Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista K.K. ilt A.K. i kasuks välja elatis T.K. i (sündinud xxxxx) ülalpidamiseks 1200 (üks tuhat kakssada) krooni kuus ja K.K. i (sündinud xxxxxx) ülalpidamiseks 1200 (üks tuhat kakssada) krooni kuus alates
Samuti mõistis kohus K.K. ilt välja elatise võlgnevuse lastele T.K. ja K.K. perioodi eest
Elatis määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest (
Igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (
Alates 01.01.2007 ei või igakuine elatusraha lapsele olla seega väiksem kui 1800 krooni.
lg 5 sätestab, et kohus võib elatise suurust vähendada alla käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hageja saab laste sotsiaaltoetusi 1200 krooni kuus ja kord kvartalis suure pere toetust 900 krooni. Hageja töötas X, kuid seoses ettevõte pankrotiga jäi tööta. Hageja elukaaslane U. M. töötab OÜ-s X ning tema töötasu oli 3600 krooni kuus. Seoses haigusega hageja elukaaslane hetkel tööl ei käi. OÜ X 22.01.2007 tõend kinnitab, et hageja ei ole äriühingu töötaja ega saa ka ettevõttest sissetulekut; hageja aitab vabatahtlikult ettevõtte tegevusele kaasa, võttes vajadusel vastu tisleritööde tellimusi. Seepärast on ka tema kontaktandmed äriühingu kodulehel. Seega on praegu hageja 5-liikmelise pere (kolm last, hageja ja tema elukaaslane) sissetulek 2100 krooni kuus. Kostja sissetulek palga näol on vähemalt 4700 krooni kuus. Kostja kasvatab enda ja elukaaslase palgast veel üht 7-aastast last, kes eelmisel aastal kooli läks. Kostja ei ole tõendanud, millised on tema elukaaslase sissetulekud. Seega ei ole kostja tõendanud, et hageja ja kostja ühistele lastele miinimumsummas elatise maksmine jätaks teise lapse vähem kindlustatuks, ning kostja vastuväited minimaalse elatisele jäävad paljasõnaliseks. Nii hagejal kui kostjal on pangalaen, nad maksavad kommunaalkulusid, mõlemal on kulutused ka transpordile ja bensiinile. Sellest tulenevalt ei ole asjaomane nimetatud kulutustel peatuda. Eeltoodut arvestades puuduvad need erakorralised asjaolud, mis tingiksid kostjalt elatise väljamõistmise alla minimaalmäära. Kostja terve mehena on kohustatud oma alaealisi lapsi ülal pidama ja maksma neile elatist minimaalmääras. Lastele tuleb kindlustada elatis, mis ei pärsiks nende arengut. 1800 krooni on seaduses ettenähtud miinimum, millest väiksema elatise maksmine kahjustab lapse huvisid. Hageja nõue mõista kostjalt
lg 2 alusel välja elatusraha tagasiulatuvalt ühe aasta eest on põhjendatud osaliselt.
§-st 60 lg 1 tulenevalt on vanemal kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Mõlema vanema õigused ja kohustused lapse suhtes on võrdsed. Eelduslikult täidavad vanemad lapse ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Hageja on avaldanud, et tema on kostjalt suuremat elatist nõudnud, kuid kostja on keeldunud ning teda selle eest solvanud. Asja materjalides olevast hageja avaldusest ja hageja selgitusest nähtub, et ta esitas täitur Reet Rosenthalile avalduse elatise saamise lõpetamiseks täituri soovitusel ning põhjusel, et soovis elatise suurendamise hagi kohtusse anda. Kohus lähtub vaidluses laste huvidest, sest sisuliselt käib vaidlus laste õiguse eest saada normaalsest ja elamisväärset elatusraha oma isalt. Kostja on kohtule avaldanud, et käib tööl, saades 4274-kroonist palka, samuti käib ta elukaaslane tööl. Ka on kostja võtnud pangalaenu. Järeldub, et kostja ei ole heas usus elatise maksmise kohustust täitnud. Tema sissetulekud on 2001. aastaga võrreldes suurenenud ning ta oleks pidanud maksma oma lastele K ja T
§-s 61 lg 4 toodud suuruses elatist. Kostja ei täitnud seaduse nõudeid ning maksis mõlemale lapsele elatist vaid 300 krooni kuus. Selline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega ning laste õigusega saada elamisväärset ülalpidamist oma vanematelt. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses nr 3-2-1-57-04 avaldanud seisukoha, et “ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist 3 ebapiisavalt. … Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Sellele vanema kohustusele vastab lapse õigus saada vanemalt ülalpidamist.… Kui kohus tuvastab, et kohtuotsuse alusel elatist maksev vanem oleks pidanud, arvestades tema muutunud varalist seisundit ja lapse vajaduste suurenemist, maksma suuremat elatist, kui oli välja mõistetud kohtuotsusega, siis sellega on kohus tuvastanud, et vanem rikkus ülalpidamiskohustust ja vanemalt tuleb muudetud suuruses elatis välja mõista.“ Eeltoodud asjaoludest tulenevalt luges kohus tuvastatuks, et kostja ei täitnud 15.11.200516.11.2006 oma laste T. ja K. ülapidamiskohustust, makses kuus vaid 300 krooni elatist lapsele.
§-d 61 lg 1, 4, 5; 70 lg 2). Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et puuduvad erakorralised asjaolud, mis tingiksid kostjalt elatise väljamõistmise alla minimaalmäära. Kohus ei ole juhtinud kostja tähelepanu sellele, et on vajalik esitada tõendid kostja elukaaslase sissetuleku kohta ning see ei ole ka asjassepuutuv, kuna sõltumata elukaaslase sissetulekust peab kostja enda sissetulekust toetama nii S. K. kui ka hagejaga kooselust sündinud lapsi. Arvestades, et kostja sissetulek on keskmiselt 4700 krooni kuus (bruto) ning kohtuotsuse alusel tekib kohustus tasuda hagejaga koos elavatele lastele elatist 3600 krooni kuus, ei ole kostjal võimalik tagada S. samaväärset rahalist toetust kui T. ja K.. Kui elatist tuleb tasuda kahele lapsele 3600 krooni kuus, siis ei ole kostjal võimalik tasuda ka muude vältimatute kulutuste eest, samuti transpordikulu eest, mis võimaldab tööl käia ja sissetulekut saada. Elatise väljamõistmisel pidi kohus tulenevalt
§-st 61 lg 5 arvestama asjaoluga, et kostja ülalpidamisel on veel üks laps, kes hagi täielikul rahuldamisel osutub majanduslikult vähem kindlustatuks kui elatist saavad lapsed. Arvestades sissetuleku suurust on kostja suuteline maksma elatist 1400 krooni kuus kahele lapsele. Lisaks on kohtuotsus vastuoluline, kuna otsuses ei ole veenvalt põhjendatud, miks alates
Kostja on vastavalt oma võimalustele, s.o 600 krooni kuus, elatist tasunud. Hageja ei ole esitanud nõuet tasuda elatist suuremas määras, pigem oli pooltel juttu sellest, et elatise maksmine lõpetada, kuna hagejal on uus perekond ja ta omab sissetulekut. Hageja väited, et ta on nõudnud elatise maksmist suuremas määras, ei ole millegagi tõendatud. Samuti on hageja käitumine vastuoluline, kuna leides, et kostja ei nõustu suuremat elatist maksma, saanuks ta esitada hagi elatise suurendamiseks oluliselt varem. Kostja väidet, et hageja soovis elatise nõudmisest loobuda, tõendab muu hulgas hageja 21.09.2006 avaldus kohtutäiturile. Vajadust loobuda kohtutäituri menetluses olevast nõudest selleks, et uut hagi esitada, ei ole. Kuna hageja ei ole esitanud kostjale kohtuväliselt elatise suurendamise nõuet ega ole seda ka vastavalt TsMS §-le 230 lg 1 tõendanud, ei saa nõustuda kohtu põhjendustega, et kostja ei ole täitnud elatise maksmise kohustust heas usus. Vastavalt oma sissetulekule on kostja kogu aeg lapsi toetanud ning neile tähtpäevadel kingitusi viinud. Nimetatud väited on kohus jätnud tähelepanuta ning tuginenud üksnes hageja paljasõnalistele väidetele, rikkudes TsMS §-des 436 lg 1 ja 442 lg 8 sätestatut. 5. A.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on kohtuotsus õige ja õiglane. Kohus ei ole rikkunud TsMS §-de 230 lg 1 ja 232 lg 1 sätteid. Kohtupraktika kohaselt ei pea hageja esitama dokumentaalseid tõendeid kulutuste kohta, kui ta soovib elatist seadusega sätestatud alammääras. Pealegi on kohtupraktikas heakskiitu leidnud TÜ emeriitprofessori Ene-Margit Tiidu uurimistöö Sotsiaalministeeriumile „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika“, kus on ka teaduslikult põhjendatud alaealise lapse vajadused rahalises väljenduses. Elatusraha on vajalik selleks, et tagada lapse täisväärtuslik areng, mille minimaalmäär on ka
§-s 61 lg 4 sätestatud. Tuleb arvestada, et hagejal tekib elatusraha osas tulumaksu maksmise kohustus. Samuti tuleb arvestada, et paratamatult võib hagejal tekkida selliseid kulutusi, mida hageja ise ega ka kohus ei oska elatusraha määramisel ette näha – väikesed reisid, kingitused koolikaaslaste sünnipäevade puhul, kaotatud ja lõhutud asjad, huviringidest osavõtukulud jms. Kohus ei ole rikkunud TsMS §-de 436 lg 1 ja 442 lg 8 põhimõtteid: kohtuotsuses on märgitud nii tuvastatud asjaolud kui ka nendest tehtud järeldused. Kostja puhul puuduvad
§-s 61 lg 5 ja 6 sätestatud asjaolud, mis võimaldaksid vähendada väljamõistetava elatise suurust. Kostja väide, et tal ei ole võimalik seadusega ettenähtud alammääras elatist tasuda, on paljasõnaline. Kostjal laste vanemana lasub
§-st 61 lg 1 tulenev kohustus hankida endale selline sissetulek, mis võimaldab anda lastele ülalpidamist vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja on kaotanud huvi oma laste vastu, ei külasta neid ega ole ka muul viisil püüdnud lapsi toetada. Pangalaenu olemasolu viitab heale majanduslikule seisundile, kuna laenu andmisel kontrollib pank põhjalikult isiku sissetulekuid ja väljaminekuid, arvestades ka ülalpeetavate arvu. Apellandi etteheide hagejapoolsete dokumentaalsete tõendite mitteesitamisele on põhjendamatu. Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja on lapsi hooldanud ja toetanud, seega ei olnud vajadust oma kohustuste täitmise tõendamiseks dokumentaalsete tõendite lisamiseks. Hagejapoolse toetuse andmine lastele ei vabasta isa lastele elatise tasumisest minimaalmääras. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada K.K. ilt A.K. i kasuks väljamõistetud elatise suuruse ja K.K. ilt väljamõistetud elatise võlgnevuse perioodi 16.11.2005 kuni 16.11.2006 eest osas, samuti osas, millega maakohus otsustas, et elatis suureneb iga-aastaselt kehtestatud minimaalpalga tõusuga ning moodustab
Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab K.K. ilt A.K. i kasuks välja elatise T.K. i (sündinud XXXXX) ülalpidamiseks 1200 krooni kuus ja K.K. i (sündinud XXXXX) ülalpidamiseks 1200 krooni kuus alates 16.11.
§-s 61 lg 4 sätestatud määrani. Hagiavalduse kohaselt maksis K. K. elatist kohtuotsusega väljamõistetud suuruses kuni 2006 septembrikuuni. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis K.K. ilt välja elatise
§-s 61 lg 4 sätestatud määras. K.K. väidab apellatsioonkaebuses, et maakohus ei arvestanud
§-s 61 lg 5 sätestatuga ning ta on võimeline maksma elatist kummalegi lapsele 700 krooni kuus. Seega on apellatsioonimenetluses esmalt vaidlus selle üle, kui suures ulatuses on K.K. võimeline elatist maksma.
lg 2 kohaselt elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest ning sama paragrahvi 4. lõike järgi ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla reeglina väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Peale vanemate varalise seisundi ja lapse vajaduste kindlakstegemist on kohtul võimalik tuvastada, kui suures ulatuses on kohustatud isik võimeline elatist maksma ning kas ei esine
§-s 61 lg 5 ja 6 sätestatud aluseid elatise suuruse vähendamiseks alla
§-s 61 lg 4 nimetatud suuruse. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole vajalikul määral hinnanud kostja varanduslikku seisundit ning jätnud arvestamata asjaolu, et elatise väljamõistmisel ei tohi kostjaga kooselav laps jääda varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saavad lapsed. Poolte varandusliku seisundi kindlakstegemiseks nõudis ringkonnakohus TsMS § 230 lg 5 alusel välja Lõuna maksu- ja tollikeskuselt väljatrükid poolte
§-s 61 lg 5 sätestatud asjaolud, mis võimaldavad kohtul elatise suurust vähendada alla sama paragrahvi 4. lõikes nimetatud suuruse. Lähtudes 1800 kroonisest elatise määrast, oleks K.K. i ülalpidamiskohustuse suurus 5400 krooni kuus. Elatise suuruse kindlaksmääramisel peab arvestama sellega, et elatist maksma kohustatud isikule tuleb säilitada minimaalselt vajalik elustandard. Kuigi
lg 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealisi lapsi ning tegema kõik endast oleneva ülalpidamiskohustuse täitmiseks, ei ole 1800 kroonise elatise väljamõistmine antud juhul õigustatud. Kui mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis kokku 3600 krooni, siis jääb kostjaga kooselav laps varaliselt vähem kindlustatuks ning maakohtu vastupidine järeldus ei ole kooskõlas asjas olevate tõenditega. Ringkonnakohus leiab, et K.K. i varanduslik seisund võimaldab tal maksta elatist lapsele 1200 krooni kuus, s.o kokku kahele lapsele 2400 krooni kuus. Sellises suuruses elatise väljamõistmisel ei jää kostjaga kooselav laps varanduslikult vähem kindlustatuks ning sellises määras elatise väljamõistmisel on tagatud ka kostjale hädavajalik toimetulek.
§-st 61 lg 2 tulenevalt lähtutakse lastele elatise suuruse kindlaksmääramisel nende vanemate varanduslikust seisundist. Seetõttu ei ole õige maakohtu seisukoht, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ka poolte elukaaslaste sissetulekuid. Kuna mõlemal vanemal on võrdne kohustus ülal pidada oma lapsi ja seda eelduslikult võrdses suuruses ning kuna hageja on seda ka teinud, siis ei ole antud juhul asjakohane apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei teinud kõike, et kontrollida hageja varanduslikku seisundit. Kuivõrd vaidluse all on kostja kohustus maksta elatist kas miinimummääras või alla selle, siis sellises ulatuses ülalpidamiskohustuse täitmine ei ole reeglina sõltuvuses hageja varanduslikust seisundist. Ringkonnakohtu poolt täiendavalt kogutud tõenditest nähtub, et hageja on suuteline laste ülalpidamiskohustust täitma samas ulatuses kui kostja ning seda on ta senini ka teinud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et
ja
lg 1 kohaselt kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatishagi esitamisest. Ka elatise suurendamise hagides mõistetakse suurendatud elatis välja alates vastava hagi esitamisest.
lg 2 näeb ette erandi ja annab kohtule õiguse mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Nimetatud sätte kohaldamisel tuleb aga kindlaks teha, kas elatist saav vanem on nõudnud elatist maksvalt vanemalt elatist suuremas ulatuses kui kohtuotsusega välja mõistetud. Apellatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks enne kohtusse hagi esitamist nõudnud kostjalt elatist suuremas määras. Maakohtu vastupidine seisukoht ei põhine asjas kogutud tõenditel. Hageja avaldusest (t.l 23) nähtub, et ta on kostjalt kuni 2006.a septembrikuuni elatise kätte saanud ning tal ei ole kostja suhtes pretensioone seoses elatisega. Veenev ei ole hageja selgitus, et nimetatud avalduse kirjutas ta soovist esitada kohtusse hagiavaldus elatise suurendamiseks. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu otsustes (3-2-1-121-04, 3-2-1-57-04) on käsitletud ülalpidamiskohustuse rikkumise temaatikat ja leitud, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem ei anna ülalpidamist piisavas ulatuses. Samas on ka eelviidatud 7 lahendites märgitud, et ka muudetud suuruses tuleb elatis välja mõista elatishagi esitamisest alates. Kuna antud juhul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks nõudnud enne 16.11.2006 kostjalt elatist suuremas ulatuses kui kohtuotsusega kostjalt välja mõistetud, siis tuleb elatis suuremas summas mõista välja alates 16.11.2006. 9. Kuivõrd kostjalt väljamõistetud elatise suurust vähendati
lõikes nimetatud suuruse, siis tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, milles maakohus otsustas, et elatis suureneb iga-aastaselt kehtestatud minimaalpalga tõusuga ning moodustab
Andra Pärsimägi Egon Konsand 8 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.