2-06-33734 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Malle Seppik ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2007.a, Tall

§-ga 74 lg 2, sest väiksemate nõuetega võlausaldajate esindus pankrotitoimkonnas puudub. 3. Hageja leiab, et võlausaldajate nimetamine väiksemate ja suuremate nõuetega võlausaldajateks on vastuolus ka

§-ga 77, kuna nimetatud otsuse vastuvõtmine ei kuulu võlausaldajate üldkoosoleku pädevusse.

1. Lähtuvalt eeltoodust palus hageja tunnistada kehtetuks 01.11.2006.a võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsused, millega: - nimetati kõik võlausaldajad, kelle nõude summa ei ületa 800 000 krooni, väikesteks võlausaldajateks; - valiti pankrotitoimkonda üksnes AS H ja Eesti Vabariigi esindajad ja määrati neile tasu.
2. Kostja leiab, et viidatud võlausaldajate üldkoosoleku otsustega ei ole rikutud pankrotiseadust ega võlausaldajate ühiseid huvisid. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuste poolt, millega nimetati väiksemate ja suuremate nõuetega võlausaldajad ning valiti pankrotitoimkonna liikmed, hääletasid kõik võlausaldajad. 6.

§ 74

lg 2 kohaselt peavad pankrotitoimkonda kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud. Kostja on seisukohal, et nimetatud sättest tulenevalt ei pea pankrotitoimkonna liige olema üldse võlausaldaja esindaja. Kuna võlausaldajate üldkoosoleku otsused on seaduslikud, siis kuuluvad pankrotitoimkonda nii suurema (AS H) kui ka väiksema (Eesti Vabariik) nõudega võlausaldajate esitatud isikud ja seega on

§ 74lg 2 nõuded täidetud.

1. Juhul, kui pankrotihaldur leidis, et otsus nimetada suurema ja väiksema nõudega võlausaldajad rikub mõne võlausaldaja õigusi või võlausaldajate ühiseid huve, pidanuks ta sellest üldkoosolekut informeerima. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused
2. Kohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

§ 42

lg 2 kohaselt peavad pankrotitoimkonda kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud. Sama seaduse § 77 p 1 kohaselt on pankrotitoimkonna valimine võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses. Seadus ei täpsusta, kuidas toimub suuremate ja väiksemate nõuetega võlausaldajate nimetamine. Seega lähtub kohus

§ 74

lg 2 mõttest ja eesmärgist ning asub seisukohale, et võlausaldajate nimetamine suuremate ja väiksemate nõuetega võlausaldajateks on pankrotitoimkonna valimise lahutamatu osis. Sellest lähtuvalt on võlausaldajate nimetamine suuremate ja väiksemate nõuetega võlausaldajateks võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses. 9. Kuigi kohus möönab, et võlausaldajate AS H ja Eesti Vabariigi nõuded on ülejäänud võlausaldajate nõuetest kordi suuremad, on Eesti Vabariigi nõue AS H omast siiski 115 093.93 krooni väiksem. Otsus, millega AS H määrati suurema ja Eesti Vabariik väiksema nõudega võlausaldajaks, võeti vastu ühehäälselt. Samuti oli AS H ja Eesti Vabariigi esindajate pankrotitoimkonna liikmeteks valimine ühehäälne. Ülejäänud 2

§ 76

lg 3 alusel kohtu pädevusse.

§ 83

lg 3 kohaselt ei saa vaidlustada üldkoosoleku otsust, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse. Seega ei saa viidatud otsuse vaidlustamine olla esitatud hagi esemeks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

1. OÜ M pankrotihaldur palus tühistada Harju Maakohtu
2. detsembri 2006.a otsuse ning teha uue otsuse, millega tunnistada kehtetuks OÜ M (pankrotis) võlausaldajate 01.11.2006.a üldkoosolekul vastuvõetud otsused võlausaldajate suuremateks ja väiksemateks jaotamise, pankrotitoimkonna liikmete valimise ning neile tasu maksmise osas.
3. Apellant nõustub maakohtu väitega, et pankrotiseadus ei sätesta täpselt, kuidas peaks toimuma võlausaldajate nimetamine suuremate ja väiksemate nõuetega võlausaldajateks, kuid apellandi arvates ei ole

§ 74

lg 2 mõtteks ja eesmärgiks lahendada nimetatud küsimus üldkoosoleku otsuse vormis, kus otsused võetakse vastu koosolekust osa võtvate võlausaldajate lihthäälteenamusega ja kus seetõttu on otsustavaks suuremate nõuetega võlausaldajate hääl. Seetõttu ei olegi seadusandja suuremate ja väiksemate nõuetega võlausaldajate kindlaksmääramist jätnud võlausaldajate üldkoosoleku pädevusse. 13. Apellant leiab, et

§-s 74 lg 2 sätestatud kohustus moodustada pankrotitoimkond nii, et sellesse kuuluksid ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud, ei ole täidetud, kuna Eesti Vabariiki Põhja Maksu- ja Tollikeskuse kaudu esindanud isikut ei saa lugeda väiksema nõudega võlausaldaja esindajaks. Võlausaldajate nõuete suuruse võrdlemisel on ilmselge, et suuremate nõuetega võlausaldajad on AS H ja Eesti Vabariik. Maakohtu seisukoht, et kuna Eesti Vabariigi nõue on AS H nõudest 115 093.93 krooni väiksem, siis on selline jaotus mõistlik, ei ole põhjendatud. Ülejäänud võlausaldajate nõuded on AS H nõudest juba üle 700 000 krooni väiksemad.

1. Apellant leiab, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt ülejäänud väikevõlausaldajate huve eeltoodu ei pärsi, sest omi kandidaate toimkonda valimiseks nad ei esitanudki, ei ole toimunud seaduserikkumiste põhjendamiseks piisav. Samuti tuleb arvestada, et kuigi AS H määrati suurema ja Eesti Vabariik väiksema nõudega võlausaldajaks ühehäälselt, olid võlausaldajate esindajatest juristid vaid AS H ja Eesti Vabariigi esindajad. Vastus apellatsioonkaebusele
2. OÜ M (pankrotis) pankrotitoimkonna esimees ei nõustunud apellatsioonkaebusega ja palus jätta selle rahuldamata.
3. novembri 2006.a võlausaldajate üldkoosolekut juhatas pankrotihaldur, kes pani hääletusele ka koosolekul vastuvõetud otsused. Koosolekul pankrotitoimkonna liikmekandidaatideks esitatud isikuid ei tutvustatud. Maakohus leidis õigesti, et võlausaldajate jaotamine suuremate ja väiksemate nõuetega võlausaldajateks on pankrotitoimkonna valimise lahutamatu osis. Vaidlustatud võlausaldajate üldkoosoleku protokollist nähtuv, et üldkoosolekul ei tehtud teisi ettepanekuid võlausaldajate jagunemisest suuremate ja väiksemate nõuetega võlausaldajateks. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused 3

§ 83

lõikest 1 on pankrotihalduril õigus nõuda kohtult võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist, kui üldkoosoleku otsus ei vasta seadusele või kui selle tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti juhul, kui otsuse vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Kolleegiumi arvates ei esine käesolevas asjas

§ 83

lõikes 1 nimetatud aluseid võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Üldkoosoleku otsus vastab seadusele, selle tegemisel on järgitud seaduses sätestatud korda ning asjaoludest ei nähtu, et otsusega oleks rikutud võlausaldajate ühiseid huve. Seaduses ei ole ka eraldi sätestatud õigust vaidlustada pankrotitoimkonna liikmete valikut (sh liikmete valiku kriteeriumide kindlaksmääramist) ega pankrotitoimkonna liikmetele tasu määramist. 18. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks võlausaldajate 01.11.2006.a üldkoosoleku otsus vastuolus seadusega seetõttu, et üldkoosolek otsustas võlausaldajate jaotamise üle suuremate ja väiksemate nõuetega võlausaldajateks, omamata sellekohast pädevust. Vastavalt

§ 77

p-le 1 ja § 78 lg-le 2 on pankrotitoimkonna valimine võlausaldajate esimese üldkoosoleku pädevuses. Kuna pankrotitoimkonna moodustamisel tuleb järgida

§-des 73-76 sätestatut ning seadus ei sätesta täpsemat korda suuremate ja väiksemate nõuetega võlausaldajate eristamiseks, tuleb seega võlausaldajate üldkoosolekul lahendada ka küsimus, keda võlausaldajatest lugeda suurema ja keda väiksema nõudega võlausaldajaks. Seejuures ei oma kolleegiumi arvates tähtsust, kas võlausaldajate jaotamine suuremate ja väiksemate nõuetega võlausaldajateks vormistatakse võlausaldajate üldkoosoleku otsusega või muul viisil.

§ 74

lg 2 sätestatu eesmärk ei ole kehtestada ühtset valemit, mille alusel jaotada võlausaldajate nõudeid suuremateks ja väiksemateks ning lähtuda tuleb konkreetse juhtumi tegelikest asjaoludest. Ringkonnakohus nõustub pankrotihalduriga selles, et käesolevas asjas on AS H ja Eesti Vabariigi nõuded märgatavalt suuremad ülejäänud võlausaldajate nõuetest. Võlausaldajate üldkoosoleku otsusega ei saa kitsendada teatud grupi võlausaldajate õigusi võrreldes seaduses sätestatuga. Sellest tulenevalt ei võtnud ka 01.11.2006.a võlausaldajate üldkoosoleku otsus, mille kohaselt loeti suuremate ja väiksemate nõuete vaheliseks piiriks 800 000 krooni, alla 100 000 krooni suuruste nõuetega võlausaldajatelt õigust esitada liikmeid pankrotitoimkonda valimiseks. Lõppjärelduses asus maakohus seega õigesti seisukohale, et puudub alus tunnistada võlausaldajate üldkoosoleku otsus kehtetuks osas, milles koosolekul otsustati nimetada väikesteks võlausaldajateks kõik võlausaldajad, kelle nõude summa ei ületa 800 000 krooni. 19.

§ 74

lg 2 kohaselt peavad pankrotitoimkonda kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud. Ringkonnakohtu arvates on nimetatud sätte eesmärgiks tagada ka väiksemate nõuetega võlausaldajatele võimalus olla pankrotitoimkonnas esindatud isiku poolt, keda nad peavad sobivaks seda ülesannet täitma. Seadusest ei tulene aga, nagu peaksid väiksemate nõuetega võlausaldajad esitama pankrotoimkonna liikmeks kellegi endi hulgast (s.o nn väiksemate nõuetega võlausaldajate esindaja).

§ 74

lg 2 võimaldab väiksemate nõuetega võlausaldajatel esitada pankrotitoimkonna liikmeks ka muid isikuid, sh suuremate nõuetega võlausaldajate esindajaid. Seega sõltumata sellest, missugusel viisil otsustas 01.11.2006.a võlausaldajate üldkoosolek jaotada võlausaldajate nõuded suuremateks ja väiksemateks, oli väiksemate nõuetega võlausaldajatel õigus esitada pankrotitoimkonna liikmeteks nii AS H või Eesti Vabariigi (Põhja Maksu- ja Tollikeskuse kaudu) esindajaid kui ka muid isikuid. Seega ei ole pankrotitoimkonna valimisel rikutud pankrotiseaduse nõudeid. Kolleegium nõustub ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt asja materjalidest nähtuvalt toimus AS H ja Eesti 4

§ 76

lg 3 kohaselt kinnitatakse kohtu poolt ning tulenevalt

§ 83lõikest 3 ei saa niisugust võlausaldajate üldkoosoleku otsust vaidlustada. M. Seppik A. Tänav K. Kullerkupp 5