1 ja lg. 3 p. 1 ning alates 01.05.
1 ja lg. 3 p. 1 tuginedes vormistatud maksuotsus nr. 12-5/91 (t.l. 13-31) ja määratud X tasumiseks 249 234 krooni suurune täiendav käibemaks. Maksuotsuses leiti, et X on 2003 detsembris ning 2004 jaanuaris, augustis, septembris ja detsembris oma maksustatavast tulust maha arvanud sisendkäibemaksu 140 763,05 krooni FIE Pjotr Borodulin ja 108 470,75 krooni OÜ Maineko arvete alusel, kuigi tegelikult neilt kaupu ei ostnud. Seejuures märgiti ära asjaolud, et FIE Pjotr Borodulin ja OÜ Maineko kontrollitaval perioodil ettevõtlusega ei tegelenud ning, et viie FIE Pjotr Borodulin arve puhul kuuest ja kolme OÜ Maineko arve puhul neljast on toimunud kauba edasimüük OÜ Pistrik I-V varem kui ostmine. 16.10.2006 esitas X Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 2-12), palus tema suhtes tehtud maksuotsus tühistada ja väitis, et pole osalenud maksupettuses, on käitunud heas usus ning täitnud oma hoolsuskohustuse tehingupartnerite tuvastamisel, maksuhaldur aga on rikkunud uurimispõhimõtet ega ole hinnanud kõiki tõendeid kogumis. Oma seisukohti põhjendades viitas ta OÜ Pistrik I-V selgitusele ja mitmetele Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditele ning väitis, et nii Pjotor Borodulin kui ka OÜ Maineko juhatuse liige Artjom Buinovski on vastutuse vältimise soovist ajendatult andnud maksuhaldurile ilmselgelt ebaõigeid selgitusi. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse kirjalikus seletuses (t.l. 61-67) paluti kaebust mitte rahuldada ja leiti, et maksuotsuses on põhjalikult selgitatud ja põhjendatud seda, miks täiendav käibemaks määrati ning kogutud selleks tõendeid ka omal algatusel. Seejuures märgiti ära asjaolud, et OÜ Pistrik I-V väljastatud arve- saatelehtedel ei ole märget “ettemaks” ja kinnitust, et kaup saadi kätte arvel olevast kuupäevast hiljem, et talle tehtud järelepärimises on küsitud andmeid sellise kuupäevaga arve-saatelehtede kohta, mida tegelikult polegi väljastatud, et ka see äriühing müüs kauba edasi varem, kui selle ise soetas ning, et äriühingu esindaja Anatoli Sokolovi selgitused on vastuolulised. Veel märgiti ära, et FIE Pjotr Borodulin poolt väidetavalt koostatud arvetel on kaupade nimetused ebatäpsed, et maksuhaldur hoiatas talle seletusi andnud isikuid vastutusest, et neil isikutel puudus kohustus anda ütlusi, mis tähendaksid iseenda süüditunnistamist ning, et OÜ Maineko esindajale tasutud sularaha-arvetelt on ainult väidetava müüja allkiri. Kohtuistungil jäid X esindajad Vahur Kivistik ja Allan Valk kaebuse väidete ja taotluse juurde ning palusid hüvitada 18 998 krooni suuruse õigusabikulu ja 5000 krooni suuruse riigilõivu. Vahur Kivistik viitas täiendavalt praegu kehtiva käibemaksuseaduse § 16 lg. 2 p. 9 väitis, et selle kohaselt tekiks kaebajal õigus müüa soetatud kaup käibemaksuvabalt, tulemus oleks null ning täiendavat maksu poleks mõtet juurde määrata. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse esindaja Margo Karu jäi samuti kirjalikult väidetu juurde ning rõhutas asjaolu, et sularaha kättesaamine OÜ Maineko esindaja poolt ei ole tõendatud. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlusaluse maksuotsusega on X määratud tasumisele kuuluv käibemaks 2003 ja 2004 aastate eest. Kuni 30.04.
1 sätestatu kohaselt pidi maksukohustuslane registreerimisest alates täitma kõiki maksukohustuslase kohustusi, sealhulgas arvutama tasumisele kuuluva maksusumma, säilitama dokumente ja esitama nõuetekohaseid arveid. Sama seaduse § 20 lg. 1 ja lg. 3 p. 1 sätestatu lubasid tasumisele kuuluvast käibemaksust sisendkäibemaksuna maha arvata teiselt registreeritud maksukohustuslaselt soetatud või saadud ettevõtluses kasutatava kauba või teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu. Sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused olid kehtestatud käibemaksuseaduse § 22, mille esimeses lõikes oli sätestatud, et sisendkäibemaks arvatakse maha sama seaduse § 28 lg. 1 nõuete kohase arve originaaleksemplari alusel. Arves tuli märkida müüja nimi, aadress, registri- või isikukood ja käibemaksukohustuslasena registreerimise 2 number; arve number ja selle väljastamise kuupäev; ostja nimi ja aadress; kauba või teenuse nimetus, kogus, hind kroonides, kogumaksumus ilma ja koos käibemaksuga käibemaksumäärade kaupa; kauba või teenuse maksustatav väärtus, kui see erineb kauba hinnast; käibemaksusumma käibemaksumäärade kaupa ning kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev, kui see on arve väljastamise kuupäevast varasem. Alates 01.05.2004 kehtivas käibemaksuseaduses on sama sisuga nõuded sätestatud vastavalt § 24, § 29 lg. 1 ja lg. 3 p. 1, § 31 lg. 1 ja § 37 lg. 7. Kõik vaidlusaluses maksuotsuses kajastamist leidnud FIE Pjotr Borodulin arve-saatelehed (t.l.184-187) ja OÜ Maineko sularaha-arved (t.l.189-194) sisaldavad käibemaksuseaduse kuni 30.04.2004 kehtinud § 28 lg. 1 või alates 01.05.2004 kehtiva § 37 lg. 7 loetletud andmeid ja said seega olla seadusekohaseks aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamisel. Maksuotsuses esitatud järelduste kohaselt on kaebaja täiendava maksukohustuse määratlemisel olnud põhjuseks vaidlusaluste tehingute teise poolena arveldusdokumentidele märgitud FIE Pjotor Borodulini ja OÜ Maineko isikutega seonduvad kahtlused ning arvamus, et nende tõttu ei saa nad olla tehingute teiseks pooleks ja tegelikult on kaubad soetatud tundmatult kolmandalt isikult. FIE Pjotr Borodulini puhul on saanud määravaks asjaolu, et käibemaksukohustuslasena on ta registreerinud end vahetult enne enamiku tehingute tegemist ja temalt ostetud kauba on kaebaja OÜ Pistrik I-V edasi müünud veel enne, kui ta selle ise soetas. Kaebaja selgitab asja rahaliste vahendite puudumise tõttu saadud ettemaksu (t.l. 6, 85 ja 152) ja tehingute sisu valesti kajastavate blankettide kasutamisega (t.l. 223). Ettemaksu tegemist ja kauba arve-saatelehtedele märgitud kuupäevadest hilisemat kättesaamist kinnitab ka OÜ Pistrik I-V (t.l. 35 ja 37-38). Kuna selle äriühingu väidete mittearvestamiseks puuduvad alused, ei saa põhjendatud olla ka kaebaja suhtes tekkinud vastavatel kahtlustel. Veel on maksuotsuses ära märgitud asjaolu, et Pjotr Borodulin ise eitab tehinguid kaebajaga ja tegelikult tal puudus ettevõtlus. Maksuseadustest ei tulene maksumaksjale kohustusi oma äripartnerite tausta põhjalikumaks uurimiseks ja käibemaksu puhul on üldjuhul küllaldane, kui ta kontrollib vastavast registrist järele, kas arvele müüjana märgitud on tehingu toimumise ajal käibemaksukohustuslane. Maksuseadustes sätestatu ei võimalda maksusummasid määrata ka selle alusel, kuidas on korraldatud maksumaksja äripartnerite majandustegevus ning kas ja kuidas täidavad nad oma maksukohustusi. Seepärast ei saa olla tähendust asjaoludel, et FIE Pjotr Borodulin ei esitanud maksudeklaratsioone ja vaidlusaluste tehingute tegemise ajal polnud tal mingit äritegevust. Maksuhaldurile antud seletustes (t.l. 159-161 ja 170-172) on Pjort Borodulin küll kinnitanud, et pole X kaupu müünud ja temalt raha saanud, kuid samas on ta omaks võtnud, et koostas ja allkirjastas vastavad dokumendid. Kuna Pjotr Borodulin puhul võib tegemist olla isikuga, kes on oma maksuseadustest tulenevad kohustused täitmata jätnud, ei ole temalt mõistlik oodata seletusi, milles ta kõik rikkumised omaks võtab. Soovi toimunut varjata kinnitab selgelt see, et 22.02.2006 väitis ta pangakaardid katki ja kadunud olevat, 02.06.2006 aga kinnitas, et tema pangakaart oli hoopis selle isiku käes, kelle juhiste alusel ta tegutses (t.l. 160 ja 172). Maksumenetluses kogutud dokumentide hulgas puuduvad tõendid selle kohta, et Pjotr Borodulin või teda juhendanud isik tegutsesid X juhiste alusel, et kaupu müüdi ilma käibemaksuta või, et neid üldse ei müüdudki ja olematu käibemaks või kogu müügi eest välja makstud raha tuli tegelikkuses kaebajale või temaga seotud isikutele tagasi. Seega ei ole alust ka maksupettuses osalemisele viitavatel väidetel ning FIE Pjotr Boroduliniga tehtud tehingutest tulenev 140 763 krooni suurune täiendav käibemaksu on maksuhaldur tasumisele määranud põhjendamatult. OÜ Maineko seonduvalt määratud 108 471 krooni suuruse käibemaksu osas on maksuotsuses välja toodud samuti asjaolud, et valdava osa kaupade edasimüümine OÜ Pistrik I-V on toimunud varem kui nende ostmine ning, et äriühingul tegelikult ettevõtlus puudus ja selle esindaja Artjom Buinovski eitab tehinguid X. Seda, miks ükski nimetatud põhjendustest ei saa iseenesest olla piisavaks aluseks täiendava käibemaksu määramisel, on eelnevalt juba põhjendatud. Lisaks on maksuhaldur nii revisjoniaktis kui ka maksuotsuses ära märkinud asjaolu, et OÜ Maineko tasutud sularaha kättesaamist kinnitav vastav kviitungi order ainult 29.12.2004 arve-saatelehe nr. 200518/m puhul (t.l. 22-23 ja 74-75). Ka kohtuistungil rõhutas maksuhalduri esindaja Margo Karu kahel 3 korral seda, et sularaha kättesaamine OÜ Maineko poolt pole tõendatud (t.l. 223 ja 225). Kohtule maksuasja materjalidena esitatu sisaldab sularaha üleandmise-vastuvõtmise kinnituseks vaid 21.01.2005 vormistatud avansiaruannet nr. 1 ja kviitungi orderit nr. 001/2102 (t.l. 193), mis käsitlevad 29.12.2004 koostatud arve-saatelehel nr. 2005-18/m (t.l. 192) märgitud 301 490 krooni suurust summat. Teistes selle äriühingu poolt esitatud sularaha-arvetes (t.l. 189-191) sisalduvate summade maksmist ja saamist pole aga üldse millegagi tõendatud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 06.03.2002 otsuses nr. 3-4-1-1-02 jõudnud seisukohale, et arve tasumisel ei ole käibe toimumisega küll seost, kuid arve tasumata jätmine või suure rahasumma tasumine sularahas võivad olla tõendiks selle kohta, et tegemist on fiktiivse tehinguga. Antud juhul on sularahas tasutud kolmel korral üle saja tuhande krooni ja ühel korral üle kolmesaja tuhande krooni suurune summa. Maksukorralduse seaduse § 150 lg. 1 sätestatu kohaselt on maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral tõendamiskoormus maksukohustuslasel. Nii kaebaja kui ka vastustaja poolt viidatud kohtuotsuses nr. 3-3-50-03 on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et põhjendatud kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud ning kui ostja täiendavaid tõendeid ei esita, puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus. X oli teadlik maksuhalduri seisukohtadest, kuid ei kõrvaldanud maksumenetluses OÜ Maineko osas enda suhtes tekkinud kahtlusi. Täiendavaid tõendeid tehingute toimumise kinnituseks ei esitanud ta ka kohtumenetluses. Seega pole ta tõendanud õigust teostada selle äriühingu poolt esitatud sularaha-arvetes ja arve-saatelehes kajastatud käibemaksu mahaarvamine. Maksukorralduse seaduse § 92 lg. 1 punkti 2 kohaselt on maksuhalduril õigus määrata tasumisele kuuluv maksusumma, kui maksukohustuslane on esitanud maksudeklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt näidatud maksusumma või maksudeklaratsiooni andmete alusel maksuhalduri arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Esitatud põhjendustest tulenevalt on Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus määranud X tasumisele kuuluva käibemaksu FIE Pjotr Boroduliniga seonduva 140 763 krooni ulatuses õigusvastaselt ja selle summa osas tuleb vaidlustatud maksuotsus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 1 alusel tühistada. OÜ Maineko tehtud väidetavatest tehingutest tuleneva 108 471 krooni suuruse käibemaksu määramise osas jääb kaebus sama seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel rahuldamata ja maksuotsus jõusse. Kuna kaebus on ligikaudu 56,5 protsendi ulatuses põhjendatud, kuulub halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 2 kohaselt samas ulatuses ehk 13 559 krooni suuruses hüvitamisele ka kaebaja poolt riigilõivu (t.l.13) ja õigusabi (t.l. 219-220) eest tasumisega kantud kokku 23998 krooni suurune kohtukulu. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus oma kohtukulude kohta nõuet ja kuludokumente ei esitanud (t.l. 225), seega jäävad võimalikud kulutused halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 1 kohaselt tema enda kanda. Menetlusdokumentide kättetoimetamiseks on Jõhvi kohtumaja kulutanud kokku 128,70 krooni (t.l. 227). Selle summa peab halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 3 kohaselt Eesti Vabariigile hüvitama kaebuse esitaja 43,5% ning Maksu-ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 56,5% ulatuses. Raili Randlane Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.