KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2007 Tallinn Haldusasja number 3-07-168 Haldusasi A.I. kaebus AS Falck Eest

) § 502 alusel on viivistasu maksjaks mootorsõiduki omanik, kui mootorsõiduki eest vastutava kasutaja andmeid ei ole kantud liiklusregistrisse. Otsustamaks selle üle, kes on viivistasu maksjaks, on määrava tähtsusega liiklusregistri kui riikliku registri andmed mootorsõiduki omaniku kohta või sõiduki omandiõiguse üleminekut tõendav dokument.

§ 62

kohaselt on liiklusregister Vabariigi Valitsuse poolt majandus- ja kommunikatsiooniministri ettepanekul asutatud register andmekogude seaduse tähenduses, mille pidamise eesmärk on sõidukite, juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide üle arvestuse pidamine. Liiklusregistris peetakse arvestust Eestis registreeritud mootorsõidukite ning nende omanike ja nende õigustatud kasutajate, samuti sõiduki kasutamisele seatud piirangute üle.

1. Viivistasu otsuse koostamise ajal oli mootorsõiduki Ford 283 ASR omanikuna kantud liiklusregistrisse kaebuse esitaja. Samuti puudub sõiduki omandiõiguse üleminekut tõendav dokument. Seega on kaebuse esitaja väide sõiduki omandiõiguse üleminekust paljasõnaline ning viivistasu maksmise nõudmine kaebuse esitajalt õigustatud. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
3. Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et 15.12.2006 kell 10.28 parkis sõiduauto Ford registreerimisnumbriga 283 ASR avatud tasulisel parkimisalal ilma parkimistasu maksmata ja et sellel hetkel oli liiklusregistris kantud nimetatud sõiduki omanikuna sisse kaebaja. Sõidukil ei olnud märgitud vastutavat kasutajat.
4. Haldusasjas vaieldakse selle üle, kas asjaolu, et viivistasu koostamise hetkel võis sõiduki omandiõigus olla üle läinud teisele isikule, muudab viivistasu otsuse määramise kaebajale õigusvastaseks.
5. Kohus leiab, et antud asjaoludel toimis vastustaja kaebajale viivistasu määramisel õieti ja ka peale viivistasu määramist antud selgitused ei anna alust määratud viivistasu otsuse tühistamiseks. Vastavalt kohalike maksude seaduse § 5 punktile 10 on parkimistasu kohalik maks. Vastavalt sama seaduse § 141 lõikele 1 kehtestatakse parkimistasu avalikul tasulisel parkimisalal parkimise korraldamise eesmärgil. Lõike 2 kohaselt toimub parkimistasu määramine ja sissenõudmine

-s sätestatud alustel ja korras. Vastavalt

§ 502

lõikele 1 teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse (viivistasu otsuse), kui parkimistasu on maksmata, tasutud parkimisaega on ületatud, tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud või tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt

§ 501lõikes 41 sätestatule.

Vaidlust ei ole selles, et sõiduk parkis tasulises parkimisalas parkimistasu maksmata. Seega tekkis vastustajal õigus viivistasu nõuda. Küsimus on selles, kelle vastu vastustaja selle nõude esitada sai. 13.

§ 502

kohaselt on viivistasu maksjaks mootorsõiduki omanik, kui mootorsõiduki eest vastutava kasutaja andmeid ei ole kantud liiklusregistrisse. Kohus nõustub vastustajaga selles, et otsustamaks, kes on viivistasu maksjaks, on määrava tähtsusega liiklusregistri kui riikliku registri andmed mootorsõiduki omaniku kohta. Liiklusregistri andmetel oli 15.12.2006 seisuga sõiduki omanikuks kaebaja. Vastustaja on ka möönnud võimalust, et kui kaebaja oleks esitanud 2 vastustajale dokumendi sõiduki omandi ülemineku kohta (ehk siis antud juhul müügilepingu), siis oleks vastustaja saanud sellel alusel määrata viivistasu sõiduki tegelikule omanikule. Kaebaja on kinnitanud, et kirjalikku müügilepingut ei sõlmitud. Istungil kinnitas kaebaja, et andis auto ostnud V. O.ile kirjaliku volituse autoga sõitmiseks. 14.

§ 62

kohaselt on liiklusregister Vabariigi Valitsuse poolt majandus- ja kommunikatsiooniministri ettepanekul asutatud register andmekogude seaduse tähenduses, mille pidamise eesmärk on sõidukite, juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide üle arvestuse pidamine. Liiklusregistris peetakse arvestust Eestis registreeritud mootorsõidukite ning nende omanike ja nende õigustatud kasutajate, samuti sõiduki kasutamisele seatud piirangute üle. Õigusaktides ei ole antud liiklusregistri kandele õigustloovat tähendust. Siiski on registrikandel informatiivne tähendus ja vastustajal on õigus viivistasude määramisel lähtuda liiklusregistri andmetest seni, kuni isik ei tõenda üheselt, et ei olnud viivistasu määramise hetkel sõiduki omanik. Kohus leiab, et eelkirjeldatud asjaoludel ei olnud vastustajal võimalik määrata viivistasu V. O.ile (ega mõnele teisele isikule), kuna asjas kogutud andmed viitavad vaid sellele, et auto omandiõigus kuulus kaebajale. Kui kaebaja kinnitas, et andis V. O.le kirjaliku volituse autoga sõitmiseks, kirjalikku müügilepingut aga ei sõlminud, siis selles olukorras ei saa kuidagi lugeda tõendatuks sõiduki omandi üleminekut. Sõiduki valduse üleminek ja selle andmine teise isiku kasutusse ei ole viivistasu määramise seisukohalt oluline (seni, kuni tegemist pole vastutava kasutajaga). Seega on AS Falck Eesti viivistasu otsus nr VTO 161027 õiguspärane ja tühistamisele ei kuulu.

1. Kohus märgib lõpetuseks, et õigusaktid ei sea mootorsõiduki müügilepingule küll vorminõudeid (see võib olla sõlmitud suuliselt), kuid valides suulise vormi, peab arvestama sellega, et teatud olukordades võib osutuda võimatuks tõendada seda, kas ja millistel tingimustel leping sõlmitud sai. Müügilepingu saab sõlmida ka tingimusel, et omand läheb üle hiljem, nt peale auto remonti, või teatud tingimuste täitumisel, nt juhul, kui autot üldse sõidukorda remontida õnnestub. Seega võib suulise lepinguvormi valimine tuua endaga kaasa suure tõendamiskoormuse ja sel põhjusel tuleks eelistada kirjalikku lepinguvormi. Juhul, kui kaebaja ei parkinud 15.12.2006 avatud tasulisel parkimisalal viivistasu maksmata ja leiab, et seda tegi V. O., siis peaks ta suunama oma nõude V. O. vastu. Seda on võimalik teha tsiviilkohtumenetluse korras alusetu kas kahju tekitamise või alusetu rikastumise sätete järgi.
2. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Seega jääb kaebaja kanda käesolevas asjas tema tasutud riigilõiv. Kaebaja on kaebuse esitamise eest tasunud riigilõivu 14 krooni ja 40 senti (tlk 3). Riigilõivuseaduse § 56 lõige 11 kohaselt halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 3 protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse /…/, kuid mitte alla 80 krooni ja mitte rohkem kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis eeltoodu alusel tuleb kaebajalt välja mõista täiendava riigilõivuna 65 krooni ja 60 senti selle summa kandmisega riigituludesse.
3. Vastavalt HKMS § 93 lõikele 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Vastustaja kaebajalt kohtukulude väljamõistmist taotlenud ei ole ning seega kaebajalt vastustaja menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Kadriann Ikkonen kohtunik 3