Kaebaja leiab, et kriminaalasja nr. 02731000172 menetluses on võimalik läbi viia toiminguid: käekirja ekspertiisi, majaraamatu andmete kontrollimist jne., mida uurija pidi läbi viima kriminaalasjas nr.
K §-des 143(kelmus), 186(võltsimine), 166 lg 1(ametialane võltsimine), 161(ametiseisundi kuritarvitamine) või 162(ametialane lohakus) ettenähtud kuritegude koosseisud. Hiljem kaebaja poolt esitatud kaebustes ei kajastu uusi asjaolusid, mis annaks alust kriminaalmenetluse uuendamiseks.
lg 2 kohaselt võib lõpetatud kriminaalasjas menetlust uuendada ainult siis, kui ei ole möödunud aegumistähtajad. Kuivõrd väidetavad kuriteod olid toime pandud 1995/1996 aastatel, siis ei olnud võimalik kõne all olevat kriminaalmenetlust uuendada juba ainuüksi aegumise tõttu. Kriminaalasja nr 02731000172 alustamise avalduses taotles kaebaja kriminaalmenetluse alustamist M.T. ja A.S. suhtes KrK § 175 lg 2 tunnustel. KrK § 175 lg 1 näeb ette karistuse kohtus või kohtueelsel uurimisel tunnistaja või kannatanu poolt teadvalt vale ütluse andmise eest, kui isikule oli teatavaks tehtud vastutus selle tegevuse eest. Lg 2 näeb ette karistuse sama tegevuse eest ühenduses süüdistustõendite kunstliku loomisega. Esitatud kuriteoteate kohaselt on M. T. ja A. S. andnud kriminaalasja 96041417 raames valeütlusi. Esitatud avalduses ei ole täpsustatud, kus, millal ja mille kohta M.T. ja A.S. valeütlusi andsid ja milles seisnes süüdistustõendite loomine. Avalduses on märgitud, et T. ja S. ütluste alusel on tühistatud L.L.i tsiviilhagejaks tunnistamise määrus. Nimetatust võib teha oletusliku järelduse, et kaebaja arvates on valeütlusteks need ütlused, mille alusel tühistati tsiviilhagejaks tunnistamise määrus. Vastav määrus on koostatud 16.01.1997. Seega pidi valeütluste andmine toimuma enne 16.01.1997.a. KrK §-s 175 sätestatud kuritegu on KrK § 72 lg 3 kohaselt teise astme kuritegu. Tulenevalt KrK § 53 lg-st 2 on teise astme kuriteo aegumistähtaeg viis aastat. Seega on väidetavad kuriteod aegunud enne 16.01.2002 ning ainuüksi väidetava kuriteosündmuse aegumise tõttu on välistatud kriminaalmenetluse alustamine. Prokuratuurile esitatud kaebustest ei nähtu ka KrK §-s 53 sätestatud asjaolusid, mis oleks tinginud aegumise katkemise või peatumise. Lisaks nimetatule ei ole A.S. kui kriminaalasja nr 96041417 süüdistatava poolt antud väidetavad valeütlused käsitletavad valeütlustena KrK § 175 mõttes. Kaebaja väited, mille kohaselt on tsiviilkohtumenetluses ilmnenud, et sissekirjutuse order on võltsitud, on paljasõnalised ning eksitavad. Sealjuures ei ole kaebaja selgitanud mil viisil on nimetatud võltsimine tsiviilkohtumenetluses ilmnenud. Kaebaja ei ole lisanud ega viidanud ühelegi tsiviilkohtu kohtuotsusele, mis tema väiteid kinnitaksid. Samuti ei selgu L.L.i poolt esitatud kaebustest üheselt, millal on väidetav võltsimine toimunud. Halduskohtule esitatud kaebuse väitest, et vastava orderi kontrollimata jätmine on põhjustanud ebaõiglase otsuse tegemise kriminaalasjas nr ½-635/97 järeldub, et juhul, kui ka sissekirjutuse orderit on võltsitud, on see toimunud enne 04.04.1997.a. so enne nimetatud kohtuotsuse tegemist. Kuivõrd nimetatud väidetavast kuriteosündmusest on möödunud enam kui viis aastat, on välistatud kriminaalmenetluse alustamine.
lg 1 p 2 kohaselt kriminaalmenetlust ei alustata ja kriminaalmenetlus lõpetatakse, kui puudub kuriteokoosseis, p-st 3 tulenevalt ka siis kui aegumistähtaeg on möödunud.
lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetlust alustada ainult siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele. Nimetatud põhimõte sisaldub ka kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus, mille § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud, milleks on ka aegumine. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õigusriiklikku garantiid isiku põhiõiguste kaitsel, et vältida kriminaalmenetluslike vahendite alusetut kasutamist. Põhjendamatu kohtueelse uurimisega võidakse riivata ka nende isikute õigusi, kelle suhtes uurimist läbi viiakse. Nimetatud seisukohale on oma määruses nr 3-1-1-5605 asunud ka Riigikohus. 3 Eeltoodust nähtub, et kaebaja väide, mille kohaselt viitamine aegumisele on seadusevastane, on väär. Mittenõustumine riigi peaprokuröri vastuses toodud põhjendustega ei anna alust väita otsuse motiveerimatusest ja õigusvastasusest. Antud juhul ei ole kriminaalmenetluse uuendamata ja alustamata jätmisel rikutud kriminaalmenetluseõiguse norme, mistõttu ei ole tegemist ebaseadusliku otsusega, mis annaks aluse selle tühistamiseks. Otsuse vastuvõtmisel ei ole lähtutud lubamatutest kaalutlustest või jäetud mõni oluline aspekt tähelepanuta ning ükskõik millisel kaalutlusel haldusakti tühistamisel tuleks lõppkokkuvõttes samasisuline akt igal juhul uuesti välja anda (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-3-1-25-02). KOHTU PÕHJENDUSED Kohus leiab, et kaebus on alusetu ja ei kuulu rahuldamisele. Kohtu põhjendused on järgmised. Riigikohtu halduskolleegiumi 21.02.2002 määruses nr.3-3-1-2-02 leidis Riigikohus, et kui isiku väidetavat õigust ei saa kriminaalmenetluses kaitsta, jääb halduskohtule kriminaalmenetluse algatamisest keeldumise peale esitatud kaebus rahuldamata. Kaebus jääb rahuldamata ka siis, kui kriminaalmenetluse alustamisest keeldumisel või sellele eelnevalt ei ole rikutud kriminaalmenetluseõiguse norme. Kaebaja leiab, et prokuratuur on teinud talle takistusi omandiõiguse taastamiseks korterile aadressil Tallinn, xxxxxxxx ja kaebaja erastamisavaldus selle korteri erastamiseks on seetõttu tänaseni realiseerimata. Vastavalt eluruumide erastamise seaduse § 3 lg.1 on erastamise objektiks elamu või korter koos sellele vastava muu osaga ehitisest või ehitusjärgus olev elamu või korter, mis on riigi või riigi äriühingu omandis (edaspidi riigile kuuluvad eluruumid) või kohaliku omavalitsusüksuse või aktsiaseltsi, kelle kõik aktsiad kuuluvad kohalikule omavalitsusüksusele, või osaühingu, kelle ainuke osa kuulub kohalikule omavalitsusüksusele, omandis (edaspidi munitsipaalomandisse kuuluvad eluruumid). Asja materjalidest nähtuvalt ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.septembri 1997 kohtuotsuses nr.3-1-1-82-97 (tl.91) on kindlaks tehtud, et L.L. kasutas Tallinnas xxxxxxx asuvat elamispinda
L.L.i avalduses ei ole täpsustatud, kus, millal ja mille kohta on M. T. ja A. S. andnud valeütlusi ja mille seisnes süüdistustõendite loomine. Nimetatud isikute poolt ütluste andmine ja nende ütluste sisu ei seondu kriminaalasjas 96041417 tsiviilhagejaks tunnistamise määruse tühistamisega. Seetõttu ei sisaldu L.L.i avalduses piisavalt andmeid, mis annaksid aluse alustada kriminaalmenetlust KrK § 175 lg.2 tunnustel. Samuti nähtub asja materjalidest, et Tallinna Prokuratuuri 25.02.2003 kirjaga nr.238k-03 (tl.46) on vastuseks L.L.i korduvale avaldusele, kriminaalasjas 96041417 L.L.i tsiviilhagejaks tunnistamise määruse taastamiseks ja M. T. kriminaalasjades 96041417, 97044630 ja tsiviilasjades 2/4-1384/01 ja 2/5-3157/02 valeütluste andmise eest kriminaalvastutusele võtmiseks KrK § 175 lg.2 järgi, teatatud, et prokurör T.Tombergi 20.11.2002 vastuses on L.L.ile põhjalikult selgitatud, millistel alustel oli tühistatud kriminaalasjas 96041417 tsiviilhagejaks tunnistamise määrus. Samuti on T.Tomberg oma vastuses selgitanud, miks ei saa alustada M. T. ja A. S. suhtes kriminaalmenetlust KrK § 175 lg.2 tunnustel (avalduses ei olnud piisavalt andmeid, mis annaksid aluse kriminaalmenetluse alustamiseks). Vastuses toonitatakse, et KrK § 175 lg.2 sätestatu on teise astme kuritegu, mille aegumistähtaeg on viis aastat. Isegi kui M. T. ja A. S. andsid tõesti valeütlusi, aegusid need kuriteod juba 16.01.2000 aastal, mis välistab nende suhtes kriminaalmenetluse alustamist. Seega on asja materjalidest nähtuvalt kaebajale Tallinna Prokuratuuri poolt ka varem motiveeritult selgitatud, miks menetluse uuendamine kriminaalasjades nr. 96041417 ja nr. 97044630 ja kriminaalmenetluse alustamine nr. 02731000172 ei ole võimalik. L.L. on oma 14.11.2002 avalduses taotlenud kriminaalmenetluse alustamist M.T. ja A.S. suhtes KrK § 175 lg 2 tunnustel (tl.50) kriminaalasjas 96041417 ehk ½-635/97 valeütluste andmise eest. Asja materjalidest nähtuvalt on kriminaalasi nr.96041417 algatatud 26.04.1996 KrK § 133 tunnustel selles, et 17.04.1996 organiseeris A. S. L.L.i ebaseadusliku väljatõstmise xxxxxxx korterist (tl.52). Selles kriminaalasjas on tehtud Tallinna Linnakohtu 04.aprilli 1997 kohtuotsus (kriminaalasi nr.1/2-635-1997-tl.88-90), millega on A. S. tunnistatud süüdi KrK § 133 järgi ja karistatud rahatrahviga, Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15.05.1997 kohtuotsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.septembri 1997 kohtuotsusega nr.3-1-1-82-97 (tl.91) jäeti Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15.05.1997 kohtuotsus muutmata. Seega on selles kriminaalasjas jõustunud kohtuotsus. Vastavalt
lg.-le 1 on kriminaalmenetluse alustamise ajendiks muuhulgas ka isikute avaldused (p.2) ning lg. 2 kohaselt võib kriminaalmenetlust alustada ainult siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele. Seega alustatakse kriminaalmenetlust üksnes siis, kui kriminaalmenetluse ajendis sedastatakse uurimisasutuse või prokuröri poolt kuriteo tunnused ning kriminaalmenetluse alustamine ei sõltu mitte avaldaja poolt kuriteotunnustele viitamisest, vaid sellest, kas pädevate menetlejate poolt tuvastatakse ajendi 5 põhjal kuriteotunnuste olemasolu või mitte, samuti arvestatakse, kas kriminaalkuriteo toimepanemist on võimalik tõendada ja kas süüdistuse kaitsmine kohtus võib olla edukas. Kohus leiab, et Tallinna Prokuratuuri ja Riigi peaprokuröri vastused L.L.i avaldustele on piisava selgusega ja põhistatud. Riigi peaprokurör ei ole rikkunud
Samuti ei saa kaebajale tekkida kriminaalasjade nr. 96041417 ja nr. 97044630 uuendamisest ja kriminaalasja nr. 02731000172 alustamisest õigust Tallinnas xxxxxxxxx asuva eluruumi erastamiseks. Aili Maasik Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.