Obsah (4)

§ 149§ 11§ 148§ 120

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 05. aprill 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-200 Haldusasi K-K.T. kaebus Murru Vang

) § 148 ja § 150 p 2 alusel määrati kaebajale Murru Vangla direktori 28.12.2006 käskkirjaga nr 73 t-d (edaspidi käskkiri) teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristus: ametipalga vähendamine 20% kolmeks kuuks. 3.

§ 149

p 1 sätestab, et distsiplinaarmenetlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks vanglaametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati. Kaebaja on allkirjaga kinnitanud, 1 et Murru Vangla direktori 01.12.2006 käskkirjaga nr 65 t-d „Menetluse läbiviimine asjaolude välja selgitamiseks” on ta tutvunud alles 28.12.2006 (tlk 7), kuigi väidetavalt faktiliselt ta käskkirjaga tutvunud ei ole, sest personaliosakonnas puudub dokument, millest nähtuks, et kaebajale on käskkirja tutvustatud. Menetluse läbiviija ja komisjoni koosseisu sai kaebaja teada alles 29.12.2006, kui talle anti tutvumiseks ja allakirjutamiseks „Menetluse kokkuvõte nr 37” (tlk 9-13) ja Murru Vangla direktori 28.12.2006 käskkiri nr 73 t-d (tlk 4-5) kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise kohta.

1. Kaebaja leiab, et kuna pärast 02.12.2006 vangistusosakonna juhatajale seletuse kirjutamist puudus tal igasugune informatsioon asjade edasisest kulgemisest, siis sellega võeti kaebajalt ära võimalus anda seletusi distsiplinaarmenetlust läbiviivale komisjonile. Kaebaja on seisukohal, et juhul, kui ta oleks olnud teadlik asjaolust, et tema suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus, oleks ta saanud anda asjas põhjalikuma seletuse, mis oleks võinud kaasa tuua distsiplinaarkaristuse määramata jätmise. Kaebaja leiab, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjaga tutvumise mittevõimaldamine on seaduserikkumine.
2. Kuna distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ei ole ühtegi viidet, millest nähtuks, et kaebaja on oma ametijuhendijärgseid kohustusi rikkunud, siis leiab kaebaja, et teda on alusetult karistatud kaasvastutuse korras valvur Arvo Riiboni ja inspektor-kontaktisik Arvo Jõesalu ebaõige käitumise tõttu aset leidnud distsiplinaarsüüteo eest. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja põhjendused on järgmised.
4. Murru Vangla direktori 01.12.2006 käskkirja nr 65 t-d ei tutvustatud kaebajale kohe põhjusel, et distsiplinaarmenetlust ei alustatud konkreetse vanglaametniku suhtes. Distsiplinaarsüütegu ja selle toimepanija tuvastati alles menetluse käigus. Kui distsiplinaarmenetluse käigus selgus, et kaebaja suhtes on alust arvata, et ta on pannud toime distsiplinaarsüüteo, siis tutvustati 28.12.2006 kaebajat käskkirjaga nr 65 t-d, millega tutvumise kohta kirjutas kaebaja teatise (tlk 7) ning ühtlasi kinnitas oma allkirjaga, et on teadlik asjaolust, et tema suhtes viiakse läbi distsiplinaarmenetlus. Seega on paljasõnaline kaebaja väide, et faktiliselt ei olnud tal võimalust käskkirjaga nr 65 t-d tutvuda ja et komisjoni koosseisu sai ta teada alles 29.12.
6. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebajal puudus pärast 02.12.2006 seletuse kirjutamist asja kohta edasine informatsioon ning sellega võeti ära täiendavate selgituste andmise võimalus. Kuna vangistusosakonna juhataja Rando Kalmus kuulus distsiplinaarmenetlust läbiviivasse komisjoni, siis arvestati kaebaja 02.12.2006 seletust distsiplinaarmenetluse käigus. Samuti tutvustati 28.12.2006 kaebajat käskkirjaga nr 65 t-d, millega tutvumist on kaebaja kinnitanud oma allkirjaga, seega oli kaebajale tagatud võimalus samal ajal kirjutada ka täiendav seletus ja kaebaja õigusi seletuse andmisel ei ole rikutud. Vastustaja väite kohaselt ei ole kaebajat karistatud valvur A. Riiboni käitumise vaid tema enda käitumise eest. Kaebaja oli teadlik, et valvur A. Riibon andis kinnipeetavatele kambrisse haamri ja raudkangi, kuid ei takistanud seda ning ei teavitanud korrapidamisteenistust eluosakonnas toimuvast.
7. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille kohaselt distsiplinaarkaristuse käskkirjas ei ole viidet ametijuhendi rikkumisele. Käskkirjas on välja toodud, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo, mis avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 84 p 1 kohaselt seisnes teenistuskohustuste süülises mittenõuetekohases täitmises. Distsiplinaarmenetlus kokkuvõttes on selgitatud, et vanemvalvurina oli kaebajal kohustus eluosakonnas sisekorraeeskirjast ja kodukorrast kinnipidamise jälgimine ja põgenemise, allumatuse või muu õiguserikkumise ära hoidmine või tõkestamine, mida kaebaja aga ei teinud, sest lubas valvur A. Riibonil kinnipeetavatele üle anda haamri ja raudkangi. 2
8. Samuti oli kaebajal vanemvalvurina teavitamiskohustus, mida kaebaja rikkus, sest ta ei teavitanud eluosakonnas toimuvast korrapidamisteenistust. Nimetatud selgitus, kus viidatakse vanemvalvuri teenistuskohustustele, vastab vanemvalvuri ametijuhendi punktile
9. Kuna kaebajat tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolliga, pidi kaebajale süüteo olemus ja iseloom olema arusaadav. KOHTU PÕHJENDUSED
10. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendatud, tõendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
11. Asjas ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: 29.11.2006 andis Murru Vangla valvur A. Riibon Murru Vangla eluosakonna kambrisse 211 (B5) haamri ja toru, millega kambris viibinud kinnipeetavad lõhkusid WC-poti ja põhjustasid kanalisatsioonitorus ummistuse; kaebaja oli samal ajal tööl valves kõrval paiknevas valvepiirkonnas; kaebaja nägi juhuslikult, kuidas A. Riibon kannab haamrit ja toru ning A. Riibon ütles talle, et neid on vaja kinnipeetavate voodite lahti ja kinni monteerimiseks; haamer ja toru ei kuulunud 29.11.2006 kehtinud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (edaspidi Vangla sisekorraeeskiri) § 58 kohaselt kinnipeetavalt lubatud asjade loetellu; kaebaja ei takistanud A. Riibonil haamri ja toru kinnipeetavate kambri poole viimist; A. Riibon ei allunud teenistuslikult kaebajale; kaebaja andis juhtunu osas 02.12.2006 kirjaliku seletuse oma vahetule ülemusele teadmata sel ajal, et juhtunu suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus; kaebaja sai teada 28.12.2006, et tema on üks isikutest, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatatud on, rohkem kaebajalt juhtunud osas kirjalikke ega suulisi selgitusi ei palutud ja kaebaja neid ka ise ei andnud.
12. Haldusasjas vaieldakse järgmiste asjaolude üle: kas kaebaja rikkus oma ametikohustusi sellega, et ei takistanud A. Riibonil haamri ja toru kinnipeetavate kambri poole viimist; kas kaebaja rikkus oma ametikohustusi sellega, et teavitanud oma vahetut ülemust sellest, et 29.11.2006 lõhkusid kinnipeetavad haamri ja toru abil
13. eluosakonna kambris 211 (B5) WC-poti ja põhjustasid kanalisatsioonitorusse ummistuse; kas asjaolu, et kuni distsiplinaarkaristuse määramise päevani ei olnud kaebaja teadlik sellest, et talle võidakse määrata distsiplinaarkaristus, on menetlusalane rikkumine ja kui, siis kas see võib mõjutada käskkirja kehtivust.
14. Kohaldatavad õigusaktid käesolevas haldusasjas on

, ATS, haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS), Vangla sisekorraeeskiri ja sisemise õigusaktina Murru Vangla sisekorraeeskiri.

§ 11

lõike 1 kohaselt kohaldatakse

-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades

erisusi. HMS § 2 kohaselt on haldusmenetlus haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel. Vaidlustatud käskkiri on haldusakt, seega kohalduvad vaidlustatud käskkirjale lisaks

distsiplinaarmenetlust regileerivatele sätetele ka HMS haldusakti andmist käsitlevad nõuded.

1. Kaebajale distsiplinaarmenetlusest teatamine 15.
2. Enne vaidlustatud käskkirja materiaalse (sisulise) õiguspärasuse kontrolli peab kohus vajalikuks analüüsida käskkirja formaalselt õiguspärasust. Formaalne õiguspärasus tähendab eelkõige pädevus-, menetlus- ja vorminõuete järgimist. Kohus leiab, et kaebajale tema suhtes läbiviidavast distsiplinaarmenetlusest teatamine peale sisulise uurimise lõppemist ja samal päeval distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja allkirjastamisega oli oluline distsiplinaarmenetluse läbiviimise normide rikkumine. Seetõttu on vaidlustatud käskkiri formaalselt õigusvastane ja kuulub tühistamisele juba ainuüksi sel põhjusel. Kohtu põhjendused selles osas on järgmised. 3 15.2.

§ 148

kohaselt määrab vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse ametiisik, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus.

§ 149

lõike 1 kohaselt viiakse distsiplinaarsüüteo ja selle asjaolude välja selgitamiseks läbi distsiplinaarmenetlus. Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on ametiisikul, kellel on vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse määramise õigus.

§ 120

lõike 2 kohaselt nimetab vanglaametniku ametisse vangla direktor või tema poolt volitatud ametiisik. Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja ja vaidlustatud käskkirja on allkirjastanud Murru Vangla direktor. Seega on pädevusnõuded täidetud. Ka ei ole rikutud nimetatud käskkirjade vorminõudeid. 15.3.

§ 149

lõike 2 kohaselt võib distsiplinaarmenetluse läbiviija nõuda distsiplinaarsüüteo kohta selgitusi ja koguda tõendeid. Selgituse nõudmine vanglaametnikult, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on kohustuslik. Vanglaametnikul, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on õigus anda selgitusi. Isiku tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest informeerimiseks peamiseks funktsiooniks ongi arvamuse avaldamise võimaluse loomine. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai tema suhtes toimuvast distsiplinaarmenetlusest teada 28.12.2006. 02.12.2006 seletuse kirjutamise ajal ei teadnud kaebaja, et tema on üks isikutest, kellele võidakse määrata distsiplinaarkaristus. Seega ei saa kaebaja 02.12.2006 antud seletust lugeda distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuseks

§ 149lõike 1 tähenduses.

15.

1. Järgmisena põhjendab kohus, miks kaebaja teadmatus tema suhtes läbiviidavast distsiplinaarmenetlusest kujutab endast nii olulist distsiplinaarmenetluse läbiviimise normide rikkumist, et muudab õigusvastaseks sellise distsiplinaarmenetluse läbiviimise tulemusena välja antud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. 15.
2. Kaebaja hinnangul olid asjast enam puudutatud inspektor-kontaktisik Arvo Jõesalu ja valvur Arvo Riibon. Kohus leiab, et on põhjust eeldada, et kaebaja arvas 02.12.2006 seletust kirjutades, et tema on toimunud intsidendis n.ö tunnistaja rollis, kelle seletuskirja on vaja asjas objektiivsete asjaolude väljaselgitamiseks. Seletust kirjutades ei olnud kaebaja teadlik sellest, et ta peab ennast võimaliku karistuse eest kaitsma. Seetõttu on tõenäoline, et kui kaebaja oleks teadnud, et talle võidakse määrata distsiplinaarkaristus, oleks ta seletuskirja kirjutades enam pööranud tähelepanu sellele, milliseid argumente kasutada, et veenda vastustajat kaebaja süü puudumises 29.11.2006 toimunud sündmustes. Kuigi ärakuulamise käigus võib ilmneda olulist teavet faktiliste asjaolude kohta, ei ole tõendusliku informatsiooni kogumine sugugi ärakuulamise ainuke eesmärk. Ärakuulamist ei saa seetõttu samastada menetlusosaliselt seletuse kui tõendi võtmisega, kuigi ärakuulamise käigus võidakse anda ka seletus. Menetlusosalise seletus kujutab endast pelgalt tõenduslikku informatsiooni, ärakuulamise eesmärk on aga võimaldada isikul esitada ka õiguslikke vastuväiteid ja põhjendusi oma seisukoha kaitseks. (vt Haldusmenetluse käsiraamat lk 217-218). Kaebaja leiab, et kuna pärast 02.12.2006 vangistusosakonna juhatajale seletuse kirjutamist puudus tal igasugune informatsioon asjade edasisest kulgemisest, siis sellega võeti kaebajalt ära võimalus anda seletusi distsiplinaarmenetlust läbiviivale komisjonile. Asjas kogutud tõenditest ilmneb, et kaebajal puudus ajavahemikul 03.12-27.12.2006 informatsioon distsiplinaarmenetluse läbiviimise kohta. Kaebaja kinnituste kohaselt uuris ta 18.12.2006 A. Jõesalult, mis on saanud 29.11.2006 toimunud sündmuste uurimisest, mille peale viimane vastas, et see on vist juba unustatud. 15.
3. HMS § 40 lõike 1 kohaselt peab haldusorgan andma enne haldusakti andmist menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab haldusorgan andma enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamisõigusel on praktiline väärtus: selle eesmärgiks on õiglase otsustuse tegemine haldusorgani poolt ja selle otsustuse aktsepteeritavuse 4 tagamine. Kohus leiab lisaks eeltoodule, et isiku selja taga toimuv menetlus on vastuolus hea haldustavaga ja riivab selle isiku inimväärikust ning võib puudutatud isikut tunduvalt enam häirida, kui oma sisu poolest ebameeldiv haldusotsus. 15.
4. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud 08.10.2002 määruses haldusasjas nr 3-3-1-5-02, et tulenevalt inimväärikuse, õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse põhimõtetest tuleb haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Neid põhiseaduslikke põhimõtteid rakendades tagatakse asutuse parem informeeritus, sunnitakse asutust otsustamisel arvestama isiku huvidega ja tõstetakse haldusotsuste sisulist kvaliteeti. Samuti on Riigikohtu halduskolleegium leidnud 17.11.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-03, et isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Distsiplinaarasja menetlemine peab toimuma kooskõlas nii seaduses sätestatud menetlusreeglite kui üldiste menetluspõhimõtetega. 15.
5. Distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusotsus. Seetõttu on isiku selgitustel eriliselt suur tähtsus, kuna isikul on potentsiaalselt suur võimalus mõjutada haldusorgani otsustuse tegemist. Ärakuulamisõiguse kui haldusmenetluse ühe olulisema põhimõtte rikkumist loeb kohus tõsiseks menetlusnormise rikkumiseks, mis võis mõjutada vaidlustatava haldusakti sisu. Kohus viitab siinjuures Riigikohtu halduskolleegiumi 29.05.2006 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-23-06, milles kolleegium leidis, et ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise. Kohus leiab, et isiku ärakuulamata jätmine võib tekitada kahtluse, et otsus on tehtud meelevaldselt. 15.
6. Kohus on seisukohal, et HMS-i § 40 lõigete 1 ja 2 mõtte kohaselt oleks haldusorgan pidanud käesoleval juhul esmalt teavitama kaebajat tema suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisest ja küsima kaebajalt süüteo asjaolude kohta selgitusi. Seejuures oleks kaebaja huvidega enam kooskõlas see, kui selgituste andmiseks antakse piisav aeg, näiteks üks kuni kolm tööpäeva, mitte ei paluta kirjutada tal seletuskirja n.ö ülemuse laua taga. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud 14.01.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-82-03, et haldusorgan ei pea HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Kohus peab distsiplinaarmenetluse kontekstis siiski otstarbekaks, et kaebajal oleks olnud lisaks esialgsetele selgitustele võimalus esitada vastuväiteid distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele. Esialgset selgitust kirjutades ei tea kaebaja veel haldusorgani järeldusi süüteo asjaolude suhtes, karistuse liigi ja määra valikut. Ei saa pidada mõistlikuks olukorda, kus kaebajal on selliseid argumente võimalik esmakordselt esitada alles halduskohtus. Haldusorgan peab oma distsiplinaarpraktikas püüdma minimeerida juhtumeid, kus määratud karistused vaidlustatakse ja kus need omakorda kohtu poolt tühistatakse. Selleks tuleb menetlus viia läbi kooskõlas õigusaktide nõuetega ja eelkõige tuleb hoolikalt jälgida HMS nõudeid. 5 15.
7. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Menetlusnormide rikkumisel on keeruline välja selgitada, kas see avaldas mõju kaalutlusotsustuse sisule või mitte. Kaalutlusotsustuse võib jätta jõusse vaid juhul, kui kohus on täielikult veendunud, et vaatamata menetlus- või vorminõuete rikkumisele ei oleks haldusorgan saanud teistsugust otsustust teha. Mida suurem on haldusorganile jäetud diskretsiooniruum, seda tõenäolisem on menetlusnõuete eiramisel vea tekkimine. Kohus leiab, et HMS § 58 ei kuulu käesolevas vaidluses kohaldamisele, kuna ei ole põhjust eeldada, et kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumine ei võinud mõjutada haldusakti väljaandmist. 15.
8. Lõpetuseks rõhutab kohus, et isiku ärakuulamisõiguse tagamine on seda olulisem, mida rangem karistus isikule määratakse. Rangema karistuse korral on haldusorganil vaja kaaluda eriti hoolikalt kõiki asjaolusid, mis välistaksid isikule range karistuse määramise. Kaebajale määrati karistuseks ametipalga vähendamine 20% ulatuses kolmeks kuuks. Arvestades seda, et kaebajat ei olnud ligi viie teenistusaasta jooksul varem distsiplinaarkorras karistatud, oli tegemist range karistusega. Lisaks sellele peaks haldusorgan olukorras, kus konflikt on tõenäoline (kaebaja teavitas vastustajat sellest, et kavatseb talle määratava karistuse halduskohtus vaidlustada), kindlustama end hilisema võimaliku kohtuvaidluse jaoks piisava tõendusmaterjaliga õiglase menetluse toimumise osas.
9. Kuna käskkiri kuulub tühistamisele kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu, ei hakka kohus analüüsima vaidlustatud käskkirja materiaalset (sisulist) õiguspärasust (eelkõige seda, kas kaebaja rikkus vaidlusaluste 29.11.2006 sündmustega oma ametikohustusi või mitte).
10. Kaebaja taotleb Murru Vanglalt alusetult kinnipeetud 20% töötasu hüvitamist. Kuna käskkiri kuulub tühistamisele, tuleb Murru Vanglal maksta K-K.T.’le viivitamata välja tühistatava käskkirja alusel alusetult palgast kinnipeetud summa.
11. Taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks esitatud ei ole, seega nende väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Kadriann Ikkonen kohtunik 6