Obsah (5)

§ 42§ 12§ 20§ 14§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2007 Tallinn Haldusasja number 3-05-812 Haldusasi I.K.i kaebus Kodakondsus- ja

) § 11 lg 2, § 12 lg 3, § 2 ja § 142 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 26.11.2002.a. määrusega nr 364 kehtestatud „Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise korra ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise korra“ (edaspidi Kord) § 42 lg 1 alusel. Otsuse kohaselt ilmnes taotluse läbivaatamisel, et I.K. ei ole püsivalt Eestis elanud.

§ 42

kohaselt loetakse püsivaks Eestis elamiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Rohkem kui 183 päeva Eestis viibimist võrdsustatakse 1 aasta Eestis elamisega. Piirivalveameti andmetel on I.K. viibinud Eestis 2000.a - 59 päeva, 2001.a - 29 päeva, 2002.a – 36 päeva, 2003.a - 8 päeva ja 2004.a - 163 päeva. I.K. ei ole registreerinud eelmaviibimist Korra § 60 kohaselt KMA-s. Tuginedes tsiviilseadustiku üldosa 1 seaduse § 14 lg-tele 1 ja 3 ning arvestades I.K.i pikaajalist eemalviibimist Eestist leiti, et I.K.i elukoht ei ole Eestis ja I.K.i tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS 3. I.K. taotleb KMA 15.09.2005.a. tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse nr 20051266 tühistamist ja KMA kohustamist kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse uuesti läbi vaatamiseks (tl 12-13). 4. Kaebaja on seisukohal, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine rikub põhiseaduse §-s 11,

§-s 11, §-s 12 ja § 20 lg-s 1 sätestatud õigusi ning on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK).

1. Kaebaja ei nõustu KMA järeldusega, et kaebaja ei ole Eestis püsivalt elanud. Ebaõigele järeldusele on KMA ametiisikud jõudnud lähtudes ainult Piirivalveameti andmetest, et aastatel 2000; 2001; 2002; 2003; 2004 viibis kaebaja Eestis vähem kui 183 päeva.
2. Kaebaja sündis xx xx xxxx Eestis, kus ta on kasvanud ja õppinud, Eestis elavad tema sugulased ja Eestis asub isa haud. Kaebaja valdab Eesti keelt ning omab Tallinnas kahetoalist korterit. Alates 2003.a. kuni käesoleva ajani töötab kaebaja ametlikult töölepingu alusel Vene Föderatsioonis S.-Peterburis asuvas firmas nimega „Konras“. Muudel põhjustel ei ole kaebaja kunagi Eestist ära olnud ning teistes riikides ei ole temal kindlat elukohta. 37 aastaga on kaebajal kujunenud tihe majanduslik side Eesti riigiga, kus tal on kindel elukoht, võimalus leida tööd ning tagada endale tuluallikaid.
3. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 4 lg 1 sätestab, et lähtudes haldusorganile seadusega antud kaalutlusõigusest peab ta kaaluma otsuse tegemist ja valima erinevate otsustuste vahel. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebaja leiab, et vaidlustatud KMA 15.09.2005.a. otsus on vastuolus seadusega. KMA jättis tähelepanuta kaebaja väited ja tõendid, millega ta oli põhjendanud oma ajutist äraolekut Eestist nimetatud ajavahemikul.
4. Kaebaja arusaamise järgi ei ole kooskõlas seadusega ka KMA märkus, et kaebuse esitaja ei ole registreerinud oma eemalviibimist kehtestatud korras. Korra § 60, mis kohustab elamisloa taotlejat oma eemalviibimist registreerima, kehtib alates 26.11.2002.a., seega peale kaebajale teiseks tähtajaks (2000-2005.a.) elamisloa andmist. Mingit informatsiooni sellest olulistest piirangust KMA kaebajale ei edastanud. 9.

§ 12

lg 3 sätestab, et välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, võib anda alalise elamisloa.

§ 20lg 1 näeb ette, et välismaalasele, kes on taotlenud elamisluba enne 1995.a.

12 juulit ja kellele on elamisluba antud ning kes ei kuulu

§ 12

lg-s 4 nimetatud välismaalaste hulka, säilivad varasemates Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused. I.K. ei kuulu

§ 12lg-s 4 nimetatud välismaalaste hulka.

Ta on püsivalt elanud Eestis alates

1. aastast ning on saanud elamisloa juunis 1995.a. Kuigi 2000.a. oli I.K.´il õigus esitada alalise elamisloa taotlus, ei teinud ta seda kuna hetkel ei omanud ta kindlat sissetulekut. Seetõttu oli kaebaja sunnitud elama Eestis tähtajalise elamisloa alusel, mille pikendamisest on aga samuti keeldutud. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja vaidleb esitatud kaebusele vastu.
3. Kaebuse esitaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele on antud tähtajaline elamisluba alates 26.06.1995.a. Kaebuse esitaja tähtajalist elamisluba on pikendatud kuni 26.06.2005.a.

§ 12lg 1 p 5 alusel.

17. juunil 2005.a. esitatud tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse menetlemisel ilmnes, et kaebuse esitaja ei ole

§ 42

tähenduses Eestis püsivalt elanud, mistõttu tema tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud.

1. Kaebuse esitaja on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel, seega on ta olnud teadlik, et tema lubatud Eestis viibimise aeg on piiratud elamisloa kehtivuse pikkusega. Varasem tähtajalise elamisloa alusel Eestis elamine ei tähenda, et järgmine taotlus tingimata rahuldatakse ning isik saab uue tähtajalise elamisloa või et temale antud tähtajalist elamisluba kindlasti pikendatakse. Oma õigusi realiseerides ja isiklikku elu korraldades peab kaebuse esitaja arvestama tähtajalise elamisloa pikkusega.
2. Elamisloa olemusest tulenevalt on elamisluba mõeldud välismaalasele eelkõige Eestis elamiseks, mis eeldab püsivat Eestis viibimist. Piirivalveameti andmetel on kaebuse esitaja Eestis viibinud vaid lühiajaliselt: 2000.a viibinud 59 päeva, 2001.a 29 päeva, 2002.a 36 päeva, 2003.a 8 päeva ning 2004.a 163 päeva. Elamine Eestis seisneb püsivas viibimises Eesti territooriumil ning

§ 42

kohaselt loetakse Eestis püsivalt elamiseks Eesti kodaniku või Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Seega isik, kes viibib aasta jooksul väljaspool Eestit üle 183 päeva, ei viibi Eestis püsivalt, vaid ta elab väljaspool Eestit.

1. Isik on ise näidanud oma käitumisega – elamisega teises riigis – et elamisluba Eestis elamiseks ei ole talle vajalik. Lühiajaliseks Eestis viibimiseks ja sugulaste külastamiseks on isikul võimalik taotleda viisat. Arvestades asjaolu, et piiriületuste andmete kohaselt ei ole kaebuse esitaja püsivalt Eestis elanud, siis võib lugeda tema elukoht muutunuks ja seega ei saa pidada põhjendatuks tema soovi pikendada tähtajalist elamisluba Eestis.
2. Korra § 60 kohaselt elamisloa alusel Eestis elav välismaalane, kes soovib viibida väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, peab oma Eestist eemal viibimist registreerima KMA-s. Eemalviibimise registreerimise kohustus ei ole pelgalt formaalne, sest tulenevalt korra §-st 71 peab registreerimise taotleja KMA-le teatama eemalviibimise kestuse ja põhjuse. Eemalviibimise registreerimise kohustus on nii tähtajalise kui ka alalise elamisloa alusel elavatel välismaalastel. Kaebaja puhul kinnitavad haldusasjas kogutud tõendid, et ta ei ole Eestis püsivalt elanud.
3. Vastustaja on seisukohal, et taotledes soodustavat haldusakti - elamisloa pikendamist pidi taotleja end iseseisvalt või KMA töötajate abiga kurssi viima elamisloa kehtivuse tingimustega. Kaebuse kohaselt oli kaebuse esitaja eemalviibimise põhjuseks töö, mistõttu viibis ta rohkem Peterburis kui Tallinnas. Eeltoodud väitega on kaebaja kinnitanud, et viibib väljaspool Eestit. Eemalviibimist registreerimata jättes on kaebaja andnud alust eeldada, et tema elukoht on muutunud ning tähtajalise elamisloa pikendamine ei ole põhjendatud.
4. Asjaolu, et isikule on keeldutud tähtajalise elamisloa pikendamisest, ei tähenda, et isik ei võiks taotleda teisi seaduslikke aluseid riigis viibimiseks. KMA on vaidlustatud otsuses kaebajale selgitanud, et kui kaebuse esitaja soovib püsivalt Eestisse elama asuda, on tal õigus taotleda tähtajalist elamisluba. 3
5. Põhiseadusest ning EIÕK-st ei tulene isiku subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt ei ole riigil üldist kohustust respekteerida välismaalase poolt tehtud elukohariigi valikut ja sisserännanutel ei ole üldist õigust perekonna ühendamiseks selle riigi territooriumil, kuhu nad on saabunud.
6. Riigi iseseisvate õiguste hulka kuulub otsustusõigus, kas välismaalasele elamisluba anda, rikkumata seejuures põhiseadusega tagatud igaühe õigusi, eelkõige perekonnaelu puutumatust. Põhiseaduse § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Kaebuses märgitakse, et kaebuse esitaja on Eestis sündinud ning tal on kujunenud tihe side Eesti riigiga, siin on tal kindel elukoht ja võimalus leida tööd. Kaebuse esitaja on kaebuses selgitanud, et kuni käesoleva ajani töötab ta ametlikult Venemaa Föderatsioonis, S-Peterburis. Eeltoodust nähtub, et ka kodakondsusjärgses riigis Venemaal on kaebajal võimalik töötada, seega kaebuse esitaja märkus, et tal on võimalik leida tööd Eestis, on paljasõnaline ja ei oma antud asjas tähtsust. Elamisloa taotlusankeedi kohaselt omab kaebaja Venemaa Föderatsiooni passi kehtivusega 15.06.2005 kuni 15.06.
7. Vastustaja on seisukohal, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisega ei ole rikutud kaebaja õigust perekonna- ega eraelule.
8. Elamisloa pikendamisest keeldumine võib raskendada küll piiri ületamist ja sugulastega kohtumist, kuid kuivõrd elamisloa eesmärk ei olegi piiri ületamise lihtsamaks muutmine ning kaebajal on sugulaste külastamiseks võimalik taotleda viisat, pole kaebuse esitaja õigusi oluliselt riivatud. Kaalukam on avalik huvi, et riiki sisenemiseks oleks välismaalastel õiguslik alus, mis vastab tegelikele asjaoludele ning elamisluba ei omaks välismaalased, kes riigis tegelikult püsivalt ei ela (Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2005 otsus haldusasjas nr 23/117/05). Eeltoodust lähtudes on KMA leidnud, et kaebuse esitaja ei vaja Eestis lühiajaliseks viibimiseks elamisluba, vaid tal on selleks võimalik taotleda viisat. Püsivalt Eestisse asumiseks on kaebajal õigus taotleda tähtajalist elamisluba, juhul kui tähtajalise elamisloa taotlemiseks kehtestatud tingimused on täidetud. KOHTU SEISUKOHT
9. KMA keeldus kaebuse esitajale elamisloa pikendamisest

§ 12

lg 9 p 3 alusel.

§ 12

lg 9 p 3 kohaselt keeldutakse elamisloa pikendamisest, kui elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud.

§ 12

lg 9 p 3 ei sätesta, millistel konkreetsetel juhtudel on võimalik elamisloa pikendamisest keelduda seoses sellega, et elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. Seega annab

§ 12

lg 9 p 3 haldusorganile võimaluse teostada taotluse põhjendatuse üle otsustamisel kaalutlusõigust. Eeltoodud seisukohta toetab Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2006.a. otsuse nr 3-05-701 punktis 8 väljendatud seisukoht, mille kohaselt

§ 12lg 9 p 3 ei ole imperatiivne säte.

22. KMA asus

§ 12

lg 9 p 3 kohaldades seisukohale, et sättest tulenevalt on KMA-l kohustus iga tähtajalise elamisloa taotluse suhtes otsuse tegemisel hinnata taotluse põhjendatust, mitte lähtuda ainult välismaalaste seaduses sätestatud elamisloa andmise või pikendamise formaalsetest alustest. KMA asus seisukohale, et ei ole põhjendatud elamisloa andmine või pikendamine, kui taotleja Eestis püsivalt ei ela. 23.

§ 42

kohaselt loetakse püsivaks Eestis elamiseks Eesti kodaniku või Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja on Piirivalveameti andmetel aastatel 2000, 2001, 2002, 2003 ja 2004 viibinud Eesti Vabariigis vähem kui 183 päeva aastas. 4

1. Korra § 60 kohaselt peab elamisloa alusel Eestis elav välismaalane, kes soovib viibida väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, oma Eestist eemalviibimise registreerima Kodakondsus- ja Migratsiooniametis. Vaidlus puudub ka selle üle, et kaebuse esitaja ei ole nimetatud kohustust täitnud.
2. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsuses ei ole KMA märkus, et kaebuse esitaja ei ole registreerinud oma eemalviibimist kehtestatud korras, kooskõlas seadusega, kuna Korra § 60, mis kohustab elamisloa taotlejat oma eemalviibimist registreerima, kehtib alates 26.11.2002.a., seega peale kaebajale teiseks tähtajaks (2000-2005.a.) elamisloa andmist. Mingit informatsiooni sellest olulistest piirangust KMA kaebajale ei edastanud. Kohus märgib, et juba alates 01.10.1999.a. kehtib

§ 14

lg 2 p 3, mille kohaselt tunnistatakse elamis- ja tööluba kehtetuks välismaalase viibimisel väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul kokku juhul, kui välismaalane ei ole registreerinud oma eemalviibimist Eestis Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras. Kuni Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määrusega nr 364 Korra kehtestamiseni reguleeris välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise tingimusi ja korda Vabariigi Valitsuse 12.05.1998 määrus nr 99 „Välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise tingimuste ja korra kehtestamine.“ Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2005 kohtuotsuses haldusasjas nr 2-3/117/05 väljendatud seisukohaga, et taotledes soodustava haldusakti – elamisloa väljastamist, pidi taotleja end iseseisvalt või KMA töötajate abiga kurssi viima elamisloa kehtivuse tingimustega. KMA-l ei ole kohustust selgitada täiendavalt ja ilma vastava taotluseta, millistel juhtudel võidakse elamisluba kehtetuks tunnistada. Haldusorgani selgitamiskohustus tähendab isiku abistamist menetluse kestel, et taotleja saaks maksimaalselt oma õigused realiseeritud. Käesoleval juhul lõppes kaebaja eelmise elamisloa taotluse menetlus elamisloa andmisega. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks KMA poole pöördunud küsimusega elamisloa kehtivuse tingimustest. 26. Kaebuse esitaja esitas tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse

§ 12

lg 1 p 5 alusel (elamisloa taotlus põhineb välislepingul) KMA-le 17.juunil 2005.a. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitajale on eelnevalt väljastatud tähtajaline elamisluba 26.06.1995 ning viimane tähtajaline elamisluba oli kehtivusega kuni 26. juunini 2005.a. Kaebuse esitaja elamisluba

§ 14lg 2 p 3 alusel kehtetuks tunnistatud ei ole.

27.

§ 11

lg 2 kohaselt tähtajalist elamisluba pikendatakse välismaalase taotluse alusel, kui elamisloa andmise alus ei ole ära langenud ja puudub elamisloa pikendamisest keeldumise alus ja kui elamisloa pikendamine on põhjendatud. Korra § 37 lg 1 kohaselt tuleb tähtajalise elamisloa pikendamise taotlemisel, kui elamisloa taotlus põhines välislepingul, esitada lisaks taotlusele ja fotole ka kirjalik selgitus selle kohta, millistel põhjustel soovitakse jätkuvalt elada Eestis. Kaebaja on oma kirjalikus selgituses märkinud, et taotleb elamisloa pikendamist põhjusel, et ta on Eestis sündinud, tal elavad Tallinnas sugulased, ema ja õde ning tal on kinnisvara ja muud elukohta tal ei ole (tl 28). Oma 30.06.2005 selgituses (tl 31) vastuseks KMA 28.06.2005 kirjale nr 15.3-09/27954 on kaebaja märkinud Eestist eemalviibimise põhjusena asjaolu, et viimasel ajal nõudis tema töö aasta jooksul pikemat viibimist Peterburis kui Tallinnas ja põhjendusena elamisloa pikendamise vajadusest Eestis asjaolu, et nüüdseks on asjaolud kujunenud selliseks, et ta saab rohkem aega viibida Eestis, kus ta on sündinud, kus on õppinud ja kus elavad tema sugulased, ema ja on tema isa haud. Samuti, et ta valdab Eesti keelt, mis on tema töös suureks plussiks. Samuti, et tal on Tallinnas kahetoaline korter. Kaebaja ei ole esitanud oma väidete kinnituseks peale KMA-le antud selgituste ja kohtule esitatud sünnitunnistuse koopia (tl 69) muid tõendeid. 5 28. Kohus nõustub vastustajaga, et elamisluba on selle olemusest tulenevalt mõeldud välismaalase Eestis elamiseks ning eeldab välismaalase püsivat Eestis viibimist. Lühiajaliseks viibimiseks on ette nähtud viisa. 29. Kohus leiab, et KMA on kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse põhjendatuse hindamisel põhjendatult arvesse võtnud

§ 14

lg 2 p-s 3 sätestatud aluse esinemist (asjaolu, et välismaalane on viibinud väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul ning ei ole registreerinud oma eemalviibimist Eesti Vabariigist). Kaebaja puhul kinnitavad esitatud tõendid, et ta ei ole elamisloa pikendamise taotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul (piiriületuste koond toimiku lk 33-43) elanud Eestis püsivalt. Seega on kaebuse esitaja nii enne kui ka pärast väidetavat Vene Föderatsiooni tööle asumist aastal 2003 viibinud Eestis üksnes lühiajaliselt ning korraldanud oma elu mujal. Ka 2005.aastal on kaebaja kuni tähtajalise elamisloa taotluse esitamiseni 17.juunil 2005 viibinud Eestis Piirivalveameti andmetest nähtuvalt 12 päeva, seda juhul kui arvestada Eestisse sissesõidu ja Eestist väljasõidu päeva terveks Eestis viibimise päevaks. Kui arvestada kellaajaliselt, siis on päevade arv väiksem. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud otsuses õigesti leitud, et I.K.i elukoht ei ole Eestis. 30.Kohus leiab, et elamisloa pikendamisest keeldumisega ei sekku riik oluliselt kaebaja eraellu, sest kaebaja on oma elu niigi korraldanud väljaspool Eestit ning ei vaja elamisluba Eestis elamiseks. Lühiajaliseks sugulaste külastusteks on tal võimalik taotleda viisat. Elamisloa pikendamisest keeldumine raskendab küll piiri ületamist ja sugulastega kohtumist, kuid kuivõrd elamisloa eesmärk ei ole piiri ületamise lihtsamaks muutmine ning kaebajal on sugulaste külastamiseks võimalik taotleda viisat, pole I.K.i õigusi oluliselt riivatud. Kaalukam on avalik huvi, et riiki sisenemiseks oleks välismaalasel õiguslik alus, mis vastab tegelikele asjaoludele ning elamisluba ei omaks välismaalane, kes riigis tegelikult püsivalt ei ela. 31. Seega, kuna I.K. ei ole Eestis viimase viie aasta jooksul püsivalt elanud ning ei elanud püsivalt ega töötanud Eestis ka 2005.aastal kuni tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse esitamiseni, siis on KMA vaidlustatud otsuses on õigesti leitud, et I.K.i tähtajalise elamisloa pikendamise taotlust ei saa pidada põhjendatuks. Vaidlustatud otsusest nähtub, et selle tegemisel on analüüsitud kaebaja kirjalikku selgitust, kaebaja Eestist eemalviibimise põhjusi, kogutud tõendeid ning kaalutud kohaldatava tagajärje proportsionaalsust. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata. Aili Maasik Kohtunik 6