KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 02. veebruar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-1073 Haldusasi N.K.’i kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniam

§ 12lg 3/.

2. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri N.K.’ile ning Kodakondsus- ja Migratsiooniametile. RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul määruse ärakirja määruskaebuse esitajale 1 kättetoimetamisest arvates /

§ 12lg 3, § 47 lg 2 ja 3/.

ASJAOLUD:

1. 03.10.2006 määruses, millega kohus võttis N.K.i kaebuse menetlusse, märkis kohus, et kohtuistungi määramine ei ole mõeldav enne, kui on lahendatud kaebuse tähtaegsuse küsimus. Kohus nõudis Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt (edaspidi – KMA) kirjalikku arvamust kaebuse esitamise tähtaja kohta koos asjassepuutuvate dokumentidega (sh kõik otsused, millega on nimetatud ajavahemikul keeldutud N.K.’ile alalise elamisloa andmisest).
2. KMA vastusest nähtusid järgmised olulised asjaolud: N.K. taotles 02.06.1994 tähtajalist elamisluba ja Vabariigi Valitsuse otsusel väljastati talle vastav elamisluba kehtivusajaga 02.06.1996-02.06.2001; 13.07.1998 taotles N.K. alalist elamisluba, kuid KMA 21.07.1998 otsusega nr 42C/980001 jäeti N.K.i taotlus menetlusse võtmata. Kaebaja seda otsust ei vaidlustanud; 06.12.1999 esitas N.K. taotluse Eesti kodaniku passi saamiseks ja 09.12.1999 väljastati talle nimetatud pass kui sünnijärgsele Eesti kodanikule; 1 09.01.2001 esitas N.K. sooviavalduse Eesti kodakondsusest vabastamiseks seoses Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse saamisega ning Vabariigi Valitsuse 18.04.2001 korraldusega nr 251-k vabastati ta Eesti kodakondsusest; 04.05.2001 taotles N.K. tähtajalist elamisluba ja see anti talle siseministri 19.07.2001 käskkirjaga nr 313 kehtivusajaga 19.07.2001-18.07.2006; 10.02.2005 taotles N.K. taas alalist elamisluba, kuid Vabariigi Valitsuse 18.08.2005 korraldusega nr 536 keelduti talle alalise elamisloa andmisest. KMA väiteil keeldumist ei vaidlustatud; 02.06.2006 esitas N.K. taotluse pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks ja taotlus rahuldati KMS 06.07.2006 otsusega.
3. KMA leidis, et kuna otsused N.K.ile alalise elamisloa andmisest keeldumise kohta on tehtud 21.07.1998 ja 18.08.2005, siis

§ 9lg 4 kohaselt on N.K.i nõue kahju hüvitamiseks tähtaegne.

Selle järelduse tegemisel on KMA arvestanud asjaolu, et kaebaja väiteil alalise elamisloa andmisest keeldumine on põhjustanud tema tervise olulise halvenemise ja

1. a, peale järjekordset keeldumist, sai kaebaja infarkti, mille tulemusena on ta nüüd invaliid.
2. 08.12.2006 määruses märkis kohus järgmist: „
3. Arvestades asjaolu, et N.K. taotleb kahju hüvitamist, mis on põhjustatud talle nimelt alalise elamisloa andmisest keeldumisega, N.K. taotles alalist elamisluba esmakordselt alles 13.07.1998 ja KMA 21.07.1998 otsusega nr 42C/980001 jäeti N.K.i taotlus menetlusse võtmata, siis ei oma kaebaja väited enne nimetatud otsuse tegemist aset leidnud sündmuste kohta käesoleva kaebuse seisukohalt mitte mingisugust tähendust. Isegi juhul, kui kaebajale oleks
4. a või
5. a keeldutud alalise elamisloa andmisest, on käesolevaks ajaks möödunud nii kahju tekitamise ajal kehtinud kui ka praegu kehtiv hagi aegumise üldine tähtaeg 10 aastat (haldusakti andmisest), mida ei ole võimalik ennistada. Seega puuduks kaebajal võimalus sellega tekitatud kahju hüvitamist nõuda (kaebus on kohtule postitatud 10.11.2005). Mis puutub teistkordsesse keeldumisse N.K.ile alalise elamisloa andmisest, siis see leidis aset alles
6. a. (ei saanud põhjustada kaebaja infarkti
7. a jms) ja vastava otsuse tegi mitte KMA, vaid Vabariigi Valitsus oma 18.08.2005 korraldusega nr
8. Käesolev kaebus ei ole esitatud aga valitsuse toimingute või otsustega tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus on asunud küll seisukohale, et ei ole välistatud, et kahju hüvitamise nõue on esitatud ebaõige vastustaja vastu, kuna 18.08.2005 keelduti kaebajale alalise elamisloa andmisest Vabariigi Valitsuse korraldusega, kuid kohus kahtleb tõsiselt eksimuses vastustaja osas, ja seda järgmisel põhjusel. KMA on väitnud ebaõigesti, et N.K. ei ole viimatinimetatud otsust vaidlustanud. N. K. esitas 06.09.2005 Tallinna halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 18.08.2005 korralduse nr 536 tühistamiseks. Tallinna halduskohtu
9. märtsi 2006 otsusega haldusasjas nr 3-05-736 jäeti tema kaebus täielikult rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et kaevatud Vabariigi Valitsuse 18.08.2005 korraldus nr 536 on õiguspärane haldusakt, mis ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Nõudeõigus kahju hüvitamiseks on vaid isikul, kelle õigusi on rikutud. Sellest tulenevalt ei saa N.K. pidada silmas, et talle võib olla kahju tekkinud valitsuse (õiguspärase) tegevuse tagajärjel. Samuti ei saa olla tegemist KMA poolse alalise elamisloa andmisest keeldumisega
10. a, kuna nimetatud aastal taotles N.K. tähtajalist elamisluba ja see talle ka anti siseministri otsusel. KMA ei ole nimetatud aastal keeldunud kaebajale alalise elamisloa andmisest. Neil asjaoludel ja kaebuse sisust tulenevalt käsitleb kohus haldusaktina, millega kaebajale on väidetavalt tekitatud moraalset kahju 25 000 krooni ja materiaalset (varalise) kahju 75 000 krooni ulatuses, KMA 21.07.1998 otsust nr 42C/
12. 01.01.
13. a jõustunud riigivastutuse seaduse (edaspidi – RVS) § 31 lg 2 kohaselt enne selle seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks võib kaebuse esitada enne selle seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja (hagi 2 aegumise tähtaeg 10 aastat) jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul RVS jõustumisest arvates (st kuni
14. jaanuarini 2005). RVS § 17 lg 3 järgi tuleb kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Ka

§ 9

lg 4 kohaselt kaebus haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui 10 aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kahju hüvitamise kaebuse on N.K. kohtule postitatud 10.11.

1. Seega käesoleval juhul ei ole vaieldav, et hagi aegumise üldine tähtaeg 10 aastat haldusakti andmisest (21.07.1998) ei ole möödunud. Küll on aga enam kui problemaatiline 3aastasest tähtajast kinnipidamine kaebaja poolt, kuna kaebaja ei ole märkinud, millal ta kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai. Samas, arvestades ülalviidatud sätteid, ei saa N.K. taotleda kahju hüvitamist perioodi eest enne 01.01.
2. a, kuna tema kaebus enne RVS jõustumist tekitatud kahju hüvitamise eest on esitatud pärast
3. jaanuarini
4. See oleks võimalik vaid juhul, kui kohus rahuldab N.K. kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse, eeldusel et kaebaja esitab sellekohase põhjendatud taotluse. Kui lähtuda aga asjaolust, et kaebaja sai teada kahjust ja selle põhjustanud isikust seoses 06.02.2002 läbipõetud infarktiga ja 22.02.2002 talle tehtud operatsiooniga, siis ka sel juhul oleks 3aastane kohtusse pöördumise tähtaeg möödalastud, kuna kohtusse on kaebaja pöördunud ligi kolmveerand aastat hiljem kui täitus 3 aastat neist sündmustest. Seega kohus ei saa nõustuda KMA seisukohaga, et kaebus on vaieldamatult esitatud

§ 9lg-s 4 sätestatud tähtajal.

KMA peab täiendavalt selgitama oma seisukohti, miks ja millest lähtudes ta peab kaebust tähtaegseks. 6. Eeltoodu alusel, kuna varem ei ole tähtaja küsimus sellisel kujul tõusetunud, teeb halduskohus N.K.ile ettepaneku taotleda kaebuse esitamiseks möödalastud tähtaja ennistamist. Selleks tuleb esitada ja tõendada mõjuvad põhjused, mis takistasid kohtusse õigeaegselt pöördumist.

§ 15

lg 3 kohaselt on kaebuse esitaja kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Samuti tuleb kohtule teatada, millal konkreetselt kaebaja sai teada, et KMA on talle kahju tekitanud, ning kas kohus on õigesti tõlgendanud kaebaja tahet (vastustaja on KMA, kahju on põhjustatud KMA poolt 21.07.1998 otsusega nr 42C/980001, millega jäeti N.K.i taotlus alalise elamisloa saamiseks menetlusse võtmata).“

1. 20.12.2006 sai kohus N.K.ilt kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. N.K. leiab, et tegelikult aegumist veel ei ole järgmistel asjaoludel.
2. a alalise elamisloa andmisest keeldumisega on kaebajale tekitatud kahju: tema tervis on halvenenud, tal on olnud infarkt, insult
3. a ja uue infarkti oht, samuti ka teised haigused. Seetõttu esines stress ja südamehäired. 07.09.2004 määrati kaebajale invaliidsus ja 16.09.2004 hooldajad. Kaebajal oli
4. a septembris südame ja veresoonkonna operatsioon, teine operatsioon on määratud
5. a jaanuariks. Arvestades seda, et kaebaja on invaliid alates 07.09.2004, tuleb tervise kahju arvestada alates sellest päevast. Kaebus kohtule on esitatud 20.11.2005, seega pole 3 aastat veel möödunud. Kui kohus leiab, et tähtaeg on möödunud, siis palub kaebaja see ennistada.
6. 27.12.2006 täiendavas seletuses KMA nõustus Tallinna Halduskohtu seisukohaga, et N.K. saab KMA suhtes vaidlustada vaid 21.07.1998 otsust.

§ 9

lg 4 tulenev maksimaalne kahjuhüvitamisnõude 10-aastane vaidlustamistähtaeg ei ole 10.11.2005 esitatud kaebuse puhul küll möödunud, samas on oluline välja selgitada, miks ei ole kaebuse esitaja varem vastavat kaebust esitanud. RVS kui ka

tähenduses on oluline välja selgitada, millal isik kahjust teada sai või pidi teada saama. Kaebaja selgituste kohaselt põhjustas väidetavalt alalise elamisloa andmine 2002. veebruarikuus infarkti, seega võib järeldada, et sellest hetkest sai isik teada kahju tekkimisest, kuid sellisel juhul ei ole 10.11.2005 esitatud kaebuse puhul täidetud

§ 9

lg 4 3 sätestatud nõue - kaebuse haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Eeltoodut arvestades on KMA seisukohal, et kaebus kahjuhüvitamiseks ei ole esitatud tähtaegselt. Kuna käesoleval hetkel ei ole KMA-le teada, kas N.K. on esitanud kohtu soovituste kohaselt taotluse kaebetähtaja ennistamiseks või mitte, ning juhul kui on esitanud, siis millistel mõjuvatel põhjustel, siis lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 12lg-st 3 palub KMA lõpetada haldusasja menetlus seoses kaebetähtaja rikkumisega.

1. 09.01.2007 määruses märkis kohus, et 27.12.2006 KMA taotlus haldusasja menetluse lõpetamiseks seoses kaebetähtaja rikkumisega on olnud ennatlik, kuna kaebaja selgitas kahjust teadasaamise aega ja võttis vastu kohtu ettepaneku esitada kohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus enne kui KMA andis oma 27.12.2006 seisukoha. Kohus andis KMA-le kaebaja väidete kohta kahjust teadasaamise aja (kaebuse tähtaegsuse) osas oma lõpliku seisukoha avaldamiseks ning tähtaja ennistamise taotluse kohta arvamuse andmiseks täiendava tähtaja. Samas kohus leidis, et ehkki N.K. ei ole oma taotluses otsesõnu toonud välja tähtaja ennistamise mõjuvaid põhjusi, saab kohus taotluse sisust seda tõlgendades teha järelduse, et kaebuse esitamisega viibimine on olnud seotud tema tervisliku seisundiga.
2. 16.01.2007 täiendavas seletuses leiab KMA, et kahjust teadasaamise ajaks ei ole põhjendatud lugeda hetke, mil isiku suhtes on tehtud arstliku ekspertiisi otsus tema puude astme kohta. KMA hinnangul on olulisem isiku enda arvamus selle kohta, millal talle on kahju tekkinud, mitte asjaolu, millal ametiasutus või kolmas isik tuvastab kaebaja suhtes töövõimetuse vms, mida võiks kahjuna käsitleda. KMA jääb ka 20.12.2006 kohtule esitatud seisukoha ja põhjenduste juurde. Samuti leiab KMA, et kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamisel peab tähtaja möödalaskmise mõjuvate põhjuste hindamisel arvestama, millal leidis aset takistus protsessitoimingu tegemiseks ning kas vaatamata esinenud takistusele oleks olnud võimalik see toiming tähtaegselt sooritada. KMA on seisukohal, et antud juhul ei leia asja materjalidega kinnitust, et kaebajal puudus kahjust teadasaamisest kuni antud kaebuse esitamise hetkeni võimalus kaebus esitada. KMA hinnangul ei selgu kaebaja selgitustest ega esitatud tõenditest, et tal oleks olnud võimatu esitada kaebus varem, kui ta seda tegi. KMA on seisukohal, et N.K.’i esitatud põhjendused ei ole mõjuvad, mis tingiks kaebetähtaja ennistamise. KMA palub lugeda N.K. kaebetähtaega rikkunuks, mitte rahuldada tema kaebetähtaja ennistamise taotlust ning lõpetada asjas menetlus. KOHUS LEIAB:
3. Vastavalt

§ 12

lg-le 3 kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste menetlusosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Kui halduskohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja taotlust tähtaja ennistamiseks ei ole esitatud, samuti juhul, kui halduskohus jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetab ta määrusega asja menetluse. 2. Kohus, selgitanud välja menetlusosaliste seisukohad ning uurinud asjas kogutud kirjalikke materjale, on seisukohal, et kaebus on esitatud kohtule tähtaja olulise rikkumisega, kaebuse esitaja taotlus möödalastud tähtaja ennistamiseks on alusetu ja ei kuulu rahuldamisele, mistõttu käesoleva haldusasja menetlus tuleb

§ 12lg 3 alusel lõpetada.

Alljärgnevalt kohus põhjendab eelnimetatud seisukohta. 3. RVS § 31 lg 2 kohaselt enne selle seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks võib kaebuse esitada enne selle seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja (hagi aegumise tähtaeg 10 aastat) jooksul, kuid mitte hiljem kui 4 kolme aasta jooksul RVS jõustumisest arvates (st kuni 01.01.2005). RVS § 17 lg 3 järgi tuleb kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Ka

§ 9

lg 4 kohaselt kaebus haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui 10 aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates.

1. Kõigepealt käsitleb kohus N.K.’ile kahju tekkimisest ja kahju tekitavatest asjaoludest teadasaamist ja kaebuse esitamise tähtajast kinnipidamist. Käesolevas asjas toimuva kohtumenetluse kestel on N.K. avaldanud järjepidevalt, et kahju temale on tekitanud KMA ja seda just seoses alalise elamisloa andmisest keeldumisega. N.K. on taotlenud alalist elamisluba kahel korral – esmakordselt 13.07.1998 ja teistkordselt 10.02.
2. Esmakordse alalise elamisloa taotlus jäeti menetlusse võtmata KMA 21.07.1998 otsusega nr 42C/980001, teise alalise elamisloa väljastamise taotluse jättis rahuldamata aga Vabariigi Valitsus oma 18.08.2005 korraldusega nr
3. Kaebaja on rõhutanud, et soovib kahju väljamõistmist just KMA-lt ja mitte Vabariigi Valitsuselt.
4. 08.12.2006 määruses küsis kohus kaebaja kinnitust sellele, kas kohus õigesti mõistnud kaebaja arusaama kahju tekkimise asjaoludest. Nimelt teatas kohus kaebajale, et vastata tuleb „kas kohus on õigesti tõlgendanud kaebaja tahet (vastustaja on KMA, kahju on põhjustatud KMA poolt 21.07.1998 otsusega nr 42C/980001, millega jäeti N.K.i taotlus alalise elamisloa saamiseks menetlusse võtmata).“ N.K. ei ole oma vastuses 08.12.2006 määrusele teatanud vastupidist, seega saab kohus lähtuda sellest, et 08.12.2006 määruses kohtu poolt sõnastatud kaebaja tahe vastab ka kaebaja tegelikult tahtele. Seda ei väära kohtu arvates ka 20.12.2006 kaebuse tähtaja ennistamise taotluses olev viide
5. a alalise elamisloa väljastamisest keeldumise otsustusele, mida tähistab lause „Vabariigi Valitsuse Komisjon on mulle keelanud 2005.a.“. Seda põhjusel, et osundatud taotluse
6. punkti viimases lõigus on N.K. sõnaselgelt teatanud, et „Küsimus on lahendatud Valitsuse poolt, mitte KMA poolt, kes on siiamaani ekslikul seisukohal. Seetõttu on minu tervis halvenenud. Ning ma leia, et KMA on mulle tekitanud moraalse ja materiaalse kahju“. Sellisest seisukohast järeldab kohus üheselt, et kaebaja seisukoha järgi on talle tekitanud kahju üksnes KMA. Kuna ainsa keeldumisotsustuse kaebajale alalise elamisloa andmisest on KMA teinud 21.07.1998, siis saab käesolevas haldusasjas analüüsida kaebuse tähtaegsuse väljaselgitamisel vaid üksnes selle otsusega tekkinud väidetavast kahjust teadasaamist ja teada saama pidamist.
7. 20.12.2006 kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluses on N.K. leidnud, et tervisekahju tuleb arvestada alates 07.09.2004., millisest ajast on talle määratud invaliidsus ning et seetõttu ei olnud 3-aastane kaebetähtaeg kaebuse esitamise ajaks möödunud. Arstliku ekspertiisi otsuse nr 141769 kohaselt on 07.09.2004 määratud N.K.’ile raske astmega puue. Kohus on seisukohal, et kaebajale puude astme määramise aega ei saa lugeda ajaks, mil ta sai või pidi saama kahjust teada. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2
8. lõike kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle. Seega on puue seisund, mis vastavalt sama seaduse §-le 22 lg 1 arstliku ekspertiisi komisjoni või ekspertarsti poolt üksnes fikseeritakse. Arstliku ekspertiisi otsus ei tekita puuet ega muuda seda inimesele endale tajutavaks, puude määramisele aluseks olev seisund on inimesele endale teada ja tajutav sõltumatult arstliku ekspertiisi olemasolust.
9. Arstliku ekspertiisi otsuse nr 141769 sisulisest põhjendusest puude määramise aluseks oleva tervisekahjustuse tekkimise ega ilmnemise aeg ei nähtu. Perearst Taimi Laur 16.11.2005 tõendist Tallinna Halduskohtule nähtub, et N.K. põeb rasket südame-veresoonkonna haigust, mis on tüsistunud südamelihase infarktiga. Ka osundatud arstitõendist ei nähtu tõendis nimetatud 5 tervisehäirete tekkimise ega ilmnemise aeg. 20.12.2006 taotluses on kaebaja teatanud, et talle on tekitatud alalise elamisloa andmisest keeldumisega kahju, tema tervis on halvenenud, on olnud infarkt, insult
10. aastal ja uue infarkti oht, samuti ka teised haigused. Selle tõttu esinesid tal stress ja südamehäired, tal on kahjulik närveerida. Kaebaja on kohtule teatanud, et infarkt oli tal 06.02.2002 ning operatsioon 22.02.
11. Ka 05.01.2006 a erikaebuses Tallinna Ringkonnakohtule on N.K. avaldanud, et soovib kahju hüvitamist tervise kahjustamise eest
12. aastal (infarkt, insult, operatsioon jne). Seega on ainus kohtule selgunud terviserikete avaldumise aeg
13. aasta veebruar. Kuna stressi, südamehäirete ja teiste väidetavate haiguste tegelikku tekkimis- ja avaldumisaega ei ole kohtule teada, tulebki väidetavast tervisekahjust teada saamise ajaks pidada hiljemalt
14. aasta veebruari, mil kaebajal oli infarkt ning toimus operatsioon, mida ta ise peab alalise elamisloa andmisest keeldumise tagajärgedeks.
15. Arvestades asjaolusid, et väidetavat kahju tekitavaks aktiks on käesolevas asjas KMA 21.07.1998 keeldumisotsus ja tervisekahjust teada saamise ajaks tuleb lugeda
16. veebruari ning kaebus on kohtule postitatud 10.11.2005, ei olnud kaebuse postitamise ajaks möödunud kahjust teadasaamisest üldine 10-aastane hagi aegumise tähtaeg haldusakti andmisest, kuid oli möödunud 3-aastane kaebetähtaeg kahjust ja selle põhjustajast teadasaamisest. Kaebaja on esitanud kaebetähtaja ennistamise taotluse. 9.

§ 12

lg 3 kohaselt rahuldab halduskohus tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamine on põhjendatud kohtu arvates siis, kui objektiivne asjaolu on takistanud isikul tähtaegselt täita protsessitoimingut. Protsessitähtaegade mõjuvatel põhjustel ennistamise osas on Riigikohus 19.01.2001 määruses 33-1-59-00 asunud seisukohale, et mõjuvaks põhjuseks saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Samuti on Riigikohus leidnud, et mõjuva põhjusega võib olla tegemist ka juhul, mil protsessitoimingu õigeaegne sooritamine on küll põhimõtteliselt võimalik, kuid see seaks ohtu inimese tervise. Kohus kontrollib kaebajal tähtaja ennistamiseks mõjuvate põhjuste olemasolu.

1. N.K. ei ole kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluses toonud esile ühtegi niisugust asjaolu, mis oleks teinud talle kogu perioodi veebruar 2002 kuni 10.11.2005 jooksul oma kaebeõiguse tähtaegse realiseerimise võimatuks või seadnuks ohtu tema elu või tervise, st mis oleksid käsitatavad mõjuvate põhjustena kaebuse esitamise tähtaja ületamiseks. Kaebuse esitaja on üksnes avaldanud, et ta arvab, et kaebus on esitatud tähtaegselt ning palunud juhul, kui kohus peaks leidma, et kaebetähtaeg on möödas, see ennistada. Ehkki Riigikohus on haldusasjas nr 3-31-59-00 märkinud, et mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline ning et kohus ei pea analüüsima tähtaja ennistamist otsustades asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud, lähtub kohus siiski eeldusest, et kaebaja on soovinud, et kohus peaks kaebuse ennistamiseks mõjuvaks põhjuseks tema halba tervislikku seisundit. Kohus analüüsib seega, kas N.K.´i tervisliku seisundi tõttu on tal olnud perioodil
2. veebruarist kuni KMA 21.07.1998 otsusega tekitatud kahju hüvitamiseks kaebuse postitamiseni kaebuse esitamine üksnes raskendatud ja/või ebamugav, kuid siiski võimalik või oleks protsessitoimingu õigeaegne sooritamine olnud küll põhimõtteliselt võimalik, kuid see oleks seadnud ohtu tema tervise.
3. Kohtule esitatud perearst Taimi Laur 16.11.2005 tõendist Tallinna Halduskohtule nähtub, et N.K. põeb rasket südame-veresoonkonna haigust, mis on tüsistunud südamelihase infarktiga. N.K. il on vastunäidustatud psüühiline ja füüsiline ülepinge, sest haigusnähud võivad süveneda. Psüühilise ülepinge olukorras on oht südamelihase kordusinfarkti tekkeks. Kuus päeva enne osundatud tõendi väljastamist ehk 10.11.2005 on N.K. postitanud aga kohtule avalduse käesolevas haldusasjas menetluse algatamiseks. Tõendatud ei ole, et perearsti tõendid kirjeldatud 6 tervisekahjustused oleksid tekkinud N.K.’il halduskohtusse kaebusele esitamisele järgnenud kuue päeva jooksul, seega enne kaebuse esitamist N.K.’il tervisehäired puudusid. Kuna N.K.’il olid nii infarkt kui südameoperatsioon juba
4. aastal, siis on perearsti kirjeldatud haigused ja vastunäidustused olnud olemas ilmselgelt juba alates vähemalt
5. aastast. Ometigi ei takistanud selliste tervisekahjustuste olemasolu N.K.´l postitamast halduskohtule kaebust 10.11.2005 ega ole ka takistanud teda järgnevas menetluses isiklikult osalemast - viimase menetlusdokumendi kohtule on N.K. postitanud 17.01.
6. Esindajat ei ole N.K. endale menetlusse soovinud. Seega on ta pidanud võimalikuks ja tal on ka tegelikult olnud võimalik osaleda. Tõendatud ei ole, et sellised võimed tekkisid või taastusid N.K.’il alles 10.11.2005 ning et neid ei olnud tal kogu kaebuse esitamisele eelneva perioodi jooksul alates
7. veebruarist. Seega ei ole asjas tõendatud, et kaebuse mistahes määral varasem esitamine oleks seadnud ohtu N.K.’i tervise. Tervislikust seisundist tulenevalt võis kaebuse varasem esitamine olla mõnevõrra raskendatud ja/või ebamugav, kuid protsessitoimingu õigeaegne või vähemalt varasem sooritamine oleksid olnud põhimõtteliselt võimalikud.
8. Kohus möönab, et tõenäoliselt oli N.K.’il võimatu või vähemalt oli tema elule ja tervisele ohtlik kahju hüvitamise kaebuse esitamine vahetult pärast infarkti ning operatsiooni, kuid asjas ei ole tõendatud, et selline võimetus või oht oleksid möödunud alles 10.11.
9. Sellise võimaluse välistab ka asjaolu, et Vabariigi Valitsuse 18.08.2005 korralduse nr 536 vaidlustamiseks esitas N.K.’il kaebuse Tallinna Halduskohtule juba 06.09.2005 ehk enam kui kaks kuud enne kahju hüvitamise nõude esitamist. Ka haldusasjas nr 3-05-736 osales N.K. isiklikult, muuhulgas viibis ta kohtuistungil. Seega oli N.K. halduskohtumenetluses osalemiseks võimeline ja ta pidas seda enda tervisele ohutuks juba hiljemalt 06.09.
10. Veelgi enam, juba 10.02.2005 ehk pea kaheksa kuud enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist on N.K. taotlenud taas alalist elamisluba, ka selles menetluses on ta osalenud isiklikult. Eeltoodu alusel puudub alus eeldada, et kaebuse esitaja tervislik seisund oli kogu kaebuse esitamise tähtaja jooksul ning ka ajal pärast tähtaja möödumist kuni kaebuse esitamiseni selline, mis takistas kaebuse tähtaegset esitamist või millise toimingu sooritamisega seadnuks kaebaja ohtu oma tervise. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebetähtaja ennistamiseks mõjuvad põhjused puuduvad ja esitatud taotlus rahuldamisele ei kuulu. Kuivõrd tähtaegadest kinnipidamine peab tagama õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja usaldusekaitse põhimõtete realiseerumise ka teiste menetlusosaliste suhtes, siis on lubamatu mittemõjuval põhjusel möödalastud tähtaja ennistamine.

§ 12

lg 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui kohus jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. Hurma Kiviloo Kohtunik 7