KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiiu Hiiuväin Otsuse tegemise aeg ja koht 04.mail 2007. a, Tallinn, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2-05-20921 (endi

§ 540. Töövõimetute alla mõisteti kõiki pensionäre.

Hageja sai üllatusena pärandina vaid 1/3 temale testamendiga pärandatud varast. 2/3 läks kostjale kui pärandaja töövõimetule tütrele, kes oli töövõimetu põhjusel, et oli jõudnud pensioniikka. Kostja ei olnud töövõimetu tulenevalt tervislikust seisundist, ei olnud abivajav, pärandi saamisel kinkis oma osa kohe pojale. Hageja leiab, et notar andis pärimistunnistuse sundosale välja õigusliku aluseta ja see on kehtinud TsÜS § 66 ja § 68 alusel tühine. Hageja taotleb tuvastada kostja sundosa saamise õigustatus ja pärimisõiguse tunnistuse tühisuse ning omandiõiguse tunnustamist tühistatud pärandiosale. Kohtuistungil taotles hageja hagi rahuldamist. Sundosa saamine kostja poolt ei olnud õiglane. Sundosa kättesaamisel kinkis kostja selle oma pojale, kes ei olnud pärandi saajaks. Kostja hagejat (poega) ei kasvatanud.

§ 535

lg 2 järgi puudus kostjal pärimisõigus õigus pärandaja ülalpidamiskohustusest kõrvalehoidumise tõttu. Kõrvale hoidis ta ka pärija ülalpidamiskohustusest. Kohtukulude nõuet hageja kohtuistungil ei esitanud. Kostja vastuväited Kohtule esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Enne XXX avanenud pärandi suhtes kohaldatakse

sätteid. Pärand avanes XXXXX. Hageja poolt viidatud Riigikohtu lahend käsitleb PÄS, mitte

.

ei sisustanud töövõimetuse mõistet.

kommenteeritud väljaande § 536 lg 3 kommentaari kohaselt on töövõimetuks ülalpeetavaks kõrgesse ikka jõudnud isikud (mehed üle 60 aasta ja naised üle 55 aasta). Töövõimetute isikute all mõisteti kõiki vanaduspensionäre. Kostja oli pärandi avanemise ajal üle 55 aasta vana ja oli 2 vanaduspensionär. Vanaduspension määrati kostjale XXXXX. Seega oli kostja õigustatud pärima sundosa. Pärandi avanemise ajal oli kostja tervis väga halb, ta ei olnud võimeline tööl käima ja vajas abi. Kostja põeb vähemalt 6,5 aastat XXXX tõbe ja tema tervise halvenemine oli ilmne juba pärandi avanemise ajal. XXXX määrati kostjale tähtajatult sügav puue. Varem on hageja väitnud, et teadis kostja õigusest pärandi sundosale. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist. Kohtuistungil taotles kostja hagi rahuldamata jätmist. Notar kontrollis kostja sundosa saamise õigust. Kostja oli pensionär. Tsiviilkoodeksi järgi olid kõik pensionärid sundosa saajad sõltumata sellest, kas nad tegelikult abi vajasid. PÄS-i rakendusseadus ei näe ette tagasiulatuvat jõudu. Kohtukuluna palub kostja hagejalt välja mõista õigusabi eest 23 600 krooni. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud avaldustega ning ärakuulanud pooled kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Vaidlus puudub selle üle, et hageja vanaisa ja kostja isa AK suri XXX ning et A. K pärandas XXXXX tehtud notariaalse testamendiga (t.l. 13) kogu oma vara hagejale. Vaidlus puudub ka selle üle, et 2/3 pärandatud varast sai sundosana kostja olles pärandi avanemise ajal pensionär. Sundosa saamise kohta väljastas Tallinna notar IK kostjale XXXX seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (t.l. 19). Pooled vaidlevad seaduse tõlgendamise üle – hageja seisukoha kohaselt ei pidanuks kostja sundosa saama vaid selle tõttu, et oli pärandi avanemise ajal pensionär, kostja ei olnud abivajaja. Kohus leiab, et kohaldamisele ei kuulu

§ 535

, kuivõrd ei ole täidetud tingimus, mille kohaselt kostja poolt pärandaja ülalpidamise kohustuse täitmisest kõrvalehoidumine peab olema kinnitamist leidnud kohtu korras. Pärandi avanemise ajal kehtinud

§ 540

kohaselt pärivad pärandaja alaealised või töövõimetud lapsed ja tema ülalpeetavad, sõltumata testamendi sisust 2/3 osast, mis oleks igaühele neist kuulunud seadusjärgsel pärimisel (sundosa). Kostja sai sundosa pärandaja töövõimetu lapsena, kuna ta oli pärandi avanemise ajal pensionär. Viidatud

norm ei sisustanud töövõimetuse mõistet.

kommenteeritud väljaandes on § 540 kohta märgitu järgi oli sundosa saamise õigus isikutel, kes seda eriliselt vajavad.

§ 536

lg 3 kommentaaris märgitu kohaselt loeti pärandaja töövõimetute ülalpeetavate hulka ka kõrgesse ikka jõudnud isikud (mehed üle 60 aasta ja naised üle 55 aasta). Praktikas mõisteti töövõimetute isikute all kõiki vanaduspensionäre. Pärand avanes XXXX, mil kehtis EV Põhiseadus.

pärimisõigust reguleerivaid norme tuleb tõlgendada kooskõlas põhiseadusega. Kostja tõlgendus, mille kohaselt sundosa saamiseks piisab vaid sellest, et ta oli pärandi avanemise ajal mitte abivajav vanaduspensionär, ei ole kooskõlas põhiseaduse (PS) §-ga 27 ja § 32 4.lõiguga. PS § 27

1. ja
2. ning
3. lõigu kohaselt on vanematel õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, seadus sätestab vanemate ja laste kaitse ning perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. PS § 32 4.lõigu kohaselt on pärimisõigus tagatud. See säte kaitseb pärandaja vabadust oma vara pärandada temale meelepärastele isikutele. Testaator tegi testamendi, millega pärandas kogu oma vara hagejale, juba XXXXX. Testamendi tegemise ajal oli kostja 48-aastane, seega mittepensioniealine. Seetõttu puudub alus arvata, et testaator soovinuks ja näinuks ette võimalust, et ka kostja tema vara pärib sundosa saajana. Testamendis väljendatud testaatori tahet tuleb tõlgendada selliselt nagu see on kirja pandud – testaator soovis, et kogu tema vara päriks vaid kostja. Kostja, kes 3 sai sundosa, ei hoolitsenud ei hageja kui oma alaealise lapse ega oma isa (pärandaja) eest. Sellest tulenevalt on testaatori testamendis väljendatud tahe mõistetav ja põhjendatud. Kostja poolt sundosana 2/3 pärandi saamine, mille pärandaja testamendiga pärandas hagejale, rikub hageja suhtes PS §-ga 32 tagatud pärimisõigust.

§ 540

tõlgendamine selliselt, et sundosa saamise õigus on ka mitteabivajaval lapsel, kes on töövõimetu seoses pensioniikka jõudmisega, on vastuolus PS §-ga

1. Sundosa saamise õigus mitteabivajava pensionäri poolt, piirab pärimisõigusliku korralduse vabadust. Sundosa mitteabivajava pensionäri kasuks ei ole vajalik ega õigustatud. Sundosa instituudi eesmärk on pärandaja abivajavate perekonnaliikmete vajadustega arvestamine ka pärast pärandaja surma. Formaalselt vanaduspensioniikka jõudnud isik ei ole automaatselt töövõimetu. Selline tõlgendus on kooskõlas Riigikohtu 22.02.2005 otsusega nr 3-2-1-73-
2. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb rahuldada hageja nõuded tuvastamaks, et Juta Raavel puudus sundosa saamise õigus ning tunnustada talle väljastatud pärimisõiguse tunnistuse tühisust. Nõue omandiõiguse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab ning lg 2 järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Kohtule esitatud asjaolude kohaselt on asja, mille suhtes hageja omandiõiguse nõude esitas, IG, mitte kostja omandis. IG on ka asja valdaja. Sellest tulenevalt ja juhindudes viidatud AÕS normist on nimetatud nõue esitatud ebaõige kostja vastu ning tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kooskõlas TsMS ja TMS RakS § 3 kuuluvad kohtukulud väljamõistmisele kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS järgi. Kooskõlas TsMS § 60 lg 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus rahuldas hageja nõuded osaliselt, mistõttu jätab poolte kohtukulud nende endi kanda. T. Hiiuväin kohtunik 4