KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.aprill 2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-429 Haldusasi K. A kaebus riigi peaprokuröri 11.mai 2005 käskkirja nr RP-3-1/05/154 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 28.aprilli 2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Riigi peaprokuröri apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 3.aprill 2007 Menetlusosalised Kaebuse esitaja K. A, esindaja vandeadvokaat Mare Lust Vastustaja riigi peaprokurör, esindaja Indrek-Ivar Määrits RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu 28.aprilli 2006 otsus muutmata ja riigi peaprokuröri apellatsioonkaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, so 11.aprillist
- ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Riigi peaprokuröri 11.mai 2005 käskkirjaga nr RP-3-1/05/154 (kohtutoimiku lk 5) karistati Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi K. At distsiplinaarsüüteo toimepanemise 3-05-249 eest noomitusega. Käskkirja kohaselt seisnes süütegu selles, et K. A sõlmis 24.novembril 2004 B.B.B OÜ-ga lepingu laenu saamiseks summas 521 000 krooni tagastamise tähtajaga 24.november 2009 ning intressiga 0,33 % kalendrikuus (3,96 % aastas). K. A poolt laenu võtmine B.B.B OÜ-st on hinnatav finantstoiminguna, mis võib kahjustada prokuröri professiooni ja prokuratuuri mainet, sest laen on saadud märkimisväärselt soodsatel tingimustel. Prokuröride eetikakoodeksi § 7 lg 1 kohaselt hoidub prokurör tegevusest, sh äritegevusest ja finantstoimingutest ning tegevusetusest, mis võib kahjustada prokuröri professiooni või prokuratuuri mainet. Eetikakoodeksi nõuet arvestades peavad prokuröri finantstoimingud olema selged ja läbipaistvad ning ei tohi oma tingimustelt oluliselt erineda vastava toimingu tavalistest ehk turutingimustest. K. A poolt 521 000 krooni laenamine osaühingult, mis ei tegutse oma põhikirjas näidatud tegevusalal, tingimustel, mis on oluliselt soodsamad tavapärastest laenutingimustest, on hinnatav tegevusena, mis võib kahjustada prokuröri professiooni ja prokuratuuri mainet. Oma süülise teoga, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust, on K. A ATS § 84 p 3 kohaselt toime pannud distsiplinaarsüüteo. Käskkirja alustena on viidatud prokuratuuriseaduse § 3 lg-le 1, § 31 lg 2 p-le 1, § 34 lg 1 p-le 2 ja §-le 41, Prokuratuuri põhimääruse § 8 lg-le 3, ATS § 84 p-le 3 ning prokuröride distsiplinaarkomisjoni 12.aprilli 2005 ettepanekule.
- K. A esitas 9.juunil 2005 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus käskkirja tühistada.
- Tallinna Halduskohtu 28.aprilli 2006 otsusega rahuldati K. A kaebus ning vaidlustatud käskkiri tühistati, kaebaja taotlus õigusabikulude vastustajalt väljamõistmiseks jäeti rahuldamata. Kohtu põhjendused: 1) Käskkiri ei ole motiveerimata. Käskkiri vastab HMS § 56 nõuetele, käskkirjas on põhjendatud, milles seisneb kaebaja süüline tegu, märgitud on faktiline ja õiguslik alus, samuti kaalutlused, millest vastustaja on käskkirja andmisel lähtunud. 2) Arvestades prokuröri ametiülesandeid ja prokuröridele esitatavaid nõudeid, on vaidlustatud käskkirjas õigesti leitud, et prokuröride eetikakoodeksi § 7 lõikest 1 tulenevalt peavad prokuröri finantstoimingud olema selged ja läbipaistvad ning ei tohi oma tingimustelt oluliselt erineda vastava toimingu tavalistest tingimustest. Vastasel juhul võib tekkida kahtlus, et soodustuse saamine on seotud prokuröri ametikohaga, mis omakorda võib kahjustada prokuröri professiooni ja prokuratuuri mainet. 3) Kohus loeb üldtuntud asjaoluks, et laenu annavad Eesti Vabariigis pangad. Nimetatud asjaolu on teada ka kaebajale, kes on sõlminud Hansapangaga laenulepingu, mille tagatiseks on hüpoteek korterile. Käskkirjas osutatud laenulepingus ei ole laenu pandi ega hüpoteegiga tagatud. Eesti suurematest pankadest oleks kaebajal laenu saamine temale vajalikus mahus olnud välistatud, kuna igakuise tagasimakse suurus ei tohi ületada 40 % laenusaaja netopalgast. Seega on käskkirjas leitud õigesti, et kaebaja on saanud laenu tavapärastest tingimustest oluliselt soodsamalt. Laenulepingu pooleks oleva osaühingu tegevusalaks on investeerimisalane tegevus ja maksukonsultatsioonid, ettevõtte müügitulu moodustas aastal 2003 aga kinnisvara vahendusteenuste ja omatoodetud põllumajandussaaduste müük. Seega on käskkirjas leitud õigesti, et osaühingu põhikirjaliseks tegevuseks ei ole laenude andmine ning et ta ei tegutsenud oma põhikirjas näidatud tegevusaladel. Kaebaja pidi vähemalt kahtlustama, et laenu võtmine kirjeldatud asjaoludel võib anda aluse kahtlustada, et soodustuse saamine on seotud prokuröriks olemisega ja võib seega kahjustada prokuröriametit ja prokuratuuri mainet. Kaebaja pidanuks sellisest laenu võtmisest hoiduma. Käskkirjas on 2
(6)3-05-249 leitud õigesti, et kaebaja on pannud toime ATS § 84 punktis 3 sätestatud süülise teo, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. 4) Vaidlustatud käskkirjas on ka leitud, et tegu diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust. Riigikohtu halduskolleegiumi 25.novembri 2003 otsuses nr 3-3-1-70-03 on leitud, et diskrediteerimisega ATS § 84 p 3 sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Käesolevas asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis osutaksid prokuröri või prokuratuuri diskrediteerimisele, ega tõendatud, et prokuröri või prokuratuuri maine tegelikult ja oluliselt langes kaebaja väidetava süüteo tõttu. Ka 15.märtsi 2005 distsiplinaarsüüdistuses ja prokuröride distsiplinaarkomisjoni 12.aprilli 2005 otsuses, millega kaebaja tunnistati süüdi distsiplinaarsüüteo toimepanemises ATS § 84 p 3 järgi ja tehti ettepanek karistada teda ProkS § 31 lg 2 p 1 järgi noomitusega, ei ole leitud, et kaebaja süütegu diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, vaid on leitud, et see võib kahjustada prokuröri professiooni ja prokuratuuri mainet. Seega on käskkiri põhjendamata ja õigusvastane osas, milles leiti, et kaebaja tegu diskrimineerib ametnikku ja ametiasutust. Kuna nimetatud asjaolu on käskkirjast nähtuvalt mõjutanud karistuse mõistmist, kuulub käskkiri tühistamisele. Lisaks ei vasta käskkiri HMS § 55 lõikele 1, sest käskkirjas jääb tegelikult ebaselgeks, kas kaebajale süüks pandud tegu kahjustab või võib kahjustada prokuröri ja prokuratuuri mainet. 5) HKMS § 87 lõikest 2 tuleneb halduskohtu õigus jätta välja mõistmata kohtukulud, mis on tervikuna põhjendamatud. Juriidilist kõrgharidust omav ning prokuröri abina avalikus teenistuses olev kaebaja peab tundma avalikku teenistust reguleerivaid õigusakte ja kohtumenetlust piisavalt hästi selleks, et ise oma õigusi kohtus kaitsta. Kaebajal puudus vajadus teha kulutusi õigusabile. Õigusabikulude väljamõistmise taotlus jääb rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. Riigi peaprokuröri apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus rahuldati ja käskkiri tühistati tervikuna, ning teha uus otsus, millega tühistada käskkiri osaliselt - jätta teisest lõigust välja sõnad „diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust“, ülejäänud osas jätta käskkiri jõusse. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus tühistas käskkirja seetõttu, et käskkirja etteheide – kaebaja süüline tegu diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust – on käskkirjas motiveerimata ning et käskkirjast nähtuvalt on see etteheide mõjutanud karistuse mõistmist. Lisaks leidis kohus, et käskkiri ei vasta HMS § 55 lg 1 nõuetele (pole selge ja üheselt mõistetav), kuna käskkirjast ei selgu, kas kaebajale süüksarvatav tegu kahjustab või võib kahjustada prokuröri professiooni ja prokuratuuri mainet. Kohus kohaldas HMS § 55 lõiget 1 valesti. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine on tõepoolest tõendamata. Seda etteheidet distsiplinaarsüüdistus ei sisalda ja seda ei mainita kusagil distsiplinaarasja materjalides. Vastustaja on alati olnud ja on seisukohal, et diskrediteerimist kaebajale ette heita ei saa ning selles osas nõustub vastustaja kohtuga. Vastustaja ei nõustu aga kohtu seisukohaga, et see etteheide on mõjutanud karistuse mõistmist. Kohus ei ole põhjendanud, millele selline järeldus tugineb. 3
(6)3-05-249 2) Käskkirja andes lähtus riigi peaprokurör prokuröride distsiplinaarkomisjoni otsusest, kus leiti, et kaebaja on süüdi ATS § 84 punktis 3 kirjeldatud süüteos, mis võis kahjustada prokuröri professiooni ja prokuratuuri mainet, st oli vastuolus prokurörile kehtestatud eetikanõuetega. Käskkirjas kirjeldati, milles seisneb tegu ning et selline tegu võib kahjustada prokuröri professiooni ja prokuratuuri mainet. Põhjendamata väide, et tegu diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust, esineb ainult ühes osalauses. Kuna sellist hinnangut ei ole käskkirja ülejäänud osas ega kusagil mujal distsiplinaarasja materjalides, on ilmselgelt tegemist eksliku sõnakasutusega käskkirja koostamisel. Sellise vea olulisusele ja õiguslikule tähendusele hinnangu andmisel tuleb lähtuda sellest, et haldusakti motiveerimise otstarbeks on tagada kaebeõiguse reaalse teostamise võimalus, akti mõistetavus ja kontrollitavus. HMS § 56 lg 1 sätestab, et haldusakti põhjendused esitatakse haldusaktis või menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjendamise kohustus ei tähenda, et eraldi tuleks viidata kõikidele dokumentidele, mida akti andmisel arvesse võeti. (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-82-03). Antud juhul on kõigis distsiplinaarasja materjalides järjekindlalt märgitud, et tegu võib kahjustada prokuröri professiooni ja prokuratuuri mainet. Kordagi pole juttu olnud sellest, nagu väidaks riigi peaprokurör, et tegu tõepoolest kahjustas mainet, seda ei väideta ka käskkirja aluseks olevas distsiplinaarkomisjoni otsuses. Kui distsiplinaarmenetluse käigus oleks toimunud vaidlus selle üle, kas tegu kahjustas mainet või mitte, siis võiks väita, et käskkirjast ei ole kaebajale üheselt arusaadav, mille eest teda karistati. Kuna sellist küsimust ei ole kunagi püstitatud, ei anna käskkirjas asjaolu ühekordne ekslik mainimine selliseks väiteks alust. Olles tuttav distsiplinaarasja materjalidega, oli kaebajale käskkirjast selle formaalsele veale vaatamata mõistetav, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud ja tema võimalus oma õigusi kaitsta oli tagatud. Ka ei raskenda formaalne viga kohtul käskkirja kontrollimist, sest professionaalse juristina saab kohtunik asja materjalidega tutvudes kohe aru, et prokuröri professiooni ja prokuratuuri maine tegeliku kahjustamise mainimine on käskkirjas juhuslik vääratus, mis ei ole mõjutanud riigi peaprokuröri otsuse kujunemist karistuse määramisel. 3) Kirjeldatud formaalne viga ei anna käskkirja tühistamiseks alust, sest vastavalt HMS §-le 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui see rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna diskrediteerimist ei ole kaebajale distsiplinaarmenetluse kestel ette heidetud, siis järelikult ei saanud see etteheide olla ka arutluse objektiks, kui riigi peaprokurör kaebajale karistuse mõistmist kaalus. On selge, et riigi peaprokurör ei oleks karistuse määramisel juhindunud tõendamata ja kordagi päevakorda mittekerkinud etteheitest. Käskkirjas pole kusagil märgitud, et selline karistus oleks mõistetud just seetõttu, et kaebaja tegu kahjustas prokuröri professiooni ja mainet. Seega tuleb eksitust käsitada vormiveana, mis ei mõjutanud otsuse kujunemist. 4) Isegi kui ekslik etteheide oleks mõjutanud karistuse mõistmist, peaks selle äralangemine tooma kaasa karistuse kergendamise. Kaebajale on niigi määratud kergeim võimalik karistus, mis näitab, et karistuse määramisel ei võetud arvesse maine tegeliku kahjustamise etteheidet, vaid lähtuti üksnes tõendatud etteheitest, et tegu võis kahjustada prokuröri professiooni ja prokuratuuri mainet. Ka halduskohus ei asunud seisukohale, et kaebaja ei ole üldse süülist tegu toime pannud ega kuulu karistamisele. Seega pole käskkirja tervikuna tühistamine, sh osas, mida halduskohus luges õiguspäraseks, õige. HKMS § 26 lg 1 võimaldab haldusakti tühistada ka osaliselt. Eitamata, et maine tegeliku kahjustamise mainimisega tehti formaalne viga, leiab vastustaja siiski, et asjaolusid kogumis hinnates peaks kohus asuma seisukohale, et distsiplinaarkaristus vastas toimepandud teo laadile ja raskusele ning tuleks jätta jõusse. 5. Kaebaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 4
(6)3-05-249 1) Väide, et käskkirja koostamisel on tegemist ilmselgelt eksliku sõnakasutusega, on kohatu. Juriidilises professioonis ei ole taasesitatavas vormis lubatav ekslik sõnadekasutus, sest neist sõnadest saavad mõjutatud isikute käekäigud. Kohus järeldas õigesti, et käskkirjas jääb tegelikult ebaselgeks, kas kaebajale süüks pandud tegu diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust, käesoleval juhul prokuröri ja prokuratuuri mainet, või võib seda teha. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. 2) Asjaolu, et käskkirja koostaja on valesti tõlgendanud prokuröride distsiplinaarkomisjoni otsuses sisalduvat, ei oma tähtsust, sest seda otsust pole otseselt vaidlustatud. Vaidlustatud on otsusel põhinev käskkiri. 3) Tegemist ei ole formaalse veaga. Tõendamata ja oletuslik on väide, et riigi peaprokurör ei oleks karistuse määramisel juhindunud etteheitest, mis ei ole tõendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Apellatsioonkaebuse väited ei anna kohtuotsuse tühistamiseks ega muutmiseks alust. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
- On õige, et distsiplinaarasja materjalides ja ka vaidlustatud käskkirjas endas on kaebaja tegu kirjeldatud ametnikule esitatavate eetiliste nõuete rikkumisena, kuid see ei muuda olematuks asjaolu, et samast käskkirjast nähtuvalt on kaebajale lõpptulemusena süüks arvatud ja distsiplinaarkaristus määratud ametnikule esitatavate eetiliste nõuete rikkumisega ametniku ja ametiasutuse diskrediteerimise eest. Kuna asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus, et kaebaja ei ole toime pannud materiaalse teokoosseisuga vääritut tegu, mis seisneb ametniku ja ametiasutuse diskrediteerimises, on kohus vaidlustatud käskkirja põhjendatult tühistanud. Distsiplinaarkaristuse määramine teo eest, mida isik ei ole toime pannud, on ebaseaduslik.
- Distsiplinaarmenetluse materjalides diskrediteerimise mittemainimisest ja selle süüteo tõendamatusest tuletatud apellatsioonkaebuse väited käskkirja sõnakasutuse ekslikkuse ilmselgusest, prokuröri professiooni ja prokuratuuri maine tegeliku kahjustamise mainimisest kui juhuslikust vääratusest ja vea formaalsusest ei veena kohut selles, et karistuse määraja ei saanud arvestada ega ole asja otsustamisel arvestanud prokuröri ja prokuratuuri maine langusega. Kohus ei saa diskretsiooniotsuse õiguspärasuses olla veendunud tagantjärele esitatud ja kontrollimatute väidete põhjal, et vastustaja on alati olnud seisukohal, et diskrediteerimist kaebajale ette heita ei saa ning et tõendamata süüdistus ametniku ja ametiasutuse diskrediteerimises ei ole mõjutanud otsuse kujunemist karistuse määramisel.
- Apellatsioonkaebuses leitakse, et kuna halduskohus on möönnud kaebaja poolt ametnikule esitatavate eetiliste nõuete rikkumist ning kaebajale on määratud kergeim võimalikest karistustest, tuleks kohtul asjaolusid kogumis hinnates asuda seisukohale, et distsiplinaarkaristus vastas toimepandud teo laadile ja raskusele ning karistus tuleks jätta jõusse. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Distsiplinaarvõimu teostamisel ei seisne diskretsioon üksnes karistuse liigi valikus, vaid ka otsustuses selle üle, kas isikut karistada või otstarbekuse põhimõttest lähtudes karistamisest loobuda. Karistuse määramine ei ole distsiplinaarsüüteo tuvastamise vältimatu ja ainus õiguspärane tagajärg. Olukorras, kus kohus tuvastab karistuse määramise tõendatust raskema süüteo eest, saaks karistamisotsuse jõusse 5
(6)3-05-249 jätta siis, kui juhtumi asjaolude tõttu ei oleks distsiplinaarmenetluse tulemus saanud olla teistsugune. Vaadeldava juhtumi puhul ei ole asjaolud sellised, mille tõttu saaks kohus asuda seisukohale, et kaebajat oleks tulnud igal juhul karistada. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 6
(6)