3-06-1893/23

(6)3-06-1893 Käskkirja andmise aluseks olevate asjaoludena märgiti, et Kaitsepolitseiameti menetluses on kriminaalasi KarS § 289 tunnustel selles, et mõned Murru Vangla kinnipeetavad omavad mõjujõudu nii kinnipeetavate kui vanglaametnike seas ja kasutavad suhtlemiseks mobiiltelefone, mis viitab ametnike ja kinnipeetavate ebaseaduslikule käitumisele, samuti kriminaalasi KarS § 113 tunnustel selles, et

1. mail 2006 leiti Murru Vangla kambrist kinnipeetav I. Korseikini vägivallatunnustega laip. Otsuse tegemise kaalutlustena märgiti: „Vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vangla direktor. Eeltoodust ja Tallinna Vangla administratsioonile kättesaadavatest materjalidest tulenevalt ei ole kinnipeetav R.A eluaegse vabadusekaotusliku karistuse kandmisel täitnud vangistusseadusega seatud kohustusi ja eesmärke. Kinnipeetav R.A on rikkunud vangistusseadust ja vangla sisekorraeeskirju ning oma tegevusega mõjutanud negatiivselt teisi kinnipeetavaid. Käesoleval hetkel on R.A tunnistatud kahtlustatavaks isikuvastaste kuritegude toimepanemises, millest nähtub, et nimetatud isik on karistuse kandmise ajal jätkanud kuritegude toimepanemist. Seega on piisavalt alust eeldada, et R.A võib jätkata oma negatiivset käitumist ja seadusevastast tegevust Tallinna Vanglas viibides. Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine, kuid kinni peetav isik R.A on rikkunud vangla sisekorda ja sellega on tekkinud oht vangla julgeolekule. Samuti avaldavad kinnipeetava tõekspidamised halba mõju kaaskinnipeetavatele isikutele, mistõttu kinni peetav isik R.Ale on vajalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine.”
2. R.A esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Tallinna Vangla direktori 18.09.2006 käskkirja nr 325-k tühistamist järgmistel põhjendustel: 1) Käskkirjas pole näidatud, missugustele „materjalidele” tuginevad vangla väited; milles seisneb R.A poolne vangistusseaduse ja sisekorraeeskirjade rikkumine; milles seisneb teiste kinnipeetavate mõjutamine R.A poolt ja keda on R.A mõjutanud; milles seisneb vangla julgeolekule tekkinud oht; milles seisnevad R.A tõekspidamised, mis avaldavad teistele kinnipeetavatele halba mõju; 2) Murru Vanglas on esitatud kahtlustus paljudele ametnikele ja kinnipeetavatele. Ka esitatud kahtlustus ei anna alust julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Kuni süüdismõistmiseni tuleb pidada isikut süütuks; 3) Julgeolekuabinõusid saab kohaldada ainult siis, kui esineb kinnipeetava poolt konkreetne ja vahetu oht kinnipeetavale endale või teistele.
3. Tallinna Halduskohtu 10.11.2006 otsusega rahuldati kaebus ja tühistati vaidlustatud käskkiri. Kohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 5986 krooni. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 1) Vaidlustatud käskkiri on vastuoluline, ebaselge ja kontrollimatu. Käskkirja andmise alusena näidatud faktilised asjaolud on seostamata vangistusseaduse (VangS) §-st 69 tulenevate teokoosseisudega. Jääb arusaamatuks, kas käskkirja vastuvõtmise aluseks olnud faktilised asjaolud on käskkirja sissejuhatavas osas ammendavalt loetletud või tulenevad mujalt, käskkirjas näitamata allikatest. Haldusakti faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuse kui ulatusliku kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki 2

(6)3-06-1893 olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kohus ei saa olla veendunud, et kaalumine toimus ratsionaalselt, kui pole üheselt selge, milliseid asjaolusid kaaluti ja millised kaalutlused olid aluseks järelduste tegemisel. Isiku õigusi intensiivselt piiravate abinõude kehtestamiseks ei piisa abstraktsest viitest kaebaja seaduserikkumistele ja halvale mõjule teiste kinnipeetavate suhtes, toomata välja konkreetseid tõendatud fakte. Umbmäärane viide „Tallinna Vangla administratsioonile kättesaadavatele materjalidele” pole piisav. Kohtu käsutuses ei ole tõendeid selle kohta, milliseid „materjale” siin silmas peeti. Vangla lepinguline esindaja (kelle seletused ei ole tõendiks) viitas küll oma väiteid konkretiseerimata Tallinna Vangla direktori käsutuses olnud kriminaalasja materjalidele, samuti kinnipeetava isiklikule toimikule, kuid sellist tagantjärele haldusakti sisustamist ei saa pidada aktsepteeritavaks. Nii näiteks on käskkirja sissejuhatavas osas „Asjaolud” viidatud vaid kriminaalasjadele, mitte kinnipeetava isiklikus toimikus sisaldavatele andmetele (nt individuaalne täitmiskava, distsiplinaarasjade materjalid vms R.A isikut iseloomustavad dokumendid). Haldusakti tagantjärgi sisustamise soovile viitab ka asjaolu, et esialgse õiguskaitse taotlusele esitatud vastuses märgitu kohaselt kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid muuhulgas R.A põgenemiskalduvuse tõttu, ehkki haldusakti põhjendustest ja järeldustest sellise motiivi olemasolu ei nähtu. 2) Käskkirja väide, et R.A kahtlustatavaks tunnistamisest nähtub, et ta on karistuse kandmise ajal „jätkanud kuritegude toimepanemist”, on vastuolus põhiseaduse § 22 lõikest 1 tuleneva süütuse presumptsiooniga. See rikkumine pole siiski eraldivõetult aluseks käskkirja tühistamisele. Kinnipeetava kahtlustatavaks tunnistamine vanglas toimepandud raskes isikuvastases kuriteos võib iseenesest olla põhjendatud aluseks kohaldada isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Sellisel juhul tuleb seostada kahtlustatava kuriteo asjaolud ohuga vangla julgeolekule, analüüsides, millised abinõud ja milline abinõude määr on proportsionaalne ohu tõrjumiseks. Käesoleval juhul ei saa kohus olla veendunud, et vangla direktor on kaalutlusõigust teostanud nõuetekohaselt, sest käskkirjas viidatakse lisaks kahtlustatava kuriteo toimepanemisele arusaamatuks jääval viisil veel R.A seaduserikkumistele, tõekspidamistele, negatiivsele mõjule teiste suhtes jne. Kui on tuvastatud R.A põgenemisoht, teiste kinnipeetavate mõjutamine vms, tuleb konkreetsed asjaolud välja tuua ja näidata, miks on vältimatult vajalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine sellises mahus. Seda ei ole käesoleval juhul tehtud. Toimikus pole mingeid tõendeid selle kohta, et R.A oleks seotud KarS § 289 järgi uuritava ametialase kuriteoga. 3) Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati R.A suhtes maksimaalses seaduses ettenähtud mahus. Näiteks ohjeldusmeetmete (kinnisidumine, käerauad, rahustussärk) rakendamisele pole käskkirjas seatud ajalisi või muid piiranguid või tingimusi. Samuti on käskkirja järgi R.Ale keelatud kõik isiklikud esemed. Meetmete ilmsele ebaproportsionaalsusele viitab vaidlustamata asjaolu, et nimetatud abinõusid praktikas maksimaalses mahus ei rakendata, nii tagastati R.Ale osa asju ning käeraudu kasutatakse vaid kambrist väljaspool liikudes. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jäetakse kaebus rahuldamata ja kaebaja kohtukulud tema kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. Käskkirjas on toodud kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud, käskkiri pole tühine ja vastab vorminõuetele. 3

(6)3-06-1893 Harju Maakohtu 06.09.2006 määrusega on R.A suhtes kohaldatud tõkendina vahistamist. Määruses märgitakse, et kriminaalasjas kogutud tõendid annavad piisava aluse kahtlustada R.At KarS § 121, 114 p 4 - § 22 lg 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Määruses märgitakse, et kuna karistuse kandmisel rakendatav vangistusrežiim ei ole osutunud piisavaks takistuseks R.A poolt uute kuritegude toimepanemisel, on küllaldane alus arvata, et Murru Vanglas vangistusrežiimi tingimustes viibides võib R.A jätkata sidepidamist vabaduses viibivate isikutega ning nende kaudu takistada tõe tuvastamist kriminaalasjas, mõjutades tunnistajaid või kõrvaldades seni fikseerimata tõendeid, samuti jätkata kuritegude toimepanemist. Seega on Harju Maakohus osundatud määrusega andnud hinnangu R.A suhtes kahtlustuste tõsiseltvõetavusele ning vajadusele kinnipidamise rangema režiimi järele. Määruses on märgitud, et kohus on ära kuulanud prokuröri selgitused, kaitsja arvamuse ning kinnipeetu seletused. Järelikult oli tegemist kohtumenetluse toiminguga, millest R.A võttis vahetult osa, olles järelikult teadlik kõigist vahistamisega seonduvatest asjaoludest. Võib eeldada, et määrus oli kohtu poolt R.Ale edastatud. Seega polnud vajadust käskkirjas põhjalikult peatuda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjendustel. Kui haldusakti põhjendused on tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest, ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist. Määrus oli lisatud kinnipeetava isiklikku toimikusse ning on enesestmõistetav, et vangla direktor, selleks, et selgitada välja kinnipeetava isiku taust, hinnata temast lähtuvat võimalikku julgeolekuohtu vanglale, kinnipeetava vanglasse saabumisel tema isikliku toimikuga tutvub. Põhjendamatu on vangla seisukoht, et käskkirjas osutatud „Tallinna Vangla administratsioonile kättesaadavate materjalide“ all ei võiks mõelda kinnipeetava isiklikku toimikut. Muuhulgas on selle toimikuga tutvumise võimalust kasutanud ka R.A. Seega, kuna vaidlusaluses käskkirjas on viidatud käimasolevale kriminaalmenetlusele, olid käskkirja andmise põhjendused kontrollitavad. Tõkendi kohaldamise määrusest ilmnevad kaalukad asjaolud R.A suhtes vangistusrežiimist rangema režiimi kohaldamise kasuks. Ka käesolevas haldusasjas esialgse õiguskaitse taotluse suhtes 04.10.2006 tehtud määruses on leitud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks võib olla võimalike rikkumiste ennetamine. 5. R.A vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei ole ära näidatud, milles esimese astme kohus eksis. Vaidlus käis selles, kas akti andmise faktilised asjaolud on tõendatud ja haldusaktis arusaadavalt esitatud. Sisuliselt väidetakse apellatsioonkaebuses, et vahistamismäärus annab aluse kohaldada VangS §-s 69 sätestatud piiranguid. VangS § 69 tõlgendamisel on ilmne, et normis loetletud täiendavad julgeolekuabinõud kuuluvad kohaldamisele, kui esineb abinõude kohaldamisega ajaliselt mõistlikus seoses olev konkreetne sündmus, mille asjaoludest võib järeldada, et kinnipeetava poolt on konkreetne ja vahetu oht kinnipeetavale endale või teistele isikutele. Tuvastamist leidis, et sellist ohtu kinnitavaid asjaolusid pole. Apellant möönab, et vahistamise asjaolud võivad kattuda VangS § 69 sätestatud alustega, kuid ka sellisel juhul, nagu märkis kohus, tuleb seostada need asjaolud ohuga vangla julgeolekule, analüüsides, millised abinõud millisel määral on proportsionaalsed ohu tõrjumiseks. 4

(6)3-06-1893 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kontrollimaks, kas kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt on kaalutlusvigadeta, tuleb selgitada, kas kaalutlusõigust teostati HMS § 4 lg 2 nõuetele vastavalt, st kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Sellise kontrolli võimaldamiseks peavad haldusakti faktilises motiveeringus olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendus peab veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt.
2. Tallinna Vangla on viidanud käskkirja põhjendamiseks Harju Maakohtu 06.09.2006 määrusele kriminaalasjas nr 0673000233, millega kohaldati R.A suhtes tõkendina vahistamist. Määrusest ilmneb, et R.At kahtlustatakse KarS §-s 121 sätestatud kuriteos – kehaline väärkohtlemine, samuti osavõtus KarS § 114 p-s 4 sätestatud kuriteost – tapmine vähemalt teist korda – kihutaja ja kaasaaitajana. Eelnimetatud asjaolud võivad, koosmõjus sellega, et R.A puhul on tegemist isikuga, kes kannab karistust raske isikuvastase kuriteo eest, anda alust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks, nt eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. Ka halduskohus on leidnud, et kinnipeetava kahtlustatavaks tunnistamine vanglas toimepandud raskes isikuvastases kuriteos võib iseenesest olla põhjendatud aluseks kohaldada isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kuid üksnes asjaolu, et kaebuse esitaja suhtes võib mõne julgeolekuabinõu kohaldamine tegelikult olla põhjendatud, ei muuda vaidlustatud käskkirja õiguspäraseks. Halduskohus on õigesti märkinud, et julgeolekuabinõu kohaldamisel tuleb seostada kahtlustatava kuriteo asjaolud ohuga vangla julgeolekule, analüüsides, millised abinõud ja milline abinõude määr on proportsionaalne ohu tõrjumiseks. Selliseid põhjendusi vaidlusaluses käskkirjas ei sisaldu. Eeltoodu viitab sellele, et sellist analüüsi polegi vaidlustatud käskkirja andmisel läbi viidud, mistõttu tegemist on kaalutlusveaga. Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud ning seisneb üksnes selle hindamises, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas pole väljutud diskretsiooni piiridest või tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Diskretsiooni- vm menetlusvea tuvastamisel võib kohus jätta diskretsiooniotsuse tühistamata juhul, kui on välistatud selle vea mõju otsuse sisule. Sellise otsuse tühistamata jätmiseks ei piisa üksnes võimaluse esinemisest, et õiguspäraselt läbiviidud menetluses jõutakse kaalutlusreegleid järgides samasisulise ja proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas oleva otsuseni.
3. Sellele, et vaidlustatud käskkirja andmisel ei olnud julgeolekuabinõude kohaldamine nõutaval määral läbi mõeldud, viitab ka see, et käskkirja resolutiivosas on ette nähtud kõigi VangS §-s 69 sätestatud võimalike julgeolekuabinõude kohaldamine piiramata mahus ja konkretiseerimata kujul. Käskkirjast ei selgu, millistel tingimustel ja milliseid VangS § 70 sätestatud ohjeldusmeetmeid kaebuse esitaja suhtes kohaldatakse. Teatavasti sätestab VangS § 70, 5

(6)3-06-1893 erinevalt vaidlustatud käskkirjast, piirangud kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmete rakendamisele. Samuti ei selgu käskkirjast, kuidas piiratakse lisaks eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisele kaebuse esitaja vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust. Käskkirjas pole märgitud, milliste isiklike esemete kasutamine kaebuse esitajal keelatakse, millest järeldub, et lisaks isiklike riiete kandmisele keelati kaebuse esitajal VangS § 69 lg 2 p 2 alusel kõigi isiklike esemete kasutamine. Käskkirjas puuduvad põhjendused sellises mahus julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkuse kohta. Samuti pole käskkirjas erinevate VangS § 69 lg-s 2 loetletud julgeolekuabinõude liikide kohaldamist eraldi põhjendatud. Vastustaja pole ka väitnud, et julgeolekuabinõude rakendamise küsimus tuli otsustada sedavõrd kiiresti, et mingigi valiku tegemine pakilisemate meetmete eristamiseks polnud võimalik. Halduskohus on põhjendatult märkinud, et käskkirja ebaproportsionaalsusele viitab juba asjaolu, et praktikas kaebaja suhtes julgeolekuabinõusid käskkirjas toodud mahus ei kohaldata.

1. Nagu eelnevalt märgitud, pole vaidlustatud käskkirjas erinevate VangS § 69 lg-s 2 loetletud julgeolekuabinõude kasutamist eraldi põhjendatud. Vaidlustatud käskkiri kujutab endast terviklikku otsust samaaegselt kõigi VangS § 69 loetletud julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Ka seetõttu pole ringkonnakohtul võimalik eraldi hinnata üksikute julgeolekuabinõude kohaldamise põhjendatust ja kaaluda käskkirja tühistamist osaliselt.
2. Harju Maakohtu 06.09.2006 määruses on kaebuse esitaja suhtes kohaldatud vahistamist põhjendusega, et tavapärase vangistusrežiimi tingimustes viibimine ei ole takistanud R.Al jätkata kuritegude toimepanemist, ta võib jätkata illegaalset sidepidamist vabaduses viibivate isikutega ning nende kaudu takistada tõe tuvastamist kriminaalasjas, mõjutades tunnistajaid, kõrvaldades seni fikseerimata tõendeid, seega jätkata kuritegude toimepanemist. Selliste ohtude vältimiseks sätestab vangistusseadus vahistamisele spetsiifilise režiimi. Näiteks sätestab VangS § 90 lg 2, et vahistatut hoitakse ööpäevaringselt lukustatud kambris, seega on oluliselt piiratud vahistatu liikumisvõimalused. Seega ei järeldu üldisest viitest vahistamise määruse põhjendustele automaatselt VangS § 103 ja § 69 alusel vahistatu suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjendatus. Näiteks ei piisa vahistatu suhtes VangS §-de 103 ja 69 kohaldamiseks väitest, et tavapärane vangistusrežiim ei ole piisav vahistatu poolt uute kuritegude toimepanemise vältimiseks.
3. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
4. R.A esindaja esitas taotluse õigusabikulude summas 1770 krooni (sh 270 krooni käibemaks) väljamõistmiseks apellandilt. Ainsaks kuludokumendiks on pangakonto väljavõte, millest nähtuvalt on D. K 08.09.2006 selgitusega „Õigus abi R.A“ kandnud OÜ Advokaadibüroo XX arvele 12 098 krooni. Nimetatud kuludokumendist ei järeldu, et R.A eest oleks 1770 krooni õigusabikulu kantud seoses käesoleva apellatsioonimenetlusega. Seetõttu jääb kohtukulude väljamõistmise taotlus rahuldamata. Lauri Madise Silvia Truman Ivo Pilving 6