Obsah (4)

§ 69§ 66§ 15§ 63

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-175 Haldusasi J.J.i kaebus Tallinna V

§ 69

lõike 1 kohaselt võis täiendavaid julgeolekuabinõusid muuhulgas kohaldada kinnipeetavale, kes tahtlikult kahjustab oma tervist. Käesoleval juhul oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks asjaolu, et

1. jaanuaril
2. a Tallinna Vanglas kahtlustati J.J.il joobeseisundit, mida kinnitas samal päeval Tallinna Vangla üldarsti Juri Poljanski koostatud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt, milles leiti, et kaebajal narkootilise/psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud joove. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarbimine on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 2 p 3 ja § 3 lg 1 kohaselt keelatud. Eriti ohtlik on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine vanglas. Kohus loeb üldtuntuks asjaolu, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamine kahjustab inimese tervist (THC osas nt TÜ dotsent M. Otteri artikkel „Hašiš ja marihuaana” – kättesaadav arvutivõrgus aadressil http://www.kliinik.ee/index.php?5,2,17,49). Seega esines seadusest tulenev alus J.J.i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks.
3. Ebaõige on kaebuse esitaja väide, et enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist ei ole Tallinna Vanglal õigust kohaldada vangistusseadusest tulenevaid täiendavaid julgeolekuabinõusid.

§-st 69, mis näeb ette haldusõiguslikud sunnivahendid riigi vastutusel oleva kinnipeetava tervise ja vangla julgeoleku tagamiseks, tulenevate teokoosseisude tuvastamiseks võib kasutada kõiki haldusmenetluses lubatud tõendeid, s.h tunnistajate ütlusi ning joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti. Ekspresstesti põhjal vanglaarsti tuvastatud narkootilise/psühhotroopse aine tarvitamise tunnused 2 on haldusmenetluses piisavaks tõendiks, et põhjendatult kahtlustada kinnipeetavat narkootikumide tarbimises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toimub sõltumatult kriminaalmenetlusest ning

§ 69kohaldamine ei tähenda isiku süüditunnistamist kuriteo toimepanemises ega tema karistamist. Kuriteo toimepanemine Kar

S § 331 järgi tuvastatakse eraldi kriminaalmenetluses ning karistusena kohaldatakse kuni kolmeaastast vangistust. Seadus ei näe kuriteo toimepanemise eest karistusena ette eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et

§ 66

lõigetest 1 ja 2 ei tulenenud iseseisvat alust kinnipeetava suhtes täiendava julgeolekuabinõu kohaldamiseks. Küll võib konkreetse kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk teatud juhtudel langeda kokku vangla direktori kohustusega tagada vanglas kord ja julgeolek ja ennetada õigusrikkumisi. Nii aitabki käesoleval juhul J.J.i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lisaks tema enda tervise kaitsmisele parandada vangla üldist julgeolekut (s.o väheneb õiguserikkumiste arv, narkootikumidega hangeldamine jne). Kaevatavast käskkirjast nähtub aga, et J.J.i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise materiaalõiguslikuks aluseks võttis vangla direktor õigustatult vajaduse kaitsta kinnipeetavat tema enese poolt oma tervisele kahju tekitamise eest. 6. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 2 sätestab, et halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Käesoleval juhul oli vangla eesmärgiks kaitsta J.J.i tervist. Kohus leiab, et enamik J.J.i suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud olid kohased, vajalikud ja proportsionaalsed, arvestades konkreetse kaasuse asjaolusid. Vanglasisese suhtlemise ja liikumise piiramine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ja väljaspool kambrit kehakultuuriga tegelemise keelamine takistab narkootikumide levikut vanglas (s.h takistab J.J.i poolt uuesti narkootikumide tarvitamist), isiklike esemete keelamine takistab narkootikumide peitmist nendesse esemetesse või nende esemete abil (takistab J.J.i poolt uuesti narkootikumide tarvitamist), isiklike riiete keelamine võimaldab vanglal paremini teostada järelevalvet vangla territooriumil liikuva kinnipeetava üle (vähendab J.J.i võimalusi omandada narkootikume). Julgeolekuabinõusid ei ole kohaldatud

§ 69

lõikes 2 sätestatud maksimummahus, mis viitab asjaolule, et täiendavate julgeolekumeetmete maht määrati kaalutletult. Leebemate või väiksemas mahus meetmete võtmine polnuks suure tõenäosusega piisavad, et ära hoida narkootikumide sattumist J.J.i jätte. Samas tuleb nõustuda kaebuse esitajaga, et selliste isiklike pisiesemete nagu fotod või kirjapaber äravõtmine pole siiski vajalikud täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise eesmärgi saavutamiseks. Seega on J.J.ile pandud isiklike esemete omamise absoluutne keeld liialdatud ja mittevajalik ning vastuolus

§-ga 69 ja HMS §-ga 3 lg 2. Kohus möönab, et liigne oleks nõuda vanglalt käskkirja tegemise ajal iga individuaalse kinnipeetava isikliku eseme suhtes kaalutletud otsuse tegemist, kas see keelustada või mitte. Samas pidanuks käskkiri jätma avatuks võimaluse, et kinnipeetava põhjendatud taotluse alusel saaks talle tagastada need individuaalsed esemed, mille omamine ei saa kuidagi olla seotud narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega vanglas (nt isiklikud fotod, mis on välja võetud fotoalbumist; kirjapaber jne). Praegusel juhul ei ole seda tehtud ning esemete osaline tagastamine on alusetult jäetud täielikult vangla meelevalda – nii saaks vangla esemete tagastamata jätmist alati põhjendada sellega, et tagastamist välistab kehtiv käskkiri ning jätta kinnipeetava põhjendatud taotlus sisuliselt läbi vaatamata. Siinkohal tuleb veelkord rõhutada, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole mingil määral käsitatav kinnipeetava karistamisena, vaid preventiivse meetmena kinnipeetava tervise kaitsmiseks. Seega on asjakohatu väita, et eraldatud lukustatud kambris ei lubata tavaliselt kinnipeetavale isiklikke esemeid. Täiendavate julgeolekuabinõude maht tuleb määrata vastavalt seadusele ja proportsionaalsuse põhimõttele, mitte arvesse võttes vanglates ühel või teisel põhjusel väljakujunenud tavasid. 3 Omaette küsimus on, kui isiklikud esemed keelatakse

§ 15

alusel, kuid see ei ole ega saagi olla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja reguleerimisesemeks.

1. Järgmiseks kontrollib kohus, kas õiguspärane on vaidlustatud käskkirja p 3, millega kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid tagasiulatuvalt alates
2. jaanuarist
3. a. Kohus leiab, et käskkirja tagasiulatuvaks kehtestamiseks puudub seaduslik alus.

§ 69

alusel riikliku sunni rakendamine riivab intensiivselt isiku õigusi, milleks peab olema seaduslik alus.

§ 69

lg 4 nõuab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks vangla direktori või kõrgema kohalviibiva vanglaametniku otsust. See otsus peab HMS § 60 lg 1 kohaselt olema kehtiv – õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. HMS § 61 lõige 1 sätestab, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Käesoleval ajal ei olnud vangla direktor või kõrgem kohalviibiv vanglaametnik teinud ei suulist ega kirjalikku otsust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks, veel vähem seda J.J.ile kätte toimetanud, mistõttu ei saanud 15. jaanuaril 2007. a J.J.i eraldatud kambrisse paigutamise õiguslikuks aluseks olla

§ 69. Tallinna Vangla kinnitas kohtuistungil, et J.J.

paigutati

1. jaanuaril
2. a eraldatud kambrisse

§ 63lõike 4 alusel.

Vaidlustamata asjaolude kohaselt ei võetud enne vangla direktori

1. jaanuari
2. a käskkirja andmist J.J.ilt ära tema isiklikke esemeid. Seega jääb arusaamatuks praktiline vajadus kehtestada
3. jaanuari
4. a käskkiri tagasiulatuvalt. Käskkiri kuulub selles osas tühistamisele. Sellegipoolest on alusetu väide, et 15.-
5. jaanuarini
6. a puudus J.J.i eraldatud kambrisse paigutamiseks õiguslik alus. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarbimine kinnipeetava poolt on õigusvastane (vt kohtuotsuse p 4) ning kahtlemata käsitatav raske distsipliinirikkumisena (distsiplinaarsüüteona)

§ 63tähenduses.

Vanglal tuli distsiplinaarkaristuse määramisest loobuda üksnes seetõttu, et olukorras, kus seadus tunnistab kinnipeetava teatud käitumise kuriteoks (KarS § 331), ei ole vangla õigustatud kohaldama kinnipeetavale vastavate kuriteokoosseisudega hõlmatud tegude eest distsiplinaarkaristust, mis oma raskuselt on võrreldav kriminaalkaristusega, kuna see välistaks sama teo eest isiku hilisema karistamise kriminaalkorras ja tähendaks seega haldusorganite sekkumist õigusemõistmisesse. See ei välistanud aga

§ 63

lg 4 lühiajalist kohaldamist (kuni täiendavate julgeolekuabinõude kohta käskkirja vormistamiseni) kinnipeetava suhtes, kelle tegu on käsitatav raske distsipliinirikkumisena.

1. Kaebus rahuldatakse osaliselt. Vanglal tuleb käesoleva kohtuotsuse põhjendusi arvestades ümber sõnastada isiklike esemete omamise keeld (v.a isiklike riiete osas), kehtestades kohase kõrvaltingimuse. Vaidlustatud käskkiri tühistatakse ka osas, milles see kehtestati tagasiulatuvalt, s.o ajavahemikus 15.-
2. jaanuar
3. a. Ülejäänud osas on käskkiri seaduslik ja jääb jõusse.
4. Tallinna Halduskohtu
5. märtsi
6. a määrusega vabastati J.J. kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kaebus tuleb lugeda rahuldatuks ca 50% osas, seega tuleb HKMS § 95 lg 1 alusel Tallinna Vanglalt riigituludesse mõista 40 krooni riigilõivu. Villem Lapimaa 4