← Eesti

3-05-605/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-605 Haldusasi P.G kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (KMA) 20.06.2005 otsuse tühistamiseks, kodakondsuse tuvastamiseks ja vastustaja kohustamiseks väljastama Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus I.G ja E.G kaebused KMA 27.09.2005 otsuse tühistamiseks, vastustaja kohustamiseks väljastama I. Gile Eesti kodaniku pass ja E. Gile Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus ning KMA 21.11.2005 vaideotsuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  2. juuli
  3. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus P.G, I.G ja E.G apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
  4. veebruar 2007 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja P.G, esindajad Raivo Laus ja Anton Filjajev Kaebuse esitaja I.G, esindaja Anton Filjajev Kaebuse esitaja E.G, esindaja Anton Filjajev Vastustaja Kodakondsusja Migratsiooniamet, esindajad Merlin Suurna ja Villem Ernits RESOLUTSIOON Jätta P.G, I.G ja E.G apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  5. juuli
  6. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. P.G esitas
  8. a passi taotlemisel andmed, et tema isa G. G (s. xx.xx.xxxx, Leningradis) ja vanaisa P.(P) G olid Eesti kodanikud. 3-05-605 25.07.1997 väljastati P.Gle Eesti kodaniku pass kui sünnijärgsele kodanikule.
  9. 17.02.2003 tunnistas KMA P. Gile väljaantud passi kehtetuks isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 13 lg 1 p 2 alusel, sest järelkontrolli käigus tuvastati, et G. Gi sünnitunnistus ja perekonnaseisuasutuse teatis nr 323 sisaldavad valeandmeid, mistõttu ei ole tuvastatud isiku kuulumine Eesti kodakondsusesse.
  10. Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2004 otsusega kriminaalasjas nr 2-1/818/2004 tuvastati, et P. Gi passi taotlemisel esitatud dokumendid (isa sünnitunnistus, perekonnaseisuameti teatis) olid võltsitud ning tema avaldus passi saamiseks ja lisatud rahvastiku arvestuse kaart sisaldasid valeandmeid. Kohtuotsuse kohaselt pani P. G KrK § 187 lõikele 1 vastava kuriteo toime kaudse tahtlusega.
  11. 22.02.2005 esitas P. G taotluse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse saamiseks.
  12. KMA 20.06.2005 otsusega keelduti P. Gile passi ja isikutunnistuse väljaandmisest, kuna taotleja ei ole omandanud Eesti kodakondsust sünniga.
  13. I.G esitas Eesti kodaniku passi taotluse
  14. a tuginedes oma abikaasa P.G kodakondsusele. Talle väljastati Eesti Vabariigi kodaniku pass 30.12.
  16. E.G passi taotlus esitati tema ema I. Gi poolt
  17. a tuginedes Eesti kodakondsuse taotlemisel E. Gi vanemate I. Gi ja P. Gi kodakondsusele. E. Gile väljastati 15.07.2002 Eesti Vabariigi kodaniku pass ja isikutunnistus.
  18. KMA 27.09.2005 otsusega tunnistati I. Gi pass ning E. Gi pass ja isikutunnistus kehtetuks, kuna P. G, kelle kaudu kodakondsust taotleti, ei ole sünnijärgne Eesti kodanik.
  19. KMA 21.11.2005 vaideotsusega jäeti rahuldamata I. Gi ja E. Gi vaie, milles taotleti I. Gi Eesti kodaniku passi ning E. Gi Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise toimingu kehtetuks tunnistamist ja Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmist.
  20. P.G esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada KMA 20.06.2005 otsus, tuvastada Eesti kodakondsus ja kohustada vastustajat väljastama P. Gile Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus. P. G on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga oma vanaisa ja vanavanaema kaudu. Kaebaja vanaisa omandas kodakondsuse oma ema kaudu, kelle poolt opteerimisega omandatud kodakondsuse üle vaidlus puudub. Vanaisa on tema ema poolt kantud perekonnaregistrisse, mis tõendab kodakondsuse omandamist. Samuti tuleks vanaisa lugeda Eesti kodakondsuse omandanuks Tartu rahulepingu art 4 alusel. Puudub otsus, millega oleks kaebaja vanaisa opteerimisavaldus rahuldamata jäetud. Samuti on kaebajale kodakondsus tagatud 1992.a. vastu võetud põhiseadusega. Rikutud on kaebaja õiguspärast ootust, et ta on Eesti Vabariigi kodanik ja jääb selleks. Kaebajal on rahvusvahelise õiguse normide kohaselt õigus kodakondsusele, kuna ta on eesti soost, siin on elanud tema esivanemad ja tema ise on Eestis kaua elanud, mis tähendab, et tal on „tõeline side“ Eesti riigiga. Kodanikega tuleb võrdsustada ka enne Maanõukogu
  21. a määruse vastuvõtmist Eestis elanud ja surnud isikud (kaebaja vanavanaema vanemad).
  22. a kodakondsuse seaduse § 4 nägi ette, et kodakondsus omandatakse Eesti kodaniku poolt seadustatud laste poolt ilma täiendavate toimingute tegemiseta. Kaebaja vanaisa ema on kõigi oma laste andmed esitanud perekonnaregistrile. Kodakondsuse puudumise tuvastamise kohta oleks tulnud anda haldusakt, mitte kiri. KMA kirjast ei nähtu õiguslikud ja faktilised põhjendused. 2

(9)3-05-605 11. I.G ja E.G kaebustes Tallinna Halduskohtule paluti tühistada KMA 27.09.2005 otsus, kohustada vastustajat väljastama I. Gile Eesti kodaniku pass ja E. Gile Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus ning tühistada KMA 21.11.2005 vaideotsus. P. G on Eesti Vabariigi kodanik. Kaebajatele passi väljastamise ajal puudus säte, mis oleks lubanud hiljem passi kehtetuks tunnistada. Seega saavad kaebajad tugineda usalduse kaitsele. Passide kehtetuks tunnistamise kohta ei ole koostatud eraldi haldusakti. Samuti ei ole haldusakti antud P. Gil kodakondsuse puudumise tuvastamise kohta. Haldusakti, mille alusel P. Gile esmakordselt väljastati Eesti Vabariigi kodaniku pass, ei ole kehtetuks tunnistatud. I. Gile ja E. Gile passi väljastamisel kehtis KMA haldusakt, millega oli tuvastatud P. Gi kodakondsus. Vaides esitatud põhjendusi ei ole vaideotsuses käsitletud. 12. Vastustaja KMA palus jätta kaebused rahuldamata. P. Gi vanaisa ei ole omandanud Eesti Vabariigi kodakondsust opteerimisega, mistõttu ei saanud P. G omandada kodakondsust sünniga. Kaebaja mõlemad vanemad on sündinud Venemaal. Kaebaja esivanemad ei ole omandanud Eesti kodakondsust ka Maanõukogu määruse alusel, kuna ei elanud kuni 24.02.1918 Eesti Vabariigi piires. Asjaolu, et kaebaja vanavanaema omandas kodakondsuse 1920. a opteerimisega, ei anna alust järeldada, et kaebaja vanaisa omandas kodakondsuse opteerimisega oma ema kaudu või sünniga. Kaebaja sündimise ajal ei saanud tema vanemad olla Eesti kodanikud. Kaebaja vanaisa opteerimisavaldus lükati tagasi. Kaebaja vanaisale ei ole avatud perekonnaregistri lehekülge. A-M. H leheküljel laste nimede kajastamine ei anna alust lugeda kaebaja vanaisa Eesti Vabariigi kodanikuks. Kaebaja vanaisale eraldi perekonnaregistrilehekülge avatud ei ole. Kuna P. G ei ole Eesti kodanik, ei saanud tema kaudu kodakondsust omandada ka tema endine abikaasa I. G ja poeg E. G. 13. Tallinna Halduskohtu 06.07.2006 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised:
  1. a)Pooltel ei ole vaidlust asjaolude üle, et P.(P) G (H) on kaebuse esitanud P. Gi vanaisa, kes aastatel 1914-1944 ei viibinud Eestis. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et P. (P) Gi (H) ema A-M.H on sündinud Rakvere vallas, lahkus Eestist 1895. a, Eesti Vabariigi väljakuulutamise ajal ta Eestis ei viibinud ja 1920. aastal anti talle opteerimise teel Eesti kodakondsus. Pooled ei vaidle ka asjaolu üle, et Petrogradi kontroll-opteerimise komisjon lükkas oma 07.09.1922 protokollilise otsusega nr 288 P. H taotluse Eesti kodakondsuse opteerimiseks tagasi.
  2. b)Eesti Maanõukogu 26.11.1918 määrus „Eesti demokraatlise vabariigi kodakondsuse kohta“ oli Eestis kodakondsuse institutsiooni loomise alusaktiks. Määruse § 1 kohaselt olid Eesti kodaniku õigused kõigil isikutel, vaatamata nende rahvusele ja usule, kes: 1) elasid Eesti Vabariigi piirides; 2) olid kuni 24. veebruarini 1918 endise Vene riigi alamad; 3) olid pärit Eesti Vabariigi osadest või seisid Vene riigi asutuste poolt Eesti alal peetud elanike nimekirjades. Kuna kaebaja vanaisa ja tema ema (kes oli Eesti soost) ei elanud nimetatud määruse kehtima hakkamise ajal Eestis, siis ei toimunud kaebaja esivanemate poolt Eesti kodakondsuse omandamist määruse § 1 alusel.
  3. c)Kaebaja vanaisa ei omandanud Eesti kodakondsust opteerimisega 1920. või 1921. aastal ning kaebaja vanavanaema poolt Eesti kodakondsuse opteerimise kaudu omandamisega (10.06.1920 avaldus) ei muutunud tema sel ajal täisealised järeltulijad sünnijärgseteks kodanikeks. Opteerimine ei ole kodakondsuse omandamine sünnijärgselt. Tartu rahulepingu art 4 andis küll subjektiivse õiguse opteerida Eesti kodakondsus, kuid ei sätestanud, et Eesti aladel elavad mitte eesti soost isikud ja Venemaal elavad eesti soost isikud omandavad Eesti kodakondsuse lepingu alusel automaatselt, vastasel juhul puudunuks ka vajadus moodustada komisjone ja anda välja opteerimistunnistusi. Petrogradi kontroll-opteerimise 3
(9)3-05-605 komisjon lükkas oma 07.09.1922 protokollilise otsusega nr 288 P. H 01.08.1920 taotluse Eesti kodakondsuse opteerimiseks tagasi dokumentide puudusel. Kaebajad on ekslikul seisukohal, et märgitud komisjoni otsust ei saa lugeda Eesti Vabariigi Valitsuse otsuseks. Opteerimiskomisjonid moodustati Eesti Vabariigi poolt ning nendes töötasid Eesti Vabariigi esindajad, kes teostasid avalikku võimu riigi (valitsuse) esindajatena, sh valitsuse pädevust, mis tulenes Tartu rahulepingu art 4 teisest lõigust. Samuti ei ole põhjendatud väited, et kuna protokolli väljavõttel puuduvad allkirjad ega nähtu otsuse teinud ametiisikute nimed, ei saa lugeda otsust siduvaks. 1920. a tehtud haldustoimingute suhtes ei saa kohaldada käesoleval ajal kehtiva haldusmenetluse seaduse nõudeid. Samas on Riigikohtu praktikas tunnustatud ka allkirjadeta haldusakte. Kaebajad ei ole kohtule esitanud tõendeid, et Eesti Vabariigi poolt oleks kaebaja vanaisa Eesti kodakondseks tunnistatud.
  1. d)Kodakondsuse omandamist kaebaja vanaisa poolt ei tõenda 1930. a koostatud perekonnaregistriraamatus avatud lehekülg A-M. H kohta. Mõne perekonnaregistriraamatu lõpus väidetavalt olev lause, et „kõik siia kantud inimesed on Eesti Vabariigi kodanikud“ ei saa olla kodakondsuse omandamise aluseks, kuna sellisel viisil kodakondsuse omandamiseks puudus õiguslik alus.
  2. e)Sünniga ei saanud ka kaebaja vanavanaema omandada Eesti kodakondsust oma vanemate (M ja K. T) kaudu, kuna tema vanemad surid enne Maanõukogu määruse kehtestamist ja Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Subjektiivse õiguse kandjaks saab olla elav inimene. Ebavõrdset kohtlemist ei ole toimunud. A-M. H vanemad ei olnud Eesti Vabariigi kodanikud. Kuna kaebaja vanaisa ei omandanud Eesti kodakondsust opteerimisega ning tema ema omandas, ei ole ka kaebaja vanaisa ega tema ema koheldud põhjendamatult ebavõrdselt. Opteerimist ei taganud vaid eesti soost pärinemine. Põhjendamatult ebavõrdselt ei ole koheldud ka kaebaja vanaisa võrreldes tema õe A-ga, kes ema poolt opteerimisavalduse esitamise ajal oli alaealine ega saanud seetõttu Tartu rahulepingu art-st 4 tulenevalt esitada iseseisvalt opteerimisavaldust.
  3. f)Õiguslikult asjakohatud on P. Gi esindaja seisukohad, et kodakondsuse omandamiseks piisab „tõelisest sidemest“ isiku ja riigi vahel ning õigusriigi põhimõttest tulenevalt peaks riik tunnistama eesti soost isiku automaatselt kodanikuks.
  4. g)Kaebaja vanaisa ei ole automaatselt kodakondsust omandanud ka 1938. a kodakondsuse seaduse alusel, kuna peale Maanõukogu määrust vastuvõetud kodakondsuse seadustega (1922; 1938) reguleeriti kodanikkonna teket järgnevuse alusel ning kaebaja vanaisa ei sündinud märgitud seaduste kehtivuse ajal, ei olnud alaealine ega elanud Eesti Vabariigis. Kaebaja isa G. G on Vene Föderatsiooni kodanik ega ole kunagi omanud Eesti kodakondsust.
  5. h)Asjaolu, et kaebajatele väljastati Eesti kodanike passid, ei loonud õiguspärast ootust passi kehtima jäämise suhtes. P. Gile väljastatud pass tunnistati hiljem kehtetuks, kuna see saadi võltsitud dokumente ja valeandmeid esitades. Käesolevas asjas vaidlustatud otsusega on P. Gile passi ja isikutunnistuse väljaandmisest keeldutud. P. Gile passi väljaandmise kohta haldusakti kunagi antud ei ole, seega ei saanud vastustaja olematut haldusakti kehtetuks tunnistada. Passi väljaandmine on käsitletav toiminguna, mida ei ole võimalik samuti kehtetuks tunnistada. Seega tunnistati õigesti kehtetuks passid. ITDS § 12 lg 1 kohaselt keeldutakse dokumendi väljastamisest, kui selleks puudub seaduslik alus. Seega on vastustaja õiguspäraselt keeldunud P. Gile Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljastamisest ning kohtul puudub alus tuvastada P. Gi kodakondsus ja kohustada vastustajat P. Gile passi ja isikutunnistust väljastama. P. Gile passi ja isikutunnistuse väljastamisest keeldumisel ei kuulunud kohaldamisele kodakondsuse seaduse (KodS) § 32 lg 2, kuna P. G ei ole omandanud Eesti kodakondsust sünniga ega hilisema seadusliku toiminguga.
  6. i)I. Gile väljastatud pass ja E. Gile väljastatud pass ja isikutunnistus on tunnistatud kehtetuks õiguspäraselt, kuna märgitud isikutel puudus õiguslik alus Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse saamiseks. Seega puudub alus vastustaja kohustamiseks märgitud dokumente välja andma. I. G ja E. G ei saa samuti tugineda kodakondsuse seaduse § 32 4
(9)3-05-605 lg-le 2, kuna neile ei väljastatud Eesti kodaniku passi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26.02.1992 otsusega „Kodakondsuse seaduse rakendamise kohta“ rakendatud kodakondsusseaduse sätete järgi. I. Gilt ja E. Gilt ei ole KMA otsustega võetud kodakondsust, kuna seda ei ole neil kunagi olnud. Nende puhul tunnistati vaid kehtetuks alusetult väljastatud dokumendid. Otsus on põhjendatud nii õiguslikult kui faktiliselt. Vaideotsus on piisavalt põhjendatud õiguslikult ja faktiliselt, sh usalduse kaitse osas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 14. P.G, I.G ja E.G apellatsioonkaebustes paluti tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebused rahuldada. Apellandid põhjendavad taotlusi järgmiselt:
  1. a)Kohtuotsuse motiivid on vastuolulised. Vastuoluline on kohtu seisukoht, et Tartu rahulepingu art 4 sätestas eesti soost isikutele subjektiivse õiguse kodakondsuse opteerimiseks, kuid samas võis Eesti riik jätta osa isikuid siiski opteerimata ning opteerimist ei taganud üksnes eesti soost pärinemine. Kohus leidis, et opteerimiskomisjoni protokolli vormivead ei ole olulised ja et 1920. aastal tehtud haldustoimingute suhtes ei saa kohaldada praegu kehtiva haldusmenetluse seaduse sätteid. Kuid samas viitas kohus Riigikohtu praktikale. Kohus leidis, et 1920. aasta opteerimiskomisjoni otsust ei saa hinnata kehtiva õiguse alusel, näitamata ära, millistest normidest juhinduda tuleb ja kas asjakohased normid erinevad kehtivast õigusest. Kohus leidis, et I. Gile väljastati pass kuni 31.03.1995 kehtinud KodS § 4 p 1 alusel (abiellumise tõttu kodanikuga). Samas leidis kohus, et I. Gile ei väljastatud passi kuni 31.03.1995 kehtinud seaduse alusel. Halduskohus on leidnud, et P. Gi vanaisa P. H, tema õde Almat ja vanaisa ema A-M.H on koheldud ebavõrdselt, asudes samas seisukohale, et sugulasi ei koheldud ebavõrdselt.
  2. b)P. Gi vanaisal P.H oli õigus Eesti kodakondsuse opteerimiseks ja ta teostas selle õiguse, millest tulenevalt tuleb ta tunnistada Eesti kodanikuks. Asjas puuduvad usaldusväärsed ja piisavad tõendid, mis kinnitaksid, et P. H opteerimisavaldus on jäetud rahuldamata. KMA isegi möönis vaidlustatud haldusaktis, et nn keelduv otsus puudub. Opteerimiskomisjoni protokolli väljavõttel rekvisiitide, allkirjade ja kinnituste puudumine välistab selle dokumendi usaldusväärsuse. Asjas ei ole tuvastatud ka P. H opteerimisavalduse tagasilükkamise tegelikke või võimalikke põhjusi. Kohus on jätnud opteerimiskomisjoni otsustega seonduvate asjaolude tõendamise täielikult kaebajale, mis annab tunnistust kohtu ebaobjektiivsusest.
  3. c)Opteerimiskomisjon ei olnud pädev keelduma kodakondsusesse vastuvõtmisest. Valitsus ei teinud otsust P. H Eesti kodakondsusesse vastuvõtmisest keeldumise kohta. P. H opteerimisavalduse motiveerimata tagasilükkamine on vastuolus Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele ja esimese põhiseaduse §-dega 3, 6, 12 ja 26, mistõttu ei ole see õiguslikult siduv. Opteerimiskomisjon rikkus võrdsuse printsiipi: vanaisa P. H ema A-M. H on vastu võetud Eesti kodakondsusesse, P. H aga mitte.
  4. d)Kohus ei analüüsinud I. Gi ja E. Gi kaebuse väidet, et nende kuulumine kodakondsusesse on kindlaks tehtud kehtiva haldusakti alusel, millega oli tuvastatud, et P. G on Eesti kodanik. Ekslik on kohtu seisukoht, et passi väljaandmise kohta ei ole kunagi haldusakti antud ja et selle väljastamine on üksnes toiming, mida ei saa kehtetuks tunnistada. Passi väljastamisele eelneb vastav otsustus, mis on haldusakt.
  5. e)Halduskohus ei käsitlenud I. Gi ja E. Gi kaebust usalduse kaitse osas. Kohus ei põhjendanud, miks ta leiab, et passi väljastamine ei loo inimesele õiguslikku ootust passi kehtima jäämise suhtes.
  6. f)Kohtuotsus I. Gi ja E. Gi kaebuse osas on vastuolus kehtiva KodS § 32 lg-ga 2, mis tagab heausksele isikule Eesti kodakondsuse säilitamise ka juhul, kui hiljem selgub, et isik oli Eesti kodanikuna määratletud alusetult. KMA on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, jättes I. Gi ja E. Gi suhtes KodS § 32 lg 2 kohaldamata. 5
(9)3-05-605 P.G põhjendab apellatsioonkaebust ka järgmiselt: Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja vanaisa oli kantud Eesti Vabariigi perekonnaregistrisse. Vastavalt siseministri 14.12.1938 ringkirjale nr 357 kohustati perekonnaseisuametnikke korrastama perekirjad 1. jaanuariks 1940. Kuna korrastamise käigus ei tehtud kaebaja vanaisa kohta märget temal Eesti kodakondsuse puudumise kohta, siis on tema vanaisa loetud Eesti kodanikuks. A-M. H oli seadustanud oma lapse P. H kodakondsuse vastavalt 1938. a kodakondsuse seadusele. 15. Vastustaja KMA vastuse kohaselt on kaevatav halduskohtu otsus õiguspärane.
  1. a)P. Gi vanaisa ei omandanud kodakondsust sünniga, sest tema sündimise ajal 1901 ei olnud tema vanemad Eesti kodakondsuses. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et P. H oleks avatud perekirju, siis ei saa teda 01.07.1926 perekonnaseisu seaduse kohaselt määratleda Eesti Vabariigi kodanikuna. P. H kandmine oma ema A-M. H perekonnaregistri erileheküljele ei tähenda automaatselt P. H poolt Eesti kodakondsuse omandamist ega selle tõendatust. Siseministri ringkiri kohustas ametnikke korraldama, mitte korrastama perekirju. Korraldamise all mõeldi, et nimetatud tähtajaks pidi kõikidele Eesti kodanikele olema avatud perekirjade erilehekülg. A-M.H ei olnud vajadust seadustada oma lapsi kodakondsuse seaduse mõistes, kuna tema lapsed olid sündinud seaduslikus abielus. P.G vanaisa oli üle 18 aastane ajal, mil A-M. G omandas Eesti kodakondsuse opteerimise kaudu, mistõttu ei saanud ta Tartu rahulepingu IV artikli kohaselt opteeruda ema kaudu. P. H taotlus Eesti kodakondsuse opteerimiseks lükati tagasi dokumentide puudumise tõttu. Asjaolu, et P. H suhtes ei ole tehtud vastavat keelduvat otsust, ei oma tähtsust.
  2. b)I. Gi ja E. Gi suhtes ei ole rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet. Et P. G ei omandanud Eesti kodakondsust sünniga, siis ei saanud ka I. G omandada Eesti kodakondsust abiellumisel P. Giga. Kuna nimetatud isikud ei ole Eesti kodanikud, siis ei ole ka E. G omandanud kodakondsust sünniga. Asjaolu, et kaebajaile väljastati Eesti kodanike passid, ei loonud õiguspärast ootust passi kehtima jäämise suhtes. KodS § 32 on kohaldatav üksnes välismaalasele, kellele on väljastatud ekslikult Eesti kodaniku pass.
  3. c)HMS § 15 lg-st 3 ja ITDS § 13 lg-st 2 tulenevalt lasub kaebajatel tõendamiskoormis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 16. Ringkonnakohus peatub esmalt küsimusel, kas P.G on sünnijärgne Eesti kodanik (I). Seejärel selgitab ringkonnakohus, kas I.G ja E.G passide kehtetuks tunnistamine ja vaide rahuldamata jätmine olid õiguspärased (II). I 17. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et esitatud tõenditest nähtub tema põlvnemine Eesti soost. Apellandi vanaisa P. Gi mõlemad vanemad olid eestlased ning erinevates dokumentides on P. Gi rahvuse kohta erinevad märkeid (tl-d 81 ja 87), sh mõnes on ta rahvuseks märkinud eestlane (tl 87). 18. Halduskohtu viidatud Maanõukogu määruse „Eesti demokraatlise vabariigi kodakondsuse kohta“ kohaselt ei piisanud kodakondsuse saamiseks Eesti Vabariigi loomisel põlvnemisest Eesti soost. Vajalik oli ka Eestis Vabariigi piirides elamine. Vaidlust ei ole menetlusosaliste vahel selles, et P. G Eestis 1918. aastal ei elanud. Ringkonnakohtu arvates ei oma tähtsust asjaolu, et P. G oli varem, kuni 1914. aastani Eestis elanud ning naasis siia 1944. aastal. Tähtsust ei oma asjaolu, kas P. Gi ema või õde elasid Eestis 1918. aastal Maanõukogu määruse kehtestamise ajal. Kodakondsuse omandamiseks sünniga ei piisa, kui vanavanaema oli Eesti kodanik, vanaisa ega isa aga mitte. Eesti kodakondsuse saab isik sünniga vaid juhul, kui tema isa või ema oli Eesti kodanik. 6
(9)3-05-605 P. G Eesti kodakondsust sünniga ei omandanud. Hilisemad kodakondsuse omandamist reguleerivad õigusaktid ei näinud ette kodanike ringi laiendamist võrreldes senisega. Muudatused puudutasid vaid kodakondsuse saamise aluseid. Halduskohus asus õigesti seisukohale, et kuna P. G oli A-M. H poeg juba enne
  1. aastat, ei saanud teda enam seadustada ja sellega Eesti kodanikuks lugeda. Samuti ei näinud Maanõukogu määrus ette, et väljaspool Eestit elavad Eesti kodanike lapsed saavad Eesti kodakondsuse. Sellise regulatsiooni kehtestamise oleks välistanud juba asjaolu, et sageli võis taolistel väljarändajatel olla juba mõne teise riigi kodakondsus ning nende side Eestiga katkenud.
  2. Venemaal elanud eesti soost isikud võisid saada Eesti kodakondsuse opteerimise teel vastavalt Tartu rahulepingu artiklile
  3. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et opteerimise teel kodakondsuse omandamiseks ei piisanud viidatud sätte kohaselt üksnes opteerimisavalduse esitamisest. Sätte kohaselt võisid lepinguosalised riigid keelduda opteerimisavalduse esitanud isikuid oma kodakondsusesse vastu võtmast. Sellest nähtub, et lisaks avalduse esitamisele oli vajalik Eesti poolt ka kodakondsusesse vastuvõtmine. Apellandi väide kohtuotsuse vastuolulisusest ei ole põhjendatud. Tartu rahuleping nägi ette subjektiivse avaliku õiguse opteerimisavalduse esitamiseks ja rahulepingus näidatud tingimustel kodakondsuse saamiseks. Kuna P. Gi suhtes ei ole opteerimiskomisjon teinud otsust kodakondsusesse vastuvõtmise kohta, siis võib sellest järeldada, et talle kodakondsust nimetatud sätte alusel ei antud. P. Git ei saa lugeda Eesti kodanikuks opteerimise teel tagantjärele. Kui talle keelduti kodakondsuse andmisest õigusvastaselt, ei saa kohus asuda
  4. a haldusakti vm aktide tühistamise või tühisuse tuvastamise teel talle kodakondsust andma.
  5. Petrogradi Kontroll-opteerimise komisjoni 07.09.1922 protokollilise otsusega nr 288 lükati P. Gi opteerimisavaldus tagasi tõendite puudumise tõttu. Apellandid on seisukohal, et nimetatud protokolli ei saa käsitleda haldusaktina, kuna ei ole tõendatud komisjoni pädevus, puuduvad allkirjad ning sisuliselt kohtleb see P. Git võrreldes tema ema, õe ja vennaga ebavõrdselt. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Apellandid ei ole osundanud, et opteerimiskomisjoni protokollile oleks kehtestatud vorminõudeid, mida rikuti. Apellatsioonimenetluses vastustaja poolt esitatud tõenditest nähtub, et opteerimiskomisjoni otsusega keelduti kodakondsuse andmisest suurele hulgale taotlejatele. Selliste isikute nimekiri on esitatud protokolli lisas. Protokollile endale kirjutasid alla komisjoni esimees L, Z ja Š. Lisas numbri all 62 on märgitud isikuna, kellele kodakondsuse andmisest keelduti, P.G.
  6. Apellantide väide, et protokolli tuleb käsitleda tühisena selle sisulise õigusvastasuse tõttu, on paljasõnaline. Üksnes võimalikust vastuolust tollase põhiseadusega ei tulene, et akt on tühine ega omanud õiguslikku tähendust. Asjas ei ole esitatud tõendeid protokolli vaidlustamise kohta. Samuti ei lükka protokolli siduvust ümber tõendid, mis kinnitaksid P. Gi Eesti kodakondsust. P.Gile kodakondsuse andmisest keeldumise aluseks võisid olla asjaolud, et komisjonil ei olnud andmeid P. Gi nimetatud väidete õigsuse kohta, mis puudutavad tema põlvnemist ja päritolu. Praegu ei ole võimalik tuvastada, et A-M. H ja teiste apellandi osutatud isikute osas, kellele kodakondsus opteerimise teel anti, olid komisjonile teada andmed samasuguse täpsuse ja õigsusega. Ringkonnakohus ei jaga apellantide seisukohta, et P. Gi taotlust ei saanud läbi vaadata opteerimiskomisjon, vaid taotlus oleks tulnud saata lahendamiseks siseministeeriumile või valitsusele. Rahulepingus ei ole nimetatud haldusorganeid, kes oleks pädevad taotlusi lahendama. Valitsuse all mõistetakse seal täidesaatva riigivõimu organeid tervikuna. Samuti ei tähendanud nõue, et kahtluse korral tuleb opteerimisavaldus esitada siseministeeriumile, et avalduse oleks saanud jätta rahuldamata üksnes siseministeerium. Ministeerium võis komisjoni toetada tõendite esitamisega või muul viisil kahtluste kõrvaldamisega, mis taotluse lahendamiseks oli vajalik. 7
(9)3-05-605
  1. Protokolli ebausaldusväärsust ei ole apellandid vastupidiste tõenditega opteerimiskomisjoni poolt kodakondsuse andmise kohta, isiklikust kirjavahetusest nimetatud asjaolude ilmnemise kohta ja Eesti kodakondsust näitavate muude dokumentide, sh isikut tõendavate dokumentide olemasolu kohta tõendanud. Apellandid ei taotlenud selliste tõendite kogumist ka kohtu poolt, näidates, kust selliseid tõendeid võiks leida. Komisjoni otsuse tühisusele võiks osundada see, kui P. G oleks Tartu rahulepingu artikli 4 kohaselt Eestisse naasnud. Seda ta ei teinud. Nimetatud asjaolu kinnitab opteerimisavalduse rahuldamata jätmise kohta tehtud otsuse usaldusväärsust.
  2. Ainsa tõendina, mis apellantide arvates kinnitab P. Gi Eesti kodakondsust, nimetavad nad perekonnaregistri andmeid A-M. H kohta. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et nimetatud dokumentidega ei saa tõendada P. Gi Eesti kodakondsust. 12.11.1925 vastu võetud perekonnaseisu seaduse juhtnööride § 64 kohaselt märgitakse perekonnaregistri samal leheküljel peale isiku kohta nõutavate andmete sündimise järjekorras tema seaduslikus abielus, naisel ka väljaspool abielu, sündinud lapsed. Isiku nimelahtris, selleks määratud kohal, tähendatakse lapse sugu ja nimi, sündimiselahtris – sündimise kuupäev ja aasta. Seega tuli perekonnaseisu seaduse kohaselt P. G ka Eesti kodakondsuse puudumise korral oma ema leheküljel märkida. Eraldi lehekülge P. Gile avatud ei olnud (tl 109). Asjaolu, et Perekonnaseisuametniku käsiraamatu (tl 148 jj) kohaselt tulnuks sealjuures märkida ka P. Gi kodakondsus, kui see ei olnud Eesti kodakondsus, ei tõenda piisavalt tema Eesti kodakondsust. Ringkonnakohtu arvates ei saa perekonnaregistri vastuolust (A-M. H leheküljel kodakondsuse erimärke puudumine, mis on vajalik Eesti kodakondsust mitteomavate isikute puhul) ja eraldi lehekülje puudumine (mis osundab kodakondsuse puudumisele perekonnaseisu seaduse § 1 kohaselt) järeldada, et P. G oli Eesti kodanik.
  3. Kuna P. Gil Eesti kodakondsuse olemasolu ei ole tõendatud, siis ei saanud P.Gt lugeda ka sünnijärgseks Eesti kodanikuks. Kuna P.G ei ole sünnijärgselt Eesti kodanik ning kodakondsust ei ole talle ka antud, siis on asjassepuutumatud tema väited, et talt ei ole kodakondsust ära võetud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et P.G ei ole Eesti kodanik olnud. P.G apellatsioonkaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata. II
  4. Halduskohus asus seisukohale, et I. Ja E. Gil puudus alus Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse saamiseks, sest nad ei olnud Eesti kodanikud. Kuna P. G ei olnud Eesti kodanik, siis on nimetatud seisukoht õige. Taotlused passi saamiseks esitasid nad vastavalt
  5. ja
  6. aastal. Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et passi väljastamisel anti tuvastav haldusakt, millega tuvastati neil kodakondsuse olemasolu, ja mis kehtib. Passi väljastamine on toiming. Puudub kehtiv haldusakt, mille vastustaja oleks pidanud lisaks passide kehtetuks tunnistamisele veel täiendavalt kehtetuks tunnistama.
  7. Õige on vastustaja väide, et I.G avalduse esitamise ajal
  8. ei kehtinud Ülemnõukogu 26.02.1992 otsus ning varem kehtinud KodS § 4 p 1 alusel kodakondsust talle omistada ei olnud võimalik. Seega ei ole teda ebaõigesti kodanikuna käsitletud nendel alustel, mida nimetab KodS § 32 lg
  9. Muudel juhtudel õigusvastaselt passi kehtetuks tunnistamisele kodakondsuse seadus piiranguid ei sea ning vastustaja pidi juhinduma ITDS § 13 lg 1 punktist
  10. Samal põhjusel ei ole KodS § 32 lg 2 kohaldatav ka E. Gi suhtes. 8
(9)3-05-605
  1. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et I.Gt loeti Eesti kodanikuks Ülemnõukogu 26.02.1992 otsuse ja varem kehtinud KodS § 4 p 1 alusel, mille kohaselt omandavad kodakondsuse välismaalastest naisisikud abiellumisel Eesti kodanikuga, siis ei laiene talle KodS § 32 lg
  2. KodS § 32 lg 2 kohaselt isik, kelle Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus määratles Eesti kodaniku passi väljaandmise otsustamisel alusetult Eesti kodanikuna varem kehtinud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  3. aasta
  4. veebruari otsusega „Kodakondsuse seaduse rakendamise kohta“ (RT 1992, 7, 109; 1993, 13, 204) rakendatud kodakondsuse seaduse § 3 või 4 järgi, loetakse Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse omandanuks vastavalt sünniga või hilisema seadusliku toiminguga, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et Eesti kodaniku pass väljastati võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu. Lõike 3 kohaselt
  5. lõiget rakendatakse ka isiku suhtes, kes määratleti ekslikult Eesti kodanikuna
  6. lõikes nimetatud isiku järgi. Lõike 4 kohaselt
  7. ja
  8. lõiget kohaldatakse ka enne seaduse jõustumist kehtinud § 32
  9. ja
  10. lõike alusel Eesti kodakondsuse saanud isikute suhtes.
  11. I. G loeti Eesti kodanikuks P.Gle õigusvastaselt väljastatud passi alusel. Seega on kohaldatav KodS § 32 lg 2 kitsendus, mille kohaselt ei laiene säte juhtudele, kus pass väljastati valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu. I. Ja E. G ei saa tugineda ka haldusmenetluse seaduses sätestatud usalduse kaitse põhimõttele. HMS § 67 lg 4 p 2 kohaselt ei saa isik tugineda haldusakti kehtetuks tunnistamisel usaldusele, kui kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses. ITDS § 13 lg 1 p 2 kaalutlusõigust vastustajale ei anna.
  12. Eeltoodud põhjustel jäävad rahuldamata ka I.G ja E.G apellatsioonkaebused. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud HKMS § 92 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Oliver Kask Viive Ligi Lauri Madise 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.