lg 1, 3, 4 ettepaneku jagada ühisvara järgmiselt: jätta korteriomand kostja omandisse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 500 000 krooni hüvitist. Vastavalt Harju Maakohtu Kinnistusosakonna XXX väljatrükile on korteri omanikuna registreeritud GL(lk 4). Vastuses hagile teatas kostja, et esitatud haginõuet esitatud kujul ta ei tunnista ning vaidleb hagiavalduses esitatud nõudele täies ulatuses vastu. Kostja on seisukohal, et hageja on ebaõigesti viidanud haginõudes
§-le 19 lg 1, 3 ja 4, sest kostja on arvamusel, et kohtul on olemas seaduslik alus vastavalt Perekonnaseaduse § 19 lg 2 kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest ühisvara jagamisel, arvesse võttes nii osapoolte ühise tütre, kes elab koos kostjaga ühisvaraks oleval elamispinnal, kui ka kostja enda tähelepanu väärivat huvi. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et korter asukohaga XXX sai XXX omandatud kostja poolt, see tähendab, et elamispind on omandatud ainult kostja poolt, kuigi seadusliku abielu ajal hagejaga. Ning nagu nähtub ka hageja poolt lisatud kinnistamisotsusest, on nimetatud korteriomand kinnistusraamatusse kantud XX, kusjuures erastamiseks kasutati kostjale kuulunud rahvakapitaliobligatsioone. Osapoolte abielu sõlmiti XXX ning tütar JL on sündinud XXX. Hageja lahkus perekonna juurest ning ka eluruumist XXX linnas XXX Perekonna juurest lahkudes võttis hageja endaga kaasa ka kõik enda arvates just nimelt temale tarvilikud ja vajalikud esemed. Eelkõige olid nimetatud esemeteks arvuti, kodutehnika jm. väärtuslikum. Peale nimetatud päeva ei ole hageja mingilgi määral osalenud ei perekonna ees seisvate kohustuste, sh elatise maksmine lapsele aga ka osalemine korteri kommunaalkulutuste jm tarvilike ning korteriga vahetult seotud kulutuste hüvitamises. Seetõttu on kostja ka seisukohal, et abielulised suhted on osapoolte vahel lõppenud XXX ning vastavalt
lg 2 juhul kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Kuid hageja on endapoolses hagis esitanud nõude ühisvara jagamiseks käesoleva aja seisuga, milline aga ei vasta kostja arvates seadusele. Kuna vaidlus puudub selles, et eluruumi XXX omandas kostja ainuüksi enda rahaliste vahendite arvelt kui ka selles, et hageja ei ole praktiliselt mitte millegagi osalenud nüüdseks juba korteriomandi XXX soetamisel, hooldamisel, kulutuste kandmisel, siis on kostja seisukohal, et hageja nõue taotleda ½ osa korteriomandist rahalises vääringus, on ebaõige ning antud juhul tuleb kõrvale kalduda poolte võrdsuse printsiibist. Eelnevat arvestades on kostja seisukohal, et hageja osa käesoleva korteriomandi osas ei saa ületada mitte rohkem kui 20%, s.o. hinnanguliselt 200 000 krooni (lk 21-22). Kostja poolt lisatud ostu-müügilepingust nähtuvalt ostis GL korteri asukohaga XXX (lk 23). -2- Tsiviiltoimik 2-06-37789 Vastavalt Tallinna Linnavalitsuse Kantselei Korteriosakonna tõendile (lk 39) asus VL elama korterisse aadressil XXX vastavalt Tallinna Linnavalitsuse Kantselei Korteriosakonna käskkirjaga nr XXX kinnitatud korteri asustamisõiguse üleandmise lepingule. XXX tõestatud volikirja alusel (lk 40-41) volitas VL oma abikaasat viima lõpule korteri asukohaga XXX ostu-müügilepingu vormistamine. Haabersti Maja eksperthinnangu nr XXX (lk 42-59) kohaselt on korteri XXX turuväärtus XXX seisuga 905 000 krooni. Eksperthinnangu tellis kostja, kuna ta ei nõustunud hageja poolt öeldud korteri hinnaga (1 000 000 krooni). Eksperthinnangus nimetatud turuväärtusega hageja nõustus kohtuistungitel XXX ja XXX ning palus kostjal välja mõista 450 000 krooni hüvitist, jättes korteri endiselt kostjale. Kostja ja tema esindaja kinnitasid XX kohtus, et on nõus maksma hagejale 375 000 krooni hüvitist, kuid mitte rohkem. Kostja leidis, et korteri väärtuse tuvastamisel (mida aluseks võttes korterit jagada) tuleb arvestada korteri turuväärtust XXX seisuga, mil abielusuhted lõppesid. Siis võis korteri väärtus olla 700 000 krooni. Seepärast oleks õiglane hüvitis 375 000 krooni. Kohtuistungitel leidis tõendamist poolte omaksvõtuga, et XXX asuv korter on soetatud abikaasade abielu jooksul ja on abikaasade ühisvara. Samuti puudus poolte vahel vaidlus selles, et korteri turuväärtus oli ka viimase istungi aja (XXX) seisuga 905 000 krooni. Samuti võttis hageja omaks, et a lahkus ühisvaraks olevast korterist XXX ja tema abielusuhted lõppesid, kuigi lahutus jäi vormistamata. Kohtu seisukoht ja selle põhjendus Vastavalt Perekonnaseaduse (
) § 14 lg 1 on ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara.
lg 1 kohaselt abikaasadel on võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada. § 17 lg 2 kohaselt abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara kokkuleppel. Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse ühisvara valdamise või kasutamise üle kohus abikaasa nõudel.
lg 1 kohaselt võib ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda.
lg 2 kohaselt, kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.
lg 3 sätestab, et abikaasad jagavad ühisvara kokkuleppel.
lg 5 kehtestab, et vaidluse korral jagab kohus ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel.
lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks.
lg 2 kohaselt kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. -3- Tsiviiltoimik 2-06-37789
lg 3 alusel abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena.
lg 4 kehtestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Toimikust, Rahvastikuregistri andmebaasi väljatrükist (lk 10-12) nähtub, et pooled abiellusid XXX. Eelpool kirjeldatud tõenditest nähtub, et poolte vahel puudub vaidlus ühisvara koosseisus ja hinnas. Pooled on omaks võtnud, et XXX asuv korter on soetatud nende abielu kestel ning et selle turuväärtus on 905 000 krooni. Seetõttu on kohtu arvates ainetu kotja väide, et tema korteri ostu-müügilepingu sõlmis ja selleks enda rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastate arvestusliku rahalist väärtust kasutades. Vastavalt TsüS § 65 eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Ainetuks peab kohus ka kostja väiteid, et pärast korterist lahkumist viis hageja kaasa sealt palju väärtuslikku, hiljem aga ei toetanud poolte ühist last materiaalselt. Menetluse ajal ei ole kostja esitanud mingeid nõudeid hageja vastu, samuti oma niisuguseid väiteid põhistavad tõendeid. Kohus peab tuvastatud asjaolusid hinnates õigeks ja mõistlikuks jätta korter edaspidi kostja omandisse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis enamsaadud ühisvara eest. Korteriomand on tekkinud ühisvaraks ja aastaid abikaasade kasutuses ja nende ühiseks koduks olnud korteri baasil. Toimides heas usus palus hageja endale niigi väiksemat summat kui pool korteri väärtusest, mille esitas kostja eksperthinnangu näol. Kohus peab mõistlikuks jätta korter kostja omandusse ja kostjalt hagejale välja mõista rahalise hüvitise. Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-15-06 juhtinud tähelepanu sellele, et ühisvara jagamisel korteriomandi kohtuotsusega jätmine ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kohus leiab, et valdusest loobumine (hageja lahkumine ühisvaraks olevast korterist ja seega abikaasa juurest) ei lõpetanud ju veel omandisuhet. Seepärast pole kohtu arvates õige kostja seisukoht, mille järgi tuleks hüvitise väljamõistmisel temalt hagejale lähtuda korteri väärtusest XXX, mil hageja perekonna juurest ära läks. Kostja on selgelt oma seletustes kinnitanud, et soovib edaspidigi olla korteri omanik. Kohus leiab, et
lg 3 ja lg 4 alusel ongi põhistatud kostjalt hagejale rahalise hüvitise -4- Tsiviiltoimik 2-06-37789 väljamõistmine, sest kostja on saanud ühisvarast suurema osa. Hagejal on õigus saada oma osa arvel rahalist hüvitist.
lg 2 kohaselt kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Ühisvara maksumus aga määratakse ühisvara jagamise ajal kehtivates hindades. Eeltoodu alusel leiab kohus, et VL hagi GL vastu abikaasade ühisvara jagamise nõudes tuleb rahuldada, jättes korteriomandi kostjale ja mõistes hageja kasuks kostjalt välja hüvitise summas 450 000 krooni. Kohus ei leidnud selliseid asjaolusid, mille tõttu peaks ühisvara jagamisel kõrvale kalduma osade võrdsuse põhimõttest kostja kasuks. Ei oma tähtsust, et kostja kanti korteromandi kinnistamisel sisse selle omanikuna, sest see toimus abielusuhte ajal (XXX). Kostja ei ole millegagi tõendanud asjaolusid, mida ta rõhutab oma kirjalikes vastuväidetes, mida tuleks arvestada temalt väljamõistetava hüvitise osas niisugustena, mis lubaksid kalduda kõrvale poolte võrdsusest ühisvara jagamisel. Vastavalt TsMS § 164 lg 1 jäävad hagilises abieluasjas kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus ei pea vajalikuks kirjutatud reeglist erandit teha. Raivo Einula Kohtunik -5-
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.