← Eesti

3-07-254/23

MÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Määruse tegemise aeg ja koht 26.märts 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-254 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus P.G väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 6.veebruari 2007 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus P.G määruskaebus Menetlusosalised Taotluse esitaja Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, esindajad Martin Sepp ja Aleksei Kuznetsov Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – P.G, esindaja advokaat Viljar Kähari RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu 6.veebruari 2007 määrus muutmata ja P.G määruskaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. P.G on xx.detsembril xxxx Gruusias sündinud määratlemata kodakondsusega isik. 7.oktoobril 2006 ujus ta üle Narva jõe Eestisse. 9.oktoobril peeti P. G Piirivalveameti ametnike poolt kinni kui Eestis seadusliku aluseta viibiv isik ning Tartu Halduskohtu 10.oktoobri 2006 määrusega haldusasjas nr 3-06-1989 paigutati ta väljasaatmiskeskusesse kaheks kuuks kuni väljasaatmiseni. Isikul puudus reisidokument, mistõttu ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia. 30.jaanuaril 2007 jättis Riigikohus P. G määruskaebuse menetlusse võtmata. 3-07-254 Tallinna Halduskohtu 8.detsembri 2006 määrusega haldusasjas nr 3-06-2365 rahuldati Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (KMA) taotlus ning anti luba P. G väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni 7.veebruarini
  2. Tallinna Ringkonnakohtu 30.jaanuari 2007 määrusega jäeti halduskohtu määrus muutmata. P. G määruskaebus jäeti Riigikohtu 6.märtsi 2007 määrusega menetlusse võtmata.
  3. KMA esitas 2.veebruaril 2007 Tallinna Halduskohtule taotluse P. G väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 25 alusel veel kahe kuu võrra. Taotluses märgitakse, et KMA pöördus 23.oktoobril 2006 Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eestis palvega P. G dokumenteerida, võimaldamaks isikul tagasi pöörduda Vene Föderatsiooni. 1.novembril 2006 saabunud vastuskirjas teatati, et reisidokumendi väljastamiseks tuleb isikul omakäeliselt täita reisidokumendi taotlusankeedid. 8.novembril 2006 palus KMA esindaja P. Gl täita taotlusankeedid, mida ta ei ole teinud. Isik ei soovi KMA-ga koostööd teha, kuna tema sõnul puudub väljasaatmiseks vastuvõttev riik ja ta loeb end Eesti Vabariigi alaliseks elanikuks.
  4. Tallinna Halduskohtu 6.veebruari 2007 määrusega anti luba P. G väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks tähtajaga kuni 6.aprill
  5. Kohtu põhjendused: 1) P. G sündis xx.detsembril xxxx Gruusias, tema isa oli grusiin ja ema Eestis elanud venelanna. Isiku sõnade kohaselt elas ta 1972-1980 emaga Eestis.
  6. aastal kolis pere Venemaale Ivangorodi.
  7. aastal koliti tagasi Narva ja 6.veebruaril 1990 registreeriti ta elama aadressil x. Aastal 1996 sõitis P. G Ivangorodi elukaaslase juurde, kellel sündis laps, ja jäi Ivangorodi elama. Pere elab Ivangorodis. Ka ema kolis
  8. aastal Venemaale elama. Narvas elab õde, kellega on pooleli tsiviilvaidlus Narva jäänud korteri üle. Mitmed lähisugulased elavad Venemaal ja Gruusias. Vene võimud pole P. Gt dokumenteerinud, ta pole taotlenud Vene Föderatsioonis elamisluba ega kodakondsust. Isikul on endise NSVL sisepass ja kehtivuse kaotanud Eesti juhiload. 2) KMA taotlus on VSS § 2 lg 1, § 14 lg 3, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ja § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Isikul puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse (VMS) § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Asjaolu, et isik oli 1990-1996 Narvas sisse registreeritud, ei tähenda, et tal oleks õigus Eestis viibida või saada tingimata elamisluba. Elamisloa andmise eelduste üle otsustatakse vastavas haldusmenetluses ning taotluse esitamise fakt ei legaliseeri Eesti Vabariigis viibimist. Tallinna Ringkonnakohtu 30.jaanuari 2007 määruses tuvastati, et P. G puhul pole tegemist VSS § 9 lg 1 p 3 kirjeldatud isikuga, kes on asunud Eestisse elama enne
  9. aasta 1.juulit ega ole lahkunud siit elama mõnda teise riiki, ning et talle ei saa teha seadustamisettekirjutust. P. G oleks saanud taotleda elamisluba Eesti välisesindusest ning võimalikku keeldumist vaidlustada halduskohtus. Selle asemel tuli ta riigipiiri seadust ja välismaalaste seadust teadvalt rikkudes ebaseaduslikult Eestisse. Kui isik soovib Eestisse elama tulla, peab ta seda tegema seaduslikul viisil. Kujunenud olukorras tuleb P. Gl naasta Ivangorodi, taotledes Vene võimudelt selleks vajalikke lubasid (VSS § 264 lg 1 p 3). Asjaolu, et Venemaal oli probleeme isiku dokumenteerimisega, oli tingitud P. G soovimatusest taotleda Vene Föderatsioonilt seaduslikus korras viibimisalust, mis ei saa õigustada Eestisse ebaseaduslikku sisenemist ja siin viibimist. Väljasaatmine ei ole perspektiivitu, sest isik on pikka aega Venemaal elanud (1980-1990 ning alates
  10. aastast tänaseni) ja Venemaal elab tema perekond. Seetõttu on vähetõenäoline, et Vene Föderatsioon keeldub tagasipöördumist taotleva isiku vastuvõtmisest. Asjaolu, et isik ei taha Venemaale tagasi minna, ei oma määravat tähtsust. 3) P. Gl puudub reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. Väljasaatmiskeskuses 2

(7)3-07-254 kinnipidamine alates 10.oktoobrist 2006 on proportsionaalne sunnivahend väljasaatmise täideviimise tagamiseks.
  1. Tallinna Halduskohtu 20.veebruari 2007 määrusega jäeti P. G määruskaebus rahuldamata ning edastati lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. P.G nimel tema esindaja poolt esitatud määruskaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 6.veebruari 2007 määrus tühistada ja vabastada määruskaebuse esitaja väljasaatmiskeskusest. Määruskaebuse põhjendused: 1) P. G lahkus 1996 Narva linnast Ivangorodi. Tal ei olnud Eesti elamisluba ning kuna elamisloa taotluste esitamiseks Vabariigi Valitsuse 7.detsembri 1995 määrusega pikendatud tähtaeg lõppes 30.aprillil 1996, oli tal Narva tagasipöördumine takistatud. Vene Föderatsioonis ei olnud ta dokumenteeritud, tal puudus Vene Föderatsiooni elamisluba ja kodakondsus. Tema endise NSVL sisepass kehtis aastani
  3. P. G ei ole abielus ja tal ei ole lapsi. 7.oktoobril 2006 ujus ta üle Narva jõe Eestisse ning pöördus elamisloa küsimuse otsustamiseks esimesel tööpäeval KMA-sse, kus ta peeti kinni. 2) Halduskohtu 6.veebruari 2007 määrus ei ole seaduslik ja põhjendatud. Määrus on vastuolus VSS § 7 lg 3 ja § 14 lg 4 p 2 ning põhiseadusega. 3) Kohtu seisukoht, et isiku Eestist väljasaatmine ei ole perspektiivitu, on oletuslik. Puuduvad viited asjaoludele, miks peaks Vene Föderatsioon võimaldama P. Gle sinna elama asumist. Isiku varasemad pöördumised selles osas olid jäetud tähelepanuta. Vastavad dokumendid oli P. G kohtule esitanud. 4) P. G on järjekindlalt avaldanud, et ta ei pea Venemaad oma kodumaaks. Ta on elanud Eestis alates pooleteise aasta vanusest ja vähemalt kuni 30.aprillini 1996 legaalselt. Venemaal viibis ta illegaalselt. P. G on Eestis üles kasvanud, saanud siin hariduse, õppinud eriala, töötanud, omanud korterit, vallasvarana autosid. Seetõttu ei saa tema Eestis elamise soovi jätta tähelepanuta. Põhiseaduse järgi on igaühel õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kui isik ei pea Venemaad oma kodumaaks, pole kohane kallutada teda väljasaatmiskeskuses kinnipidamisega oma veendumusi muutma. 5) Põhistamata on kohtu seisukoht, et P. Gl on Venemaal pere. Selleks saaksid olla kas naine või lapsed, keda tal olemasolevate dokumentide põhjal ei ole. 6) Dokumentide puudumise tõttu ei saanud P. G Eestisse tagasi pöörduda, kuid tagasipöördumise võimatus ei kinnita Venemaal elamise soovi. Seega on põhjendamatu kohtu seisukoht, et P. G puhul pole tegemist isikuga, kes on asunud Eestisse elama enne
  4. aasta 1.juulit ega ole lahkunud siit elama mõnda teise riiki. Tema pikemaajalist illegaalset Ivangorodis viibimist ilma tagasipöördumise võimaluseta ei saa pidada teise riiki elama asumiseks oma vabal tahtel. 7) KMA ei ole esitanud kohtule ühtegi dokumenti, mis kinnitaks isiku väljasaatmise perspektiivi. Arvestamata on jäetud VSS § 14 lg 4 punktis 2 sätestatu, et väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on muutunud võimatuks. Isiku kinnipidamisest möödunud aja vältel oleks KMA pidanud saama välja selgitada, kas isiku väljasaatmine Venemaale tema tahte vastaselt on võimalik. 8) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 sätestab igaühe õiguse eraelu ja kodu austamisele ning selle õiguse kasutamisse ei saa riigivõim põhjendamatult sekkuda. 3
(7)3-07-254 P. G täiendavas kaebuses (tl 62-92) märgitakse järgmist: 1) Kohus kajastas vääralt Vene Föderatsiooni reisimise eesmärgina elukaaslase juurde mineku. Kaebuse esitajal ei ole elukaaslast. Ta ei ole ametlikult kellegagi abielus ja ei ole kellegagi ühes leibkonnas, vastupidine on tõendamata. 2) Leides vääralt, et kaebaja jäi Novgorodi elama, ei arvestanud kohus sellega, et kaebaja oli kohustatud lahkuma Vene Föderatsiooni territooriumilt enne viibimisaluse lõppemist, so enne 31.detsembrit 1996, mida tõendab Vene Föderatsiooni Suursaatkonna tempel kaebaja passis. Sinna elama jäämiseks on vaja taotleda kodakondsust või elamisluba. Asjaolu, et kaebaja elas 1980-1989 Vene Föderatsioonis, sellist õigust ei andnud. Kaebaja ei saanud Narva tagasi pöörduda, sest endise NSVL passi ei tunnistatud Eestis enam isikut tõendava dokumendina piiri ületamiseks
  1. aastal, pöördumised Eesti Vabariigi konsulaati 1996 ja 1997 ei andnud tulemusi. Hiljem ei soovinud keegi kaebaja olukorda sisuliselt lahendada, ta võeti haldusvastutusele Vene Föderatsioonis ebaseadusliku viibimise eest. Kaebajale ei olnud vaja Vene Föderatsiooni kodakondsust ega elamisluba, ta soovis koju tagasi pöörduda, see on tema seaduslik valik ja tal pole vaja kodakondsust üksnes selleks, et Vene Föderatsioon annaks talle isikut tõendava dokumendi, et hiljem taotleda elamisluba Eestis, mis on tema seaduslik elukoht. Vene Föderatsiooni Föderaalse Migratsiooniteenistuse Ivangorodi linna ülem soovitas kiiremas korras pöörduda nimelt Eesti Vabariigi peakonsulaati pöördumiseks koju sissekirjutuse kohta. Ka Moskva Föderaalne kohus tunnistas, et kaebaja peab koju tagasi pöörduma. Vene Föderatsioon ei ole kohustatud kaebajat dokumenteerima. Kaebaja ei ole ennast Narvast väljapoole Eesti Vabariiki välja kirjutanud ning on ilmne, et Eesti Vabariik oli kohustatud vormistama dokumendi. Vene Föderatsiooni Välisministeerium märkis oma otsuses, et kaebajal peab olema Eesti Vabariigi poolt väljastatud kehtiv dokument. Seega pole kaebajal õigust Vene Föderatsiooni jääda ja seda ta ka ei soovinud. Kohtu oletus, nagu soovinuks kaebaja elada Vene Föderatsioonis, on alusetu. 3) Kohtu viited mahajäetud korterile ja tsiviilvaidlusele õega ei valgusta korteriga seonduvaid asjaolusid täielikult ja õigesti. Õde kuritarvitas volikirja. Volikiri ei eeldanud eluaseme võõrandamist. Pärast selle kasutamist tulnuks kaebaja sisse kirjutada Malmi tn 10-
  2. Lõpptulemusena ei ole kaebaja kusagile sisse kirjutatud. Korter on kaebaja ainus seaduslik elukoht, mistõttu ei saa seda pidada elukoha mõttes mahajäetuks. 4) Kohus viitab arvukatele sugulastele, kuid ei märgi, et suhted sugulaste vahel täielikult puuduvad, puuduvad tihedad perekondlikud sidemed. Kaebajal pole kohustust asuda elama sugulaste juurde, kellega ta ei moodusta ühte peret. 5) Peale Eesti ei ole sellist riiki, kes peaks väljastama ja saaks väljastada kaebajale loa riiki sisenemiseks, kuna kaebaja on alaliselt sisse kirjutatud Eestisse, tal puudub muu riigi kodakondsus ja ta ei ole muu riigi seaduslik elanik. Märkides, et kaebaja pole täitnud Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poolt nõutavat sõidudokumendi taotlemise avaldust, ei arvestanud kohus sellega, et ankeet on lisatud kaebaja kodakondsusesse kuulumise määramiseks ning üksnes kodakondsusesse kuulumise korral väljastatakse reisidokument. Kuna kaebaja on saanud juba Vene Föderatsiooni Suursaatkonnast vastuse kodakondsusesse mittekuulumise kohta, ei ole kellelgi õigust sundida kaebajat ankeeti täitma. Kaebaja on informeerinud nii Vene Föderatsiooni Suursaatkonda kui ka KMA-d sellest, et kaebajal ei ole õigust ega soovi ankeeti täita. 6) Kaebaja ei ole süüdi selles, et tal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kaebaja tasus riigilõivu, täitis ankeedi, sai tõendi alalise sissekirjutuse kohta ning pöördus
  3. aastal korduvalt KMA-sse elamisloa vormistamiseks, kuid dokumente keelduti vastu võtmast justkui mitteõigeaegse esitamise tõttu. Kaebaja pöördumised Eesti Vabariigi peakonsulaati aastatel 1996 ja 1997 jäid tagajärjetuks. Kaebaja esitas ankeedi elamisloa taotlusega KMA-le ka
  4. 4
(7)3-07-254 aastal ning
  1. aastal saatis selle Eesti Vabariigi peakonsulaati, kuid sai vastuseks keeldumise ning mingit kaasabi talle ei osutatud. Eriliselt vajab rõhutamist, et kaebajal oli Narvas sissekirjutus
  2. aastani ja pärast seda oli ta ebaseaduslikult jäetud registreerimata aadressil Malmi 10-
  3. 7) Kohtu viited ringkonnakohtu 30.jaanuari 2007 määrusele asjas nr 3-06-2365 on kohatud, sest lahend on edasi kaevatud ja jõustumata. 8) Kohtu väide, et kaebaja oleks võinud taotleda elamisluba Eesti välisesinduses, ei arvesta tegelike oludega. 10 aasta jooksul kaebaja seda ei suutnud. 9) Seaduse järgi ei saa miski sundida kaebajat tagasi pöörduma Ivangorodi, kuna tal pole sissekirjutust, elamisluba ja kodakondsust. Kuna kaebaja on Vene Föderatsioonis Eesti Vabariigist pärit illegaal, ei saa ta tagasi pöörduda. NSV Liidus aastatel 1980-1989 elamine ei kohusta kaebajat millekski ja ei kohusta Vene Föderatsiooni võime andma oma territooriumil viibimiseks kaebajale alust. Kaebaja ei ole tänase päevani Vene Föderatsioonis elanud, sest seadusliku aluseta elamine ei ole seaduslik elamine. Väited kaebaja perest Vene Föderatsioonis ei ole millegagi tõendatud. Abielutunnistuse puudumise tõttu pole võimatu, et Vene Föderatsioon keeldub kaebaja vastuvõtmisest. Kaebaja ei kavatse teha valikut kellegi näpunäidete järgi. Kohus viitab sõidudokumendi ilmumisele, mida tegelikkuses ei saa aset leidma vaatamata KMA sunnile kaebaja ühiskonnast isoleerituna pidamise näol. Väljasaatmine on võimatu perspektiivi puudumise tõttu, mistõttu kinnipidamine on otstarbetu. Väljasaatmise võimalus on tõendamata. Kuue kuu jooksul pole see KMA-l õnnestunud.
  4. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vastuses palutakse jätta määruskaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) Halduskohus tuvastas õigesti, et P. Gl puuduvad jätkuvalt seaduslikud alused Eestis viibimiseks ja ta kuulub väljasaatmisele. 2) Väär on kaebuses väidetu, et kuna Vabariigi Valitsuse 7.detsembri 1995 määrusega pikendati elamisloa taotluste esitamise tähtaega kuni 30.aprillini 1996, oli P. Gl Ivangorodist Narva tagasipöördumine takistatud. P. G kui piiriäärne elanik võis ületada Eesti-Vene piiri läbilaskeloa alusel, mis kehtis kuni 1.juulini
  5. Väidetavalt lahkus ta Eestist juunis 1996 seoses lapse sünniga ning alles seejärel ei saanud enam Eestisse tagasi pöörduda. Ta lahkus teadlikult Eestist Venemaale oma elukaaslase ja lapse juurde ning tema väide võimatusest naasta
  6. aastal Eestisse dokumentide puudumise tõttu pole usutav. 3) Tõene pole väide, et Venemaal ei ole P. Gl last/lapsi. Ta on esitanud nii KMA-le kui kohtule lapse sünnitunnistuse ja dokumendid isaduse tuvastamise kohta. Laps P.G sündis 30.oktoobril 1996 Venemaal ja on Vene Föderatsiooni kodanik, isaduse tuvastamise kohta on tehtud kanne 15.detsembril
  7. 4) Õige pole väide, et P. G pikemaajalist illegaalset Ivangorodis viibimist ei saa pidada teise riiki elamaasumiseks oma vabal tahtel. Ta elas 1980-ndail aastail Ivangorodis ning Eestisse tuli alles 1990-ndail aastail. Tema viibimist enne
  8. aastat Venemaal tõendavad NSVL sisepassis olevad piiriületuste templid aastatel 1993-
  9. Ringkonnakohus leidis kaebaja poolt esitatud dokumentide ja seletuste põhjal 30.jaanuari 2007 määruses, et isik lahkus Eestist
  10. aastal alaliselt elama Venemaale ning Eestisse elama asumise soov tekkis alles
  11. aastal pärast seda, kui Vene Föderatsiooni ametivõimud asusid nõudma temalt Venemaal elamise seadustamist. Järelikult on ta elanud Ivangorodis oma vabal tahtel. 5) Väljasaatmine ei ole perspektiivitu. Väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa lähtuda sellest, et isik ei taha Eestist lahkuda, vaid soovib elada just Eestis. Käesolevaks ajaks ei ole selgunud, et isiku väljasaatmisel perspektiiv puudub. P. G on keeldunud täitmast väljasaatmiseks vajalikke dokumente, kuna ei soovi Eestist lahkuda ega taotle Vene 5
(7)3-07-254 Föderatsioonilt sissesõitu. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on kohane abinõu selleks, et kallutada isikut kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele. Kaasaaitamiskohustuse sellises vormis sätestab VSS § 264 lg 1 p
  1. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on kohane, vajalik ja mõõdukas sunnivahend kallutamaks väljasaadetavat aitama kaasa jõus oleva väljasaatmisotsuse täideviimisele. Ilma kinnipidamiseta puudub isikul ajend vastuvõtva riigi poolt nõutavate andmete esitamiseks. 6) P. G väljasaatmiskeskusest vabastamiseks puudub alus. Haldussunni rakendamine ebaseaduslikult riigis viibiva isiku väljasaatmiseks toimub avalikes huvides. KMA on alustanud P. Gle reisidokumendi taotlemist, kuna aga isik ei soovi teha koostööd uue reisidokumendi saamiseks, on väljasaatmise reaalne täideviimine veninud. Kuna isik eitab sidemeid Vene Föderatsiooniga, siis pidas KMA vajalikuks pöörduda teabe saamiseks Interpoli Venemaa ja Gruusia büroo poole, edastades selleks 9.veebruaril 2007 päringu Politseiametile. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Määruskaebuse väited ei anna Tallinna Halduskohtu 6.veebruari 2007 määruse tühistamiseks ning P. G väljasaatmiskeskusest vabastamiseks alust.
  3. Kontrollides haldusasjas nr 3-06-2365 Tallinna Halduskohtu 8.detsembri 2006 määruse, millega pikendati P. G väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega 7.veebruarini 2007, seaduslikkust ja põhjendatust, asus ringkonnakohus seisukohale, et P. G näol ei ole tegemist VSS § 9 lg 1 punktis 3 märgitud isikuga, kellele saaks teha seadustamisettekirjutuse. Ringkonnakohus on samal seisukohal ka käesoleval ajal ning leiab, et P. G ei ole isik, kes on asunud Eestisse elama enne
  4. aasta 1.juulit ega ole lahkunud siit elama mõnda teise riiki. Käesolevas asjas ei ole kaebaja toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse eelnimetatud jõustunud kohtulahendis tuvastatut ümber hinnata. Isiku 10-aastane viibimine Vene Föderatsiooni territooriumil ei ole vaadeldav ajutise äraolekuna. P. G lahkus Eestist
  5. aastal oma vabal tahtel ning sellega, kas ja millised on tema võimalused naasta, oleks tal tulnud arvestada riigist lahkumisel.
  6. VSS § 25 kohaselt pikendab kohus väljasaatmiskeskuses kinnipidamist, kui väljasaatmist ei ole võimalik varem antud kinnipidamise tähtaja jooksul lõpule viia. Kohus on pikendanud väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega põhjendatult, sest P. Gl puuduvad dokumendid, mis võimaldaksid väljasaatmist lõpule viia.
  7. Ringkonnakohus ei nõustu väidetega sellest, et isiku väljasaatmine on muutunud perspektiivituks. Pelgalt asjaolu, et isikul puudub Vene Föderatsiooni kodakondsus, et tal on olnud probleeme Vene Föderatsioonis elukoha registreerimisega ning et ta ei taha Eestist lahkuda, ei ole asjaolud, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et tema väljasaatmine on muutunud võimatuks. Arvestades isiku pikaajalist viibimist Vene Föderatsioonis ja lähisugulaste olemasolu seal, on suur tõenäosus, et Vene Föderatsiooni näol on isikut vastuvõttev riik olemas. Asjaolu, et P. G on asunud nii Eesti kui Vene ametivõimudele varem esitatud väiteid peresidemete olemasolust Vene Föderatsioonis eitama, ei veena kohut tema väljasaatmise võimatuses. Erinevalt määruskaebuses väidetust on asjas olemas dokumentaalsed tõendid (sünnitunnistus, isaduse tuvastamise tunnistus, kanne endise NSVL sisepassis), et Vene Föderatsioonis on kaebajal
  8. aastal sündinud poeg. 6
(7)3-07-254 11. KMA on teinud kohaseid jõupingutusi P. G väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks. Lisaks 23.oktoobril 2006 Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole isiku dokumenteerimise palvega pöördumisele on KMA pöördunud Interpoli Venemaa ja Gruusia büroo poole teabe saamiseks P. G isikut tõendavate dokumentide, perekonnaseisu, sissekirjutuste ja kodakondsuse kohta, edastades selleks 9.veebruaril 2007 päringu Politseiametile. Päringule on Interpoli Venemaa osakonnalt saabunud 15.märtsil 2007 ka vastus. Isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise aeg ei ole olnud sedavõrd pikk, millest saaks järeldada, et väljasaatmine on muutunud perspektiivituks. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on jätkuvalt proportsionaalne sunnivahend väljasaatmise täideviimise tagamiseks. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.