Obsah (4)

§ 26§ 87§ 31§ 92

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2006 Tallinn Haldusasja number 3-05-429 Haldusasi K.R. kaebus Riigi peaprokuröri

§ 26lg1 p1).

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks vastustajalt (

§ 87lg 2).

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 28.04.2006.a. esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik (

§ 31lg 1, 4 ja 5).

ASJAOLUD Riigi peaprokuröri 11.05.2005 käskkirjaga nr.RP-3-1/05/154 karistati Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi K.R.t distsiplinaarkorras distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt seisneb K.R. süütegu selles, et ta sõlmis 24.11.04 Martin Soni Investments OÜ-ga laenulepingu tingimustel, mis on oluliselt soodsamad tavapärastest laenutingimustest laen 521 00 krooni tagastamise tähtajaga 24.11.09 ning intressiga 0,33% kalendrikuus (3,96% aastas). Käskkirjas on leitud, et laenu võtmine Martin Soni Investments OÜ-lt on hinnatav finantstoiminguna, mis võib kahjustada prokuröri professiooni ja prokuratuuri mainet. Prokuröride eetikakoodeksi § 7 lg 1 kohaselt hoidub prokurör tegevusest, sh äritehingutest ja finantstoimingutest mis võib kahjustada prokuröri professiooni või prokuratuuri mainet. Prokuröri tehtavad finantstoimingud, arvestades eetikakoodeksi §-s 7 lg 1 toodud nõuet, peavad olema selged ja läbipaistvad ning ei tohi oma tingimustelt oluliselt erineda vastava toimingu 1 tavalistest ehk turutingimustest. K.R. poolt 521 000 krooni laenamine osaühingult, mis ei tegutse oma põhikirjas näidatud tegevusaladel ja tingimustel, mis on oluliselt soodsamad tavapärastest laenutingimustest, on hinnatav tegevusena, mis võib kahjustada prokuröri professiooni ja prokuröri mainet. Käskkirjas on leitud, et oma süülise teoga, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust, on K.R. Avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 84 p 3 kohaselt toime pannud distsiplinaarsüüteo. Käskkirja aluseks on märgitud prokuratuuriseaduse (edaspidi ProkS) § 3 lg 1, § 31 lg 2 p 1, § 34 lg 1 p 2 ja § 41, Prokuratuuri põhimääruse § 8 lg 3, ATS § 84 p 3 ning Prokuröride distsiplinaarkomisjoni 12.04.2005 ettepanek (tl.5). KAEBAJA SEISUKOHT Kaebaja leiab, et tema karistamine on põhjendamatu ja ei ole kooskõlas seadusega ning kuulub seetõttu tühistamisele. ATS § 84 p 3 kohaselt on väärituks teoks süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Ametiasutuse diskrediteerimine on selle halba valgusesse seadmine. Diskrediteerimisega ATS § 84 p 3 sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-70-03). Ametniku distsiplinaarvastutusele võtmise aluseks on isiku süü, mis tuleb tuvastada süüks pandava õigusvastase teo suhtes. Samuti tuleb tuvastada prokuratuuri kui ametiasutuse maine tegelik kahjustumine (maine langemine) kaebaja väidetava süüteo tõttu. Kaebaja on seisukohal, et tema teos puudub süü, sest võttes laenu Martin Soni Investments OÜ-st ei ole kaebaja tahtnud kahjustada ega ka tegelikult kahjustanud prokuröri professiooni ja prokuratuuri mainet. Käskkirjas viidatud prokuröride eetikakoodeksi § 7 lg 1 ei ole kooskõlas seadusega, kuna annab diskrediteerimisele laiema tähenduse kui ATS. Nii võib eetikakoodeksi § 7 lg 1 alusel karistada distsiplinaarkorras ka sellise tegevuse eest, mis tegelikult ei toogi kaasa ei prokuröri professiooni ega prokuratuuri maine kahjustumist. Samas ütleb ATS üheselt, et maine kahjustumine peab olema aset leidnud. Seega ei ole distsiplinaarkaristuse määramisel motiveeritud kuidas on prokuröri professiooni ja/või prokuratuuri maine kaebaja tegevuse tagajärjel kahjustunud. HMS § 51 lg 1 kohaselt haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Sama seaduse § 55 lg 1 näeb ette, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Seaduse § 56 sätestab, et kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud, märkides ära haldusakti andmise faktilise ja õigusliku aluse. Samuti tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. 2 Distsiplinaarmenetluse käigus esitatud ning peaasjalikult määratlemata mõistetel põhinev üldsõnaline motivatsioon ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat haldusakti motiveerimise kohustust (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-66-03). Riigi peaprokuröri käskkiri nr RP-3-1/05/154 on motiveerimata ning ei tugine seaduslikule alusele. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja on seisukohal, et K.R. kaebus riigi peaprokuröri 11.05.05 käskkirja nr. RP-3-1/05/154 tühistamiseks ei ole õigustatud ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja selgitab halduskohtule esitatud kaebuses miks teda ei saa distsiplinaarkorras karistada prokuratuuri diskrediteeriva teo eest, tsiteerides lõikude kaupa Riigikohtu sellekohaseid lahendeid ning selgitades diskrediteerimise mõistet ja haldusakti põhjendamise vajadust. See on iseenesest õige, kuid ei ole asjakohane. Kaebaja, kes on prokuröriabikonkursi edukalt läbinud kõrgharidusega jurist, saab kindlasti raskusteta aru, et ATS § 84 p 3 on alternatiivne koosseis, mille kohaselt väärituks teoks on teenistuses või väljaspool seda toimepandud süüline tegu, mis vastab ühele alljärgnevalt loetletud kolmest tingimusest: on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega; on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega; diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. See tähendab, et kui tegu on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, võib tegu kujutada endast distsiplinaarsüütegu ka siis, kui ta ei diskrediteeri ametnikku ega ametiasutust. Riigi peaprokurör ongi distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas põhjendanud karistamist muuhulgas prokuröride eetikakoodeksi § 7 lg-ga 1, mis sätestab, et prokurör hoidub äritehingutest ja finantstoimingutest, mis võivad kahjustada prokuröri professiooni või prokuratuuri mainet. Kaebaja väide, et see lõige ei ole kooskõlas seadusega, kuna annab diskrediteerimisele laiema tähenduse kui ATS, ei ole õige. Prokuröride eetikakoodeksi § 7 lg 1 ei defineeri diskrediteerimist ATS § 84 p 3 alternatiivi 3 mõttes, vaid kehtestab prokurörile eetikanõudeid ATS § 84 p 3 alternatiivi 2 mõttes. Vastustaja on seisukohal, et K.R. on teinud finantstehingu, mis võib kahjustada prokuröriameti ja prokuratuuri mainet, rikkunud sellega prokuröride eetikakoodeksi § 7 lg-t 1 ja järelikult pannud toime ATS § 84 p 3 alternatiivile 2 vastava distsiplinaarsüüteo. K.R. laenas suure summa raha äriühingult, mis ei tundu tegelevat laenude andmisega. Laen on antud tagatiseta ja tingimustel, millel pangad K.R.le ilmselt laenu andnud ei oleks. Finantstehing, mis ei ole selge ja läbipaistev ning erineb tingimuste poolest oluliselt samalaadsest tavatehingust, annab paratamatult aluse kahtlustada, et soodustuste saamine on seotud prokuröriks olemisega. Nagu prokuröride distsiplinaarkomisjoni 08.04.05 istungi protokollist nähtub, nõustub ka K.R. ise, et sellistel tingimustel laenu võtnud prokurör oleks ajakirjanduses rünnatav, s.t. tehing võis kahjustada prokuröriameti ja prokuratuuri mainet. Selliste õigusteadmistega isikult nagu K.R. võis nendel asjaoludel mõistlikult nõuda, et ta tehingut kavandades oleks vähemalt kahtlustanud, et tehing võib kahjustada prokuröriameti ja prokuratuuri mainet ning järginud prokuröride eetikakoodeksi § 7 lg-t 2, küsides nõu ülemuselt või vanemalt kolleegilt. Jättes selle tegemata, rikkus K.R. süüliselt prokuröridele kehtestatud eetikanõudeid. 3 KOHTU SEISUKOHT Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et vaidlustatud käskkiri on motiveerimata. Käskkiri vastab HMS § 56 nõuetele, käskkirjas on põhjendatud, milles seisnes kaebaja süüline tegu, on märgitud käskkirja andmise faktiline ja õiguslik alus. Samuti on käskkirja põhjenduses märgitud kaalutlused, millest vastustaja on käskkirja andmisel lähtunud. Kaebuse esitajat on Riigi peaprokuröri 11.05.2005 käskkirjaga nr.RP-3-1/05/154 karistatud ATS § 84 p 3 alusel distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest. ProkS §-i 14 kohaselt kohaldatakse prokuröriteenistusele avaliku teenistuse seadust, kui prokuratuuriseadusest ei tulene teisiti. Vastavalt ATS § 84 punktile 3 on distsiplinaarsüüteoks vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Riigikohtu halduskolleegium on

1. novembri 2003 kohtuotsuses nr. 3-3-1-70-03 leidnud, et ATS § 84 p 3 sätte tõlgendamisel tuleb arvestada, et ametiasutus ja ametnik on põhjendatult avalikkuse suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti. Arvestades prokuratuuri vastutusrikkaid ülesandeid kohtueelses menetluses ja kohtus, on prokuröridele kehtestatud väga kõrged nõudmised. Prokurörile esitatavad üldisemad nõuded tulenevad ProkS §-st 15, mille lg 1 kohaselt lisaks akadeemilise õppe õigusteaduse akrediteeritud õppekava kohase hariduse omandamisele peab prokurör olema kõrgete kõlbeliste omadustega ja vajalike võimete ja isikuomadustega. Prokuratuuriseaduse § 151 kohaselt on riigi peaprokuröril, samuti tema poolt volitatud prokuratuuriametnikel õigus kontrollida prokuröriteenistusse kandideeriva isiku tausta. Korruptsioonivastase seaduse § 4 lg-st 2 tulenevalt on prokurör isik, kes peab deklareerima andmed temale kuuluva vara, varaliste kohustuste ja muude asjaolude kohta, mis võimaldavad kindlaks määrata ametiisiku majanduslikud huvid ja varalise seisu. Prokuröride üldkogu poolt vastu võetud prokuröride eetikakoodeksiga on sätestatud nõuded prokuröride ametieetikale ning käitumisele. Nimetatud eetikakoodeksi § 7 lg 1 kohaselt hoidub prokurör tegevusest, sh äritehingutest ja finantstoimingutest ning tegevusetusest, mis võib kahjustada prokuröri professiooni või prokuröri mainet. Kohus leiab, et arvestades prokuröri ametiülesandeid ja prokuröridele esitatavaid nõudeid, on vaidlustatud käskkirjas õigesti leitud, et eetikakoodeksi § 7 lg 1 nõudest tulenevalt peavad prokuröri tehtavad finantstoimingud olema selged ja läbipaistvad ning ei tohi oma tingimustelt oluliselt erineda vastava toimingu tavalistest tingimustest. Vastasel juhul võib tekkida kahtlus, et soodustuse saamine on seotud prokuröri ametikohaga, mis omakorda võib kahjustada prokuröri professiooni ja prokuratuuri mainet. Distsiplinaarkaristus määratakse diskretsiooni alusel. Karistust määrav isik peab välja selgitama väidetava teo toimepanemisega seonduvad asjaolud, koguma tõendid ja formuleerima oma argumendid. Samuti tuleb välja selgitada karistuse mõistmist ja valikut mõjutavad asjaolud ning jõuda selgusele toimepandud teo kvalifikatsioonis. Dokumendis, millega karistus määratakse tuleb anda distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt seisnes K.R.le süüks pandud tegu 521 000 krooni laenamises Martin Soni Investments OÜ-lt. Käskkirjas on leitud, et nimetatud tegu on hinnatav finantstoiminguna, mis võib kahjustada prokuröri professiooni ja prokuröri mainet, kuna laenusumma on saadud äriühingult, mis ei tegutse oma 4 põhikirjas näidatud tegevusaladel ja tavapärastest laenutingimustest oluliselt soodsamatel tingimustel. Kohus loeb üldtuntuks asjaolu, et laenu annavad Eesti Vabariigis pangad. Nimetatud asjaolu on ka kaebajale teada. Kaebaja on
2. aprillil 2001 kaaslaenusaajana sõlminud Hansapangaga laenulepingu nr 01-029049-EL intressimääraga 6 kuu Euribor +5,000 %. Laenu tagatiseks on pant korterile xxxxxxxx,Tallinn (tl.52-56). 19.mail 2003 on kaebaja sõlminud nimetatud lepingu lisa intressimääraga 6 kuu Euribor + 2,7 %, mille järgi alates lepingu lisa jõustumisest vastutab lepingu lisadest tulenevate kohustuste täitmise eest panga ees ainult K.R.. Laenu tagatiseks on hüpoteek korterile xxxxxxxx,Tallinn (tl.57-58). Kaebaja on 24.novembril 2005 sõlminud Martin Soni Investments OÜ-ga laenulepingu nr 24-1104, millega on osaühing laenuandjana andnud K.R.le (laenuvõtjale) laenu summas 521 000 Eesti krooni intressiga 0,33 % kalendrikuus tagastamise tähtajaga 24.11.
3. Lepingus ei ole laenu pandi ega hüpoteegiga tagatud (tl.50-51). K.R. on distsiplinaarmenetluses 21.01.2005 antud seletuses laenu võtmist Soni Investments OÜ-lt põhjendanud sellega, et laenutingimused näisid talle soodsatena nii tagasimakse tähtaja kui ka laenusummalt makstava intressi osas (tl.43-44). Prokuröride distsiplinaarkomisjoni 12.04.2005 otsuses nr RP-3-7/05/840 on kindlaks tehtud, et Eesti suurematest pankadest oleks K.R.l laenu saamine temale vajalikus mahus välistatud - nii Hansapangal kui Ühispangal on tingimuseks, et igakuise tagasimakse suurus ei tohi ületada 40% laenusaaja netopalgast. K.R. netopalk oli ca 12 500 krooni, 40% sellest on 5000 krooni ning Hansapanga laenu tasumiseks on igakuine makse ca 4000 krooni. Seega olnuks K.R.l võimalik võtta pangast laenu ca 1000 krooni kuus. Prokuröride distsiplinaarkomisjoni istungil 8.aprillil 2005 on K.R. nõustunud, et krediidiasutusest ta laenu poleks saanud (tl. 33). Arvestades eeltoodut ja ka asjaolu, et Martin Soni Investments OÜ on kaebajale andud laenu tagatiseta, on vaidlustatud käskkirjas õigesti leitud, et K.R. on saanud Martin Soni Investments OÜ-lt laenu tavapärastest laenutingimustest oluliselt soodsamatel tingimustel. Martin Soni Investments OÜ põhikirja kohaselt on osaühingu miinimumkapitali suuruseks 40 000 krooni ja maksimumkapitali suurus on 160 000 krooni ning osaühingu tegevusaladeks on investeerimisalane tegevus ja maksukonsultatsioonid (tl.72-73). Seega on vaidlustatud käskkirjas õigesti leitud, et Martin Soni Investments OÜ põhikirjaliseks tegevuseks ei ole laenude andmine. Kohtule esitatud Martin Soni Investments OÜ 2003.aasta majandusaasta aruandes on märgitud, et ettevõtte müügitulu moodustab kinnisvara vahendusteenuste ja omatoodetud põllumajandussaaduste müük Eesti Vabariigis. Seega on vaidlustatud käskkirjas õigesti leitud, et Martin Soni Investments OÜ ei tegutsenud oma põhikirjas näidatud tegevusaladel. Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodud asjaolusid arvestades pidi prokuröriabikonkursi edukalt läbinud kõrgharidusega jurist K.R. vähemalt kahtlustama, et laenu võtmine tavapärastest laenutingimustest oluliselt soodsamatel tingimustel äriühingult, mille põhikirjaliseks tegevuseks ei ole laenu andmine ja mis ei tegutse oma põhikirjas näidatud tegevusaladel, võib anda aluse kahtlustada, et soodustuse saamine on seotud prokuröriks olemisega, seega võib kahjustada prokuröriameti ja prokuratuuri mainet. Seetõttu oleks kaebaja pidanud sellisest laenu võtmisest hoiduma. Kaebaja ei ole ka vältimaks ametieetika nõuete rikkumist pöördunud nõu saamiseks otsese ülemuse või vanema kolleegi poole, nagu soovitab prokuröride eetikakoodeksi § 7 lg
4. Eeltoodut arvestades on vaidlustatud käskkirjas õigesti leitud, et kaebaja on pannud toime ATS § 84 p-s 3 sätestatud süülise teo, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Vaidlustatud käskkirjas on ka leitud, et toimepandud süüline tegu diskrediteerib ametnikku ja 5 ametiasutust. Eespool viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi
5. novembri 2003 kohtuotsuses nr. 3-3-1-70-03 on leitud, et diskrediteerimisega ATS § 84 p 3 sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Käesolevas asjas ei ole pooled esitanud asjaolusid, mis osutaksid prokuröri ja prokuratuuri diskrediteerimisele ega tõendanud, et prokuröri ja prokuratuuri maine tegelikult ja oluliselt langes K.R. väidetava süüteo tõttu. Ka 15.märtsi 2005 distsiplinaarsüüdistuses (tl.38-39) ja prokuröride distsiplinaarkomisjoni 12.04.2005 otsuses nr RP-3-7/05/840 (tl.28-30), millega on tunnistatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi K.R. süüdi distsiplinaarsüüteo toimepanemises ATS § 84 p 3 järgi ja tehtud riigi peaprokurörile ettepanek karistada K.R.t distsiplinaarkorras ProkS § 31 lg 2 p 1 järgi noomitusega, ei ole leitud, et K.R. süütegu diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust. Nimetatud dokumentides on leitud, et see võib kahjustada prokuröri professiooni ja prokuratuuri mainet. Eeltoodut arvestades on vaidlustatud käskkiri põhjendamata ja õigusvastane osas, milles on leitud, et K.R.le süüks pandud tegu diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust. Kuna nimetatud asjaolu on käskkirjast nähtuvalt mõjutanud karistuse mõistmist, kuulub vaidlustatud käskkiri tühistamisele. Lisaks leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri ei vasta HMS § 55 lg-le 1, mille kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Käskkirjas on märgitud, et K.R. poolt laenu võtmine Martin Soni Investments OÜ-lt tavapärastest laenutingimustest oluliselt soodsamatel tingimustel on hinnatav tegevusena, mis võib kahjustada prokuröri professiooni ja prokuröri mainet. Samas on käskkirjas leitud et K.R. süüline tegu diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust. Seega jääb käskkirjas tegelikult ebaselgeks, kas K.R.le süüks pandud tegu diskrediteerib ehk kahjustab ametnikku ja ametiasutust, käesoleval juhul prokuröri ja prokuratuuri mainet või võib kahjustada prokuröri ja prokuratuuri mainet. Kaebaja taotleb vastustajalt õigusabikulude 5900 krooni väljamõistmist. Õigusabikulude väljamõistmiseks esitas kaebaja kohtule kohtukulude nimekirja ja OÜ Viruvärava Advokaadibüroo sularaha arve nr 17.

§ 92lg.

1 sätestab, et kohtukulud kannab pool, kelle kahjuks tehti kohtuotsus. § 93 lg. 1 järgi mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Paragrahvide 83 p. 2 ja 85 p. 3 järgi on kohtukuludeks ka õigusabikulud. § 87 lg. 1 loeb õigusabikuludeks asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulud. Lõige 2 sätestab, et kohus võib asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Riigikohtu halduskolleegium asus

1. aprilli
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-19-01 seisukohale, et kuigi seadus ei näe selgesõnaliselt ette võimalust jätta õigusabikulud välja mõistmata poolelt, kelle kahjuks tehti kohtuotsus, tuleneb põhjendamatult suurte kohtukulude vähendamise võimalusest halduskohtu õigus jätta välja mõistmata kohtukulud, mis on tervikuna põhjendamatud, s.o kulud, 6 mis pole üldse vajalikud. Kohus leiab, et kaebaja kõrgharidusega juristina ja olles avalikus teenistuses Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abina peab tundma avalikku teenistust reguleerivaid õigusakte ja kohtumenetlust piisavalt hästi selleks, et ise kaitsta oma õigusi kohtus. Seega puudus kaebajal vajadus teha kulutusi õigusabile. Eeltoodut arvestades ei ole õigusabikulude kaebaja kasuks väljamõistmine põhjendatud ja kaebaja õigusabikulude väljamõistmise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Aili Maasik Kohtunik 7