtu 01.03.2005 määrusega on Tartu Maakohtu 15.12.2004 tagaseljaotsusele hilinenult esitatud kaja esitamise tähtaeg ennistatud. Kostja osales 22.02.2005 kohtuistungil, kus hageja taotlust arutati. Kostja oli asjas menetluse jätkumisest teadlik.

§ 1050

lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus oli seisukohal, et kostja, olles esitanud kohtutäitur R. Rosenthalile Tartu Maakohtu 15.12.2004 tagaseljaotsuse ja nõudes pärast asjas menetluse taastamist, s.o kaja esitamise tähtaja ennistamist, siiski täitetoimingu läbiviimist, on vastutav hagejale tema ebaseadusliku väljatõstmisega tekitatud varalise kahju eest. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber hageja esitatud vara nimekirja ja esemete väärtuse. Esemete nimekiri ei ole ebamõistlikult mahukas või põhjendamatult kõrgelt hinnatud. Isegi kui hagejale kuulunud konkreetsed esemed nii palju ei maksnud, kulub sama hulga asjade muretsemiseks, st kannatanu panemiseks olukorda, millises ta oli enne kahju tekitamist, ilmselt selline summa, nagu hagis on nõutud. Täitemenetluse seadustikus on sätestatud võlgniku kohustus leida väljatõstetavale varale koht ja vastutada ise vara hävimise ja/või kaotsimineku korral. Ebaseadusliku, s.o täitedokumendita väljatõstmise tõttu kannab V.L. vara hävimise või kaotsimineku eest vastutust mitte võlgnik, vaid T.V. .

§ 128

lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

§ 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kohus leidis, et hagejal on õigus nõuda ebaseadusliku väljatõstmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, kuid hageja ligi 90 000 krooni suurune nõue on ebamõistlikult suur. Esiteks lõppes vaidlus T.V. hagis V.L. vastu, milles kohus kaja esitamise tähtaja ennistas, Tartu Ringkonnakohtu 26.06.2006 otsusega, millega maakohtu otsus V.L. väljatõstmiseks 3 eluruumist jäi muutmata. Ebaseaduslik väljatõstmine toimus aasta enne täitedokumendi – kohtuotsuse – jõustumist, kuid samas on hageja käesolevaks ajaks jõustunud kohtuotsusega tunnistatud vaidlusaluse eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks. Teiseks ei esitanud hageja, viibides ise väljatõstmise juures, vastuväidet täiturile selle kohta, et tagaseljaotsus ei ole jõustunud ja asjas on menetlus taastatud. Hageja ei ole ise võtnud tarvitusele abinõusid temal tekkida võiva kahju ärahoidmiseks või selle suuruse vähendamiseks – mitte niivõrd asjade ära paigutamise, kuivõrd just täitedokumendi puudumisele viitamata jätmise osas.

§ 1045

lg 2 p 2 kohaselt kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui kannatanu nõustus kahju tekitamisega, välja arvatud juhul, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega. Hageja tegevusetust ei saa siiski vaadelda kui nõusolekut enda väljatõstmiseks eluruumist. Ta taotles väljatõstmise edasilükkamist, toomata esile mõjuvaid põhjuseid. Kolmandaks on hageja teatanud nii kohtutäiturile kui ka kohtule, et ta ei taha enam X korterisse tagasi minna. Sellest tulenevalt oli kohus seisukohal, et hageja on ennast mujal sisse seadnud, mistõttu tema mittevaraline kahju seoses korteri kasutamise võimalusest ilma jäämisega ei saa olla väga suur. Kohus pidas mõistlikuks ja põhjendatuks välja mõista hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 980 krooni, s.o võrdselt varalise kahju suurusega, mis on asjaoludest nähtuvalt hageja suurim kahju seoses ebaseadusliku väljatõstmisega. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. V.L. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, millega rahuldati V.L. mittevaralise kahju hüvitamise nõue osaliselt, ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse T.V. lt välja V.L. kasuks mittevaralise kahju hüvitis täies ulatuses, kokku 89 020 krooni. Kaebuse põhjenduste kohaselt on väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis liialt väike. Mittevaralise kahju suuruse määramisel on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ja oluliselt rikkunud protsessiõigusnorme. Vastavalt TsMS §-dele 232 ja 233 hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Antud juhul kohus ei arvestanud, et: hageja on nn sundüürnik; hagejal on raske puue; elukoha puudumise tõttu ei saanud hageja taotleda Tartu linnalt sotsiaalkorterit ega endale hooldaja määramist; kostja õiguserikkumine oli pikaajaline ja kestis 344 päeva (ebaseaduslik väljatõstmine toimus 12.07.2005, kohtuotsus jõustus 26.06.2006). Vastavalt TsMS § 8 lg 2 menetlussuhet reguleeriva seadusesätte puudumise korral kohaldab kohus sätet, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedast suhet. Arvestada oleks tulnud riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadust. Mõlemal juhul ei saa inimene kasutada oma elukohta. Vangistuse puhul on inimesel kindel ööbimiskoht ja toit, hageja oli jäetud ka sellest ilma. Vastavalt selle seaduse § 4 tuleb hüvitise arvutamisel võtta aluseks seitsmekordne miinimumpalk. Hageja oli ebaseaduslikult eluruumist ilmajäetud üle 11 kuu. Selle arvestuse järgi oleks hüvitis üle 230 000 krooni. Hageja nõuab, arvestades kostja majanduslikku seisundit, ainult 89 020 krooni. 4
2. T.V. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole T.V. asjas õige kostja. Hagejale tekitatud varaline kahju ei ole tõendatud ning mittevaralise kahju sissenõudmine ei ole põhjendatud. Mainitud kohtuotsusele eelnes V.L. hagi üürilepingu sõlmimiseks (Tartu Maakohtu tsiviilasi nr 2-1677/2003), mis jäi rahuldamata, kohtuotsus jõustus 19.07.
3. 30.07.2004 andis kostja hagejale isiklikult allkirja vastu erakorralise ülesütlemise avalduse, mille kohaselt pidi ta vabastama X eluruumi hiljemalt
4. septembriks
5. Ülesütlemise avaldust hageja ei vaidlustanud, seega puudusid hagejal võlaõigusseaduse kohaselt alates
6. septembrist 2004 õiguslikud alused X eluruumi kasutamiseks. 07.01.2005 jõustus Tartu Maakohtu tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-1659/2004 V.L. väljatõstmise ja üürivõla sissenõudmise kohta. 13.01.2005 pöördus T.V. kohtuotsuse täitmiseks kohtutäitur R. Rosenthali poole. Kuna R. Rosenthal oli tööga üle koormatud, jäeti väljatõstmise suveks. Kostja oli kindel, et õigusnormide järgmisega on kõik korras, sest ühe eelmise tagaseljaotsuse täideviimine ei tekitanud mingeid probleeme. 02.02.2005, kuu aega pärast Tartu Maakohtu tagaseljaotsust tsiviilasjas nr 2-1659/2004, esitas V.L. kaja menetluse taastamiseks ja kolmanda isiku kaasamise avalduse. 07.05.2005 esitas V.L. erikaebuse Ringkonnakohtule. 27.05.2005 ringkonnakohus erikaebust ei rahuldanud. 20.06.2005 kohtus kostja kohtutäitur R. Rosenthaliga ning esitas talle Tartu Ringkonnakohtu 27.05.2005 määruse, mis kostja arusaamise järgi lõpetas kohtuvaidluse. 20.06.2005 koostas kohtutäitur R. Rosenthal võlgnikule ettepaneku eluruumi vabatahtlikuks vabastamiseks 04.07.
7. Sundkorras väljatõstmise toimumise ajaks määrati 12.07.
8. Kolme nädala jooksul ei võtnud kõrgharidusega kogenud jurist V.L. ega tema esindaja midagi ette enneaegse väljatõstmise ärahoidmiseks. Kohtuotsus paneb kostja vastutama selle eest, et jurist V.L. ja tema esindaja L. Auväärt ei pidanud vajalikuks teatada kohtutäiturile, et kaja esitamisega on jõustunud kohtuotsus tühistatud ja vaidlus alles käib. Hageja esindaja tegevuses on ilmne soov tekitada juriidiline sasipundar ja avaldada kostjale psüühilist survet väljapressimise eesmärgil (kaebused, erikaebused, apellatsioonikaebused, katse algatada kriminaalasi). Väljatõstmise viis läbi kohtutäitur, mitte kostja. Kohtutäitur on avaliku võimu esindaja, kelle ülesanne on tagada seaduste järgimine, ning kostja usaldas teda heauskselt. See, mis tõsteti eluruumist välja, nähtavasti ei väärinud kohtutäituri silmis mainimist, sest väljatõstmise aktis väljatõstetud asjade loetelu puudub. Hageja vaatas väljatõstmist pealt, kirjutas väljatõstmise aktile alla ega võtnud ette mingeid meetmeid väljatõstetud kraami säilitamiseks. Väljatõstmise akti pole vaidlustatud, tagasitäitmist ei ole nõutud. Mittevaralise kahju sissenõudmine on põhjendamata. Võlaõigusseaduse kohaselt puudusid hagejal alates
9. septembrist 2004 õiguslikud alused X eluruumi kasutamiseks, nii et vaevalt on võimalik rääkida hageja põhiseaduslike õiguste rikkumisest. Küll aga on pikemat aega rikutud kostja õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada (PS § 32). Õiguslikud alused X eluruumi valdamiseks puudusid hagejal üldse. Maja üleandmisel tal üürilepingut ei olnud, tema hagi lepingu sõlmimiseks jäi rahuldamata, ülesütlemisavaldust pole ta vaidlustanud. Tekkinud üürisuhteid vaatles kohus (Tartu Maakohtu tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-1659/2004) kui suulist lepingut, aga sellisel juhul

§ 134mittevaralise kahju hüvitamist ette ei näe.

1. T.V. vaidleb V.L. apellatsioonkaebusele vastu. 5 Vastuväidete kohaselt ei vasta tõele, et hageja on sundüürnik. ORAS-e jõustumise ajal elas ta Tartus Mäe 9-
2. X korterisse kirjutati ta sisse 10.11.1992 ehk aasta pärast seda, kui kostja esitas tagastamisavalduse. Tolle aja praktikas tehti sellisel juhul reeglina leping kuni tagastamiseni. Majavalduse tagastamisel
3. a hagejal üürileping puudus. Alles 27.10.2003 esitas V.L. hagi üürilepingu sõlmimiseks (Tartu Maakohtu tsiviilasi nr 2-1677/2003), mis aga jäi rahuldamata. 30.07.2004 esitas kostja hagejale erakorralise ülesütlemise avalduse nõudega vabastada korter
4. septembriks
5. Ülesütlemisavaldust hageja ei vaidlustanud. Seega alates 01.09.2004 kasutas hageja võõrast asja seadusevastaselt. Hageja tahtlikult venitatud kohtuvaidlus on tekitanud kostjale suuri kulutusi, kuna ta ei saanud korterit välja üürida. Erakorralise ülesütlemise puhul kohalikul omavalitsusel elamispinna andmise kohustust ei ole. Tartu linnalt oleks hageja saanud taotleda pinda niipea, kui jõustus ORAS § 12 täiendus. Raske puue ei tähenda, et hageja on teovõimetu. Raske puue määrati hagejale, kui ta jäi töötuks. Teatavasti sellistel juhtudel määrati tihti inimesele invaliidsus, et tal oleks sissetulek kuni vanaduspensioni määramiseni.
6. V.L. vaidleb T.V. apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole T.V. apellatsioonkaebus õigesti võetud ringkonnakohtu menetlusse, kuna kaebus on esitatud pärast tähtaja möödumist ja T.V. ei ole taotlenud tähtaja taastamist. Kostja ei ole esitanud mingeid uusi asjaolusid, mida ei oleks juba arutatud ja hinnatud maakohtus või mida ei ole mainitud hageja apellatsioonkaebuses. Hageja märgib veel kord kolme asjaolu: väljatõstmine toimus ilma kohtuotsuseta ja kostja oli kohtuotsuse puudumisest teadlik, kuid ei teatanud sellest kohtutäiturile; hageja on raske puudega ja ekspertiisikomisjon on rõhutanud, et suhtlemisel vajab ta kõrvaliste isikute abi. Sellistes tingimustes mingi allkirja andmine ei oma juriidilist tähtsust. Hageja esindaja sai väljatõstmisest teada hulk aega pärast väljatõstmist ja seetõttu ei olnud tal võimalik hagejat väljatõstmise ajal kaitsta. Seoses raske puudega ei olnud hageja võimeline ka hindama või protestima sundkorras väljatõstmise akti. Tema protestiks oli avalduse esitamine kriminaalmenetluse alustamiseks; maakohtus ei leidnud tõendamist, et 20.06.2005 oleks kostja kohtunud kohtutäitur R. Rosenthaliga ja esitanud talle Tartu Ringkonnakohtu määruse. Mittevaralise kahju seostamine kirjaliku üürilepingu olemasoluga on põhjendamata. Tuvastatud on, et hageja jäi ligi aastaks kostja õigusvastase käitumise tõttu ilma igasugusest elamispinnast ja sellega tekitati talle oluline mittevaraline kahju. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hageja nõude varalise kahju hüvitamiseks rahuldamata ning mittevaralise kahju nõude osas vähendab hüvitise suurust. 6
8. Asjaolude kohaselt esitas hageja (võlgnik) hagi kostja (sissenõudja) vastu nõudega hüvitada temale kohtutäituri poolt sundtäitmise korras eluruumist väljatõstmisega tekitatud varaline ja mittevaraline kahju. Maakohus on põhjendatult leidnud, et nõude aluseks on kahju õigusvastane tekitamine

§ 1045alusel.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja pöördus kohtutäituri poole täitmisavalduse ja täitedokumendiga, mis andis õigusliku aluse täitemenetluse alustamiseks. Asja materjalidest nähtub, et olukord muutus täitemenetluse ajal, enne sundtäitmise läbiviimist oli maakohtu poolt hageja esitatud kaja esitamise tähtaeg ennistatud ning täitedokumendiks olnud tsiviilasjas menetlus taastatud, seega oli sisuliselt tühistatud täitmisele võetud täitedokument ja esines alus täitemenetluse lõpetamiseks. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et nii hageja kui kostja teadsid sundtäitmise toimumise ajal, et täitemenetluse aluseks olnud täitedokument ei kehtinud, ning et kumbki pool sellest kohtutäiturit ei teavitanud. 11. Põhjendatud ei ole kostja-apellandi väide, et tema ei ole asjas õige kostja. Ringkonnakohus leiab, et asjas on tuvastatud, et kostja passiivne käitumine ehk tegevusetus põhjustas hageja õigusi rikkuva tagajärje – ebaseadusliku eluruumist väljatõstmise – millest tekkinud kahju hüvitamist hageja taotleb. Ringkonnakohus möönab, et täitemenetluse seadustikust ei tulene võlausaldajale otsest kohustust teatada täitemenetluse läbiviimise aluse äralangemisest, seega tuleb võlausaldaja tegevusetust, mis seisnes täituri mitteteavitamises, et täitedokument ei kehti, ning esineb TMS § 48 p 4 toodud alus täitemenetluse lõpetamiseks, käsitleda hea usu põhimõttest tuletatud üldise käibekohustuse rikkumisena. Ringkonnakohus leiab, et võlausaldaja oleks saanud ja pidanud kohtutäiturit muutunud olukorrast teavitama ning kostja teavitamine oleks kahju ärahoidnud. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kui kohtutäitur oleks teadnud muutunud olukorrast, siis sundtäitmist toimunud ei oleks. Võlausaldaja käitumist saab lugeda õigusvastaseks

§ 1045

lg 1 p 8 alusel, mille kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Ringkonnakohus märgib, et ilma kohtutäituri tegevuseta ei oleks kostja tegevusetus iseseisvalt hagejale kahju saanud põhjustada, seega on tegemist kostja ja kohtutäituri poolt ühise kahju põhjustamisega. Tulenevalt

§ 137

lg 1, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Seega vastutavad kostja ja kohtutäitur hageja ees solidaarselt, ning kostjaapellandi väide, et võimaliku kahju põhjustas eelkõige kohtutäitur, ei anna alust käesolevas asjas kostja vastu hagi rahuldamata jätta. Hageja õigus on solidaarse vastutuse puhul suunata nõue kõigi või valikuliselt mõne võimaliku kahju põhjustaja vastu.

1. Ringkonnakohus leiab, et kostja-apellandi vastuväited maakohtu otsusele varalise kahju väljamõistmise osas on põhjendatud. Hageja nõue põhineb asjaoludel, et ebaseadusliku väljatõstmise käigus tema tahte kohaselt kuuri paigutatud ja tänavale tõstetud esemed hävinesid või läksid kaotsi. Asja materjalidest ei nähtu ja menetluse käigus ei ole hageja osanud täpsustada, millised varaesemed ja kustkohast kaotsi läksid ja millised hävinesid, ebaselge on ka ajahetk, millal hageja sai teada oma varaesemete kaotsiminekust või hävimisest. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et täitemenetlus toimus formaalselt kooskõlas TMS § 180 sätetega ning hagejat kohustati vabastama õigusliku aluseta tema kasutuses olnud eluruumi. 7 TMS § 180 lg 4 kohaselt kohtutäitur eraldab vallasasjad, mis ei ole sundtäitmise esemeks, ning annab need võlgnikule üle või tema käsutusse, võlgniku äraolekul tema esindajale või võlgniku täiskasvanud perekonnaliikmele. Kui kohal ei viibi ühtegi nimetatutest, paigutab kohtutäitur asjad arestitud asjade hoiuruumi võlgniku kulul või korraldab nende hoidmise muus kohas. Kohtutäitur ei korralda niisuguse vara hoidmist, mille müümine ei ole väikese väärtuse tõttu otstarbekas, välja arvatud mittearestitavad asjad. Nimetatud vara tõstetakse välja. Asja materjalidest nähtub, et menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et kostja viibis eluruumist väljatõstmise juures, osales selles ning võttis ise vastu eluruumist väljatõstetud asjad, millest osa paigutas kuuridesse ja osa jättis tänavale. Täitemenetluse seadustiku reeglite järgi ei ole kohtutäitur kohustatud vara hoiule võtma, kui võlgnik viibib täitetoimingu juures. Eeltoodud TMS § 180 lg 4 kohaselt on kohtutäituril õigus tänavale tõsta ka hüpoteetiliselt vallasvarana arestimisele kuuluvad, kuid väärtusetud asjad. Ringkonnakohus leiab, et kuigi täitemenetlus oli ebaseaduslik, ei toonud see kaasa hageja varaesemete kaotsiminekut ega hävimist. Varaesemed võttis enda valdusse hageja, seega tema enda tegevus või tegevusetus tõi kaasa pärast täitetoimingu lõpetamist varaesemete kaotsimineku või hävimise. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja on teovõimeline isik ja asjas ei ole esitatud tõendeid, mis tõendaksid, et hageja ei saanud varaesemeid vastu võttes aru oma tegudest, siis tuleb hageja nõue varalise kahju hüvitamise nõudes jätta rahuldamata.
2. Kostja-apellandi väide, et käesolevas asjas ei näe

§ 134ette mittevaralise kahju hüvitamist, ei ole õige.

Maakohus on hageja nõude õigesti kvalifitseerinud

§ 1045

sätestatud lepinguvälise kahju tekitamisena, ning nimetatud alusel on lubatav ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine. Asjas puudub menetlusosaliste vahel vaidlus, et esineb põhjuslik seos kostja teo – kohtutäituri mitteteavitamine täitemenetluse lõpetamise alusest – ja hageja eluruumi kaotamise vahel. 14. Ringkonnakohus leiab, et osaliselt on põhjendatud kostja-apellandi vastuväited mittevaralise kahju hüvitamise suuruse osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult vähendanud hageja mittevaralise kahju suurust, kuid ringkonnakohus leiab, et kahjuhüvitist tuleb vähendada veelgi.

§ 139

lg 2 kohaselt vähendatakse kahjuhüvitist ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahju suuruse hindamisel on käesoleval juhul oluline osa hageja kui kannatanu enda käitumisel. Hagejal olid kõik võimalused, et sundkorras väljatõstmist takistada. Selleks piisanuks, kui ta oleks avaldanud talle teadaoleva asjaolu, et tagaseljaotsus on õigusjõu kaotanud ja menetlus eluruumist väljatõstmise asjas on taastatud. Hageja-apellandi väited, et hageja ei olnud võimeline seda asjaolu avaldama, ei ole veenvad. Asja materjalidest nähtub, et hageja kasutas samal perioodil, kui toimus väljatõstmine ja enne seda, õigusteadmistega isiku abi, kelle esinduse kaudu hageja osales nii väljatõstmise kohtumenetluses, kui esitas omapoolselt mitmeid nõudeid kostja vastu, samuti esitas hageja kohtumenetluses erinevaid taotlusi ning kasutas korduvalt menetlusosalise õigusi nii tähtaja ennistamise kui edasikaebamise osas. Kostja ei ole oma väidet, et hageja käitus pahatahtlikult, kui ta eluruumi sundkorras vabastamise läbiviimise ajal ei esitanud ühtegi vastuväidet ning hilisemalt esitas kahjunõuded, tõendanud. Kuid kaudselt viitab sellele hageja käitumine, kes 24.05. 2006 maakohtu istungil 8 avaldas, et ta pani ukse peale kirja, et tema teda ei ole kohtuotsus jõustunud ja väljatõstmist ei saa teostada, kuid samas kinnitab, et väljatõstmise ajal taotles ta vaid väljatõstmise edasilükkamist muudel põhjustel ning kohtutäiturit menetluse taastamisest ei teavitanud (tl 38). Ringkonnakohtu arvates tõendab hageja käitumine, et ta sai toimuvast aru ja mõistis kujunenud olukorda adekvaatselt, kuid mingil põhjusel ei avaldanud kohtutäiturile talle teadaolevat olulist teavet, mis oleks kahju tekkimise ära hoidnud. Ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahju suuruse hindamisel tuleb arvestada, et hagejal puudus õiguslik alus eluruumi, millest ta ebaseaduslikult välja tõsteti, kasutamiseks pikka aega enne ebaseaduslikku väljatõstmist. Nimetatud asjaolu üle pooltel vaidlust ei ole. Hageja väidete kohaselt seisneb mittevaraline kahju eluruumi kaotamises ebaseadusliku väljatõstmise tagajärjel. Hageja väited, et ebaseadusliku väljatõstmise tõttu ei saanud ta kohalikult omavalitsuselt taotleda eluruumi, ei ole tõendatud. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et see asjaolu ei olnud eluruumi taotlemise takistuseks ja lisaks sellele on hiljem keeldutud muudel alustel hagejale eluruumi andmisest. Ringkonnakohtu arvates ei sõltu kahju suurus ka asjaolust, kas hageja oli sundüürnik. Asja materjalidest nähtub, et hagejal on raske puue, kuid samas on eelkõige hageja alkoholilembus ja tema sotsiaalnormidele mittevastav elustiil toonud kaasa tema eluruumist väljatõstmise kohtu kaudu. Hageja väide, et tema õiguste rikkumine oli pikaajaline on küll formaalselt õige, kuid selle tõi olulises osas kaasa hageja enda käitumine, kes taotles menetluse taastamist asjas, mille tulemiks oli hageja väljatõstmine pärast pikka kohtumenetlust, mille käigus hageja esitas menetlust pikendavaid taotlusi ning määruskaebusi. Ringkonnakohus leiab, et isikul eluruumi kasutamise õiguse puudumine ei anna alust teda ilma kehtiva täitedokumendita eluruumist välja tõsta, seega on isiku õigusi rikutud, kuid teisalt ei saa tolereerida isiku, kellel puudub õigus eluruumi kasutada, keeldumist eluruumi vabastamisest. Ringkonnakohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on osaliselt põhjendatud.

§ 127

lg 6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muuhulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. TsMS § 233 lg 1 kohaselt kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka muule varalisele vaidlusele, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on põhjendatud kahju suuruse kindlaksmääramine kohtu poolt arvestades esitatud asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahjuhüvitise kindlaksmääramisel on olulised järgmised asjaolud: hageja ei ole konkreetselt esile toonud põhjendusi, milles seisnesid tema valu ja kannatused; hageja ei jäänud eluruumi kaotuse tõttu ilma talle õiguslikul alusel kasutada olevast eluruumist, vaid eluruumist, mida ta vabatahtlikult keeldus vabastamast, sealjuures olid eelnevad kohtuvaidlused ammendanud hageja võimaluse eluruumi edasi kasutada; mittevaraline kahju sai tuleneda ebaseadusliku väljatõstmise faktist, seega ei olnud 9 tegemist pikaajalise õiguste rikkumisega. Hageja ei kasutanud vaidlusalust eluruumi pidevalt ka enne väljatõstmist ning pärast väljatõstmist ei avaldanud soovi sama eluruumi tagasi asuda. Tegemist oli üüripinnana kasutatava eluruumiga, millega samaväärse üürimine ei ole raske. Ringkonnakohus leiab, eeltoodut arvestades, et hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks on põhjendatud 6000 kr ulatuses. 15. Ringkonnakohtu menetluses kantud kulud jätab ringkonnakohus poolte endi kanda. Maakohtu määrusega 05.08.2005 määras kohus hagihinnalt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks 6000 kr, hagi esitamisel kuulus tasumisele 500 kr. Kohus määras samuti, et kui hagi jääb rahuldamata tuleb hagejalt riigilõiv kohtulahendiga välja mõista. Ringkonnakohtus esitas hageja-apellant uued tõendid oma maksejõulisuse kohta ning ringkonnakohus leiab, et arvestades asjaolusid on põhjendatud vähendada maakohtu poolt määratud tasumisele kuuluva riigilõivu suurust 50 % võrra. Arvestades, et kostjalt tuleb välja mõista vastavalt hagi rahuldatud osale riigilõiv 420 kr (hagihinnalt võetava riigilõivu suurus on määratud hagi esitamise seisuga), jääks tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks 5080 kr ja sellest 50 % on 2540 krooni. Egon Konsand Üllar Roostoja 10 Andra Pärsimägi