KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Olev Mihkelson, liikmed Sirje Aitsen ja Anne Palmiste Otsuse avalikult 10.11.2006 Jõhvi teatavakstegemise aeg ja koht

§ 272mõttes.

Samuti ei ole koostatud lepingut

§ 273mõttes.

Korter omandati ühiste jõupingutustega. II. Linnakohtu otsus ja selle põhjendused Narva Linnakohtu 04.11.2005 otsusega rahuldati hagi tervikuna. Kohus mõistis XXXlt XXXXXX kasuks välja 53 500 krooni. Kohtukuludena mõistis kohus XXXlt XXXXXX kasuks välja 6544,45 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus, et 15.02.2001 sõlmiti korteri ostumüügileping, mille kohaselt hageja ja kostja ostsid võrdelistes mõttelistes osades 3-toalise korteri. Lepinguobjekt müüdi ostjatele 107 000 krooni eest. Hageja tõendas, et ta tasus müüjale 107 000 krooni pangaülekandega. Kostjal rahalisi vahendeid ei olnud. Seda asjaolu kostja tunnistas ja ta ei vaidlusta hageja väidet. 2

§ 272lg.1 mõttes.

15.02.2001 andis hageja kostjale viimase omandisse 3-toalise korteri ½ mõttelist osa ning tasus kostja eest müüjale 53500 krooni (107 000:2). Seda tõendavad korteri ostu-müügileping, Ida-Viru Maakonna hooneregistri tunnistused ja hageja pangakonto väljavõte (t.l.5-8, 9-12). Laenuleping on tõendatud ka kostja seletustega, mille kohaselt tema tegi hagejale ettepaneku täita kostjal lasuvad raha (asjade) tagastamise kohustused. Kuid tema pakutud variandid ei sobinud hagejale. Kostja ei vaidlustanud laenulepingut

§ 276alusel.

Kostja ei tõendanud, et tegelikult ei saanud ta laenuandjalt raha või asju või sai neid lepingus märgitust vähem. Kostja väitis kohtuistungil, et korter osteti ühise raha eest, sest tema osales oma tööga hageja äris. Nimetatud väide ei ole millegagi tõendatud. Hageja ja kostja tutvusid 2000 juulikuus. Kostja seletuste kohaselt ta ei töötanud sel ajal, olles üliõpilane ta sissetulekut ei omanud. Hageja on kandnud kostja arvele raha sõidupileti ostmiseks Rootsi kolmel korral. Kostjal rahalised vahendid selleks puudusid. Kostja ei ole tõendanud, et tal oli raha korteri ostmiseks. Kostja on kohustatud

§ 477lg.1 ja 3 alusel hüvitama hagejale 53 500 krooni.

Kohtukulude osas pidas kohus põhjendatud kohtukuludeks 6544,45 krooni, millest 2675 krooni tuli välja mõista õigusabi eest. III. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused ning vastus kaebusele Apellant (kostja) XXX palub kaebuses tühistada linnakohtu otsus ja teha uus otsus. Kaebuse kohaselt on kohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi ja oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Kohtuotsuse kirjeldav osa sisaldab ebatäpsusi, ebatäpselt on toodud ka õiguslik alus.

1. Apellant ei nõustu kohtuotsuse põhjendusega, et kostja nõustus hageja väitega, mille kohaselt viimane kandis raha summas 107 000 krooni müüjale ja hageja andis kostjale laenu. Esimese astme kohtus kostja väitis, et pooltel oli ühine äri. Hageja ei oleks saanud üksi korterit osta. Kostjaga tutvumise ajal oli hageja töötu. Raha kootud asjade ostmiseks oli osalt hageja ja osalt kostja oma. Raha pooled ei jaganud, sest neil oli korteri ostmise plaan. Seepärast pandi raha hageja arvele, osa hoidsid pooled sularahana (maakohtu t.l.50). Ainus dokumentaalne tõend, millele hageja viitab, väites, et ta on kostjale võlgu andnud, on hageja pangakonto väljavõte (maakohtu t.l.12), kust nähtub ülekanne müüjale summas 96 000 krooni.
2. Apellant ei nõustu kohtuotsuse põhjendustega, kus kohus tuvastas laenulepingu olemasolu poolte vahel ning asjaolu, et hageja tasus kostja eest müüjale 53 500 krooni ja andis kostja omandusse ½ mõttelist osa 3-toalisest korterist. Vastavalt 15.02.2001 ostu-müügilepingule ei ole hageja midagi kostja omandisse üle andnud ja ei oleks saanud seda ka teha. Lepingu järgi olid nii hageja kui kostja korteri ostjateks. Lepingu p.2.1 järgi müüja müüs tervikuna ja ostjad omandasid korteri võrdsetes osades. Lepingu 3.osas on märgitud, et lepinguobjekt on müüdud ostjatele 107 000 krooni eest, millise summa on tasunud ostjad müüjale täielikult enne lepingu sõlmimist. Lepingu p.5.1 järgi loeti korteri müügi leping sõlmituks ning omandiõigus lepinguobjektile läks üle lepingu allkirjastamisest ja notariaalsest tõestamisest. Sellest tuleneb, et omand anti müüja poolt ostjatele, s.o. X poolt hagejale ja kostjale. Laenulepingu sõlmimine on võimalik ainult poolte vaba tahte olemasolul. Hageja ja kostja ei ole sõlminud

§ 272lg.3 vastavat laenulepingut.

Kostjal puudus kohustus vaidlustada laenulepingut

§ 272sätestatud korras, sest sellist lepingut ei ole sõlmitud.

1. Kohus esitas ebaõigesti kostja seletusi, osundades, et poolte vahel laenulepingu sõlmimine on tõendatud kohtuistungil antud kostja seletustega, mille kohaselt kostja tegi hagejale ettepaneku täita kostjal lasuvad raha (asjade) tasumise kohustused.
2. Kohus jättis analüüsimata tunnistaja ütlused, rikkudes sellega TsMS § 231 lg.
3. 3

§ 477lg.1 kohaldamine kohtu poolt on ebaõige.

Hagi õiguslikuks aluseks oli viide laenulepingule poolte vahel.

§ 477lg.1 kohaldamine eeldab lepinguväliste kohustuste olemasolu. Kohtu seesugune tegevus ei vasta ka Ts

MS § 229 lg.2, sest nõuet alusetu omandamise kohta ei ole esitatud.

1. Materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normide rikkumise tõttu on kohus jätnud kohtukulud kostja kanda. Kohus on rikkunud TsMS § 60 lg.1 ja 61 lg.1 p.
2. Vastustaja XXXXXX vaidles vastuses kaebusele vastu. Kostja tunnistas, et korteri eest tasus summas 107 000 krooni hageja. (t.l.63-64). Hageja ei ole kunagi nõustunud väitega, et pool ostusummast kuulus kostjale, sest pooltel oli ühine majapidamine ja kostja osales hageja äris. Kostja ei ole tõendanud neid asjaolusid, millele põhinevad tema vastuväited hagile. Tunnistaja ei teatanud kohtule asjaolusid, mis asjas tähtsust omaksid. IV. Ringkonnakohtu istungil Ringkonnakohtu istungil jäid apellandi esindaja kaebuses ja vastustaja esindaja vastuses toodud seisukohtadele. Apellandi esindaja loobus vastustaja isikliku kohtuistungil osalemise taotlusest. V. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid esimese astme kohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada. Linnakohus on hagi rahuldamisel üheaegselt tuginenud nii lepingulisele alusele kui ka lepinguvälisele alusele (

§ 477lg.3).

Ringkonnakohus on seisukohal, et hagi rahuldamisel ei ole võimalik kohaldada üheaegselt nii lepingust tulenevat kohustust kui ka lepinguvälist alust hagi rahuldamiseks. Samas ei ole tegemist hagi piiride ületamisega TsMS § 229 lg.1 mõttes, sest kohus ei ole seotud poolte poolt antud õigusliku hinnanguga hagis toodud asjaoludele. Poolte vahel puudub vaidlus, et 15.02.2001 ostsid hageja ja kostja 3-toalise korteri vallasvarana Narvas Vestervalli 2-18 107 000 krooni eest, mille eest maksis hageja müüjale kahes osas: 96 000 krooni ülekandega müüja arvele ja 11 000 krooni sularahas. Vaidlust ei ole ka selles, et vastavalt korteri ostu-müügilepingule olid mõlemad (nii hageja kui ka kostja) ostjateks ja omandasid korteri võrdsetes mõttelistes osades ning korter osteti eesmärgiga muretseda eluase tulevase perekonna tarbeks, mida hageja ja kostja kavatsesid luua. Hageja on hagi alusena viidanud laenulepingu sõlmimisele ja laenulepingust tulenevale kostja kohustusele tasuda hagejale ½ korteri ostusummast summas 53 500 krooni. Kostja eitab laenulepingu olemasolu, põhjendades seda sellega, et enne korteri omandamist oli pooltel ühine majapidamine, korter osteti ühisest äritegevusest saadud tulu eest ja hageja ise tegi kostjale ettepaneku vormistada korter kaasomandisse. TsMS § 91 lg.1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 272

lg.1 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse või operatiivsesse haldusesse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga 4

§ 477

asjaolud, kuid lisaks

§ 477

lg.1 kuulub kohaldamisele ka

§ 477lg.6, so.

isik, kes on ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta säästnud vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult säästetu tagastama. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on kostja, kes omandas õigusliku aluseta ½ mõttelist osa korterist, säästnud vara hageja arvel omandatud korteri ½ mõttelise osa maksumuse ulatuses (53 500 krooni), kes tasus üksi kogu korteri maksumuse (107 000 krooni). Vastuseks kaebuse väidetele, et kohus jättis analüüsimata tunnistaja J.U. ütlused, märgib ringkonnakohus, et linnakohus on tõesti rikkunud antud juhul TsMS § 231 lg.4 ning ei ole otsuses põhjendanud, miks ei ole kohus tunnistaja J.U. ütlusi otsuse tegemisel arvestanud. Samas lähtudes sellest, et tunnistaja J.U. ütlused käsitlesid ainult sõlmimata jäänud vahetuslepinguga seonduvat ning antud juhul ei oma need asjaolud käesoleva vaidlusega otsest puutumust, ei pea ringkonnakohus nimetatud protsessiõiguse normi rikkumist sedavõrd oluliseks, et sel alusel otsust tühistada. Väär on apellandi seisukoht, et kohus on jätnud arvestamata kostja seletused korteri omandamise asjaolude kohta. Antud juhul on kohus teinud kostja seletustest järelduse, mis ei lange kokku apellandi (kostja) järeldustega. Apellant on apellatsioonkaebuses vaidlustanud kohtukulude ja sealhulgas õigusabikulude väljamõistmise, leides, et kohus on kohaldanud ebaõigesti TsMS § 61 lg.1 p.1. Ringkonnakohus leiab, et kaebus on ka selles osas põhjendamatu ja linnakohus on kohtukulude osas teinud põhjendatud otsuse. TsMS § 61 lg.1 p.1 järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale. 5