Obsah (6)

§ 9§ 7§ 26§ 92§ 93§ 95

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-761 Otsuse kuupäev 5. veebruar 2007. a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi S. S. kaebus Viljandi Linnavalitsuse 9. jaanuari 2006. a kor

) § 6 lõike 2 punkt 1, mille kohaselt võib kaebuse või protestiga halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. Kaebuse tähtaegsuse osas kohaldab kohus

§ 9

lõikes 1 sätestatut, mille kohaselt võib kaebuse haldusakti tühistamiseks halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuna kaebuse esitaja on kaebuse esitamiseks kasutanud riigi õigusabi, siis tuleb

§ 9

lõike 1 eesmärgi ja mõtte kohaselt kaebuse esitamise kuupäevaks lugeda 13.02.2006.a, sest Tartu Halduskohtu 20.03.2006.a määruse (tl 10-12) kohaselt on riigi õigusabi taotlus kaebuse esitaja poolt esitatud 13.02.2006.a ja arvestades vaidlusaluse haldusakti andmist 09.01.2006.a ning posti tavapärast liikumiskiirust, siis seega tähtaegsena. Liiatigi sätestab ORAS § 19 lõige 1 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise vaidlustes kahe kuulise kaebuse esitamise tähtaja. 15.

§ 7

lõike 1 esimese lause kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.

§ 26

lõike 1 punkti 1 kohaselt on kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi. Seega tuleneb osundatud sätete koosmõjust, et halduskohtu pädevusse kuulub ainult isiku subjektiivseid õigusi piirava õigusvastase haldusakti tühistamine.

1. Halduskohus, kuulanud ära kaebuse esitaja seletuse kohtuistungitel ja menetlusosaliste esindajate selgitused, uurinud asjas kogutud kirjalike tõendeid, on tõendite kogumi hindamisel seisukohal, et vaidlusaluse haldusakti puhul ei ole tegemist õigusvastase haldusaktiga ning et vaidlusalune haldusakt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi. Viljandi Linnavalitsuse 09.01.2006.a korralduse nr 20 (tl 6) kohaselt määratakse kvartalis nr 51 asuva hoone, aadressiga Veere tn 8, teenindamiseks vajaliku maa (krunt nr 2) suuruseks ca 1334 m² ning katastriüksuse sihtotstarbeks ELAMUMAA (EE), kusjuures katastriüksuse moodustamisel maareformi käigus tuleb võtta aluseks juurdelisatud asendiplaan (tl 5). ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 15.10.1997.a otsusega nr 60-9898 (tl 54-55) on tõendatud, et komisjon on tunnistanud S. S. ja L. S.a omandireformi õigustatud subjektideks 4 Viljandis Veere 8, 8a (kvartal 51 krunt 8 kinnistu 302) õigusvastaselt võõrandatud 1874 m 2 maa suhtes. Kaebuse esitaja ei ole aga arvestanud asjaoluga, et teda ei ole selleks pädev maakonnakomisjon tunnistanud omandireformi õigustatud subjektiks Veere 8a asuvate hoonete suhtes, seega oli vastustaja õigustatud vaidlustatud haldusaktiga lahendama ainult Veere tn 8 asuva hoone teenindamiseks vajaliku maa määramise küsimuse. Vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamisel kohaldab kohus üldnormina Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lõiget 1, mille kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Vaidlusaluse haldusaktiga lahendatavaks üksikjuhtumiks on seega Veere 8 asuva hoone teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja katastriüksuse sihtotstarbe määramine. Vaidlustatud haldusakti materiaalõiguslik alus tuleneb Maakatastriseaduse § 18 lõikest 6, mille kohaselt Planeerimisseaduse kohase detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe planeerimisseaduse kohase üldplaneeringu alusel. Üldplaneeringu puudumise korral määrab katastriüksuse sihtotstarbe kohaliku omavalitsuse volikogu. Aga samuti Maareformi seaduse (edaspidi MaarS) § 7 lõigetest 5-
2. MaarsS § 7 lõige 5 sätestab, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras üldjuhul detailplaneeringut koostamata. Kohalik omavalitsus võib otsustada määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid detailplaneeringuga, mille koostamisel arvestatakse käesolevas seaduses sätestatud maa erastamise ulatusega. MaarS § 7 lõige 51 sätestab, et elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Maakasutus loetakse õiguspäraseks, kui: 1) maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne Aluste jõustumist või 2) maa kasutamist tõendatakse maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne Aluste jõustumist. MaarS § 7 lõige 52 sätestab, et muude ehitiste teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Poolte vahel ei ole vaidlust küsimuses, et tegemist oleks detailplaneeringu koostamist eeldava katastriüksusega. Seega on vaidlustatud haldusakt antud õiguslikul alusel. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebuse esitaja ei ole arvestanud asjaoluga, et ½ mõttelist osa Veere tn 8 majavaldusest on Viljandi linna omandis, kuna 11.07.2001.a majavalduse üleandmise-vastuvõtmise aktiga (tl 71) andis L. S. Viljandi linnale üle ½ mõttelise osa Viljandis Veere tn 8 majavaldusest. Halduskohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, et Viljandi linn ei ole Viljandis Veere tn 8 asuva majavalduse ½ mõttelise osa omanikuks. Seega on ka Viljandi linnal õigus temale kuuluva ½ mõttelise osa ehitise juurde maa munitsipaliseerimiseks maareformi käigus. Kehtivast õigusest ei tulene, et kaebuse esitajale ja Viljandi linnale kuuluva ehitise juurde peaks moodustama ühe katastriüksuse, mistõttu ei ole vaidlusalune korraldus õigusvastane ka sellel alusel. Kuna ½ mõttelist osa Veere 8 majavaldusest on Viljandi linna omandis, on Viljandi linn õigustatud munitsipaliseerimise käigus saama maad temale kuuluvate ehitiste 5 teenindamiseks, mistõttu ei teki kaebuse esitajal õigust maa tagastamisele ka nõudeõigusest suuremas osas vastavalt maareformi seaduse vastavatele sätetele. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel on halduskohus seisukohal, et vaidlustatud haldusakt ei ole vastuolus HMS § 55 lõikes 1 sätestatuga ega HMS §-ga 58 ja vastustaja ei ole rikkunud uurimisprintsiipi, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks. 17.

§ 92

lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastustaja ei ole taotlenud kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist, mille tõttu seoses kaebuse rahuldamata jätmisega poolte vahelist menetluskulude jaotust ei toimu. Tartu Halduskohtu 20.03.2006.a määrusega (tl 10-12) rahuldati kaebuse esitaja riigi õigusabi taotlus ja võimaldati kaebuse esitajale riigi õigusabi täies ulatuses riigi kulul kohustuseta hüvitada riigile õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulusid. Eesti Advokatuur saatis 23.03.2006.a (tl 13) kohtumääruse täitmiseks Advokaadibüroole Rein Napa büroos töötava advokaadi nimetamiseks. Halduskohtumenetluses osutas kaebuse esitajale riigi õigusabi advokaat Anne Nurmi. Riigi õigusabi seaduse § 21 lõigete 1 ja 2 kohaselt on riigi õigusabi tasu advokaadile riigi õigusabi osutamise eest makstav tasu ja riigi õigusabi kulud on vajalikud kulud, mida advokaat või advokaadibüroo pidaja on kandnud seoses advokaadi poolt riigi õigusabi osutamisega. Kaebuse esitaja kohtukulu nimekirja (tl 120-121) kohaselt on riigi õigusabitasu ja riigi õigusabi kulude suuruseks käesolevas haldusasjas 2121 krooni ja 5 senti, mille kohus loeb vajalikeks kuludeks, mis kuuluvad riigieelarvest väljamõistmisele, kuna puudub alus

§ 95sätestatu kohaldamiseks.

Roby Koik Kohtunik 6