3-06-761 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-761 Hald

) §-ile 19¹ lg 3 peab maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping olema notariaalselt tõestatud. Nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt tõestatud ärakiri. Maa nõudeõiguse loovutamise lepingut Viljandi Linnavalitsusele esitatud ei ole. 15.05.2001 esitas L.S. Viljandi linnale taotluse kompenseerida temale 1/2 mõttelist osa X 1874 m² suurusest endisest kinnistust nr 302. Nimetatud avalduse alusel kompenseeriti L.S. le kuulunud maa osa. Xa alust krunti S.S. le ei tagastata vastavalt

§-ile 7 lg 1. Korralduse nr 20 aluseks on

§ 7

lg 5², mille kohaselt ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud. Seni ei oldud X maale teenindusmaad määratud. Kuna ümberringi on juba kõik krundid kinnistusse kantud, siis määrati täpselt see maa, mis maareformi käigus on vabaks jäänud ja mille eest maaomanikud praegu maamaksu maksavad. Vastavalt

§-ile 6 lg 2 p 3 ei tagastata maad osaliselt või tervikuna kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned. Xa asuva hoone juurde on 12.08.2002 antud nõusolek maa ostueesõigusega erastamiseks ning käesolevaks ajaks on moodustatud kinnistu. X hoone omanikud on 1/2 mõttelises osas ehitusregistri andmetel Viljandi linn ja S.S. . Seega saavad nad olla ka maaomanikud võrdsetes mõttelistes osades, kui ei lepita kokku hoonestusõiguse seadmises (

§ 6lg 2 p 3).

HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohus jättis
2. veebruari 2007 otsusega S.S. kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlusaluse haldusakti puhul tegemist õigusvastase haldusaktiga ning vaidlusalune haldusakt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi. ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 15.10.1997 otsusega nr 60-9898 on tõendatud, et komisjon on tunnistanud S.S. ja L.S. omandireformi õigustatud subjektideks Viljandis X ja 8a (kvartal 51 krunt 8 kinnistu 302) õigusvastaselt võõrandatud 1874 m 2 maa suhtes. Kaebuse esitajat ei ole aga selleks pädev maakonnakomisjon tunnistanud omandireformi õigustatud subjektiks X a asuvate hoonete suhtes, seega oli vastustaja õigustatud vaidlustatud haldusaktiga lahendama ainult X asuva hoone teenindamiseks vajaliku maa määramise küsimuse. 3 Kaebuse esitaja ei ole arvestanud asjaoluga, et 1/2 mõttelist osa X majavaldusest on Viljandi linna omandis, kuna 11.07.2001 majavalduse üleandmise-vastuvõtmise aktiga andis L.S. Viljandi linnale üle 1/2 mõttelise osa Viljandis X majavaldusest. Seega on ka Viljandi linnal õigus temale kuuluva 1/2 mõttelise osa ehitise juurde maa munitsipaliseerimiseks maareformi käigus. Kehtivast õigusest ei tulene, et kaebuse esitajale ja Viljandi linnale kuuluva ehitise juurde peaks moodustama ühe katastriüksuse, mistõttu ei ole vaidlusalune korraldus õigusvastane ka sellel alusel. Kuna 1/2 mõttelist osa X majavaldusest on Viljandi linna omandis, on Viljandi linn õigustatud munitsipaliseerimise käigus saama maad temale kuuluvate ehitiste teenindamiseks, mistõttu ei teki kaebuse esitajal õigust maa tagastamisele nõudeõigusest suuremas osas vastavalt

sätetele. Seega ei ole vaidlustatud haldusakt vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) §-is 55 lg 1 sätestatuga ega HMS §-iga 58 ja vastustaja ei ole rikkunud uurimisprintsiipi, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. S.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
2. veebruari 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega tühistada Viljandi Linnavalitsuse 09.01.2007 korraldus nr
3. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on antud asjas olemas jõustunud kohtulahend (Tallinna Linnakohtu 06.04.2005 otsus nr 2/254-7553/04), mis käsitleb apellandi õigust kinnistu 302 X ja 8a hoonete ja maa tagastamisele omandireformi õigustatud subjektina. ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 17.05.1994 otsusega muudeti akti nr 137 ning otsustati, et apellant ei ole õigustatud subjekt X tn 8 ja 8a hoonete osas. Tallinna Linnakohtu menetluses taotles vastustaja 17.05.1994 akti nr 137 kehtetuks tunnistamist äramuutva haldusakti alusel. Tallinna Linnakohus ei rahuldanud aga 06.04.2005 otsusega nr 2/2547553/04 hagi. Seega jäi 17.05.1994 akt nr 137 kehtetuks tunnistamata, mille kohaselt on apellant õigustatud subjekt kinnistu 302 maade ja hoonete tagastamise osas. Seega on apellant ka õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjekt Xa hoonete suhtes, kuivõrd kinnistu 302 hõlmas ka Xa. Kaevatav haldusakt pidi seega hõlmama kogu kinnistu nr 302 asukohaga X ja X a tagastamise toiminguid; 2) oli Viljandi Linnavalitsus kohustatud vaidlustatud haldusaktiga lahendama nii X kui ka Xa asuva õigusvastaselt võõrandatud maa, s. h hoonete tagastamise menetluse vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaja. Nimetatud fakti tähelepanuta jätmisega on rikutud HMS §-is 25 sätestatut; 3) on ebaõige seisukoht, et 1/2 X hoonest kuulub seaduslikul alusel vastustajale põhjusel, et L.S. andis hoonete omandi vastustajale üle. Apellant leiab, et temale kuulus kogu endine kinnistu 302 tagastamisele seetõttu, et L.S. loobus oma osast apellandi kasuks enne seda, kui ta andis vastustajale hooned üle. L.S. ei saanud kord loobutud hoonetest apellandi kasuks seda hiljem muuta, andes hooned üle vastustajale. Selline hoonete üle andmine on seadusevastane. Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et endine kinnistu 302 tuleb tagastada talle nii maa kui ka hoonete osas, kuivõrd ta on selles osas õigustatud subjekt.
4. Viljandi Linnavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on antud asjas jõustunud kohtuotsus, kus S.S. tunnistati subjektiks 1/2 mõttelises osas X maa suhtes, mitte hoonete X ja Xa suhtes. S.S. le ei kuulu X ja 8a hooned koos maaga. Apellant taotleb endale õigusi, mille osas ta omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 8 järgi ei ole 4 õigustatud subjekt. Pärast pikki kohtuvaidlusi jäi jõusse ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 21.01.1998 otsus, kus S.S. ja tema õde L.S. tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks vaid X maa osa 1/2 mõttelises osas. Majavalduse osas jäeti taotlus rahuldamata, kuna avaldajad ei kuulunud omandireformi õigustatud subjektide hulka. X a majavaldus aga ei kuulunud üldse tagastamisele, kuna natsionaliseerimise ajal oli seal suusavabrik; 2) määrati vaidlustatud korraldusega X hoonele teenindusmaa ca 1334 m2 sihtotstarbega elamumaa.

§ 7

lg 52 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalik maa juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud. Seni ei olnud X maale teenindusmaad määratud. Kuna ümberringi on kõik krundid kinnistatud, siis määrati täpselt see maa, mis maareformi käigus on vabaks jäänud ja mille eest maaomanikud praegu maamaksu maksavad. Vaidlustatud korralduse vastuvõtmise tingis asjaolu, et S.S. saaks maa tagastamisega vajalikke toiminguid jätkata; 3) ei tagastata vastavalt

§-ile 6 lg 2 p 3 maad osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned. X a krundile on 12.08.2002 antud nõusolek maa ostueesõigusega erastamiseks ning see on käesolevaks ajaks kinnistu. Apellandil puudub õigus X ja X a majavaldustele ning X a maale ja X 1/2 maale; 4) on apellatsioonikaebuses viidatud Tallinna Linnakohtu otsus tsiviilkohtu otsus, kus hagi esitamise põhjuseks oli tähtaja ennistamise taotlus nõudmaks apellatsioonikaebuse esitajalt välja tema valduses olevat X a majavaldust, kuna vabatahtlikult ta ei olnud nõus seda üle andma. Kohus tähtaega ei ennistanud ja asjas sisulist otsust seega ei teinud, mistõttu ei ole ka asjakohane selle otsusele viidata. Tallinna Linnakohtu otsus ei käsitlenud apellandi õigust kinnistu X ja 8a hoonete ning maa tagastamise osas omandireformi õigustatud subjektina; 5) on X hoone omanikud 1/2 mõttelise osas ehitusregistri andmetel apellatsioonikaebuse esitaja ja Viljandi linn. Seega saavad nad olla ka maaomanikud võrdsetes mõttelistes osades, kui ei lepita kokku hoonestusõiguse seadmises; 6) ei ole S.S. arvestanud asjaoluga, et teda ei ole selleks pädev maakonnakomisjon tunnistanud omandireformi õigustatud subjektiks X a asuvate hoonete ja maa suhtes, seega sai linn haldusaktiga lahendada ainult X asuva hoone teenindamiseks vajaliku maa määramise küsimuse. Eeltoodust tulenevalt on haldusakt välja antud õiguslikul alusel; 7) ei ole apellant arvestanud asjaoluga, et 1/2 mõttelist osa X majavaldusest on Viljandi linna omandis, kuna 11.07.2001 majavalduse üleandmis-vastuvõtmise aktiga andis L.S. Viljandi linnale üle 1/2 mõttelise osa Viljandi X majavaldusest. Seega on Viljandi linnal õigus temale kuuluva 1/2 mõttelise osa ehitise juurde maa munitsipaliseerimiseks maareformi käigus. Kuna kehtivast õigusest ei tulene, et apellandile ja linnale kuuluva ehitise juurde peaks moodustama ühe katastriüksuse, siis ei ole korraldus õigusvastane ka sellest aspektist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
2. veebruari 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kuna Tallinna Linnakohtu 06.04.05 otsuse kohaselt on apellant õigustatud subjektiks kinnistu 302 maade ja hoonete tagastamise osas, siis linnavalitsus 5 oli kohustatud vaidlustatud haldusaktiga lahendama nii X kui Xa õigusvastaselt võõrandatud maa (s. h hoonete) tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtajad. Vastavalt Vabariigi Valitsuse
3. augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ punktile 14 pärast avalduse vastuvõtmist vaatab kohalik komisjon avalduses esitatud andmed ja tõendid läbi ning analüüsib ja kontrollib neid. Sama korra punkti 15 kohaselt avalduste ja tõendite läbivaatamisel tuleb komisjonil muuhulgas kontrollida või kindlaks, kas avalduses märgitud vara on võõrandatud viisil, mis on sätestatud "Omandireformi aluste" paragrahvis 6, ja kas taotleja kuulub "Omandireformi aluste" paragrahvides 7, 8 või 9 loetletud õigustatud subjektide hulka. Korra punkt 34 alusel kohalik komisjon otsustab, kas taotlus on põhjendatud või mitte ja võtab vastu otsuse registrisse kandmise kohta. Lähtudes eeltoodust, on kohaliku komisjoni pädevuses õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu kindlaksmääramine ning isiku õigustatud subjektiks tunnistamine. Kuna kohtu pädevuses ei ole isiku tunnistamine õigustatud subjektiks, siis on ebaõige apellandi seisukoht, et Tallinna Linnakohtu
4. aprilli 2005 otsus saab tõendada seda, et apellant on tunnistatud õigustatud subjektiks X ja Xa õigusvastaselt võõrandatud maa ja hoonete suhtes. ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 15.10.1997 otsusega nr 60-9898 tunnistati S.S. ja L.S. omandireformi õigustatud subjektideks Viljandis X ja 8a (kvartal 51 krunt 8 kinnistu 302) õigusvastaselt võõrandatud 1874 m2 maa ja natsionaliseeritud majavalduste suhtes. ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 21.10.1998 otsusega muudeti maakonnakomisjoni 15.10.1997 otsust nr 60-9898 ja otsustati mitte tunnistada S.S. t ja L.S. a õigustatud subjektideks Viljandis X ja 8a asunud majavalduste osas. Seega kehtiva ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni otsusega on tunnistatud S.S. vaid omandireformi õigustatud subjektiks Viljandis X ja 8a (kvartal 51 krunt 8 kinnistu 302) asuva õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes, kuid mitte hoonete suhtes. Lähtudes eeltoodust on õige halduskohtu seisukoht, et S.S. ei ole õigustatud subjektiks X a hoonete suhtes ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited on alusetud. Samas on aga Viljandi Linnavalitsuse 11.04.1994 korraldusega nr 178 otsustatud tagastada S.S. le ja L.S. le X asuv elamu ja seda tehti 17.05.1994 aktiga nr
5. Viljandi Linnavalitsuse 30.11.1998 korraldusega nr 1567 tunnistati kehtetuks Viljandi Linnavalitsuse 11.04.1994 korralduse nr 178 p 1.9, millega otsustati majavalduse tagastamine ning 11.07.2001 majavalduse üleandmise-vastuvõtmise aktiga andis L.S. Viljandi linnale üle 1/2 mõttelise osa Viljandis X majavaldusest. Kuna S.S. ei ole vabatahtlikult oma osa majavaldusest linnale tagastanud ja linn ei ole ka vastavat nõuet kohtule esitanud ning positiivset kohtulahendit saavutanud, siis on majavaldus X kaasomandis (1/2 mõttelist osa on S.S. omandis ja ½ mõttelist osa on Viljandi linna omandis). Ebaõige on apellandi seisukoht, et ta on X hoonete ainuomanik, sest L.S. loobus oma osast S.S. kasuks enne, kui ta tagastas oma osa X hoonetest linnale. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et S.S. oleks kogu X majavalduse omanik. Õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus nr 01315 asuva Viljandimaa Hooneregistri Talituse tõendi kohaselt (välja antud 22.01.2002) on X elamu omanikud ½ mõttelises osas S.S. ja ½ mõttelises osas Viljandi linn. Vastavalt

§-ile 7 lg 1 linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks, ehitise võõrandamises õigustatud subjektile või muul viisil. 6 Kuna Viljandi linn on X asuva majavalduse ½ mõttelise osa omanik, siis on tal õigus ½ mõttelise osa ehitise juurde maa munitsipaliseerimiseks maareformi käigus (

§ 28lg 1 p 1).

Linnavalitsuse vaidlustatud korraldusega on määratud hoone, aadressiga X, teenindamiseks vajaliku maa suuruseks ca 1334 m2 ning katastriüksuse sihtotstarbeks elamumaa. Asjakohatu on apellandi väide, et linnavalitsus oli kohustatud vaidlustatud haldusaktiga lahendama nii X kui Xa õigusvastaselt võõrandatud maa (s. h hoonete) tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtajad, sest nimetatud haldusakt ei puuduta üldse toimingute tähtaegu. Vastavalt

§-ile 7 lg 5 määrab ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras üldjuhul detailplaneeringut koostamata. Elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa (

§ 7lg 51).

Muude ehitiste teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas (

§ 7lg 52).

Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998 määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 kohaselt peab kohalik omavalitsus määrama teenindamiseks vajaliku maa, arvestades maakorralduse nõuetega, suuruses, mis on vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Antud juhul on määratud X asuva hoone teenindusmaaks kogu maareformi käigus vabaks jäänud maa ning vaidlust ei ole selles, et teenindusmaa määramisel oleks rikutud

§ 7lg 52 või Vabariigi Valitsuse 30.

juuni 1998 määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4. Lähtudes kõigest eeltoodust, on õige halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud haldusakt ei ole õigusvastane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust ei ole esitanud. Apellandile on antud riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (tl 10-12). Apellatsiooniastmes on advokaat Anne Nurmi esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruses 4242 krooni 10 senti hüvitamiseks. Ringkonnakohus juhindub riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel riigi õigusabi seaduse §-ist 22 lg 1 ning Justiitsministri 26.01.2005 määrusest nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“. Vastavalt riigi õigusabi seaduse §-ile 22 lg 1 määrab riigi õigusabi andmise otsustanud kohus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel. Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus õigusabi tasu hüvitamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 7 Agu Timmi Maili Lokk 8 Viivi Tomson