2 viidates, et need isikud pole äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjad. 19.06.2006 esitas M: R Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 1-3) ja palus, et Saksi Vallavolikogu 27.04.2005 otsus nr. 16 tunnistataks tema osas seadusevastaseks ja tühistataks ning antaks talle õigus erastada Mäe metsamaad. Kaebaja väitis, et see maaüksus asub kahe talle juba kuuluva metsamaatüki vahel ja Saksi Vallavalitsuse vastav ametnik soovitas tal esitada vaba metsamaa ostmise avalduse ning registreerida end füüsilisest isikust ettevõtjana maksuametis kui kiiremini toimivas institutsioonis. Veel väitis kaebaja, et kui äriregistris registreerimise vajadusest oleks talle räägitud, teinuks ta seda ja on vajaduse korral selleks valmis ka praegu. Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määrusega nr. 139 kehtestatud haldusterritoriaalse korralduse muutmise tulemusel on alates 01.07.2005 moodustatud Tapa vald ja endine Saksi vald on üheks selle osaks. Tapa Vallavolikogu poolt kohtule saadetud kirjalikus vastuses (t.l. 20) ei peetud kaebust õigeks ning märgiti, et Saksi Vallavolikogu 27.04.2005 otsus nr. 16 lähtub Lääne-Viru Maavalitsuse 24.03.2005 kirjast nr. 2.1-1/3159 ja on vastu võetud varasema otsuse seadusega kooskõlla 1 viimiseks. Seejuures selgitati, et
2 võis vaba metsamaa erastamiseks avalduse esitada äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, Matti Raudjärv seda aga polnud. Kohtuistungil jäi M: R oma kaebuse väidete ja nõude juurde, esitas 105 krooni suuruse kohtukulu hüvitamise nõude ning soovis täiendavalt, et kohus teeks Tapa Volikogule ettekirjutuse, mis võimaldaks tal end äriregistrisse kanda ja maad avalduse esitamisel eksisteerinud tingimustel erastada. Ta leidis, et seaduseandja täiendas seadust ja andis võimaluse end füüsilisest isikust ettevõtjana ka maksuametis registreerida, kuid ei viinud kahte seadust omavahel kokku. Kaebaja rõhutas, et maksuametis soovitas tal registreeruda just Saksi valla ametnik ning märkis, et valla poolt võeti kõik dokumendid vastu, midagi rohkem ei nõutud, puudustest teda ei informeeritud, volikogu saatis positiivse otsuse ning selle muutmise kohta tehtud otsusest ja maavanema seisukohast teda ei teavitatud. Tapa Vallavolikogu esindaja jäi samuti kirjalikult väidetu juurde ja palus kaebust mitte rahuldada. KOHTU PÕHJENDUSED Käesoleval ajal reguleerib vaba metsamaa erastamist
115 kehtestatud “«
» paragrahvides 231 ja 232 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord”.
2 kohaselt võib avalduse vaba metsamaa erastamiseks esitada vaid Eesti kodanik, kes on füüsilisest isikust ettevõtjana kantud äriregistrisse ning tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega sama seaduse § 233 lg. 2 tähenduses või metsamajandusega. Samas sättes määratleb seaduseandja metsamajandusega tegelejat kui isikut, kes omab maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil metsamaad koos kasvava metsaga ning on teostanud selles metsas metsaseaduse § 16-18 nimetatud hooldustöid või asunud täitma sama seaduse § 11 sätestatut. Sätestatust järeldub seega, et isikul tuleb vaba metsamaa erastamiseks täita juba vastava avalduse esitamise hetkel üheaegselt mitu tingimust - ta peab olema Eesti kodanik, ta peab olema füüsilisest isikust ettevõtja, ta peab olema kantud äriregistrisse, ta peab omama põllumajanduslikuks tootmiseks vajalikku maad või selle kasutamise õigust ja saama tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või neist valmistatud toodete müügist või omama metsamaad kasvava metsaga ja olema teinud selles valgustus, harvendus või sanitaarraiet või asunud täitma metsa uuendamise kohustust. Vaba metsamaa erastamise avalduste esitamisele kehtestatud nõuded tulenevad eespool nimetatud Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määruse nr. 115 § 6, mille kuuendas lõikes on kirjas, et avaldusele tuleb lisada äriregistris registreerimist tõendav dokument. M: R ei ole end äriregistris füüsilisest isikust ettevõtjana registreerinud ja äriregistri dokumendi asemel lisas ta vaba metsamaa erastamise avaldusele vaid maksuametist väljastatud tõendi (t.l. 4). See dokument kinnitab maksukohustuslaste registrisse kuulumist, mida peetakse praegu kehtiva maksukorralduse seaduse § 17 lg. 1 sätestatu kohaselt maksuhaldurile pandud ülesannete täitmiseks, omab seetõttu oluliselt teistsugust tähendust kui äriregister ega ole sellega samane. Maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registri pidamise nõue sisaldus ka varem kehtinud maksukorralduse seaduse § 114, mis jõustus 12.05.1996 ja sätestas teises lõikes, et füüsilisest isikust ettevõtjad on kohustatud end enne tegevuse alustamist Maksuameti kohalikus asutuses registreerima. Seega ei ole tegemist lüngaga seadustes ja kohustus registreerida end Maksuametis oli füüsilisest isikust ettevõtjale pandud juba oluliselt varem, kui 17.02.1999 vastu võetud ja 22.03.1999 jõustunud seadusega täiendati maareformi seadust vaba metsamaa erastamist reguleeriva § 232 ja kehtestati selle teises lõikes praegu kehtiva § 234 lg. 2 sarnane nõude, et vaba metsamaa erastamise avalduse võib esitada ainult see füüsilisest isikust ettevõtja, kes on kantud äriregistrisse. Vaba metsamaa erastamise võimaluse seadusesse sisseviimisega ei ole seaduseandja tahtnud anda sellise maa saamise õigust kõigile soovijaile ega tekitada juurde uusi metsamaa omanikke. Erastajate kohta kindlate tingimuste kehtestamisega on ta kõigi võimalike metsamaa erastajamist soovivate isikute hulgast toonud välja ainult need, kes juba tegelevad põllu- või metsamajandusliku 2 ettevõtlusega, on oma tegevuse vastavas registris fikseerinud, on eelneva reaalse tegevusega tõestanud oma kogemusi ja vajavad maad juurde ettevõtluse tarbeks ning välistanud erastamise õiguse isikutele, kes nõuetele ei vasta või vormistavad dokumendid vaid erastamise õiguse saamise eesmärgil. Asjaolu, et kaebaja väitel kandis ta end maksuametis peetavasse registrisse Saksi valla vastava ametniku seadusest mittetuleneval soovitusel, ei anna talle alust nõuda maa erastamist ja tõendab üksnes seda, et tegelikkuses ta avalduse esitamisel kõigile vaba metsamaa erastaja kohta kehtestatud tingimustele ei vastanud ja vormistas dokumente vaid selleks, et erastamise õigust saada.
2 on sõnaselgelt kirjas, et vaba metsamaa erastamist taotlev isik peab olema äriregistrisse kantud veel enne, kui ta erastamise avalduse esitab. Seega on Saksi Vallavolikogu 27.04.2005 otsus nr. 16 M: R puudutavas osas seadusega kooskõlas ega riku tema seadusest tulenevaid õigusi. Kaebaja väidetel ei ole teda volikogu otsusest teavitatud (t.l. 2 ja 38). See asjaolu viitab küll haldusmenetluses kehtivate ärakuulamise, selgitamise ja teavitamise kohustuste rikkumisele, kuid ei saa muuta kaebajat erastaja kohta kehtestatud tingimustele vastavaks ning anda piisavat alust tema kohta tehtud otsustuse tühistamiseks.
kohaselt on maa erastamise korraldajaks maavanem, halduskohtul sellist õigust pole ja seega ei ole kohtul võimalik kellelegi erastamise õigust anda ega teha ka ettekirjutust, mis selle andmisele kohustaks. Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määrusega nr. 115 kinnitatud korra § 15 lg. 1 ja 3 sätestatu kohaselt peab erastamise korraldaja kontrollima maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust ning vastu võtma
ga kooskõlas oleva otsustuse. Lääne-Viru maavanem on Saksi Vallavolikogul 11.02.2004 otsuse nr. 4 seadusega kooskõlla viimise ettepaneku teinud küll Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg. 4 tuleneva järelevalvemenetluse käigus, kuid pole tõenäoline, et maa erastamise korraldajana asub ta kaebaja suhtes teistsugustele seisukohtadele. Seega ei saaks M: R vaba metsamaad erastada ka siis, kui Saksi Vallavolikogu poleks oma esialgset otsus tema kandmise kohta erastajate nimekirja üldse ära muutnud. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et kaebaja äriregistris registreerimise korral, on Tapa Vallavolikogul veel võimalik kanda ta erastajate nimekirja, ei ole tegelik erastamine tagatud, sest otsustus mis maavanemal tuleb sellele järgnevalt vastu võtta, on kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus ja selle sisu ei saa kohaliku omavalitsuse organ ega ka halduskohus talle ette kirjutada. Asjaolu, et 11.02.2004 otsustas Saksi Vallavolikogu kanda M: R vaba metsamaa erastajate nimekirja, võis tekitada talle küll lootuse, et ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ümber ei vaadata, kuid ei saanud anda alust õiguspäraseks ootuseks maad erastada ega subjektiivset õigust nõuda maavanemalt müügilepingu sõlmimist. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium oma 12.10.2006 kohtuotsuses nr. 3-3-1-46-06. Eeltoodud põhjendustel tuleb M: R kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata jätta. Kuna Tapa Vallavolikogu esindaja kohtukulude hüvitamise nõuet ja kuludokumente ei esitanud (t.l. 39), jäävad nii tema kui ka kaebaja kohtukulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.