← Eesti

3-06-575/10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Viive Ligi ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-575

) § 64 lg 1 p 1 ja lg 4). Lisatasu maksti kahele asendajale 25 % (tegelik 50 %) 24 palgaastmest

(4600), saamata lisatasu 8050 krooni. 5) 03.10.2005 – 12.10.2005 puuduva teenistuja asendamine puhkuse ajal. Puuduva teenistuja päevatasu 310,23 krooni, puhkusepäevade arv 8 tööpäeva, saamata lisatasu 2482 krooni. Töötasu arvestamisel lähtus kaebaja arvestusest, et tema töökoormus on 86 % suurem kui teisel sama ala peaspetsialistil. Nii kujuneks tema kuutöötasuks 10 025,40 krooni. Kaebaja ei nõustu vastustaja põhjendustega 2003 - 2004 töö tasustamise kohta, kuna ka sel ajal täitis ta täiendavaid tööülesandeid. Kui kaebajale maksti preemiaid, said seda ka teised lisatööd tegemata. Kaebaja ei nõustu saadud preemiate tagantjärgi lisatasudeks lugemisega ega vastustaja väitega, et talle ei lisandunud tööülesandeid olulisel määral (

§ 59lg 11).

3. Vastustaja vaidles kaebusele vastu ja leidis, et õigus nõuda lisatasu tekib teenistujal juhul, kui selle maksmine on seaduses, haldusaktis või teenistusse võtmisel ette nähtud ja kui ta on täitnud nende maksmiseks püstitatud tingimused ja näitajad. SKA-s makstakse lisatasusid igaks kalendriaastaks kehtestatud palgajuhendite alusel, mis on kooskõlas palgaseaduse (PalS) ja

-ga. Kaebaja väidetav lisatöö sisaldus kokkulepitud ametikohustustes ja oli kaetud palgaga. Kaebaja väide, et preemia ei ole lisatasu, on ainetu. Oluline ei ole makstava tasu nimetus, vaid see, mille eest seda on makstud. Asjakohane ei ole väide, et kuigi kaebajale maksti preemiaid, ei ole see arvestatav, sest preemiaid said ka teised lisatööd tegemata. Kaebaja pädevuses ei ole asutuse juhi asemel hinnata töötajate tööpanust. Kaebaja hinnang, et tema töökoormus oli 86 % suurem teise peaspetsialisti töökoormusest, on subjektiivne. Kaebajal oli 2005 mõningane töökoormuse kasv, kuid see oli kõige enam 30 % vastavalt A. J ja T. K hinnangutele. Suurenenud töökoormuse eest on talle hüvitatud 12 445 krooni.

  1. Kaebaja vähendas kohtuistungil nõuet. Kohus võttis kaebusest osalise loobumise vastu ja lõpetas 22.05.2006 määrusega menetluse 7 519 krooni nõude osas.
  2. Tallinna Halduskohtu 22.05.2006 otsusega jäeti kaebus 15386 krooni nõudes rahuldamata. 1) Kaebaja vaidlustas 11.11.2003 – 18.11.2005 järgmiste tööülesannete – tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamine ja kuriteoohvritele makstavate riiklike hüvitustega seotud kasutajatoe pakkumine ja väljamaksude formeerimine – täitmise ametijuhendi kohaselt ja nõudis 10 569 krooni lisatasu. Kaebaja on sel perioodil eeltoodud ülesandeid täitnud. 24.04.2003 käskkirjaga nr 24 kinnitatud kaebaja ametijuhendi kohaselt oli tema ametikoha eesmärk Tallinna Pensioniameti pensioniosakondades (Pronksi 12) kasutatavate infosüsteemide funktsioneerimise ja kaitse tagamine, kasutajatoe pakkumine, III pensioniosakonna pensionide ja sotsiaaltoetuste väljamaksu moodustamine. Punkt 3.3 järgi kuulus teenistuskohustuste hulka igakuuline pensionide ja sotsiaaltoetuste väljamaksu formeerimise teostamine, p 3.4 järgi pensionide ja sotsiaaltoetuste väljamaksudokumentide koostamine ja trükkimine ning postisüsteemile ja pankadele pensionide ja sotsiaaltoetuste väljamaksu andmefailide moodustamine. Kohus leidis, et ametijuhend on üldsõnaline ega sätesta üksikasjalikult kaebaja tööülesandeid. Seetõttu tuleb ametijuhendi tõlgendamisel lähtuda selles märgitud ametikoha eesmärgist, milleks on muuhulgas sotsiaaltoetuste väljamaksu moodustamise. Kaebaja tõlgendab ametijuhendit kitsendavalt ja välistab mõiste „sotsiaaltoetus“ alt teised rahaliselt makstavad hüvitised, mis ei kanna otsesõnu sotsiaaltoetuse nimetust. Kaebaja tõlgendus pole põhjendatud. Kaebajaga sama ametikoha, kuid erineva ametniku ametijuhendi eesmärgist ei nähtu, et kõikide rahaliste hüvitiste väljamaksu moodustamine infotehnoloogia osakonna peaspetsialistide poolt 2

(7)3-06-575 oleks peaspetsialistide vahel hüvitise täpsusega ära jaotatud. Ka asjaolu, et kaebaja kehtivas ametijuhendis on kahjuhüvitiste ja kuriteoohvrite riiklike hüvitiste väljamaksu kindlustamine tema tööülesannete hulgast välistatud, ei tõenda, et need ülesanded ei kuulunud tema ametikohustuste hulka varem kehtinud ametijuhendi järgi. Võrrelnud ametijuhendeid ja arvestanud Riigikohtu 10.04.2001 lahendi nr 3-3-1-13-01 p-s 2, 08.05.2001 lahendi nr 3-3-1-27-01 p-s 6 ja 17.11.2005 lahendi nr 3-3-1-57-05 p-s 12 toodud teenistusülesannete määratlemise tõlgendusi, leidis kohus, et kaebaja 24.04.2003 kinnitatud ametijuhendi eesmärk hõlmas ka tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ja kuriteoohvritele makstavate riiklike hüvitiste väljamaksu moodustamise. Need sai viia koondnimetuse „sotsiaaltoetuste väljamaksu moodustamine“ alla. Osaliselt tingis ametijuhendi ebatäpsuse õigusaktide muutumine (nt 01.02.2004 jõustus ohvriabi seadus, mis nägi ette uue kuriteo ohvritele makstavate riiklike hüvitiste maksmise korralduse) ja sellest tulenev ametnike teenistusülesannete muutumine. Korrektne olnuks muudatuste kohene sisseviimine ametijuhendisse, kuid selle tegemata jätmine ei anna alust nõuda lisatasu maksmist. Ka kaebaja pidas vaidlusalusel perioodil eelnimetatud tööülesandeid ametijuhendile vastavaiks. Probleem sai alguse seoses kaebaja üleviimisega uuele ametikohale 10.01.2005 ja seoses uue ametijuhendiga, millele kaebaja keeldus alla kirjutamast. Kaebaja ei maininud 07.10.2005 ja 11.10.2005 seletuskirjades ega 02.11.2005 pöördumises väidetavate lisaülesannete täitmist alates 11.11.2003, pretensiooniks oli suurenenud töökoormus 10 kuu jooksul 2005. a-l ning Lembitu ja Pronksi tn ametnike erinev töökoormus. Esimest korda esitas ta nõude seoses 2003 – 2004 lisaülesannetega alles 11.11.2005 aruandes. Isegi kui kaebaja töökoormus suurenes 2003. a lõpust, ei jäänud see märkamata. Talle maksti preemiat Tallinna Pensioniameti 29.12.2003 käskkirja nr 67-k alusel tulemusliku töö eest 3195 krooni, SKA 23.11.2004 käskkirja nr 770-k alusel (arvestades 2004 II poolaasta töötulemusi ja täiendavate teenistusülesannete täitmist) intensiivse ja kohusetundliku töö eest 1380 krooni ja SKA 23.12.2004 käskkirja nr 823-k alusel samadel motiividel 3220 krooni.

§ 13

lg 1 kohaselt laienevad tööseadused ametnikele niivõrd, kuivõrd

või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti. PalS § 2 lg 4 järgi on lisatasu summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. Ka preemia on lisatasu, neid eristab vaid maksmise alus (kas perioodiline või ühekordne makse). Kohtule ei esitatud dokumente, millest nähtuks, et ülalmärgitud lisatasud maksti kõikidele ametnikele ühel alusel ja samas summas, nagu seda väitis kaebaja ja võimaldas Vabariigi Valitsuse 07.01.2003 määrusega nr 1 kinnitatud „Riigiteenistujate töötasustamine 2003“ kui ka Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määrusega nr 342 kinnitatud „Riigiteenistujate töötasustamine 2004“. 2) Perioodil 01.11.2004 – 13.01.2005 nõuab kaebaja kasutajatoe pakkumise eest pilootprojektis “Pensioniõigusliku staaži andmete kogumine riiklikku pensionikindlustuse registrisse” saamata lisatasuna 1000 krooni. SKA 28.11.2005 vastuses kaebajale on nimetatud pilootprojekti kohta öeldud, et talle 2004. a lõpus makstud preemia sisaldas ka osalemist pilootprojektis, kuna tema osalus selles oli suhteliselt väike. Kohtule ei esitatud dokumente, kust nähtuks mõne IT peaspetsialisti eraldi tasustamine pilootprojektis osalemise eest. Puuduvad tõendid ka selle kohta, kui palju osales projektis kaebaja ja milles seisnes tema tööpanus. Kohus pakkus kaebajale oma väidete tõendamiseks tunnistajate ülekuulamise võimalust, kuid ta ei pidanud seda vajalikuks. 3) 09.02.2004 – 30.04.2004 asendas kaebaja puuduvat teenistujat SKA 20.02.2004 käskkirja nr 306-k alusel, mille eest maksti talle 50 % lisatasu 24. palgaastmest

(4600). Kaebaja arvates tuluks maksta 100%, saamata 5447 krooni. 01.05.2004 – 31.12.2004 asendas kaebaja puuduvat teenistujat SKA 20.05.2004 käskkirja nr 475-k alusel, mille eest maksti talle 25 % lisatasu 24. palgaastmest
(4600). Kaebaja arvates tulnuks maksta 50 %, saamata 8050 krooni.

§ 64

lg 1 p 1, lg 3 ja lg 4 alusel võib puuduva ametniku ametisse nimetamise õigust omav isik ajutiselt äraoleva ametniku asendamiseks või vaba ametikoha täitmiseks edasilükkamatutel 3

(7)3-06-575 juhtudel, kui ametiasutuse normaalne töö oleks ametniku puudumise tõttu takistatud ja asendaja või kohusetäitja teenistusse võtmine ei ole võimalik või otstarbekas, jagada puuduva ametniku ülesanded teiste ametnike vahel, vabastamata neid oma ülesannete täitmisest. Ametnik ei või samas ametiasutuses puuduva ametniku ülesandeid täita üle 2 kuu kalendriaastas. Kui isik on andnud kirjaliku nõusoleku puuduva ametniku ülesannete täitmiseks pikema perioodi vältel, siis seda tähtaega ei kohaldata. Ametnikele, kes § 64 lg 1 p 1 alusel asendavad puuduvat ametnikku, makstakse lisaks nende enda palgale lisatasu kuni puuduva ametniku ametipalga ulatuses proportsionaalselt neile pandud puuduva ametniku ülesannete hulgale. Kuigi kohtule ei esitatud kaebaja kirjalikku nõusolekut teenistuja asendamiseks üle kahe kuu, leidis kohus, et selline nõusolek oli olemas ja väljendus selles, et kaebaja ei vaidlustanud SKA 20.02.2004 käskkirja nr 306-k ega 20.05.2004 käskkirja nr 475-k, kus oli kirjas asendamise periood. Samuti tegi kaebaja ära töö ja võttis selle eest vastu tasu. Kirjaliku nõusoleku vormistamata jätmine kui formaalne puudus ei saa tuua endaga kaasa lisatasu maksmise kohustust, kuna lisatasu maksmise aluseks saab olla üksnes reaalselt tehtud töö maht. Riigikohtu 17.11.2005 lahendis nr 3-3-1-57-05 (p 13) on

§ 64

lg 4 alusel makstav lisatasu seotud Vabariigi Valitsuse poolt igal aastal kehtestatava riigiteenistujate töötasustamise määruses sätestatud täiendavate tööülesannete eest makstava lisatasuga. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määrusega nr 342 kinnitatud „Riigiteenistujate töötasustamine 2004“ § 5 lg 1 sätestas, et täiendavate teenistusülesannete täitmise eest kokku on riigiteenistujale lisatasu maksmise määraks kuus kuni 50 % tema ametikoha palgaastmele vastavast palgamäärast. Seega on õigusaktidega ette nähtud, et üle 50 % ei ole täiskoormusega töötaval ametnikul reaalselt võimalik teist ametnikku asendada. Eeltoodu kehtib ka kaebaja nõude osas, mis puudutas lisatasu (50 % asemel 100 %) maksmist perioodil 09.02.2004 – 30.04.

  1. Täiendav töömaht, mis kaebajal tuli seoses teenistuja asendamisega täita, oli kindlaks määratud SKA 20.02.2004 ja 20.05.2004 käskkirjadega peadirektori poolt - algselt 50 % puuduva ametniku ülesannetest ja hiljem 25 % (50 % kahe ametniku peale). Selline koormus oli loogiline ja teostatav. Kohus pidas ebareaalseks kaebaja väiteid kahe täiskoha tööülesannete täitmise kohta, märkides, et puuduva ametniku asendamine lisaks oma teenistuskohustuste täitmisele ei saa olla kunagi 100 %. Täiendavate teenistusülesannete jagamine ametnikele ja nende tööpanuse hindamine kuulub ametisse nimetamise õigust omava isiku või vahetu juhi ülesannete hulka. Ei ole tõendatud, et tegelik töömaht oleks olnud 100 %. 4) Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja asendas 03.10.2005 – 12.10.2005 puhkusel olevat ametnikku ja millises määras suurenes tema töömaht. SKA peadirektor ei ole asendamise kohta käskkirja välja andnud. Samuti ei ole seda fikseeritud muul moel. Kaebaja paljasõnalisest kinnitusest, et asendamine toimus ja seda 100 % määras, ei piisa. Vastustaja viitas ja kohus selgitas kaebajale, et tema väited on tõendamata, kuid kaebaja väitis korduvalt (kasutades seejuures nõustaja abi), et ta soovibki piirduda väidetega ja rohkem tõendeid tal esitada ei ole. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. A.S apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus, rahuldada uue otsusega kaebus ja mõista välja kohtukulud. 1) SKA 09.01.2004 käskkirjaga nr 4 kinnitatud Tallinna Pensioniameti põhimääruse II ptk järgi ei ole Pensioniametile pandud ülesandeid tähistatud ühelgi juhul nimetusega „sotsiaaltoetus“. Kõik riiklikud toetused ja hüvitised, millega Pensioniamet kokku puutub, sätestatakse eraldi seadustes. Seega valitseb ebaõiglus vaid kaebaja ametijuhendis. Kuigi kaebaja 24.03.2003 kinnitatud ametijuhendi järgi on ametikoha eesmärgiks ka sotsiaaltoetuste väljamakse moodustamine, küsib kaebaja lisaraha peaspetsialist I. V ametijuhendis sisaldunud ülesannete täitmise eest. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja oleks lisatöö tegemata jätnud. Seepärast ei ole asjakohane rääkida mõiste „sotsiaaltoetus“ sisust, mõistete tõlgendamis- võimalustest või 4

(7)3-06-575 ametikoha või selle juhendis kätketud eesmärgist. Riigikohtu 17.11.2005 lahendi nr 3-3-1-5705 p 12 seisukoht ei ole antud juhul kohaldatav, sest olustik on rikkalikum, muuhulgas tunnistas vastustaja 2005.a osas lisatööd ja tunnistab kaudselt ka 2002-2003 osas. 2) Kohus piirab palganõude esitamise võimalust, kui arvestab nõudja kahjuks seda, et ta ei esitanud pretensioone, oli oma olukorrast teadmatuses, eksitusse viidud või puudus julgus oma nõuet esitada. Kohus ei analüüsinud, palju erines kaebaja töökoormus 2004 ja 2003 võrreldes 2005, mil vastustaja tunnistas 30 % ulatuses lisatööd ja maksis tagantjärgi tasu. Kaebaja rõhutas korduvalt, et kui 2005 eest maksti, siis eelnevate aastate eest tuleb samuti maksta, sest lisatöö koormus oli sama. Vastustaja ei tõendanud vastupidist. 3) Kohus leidis ekslikult, et teiste ametnike poolt preemia saamine samadel alustel ei ole tõendatud ning kui kaebaja preemiat sai, siis on õige vastustaja väide, et kaebaja sai preemia näol lisatasu. Kaebaja arvates eksitas vastustaja kohut, sest ei esitanud täistekste preemiate käskkirjadest, vaid väljavõtted. Näiteks 29.12.2003 käskkirja nr 67-k näol oli tegemist tavalise jõulupreemiaga, mida anti ka teistele ametnikele. Lisatöö eest pole kaebaja tasu saanud. 4) Pilootprojekti toimumise üle vaidlust ei olnud. Vastustaja arvates tehti tööd tööülesannete raames, kaebaja leiab, et tegu oli ametijuhendivälise ülesandega lisaks muule tööle, mille eest on õigus saada lisatasu. Kuna kaebaja on vaidluses nõrgem pool ja tõendeid esitada ei saa, oleks kohus pidanud seda arvestama. 5) Nõusoleku kirjalikus vormis võtmata jätmine ei ole formaalse tähendusega, sest tegu on isiku põhiõiguste ja vabadustega tihedalt seotud tahteavaldusega. Kohtu seisukoht, et nõusolek avaldub käskkirja mitte vaidlustamises, töö tegemises ja tasu vastuvõtmises, on meelevaldne. Pealegi on antud juhul töö tehtud, kuid lisatasu saamata. 6) Asjaolu, et 03.10.2005-12.10.2005 asendas kaebaja puhkusel olevat ametnikku 100 %-lt tema tööülesannete mahus on tõendatud kaebaja ütlustega, millele vastustaja ei vaielnud vastu.
  1. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja märkis, et Sotsiaalkindlustusamet tegeleb riiklike pensionide, toetuste ja hüvitiste määramise ja maksmisega alates 10.01.2004, enne toimus see piirkondlike pensioniametite kaudu. Vastustaja leidis, et 2003.a kinnitatud kaebaja ametijuhendis nimetatud sotsiaaltoetuse all saab mõista vaid riiklike toetusi ja hüvitusi. Kuna õigusaktidest tulenevalt muutuvad nende nimetused ning toetuste ja hüvitiste liike tuleb pidevalt juurde, kasutati
  2. aastal ameti poolt üldmõistet „sotsiaaltoetused“. Arusaamatuks jääb kaebaja nõue, et kui tööandja maksis
  3. a tehtud lisatöö eest hüvitist, peab ta seda maksma ka 2003-2004 eest. Amet maksis hüvitist pensioniameti infotehnoloogia valdkonna peaspetsialistidele (mitte üksnes kaebajale)
  4. a tehtud lisatöö eest. See aga ei tähenda, et kaebaja töökoormus oleks 2003-2004 olnud sama suur kui
  5. Kaebaja väidetav lisatöö pilootprojektis osalemise näol oli kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt väga väike ja see hüvitati 2004 lõpus makstud preemiaga.
  6. Kaebaja palus võtta asja juurde elektronkirjavahetuse tema ja personaliosakonna juhataja vahel, personaliosakonna juhataja asetäitja vastuse kaebaja järelepärimisele ning 2006 ja 2007 aasta puhkuste käskkirjad, mis kinnitavad, et juba puhkusgraafikuga planeeritakse asendamine ja eraldi käskkirja selle kohta ei vormistata. See kummutab kohtu seisukoha, et kaebaja paljasõnaline kinnitus, et asendamine toimus ja seda 100 % määras, jääb kohtule väheseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  7. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud, hinnanud õigesti tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa 5
(7)3-06-575 tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  1. Käesolevas asjas nõuab kaebaja lisatasu ametijuhendis sätestamata teenistuskohustuste täitmise eest. Vastustaja on aga seisukohal, et kaebaja väidetav lisatöö oli hõlmatud tema ametikohustustega ja kaetud palgaga (mille hulka kuulub lisatasu ja preemia) ning selle eest ei ole alust täiendavalt lisatasu maksta. Ringkonnakohtu arvates on käesolev haldusasi sarnane Riigikohtu 17.11.2005 kohtuotsuses nr 3-3-1-57-05 käsitletuga ja selle põhjenduste p-s 12 toodud seisukohad on asjakohased ka käesolevas asjas ja halduskohus on järelduste tegemisel kaebaja teenistuskohustuste kohta neist õigesti juhindunud. Osundatud Riigikohtu otsuses märgiti, et täiendavate teenistusülesannete jagamine ametnikele ja nende tööpanuse hindamine kuulub ametisse nimetamise õigust omava isiku või vahetu juhi ülesannete hulka. Korrektne juhtimine ja töökorraldus eeldab, et ametnikku on täpselt teavitatud tema teenistusülesannetest ja nende muutmisest. Korrektne on selliste muudatuste kajastamine ka ametnike ametijuhendites, kuid ainuüksi ametijuhendites sätestatu ja teenistuja enda poolt kirjeldatu põhjal tegelikult täidetavate ülesannete võrdlemine ei saa viia järelduseni, et ametijuhendis sätestamata tegevus oleks igal juhul käsitletav täiendava teenistusülesandena. Riigikohtu halduskolleegium leidis 10.04.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-01, et reeglina pole võimalik konkreetse ametikoha jaoks koostatud ametijuhendis anda ammendavat loetelu kõigist teenistusülesannetest ametikohal ja nende täitmiseks vajalikest üksikutest toimingutest. Nagu kolleegium märkis 08.05.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-27-01, ei õigusta näiteks ametijuhendi puudumine või selle regulatsiooni ebapiisavus ametniku poolt teenistuskohustuste täitmatajätmist või mittenõuetekohast täitmist. Ametnik peab täitma ka neid ülesandeid, mis tulenevad muudest õigusaktidest, samuti teenistuskoha olemusest ja teenistussuhte laadist, või ametiasutuse juhi või vahetu ülemuse korraldustest.
  2. Kohus on tõdenud kaebaja poolt väidetavate teenistusülesannete probleemideta täitmist ja hinnates kaebaja pöördumisi ja seletuskirju, järeldanud õigesti, et esmakordselt tõstatas kaebaja lisatasu küsimuse tööandja ees alles 11.11.
  3. Eeltoodud kohtu hinnang asjas esitatud tõenditele ei ole käsitatav palganõude esitamise piiramisena, nagu ekslikult leidis kaebaja.
  4. Kaebaja väitel pidanuks kohus arvestama, et kaebaja on vaidluses nõrgem pool ja ei saa tõendeid esitada. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega ja leiab, et kohus on 30.03.2006 määrusega kohustanud vastustajat HKMS § 15 lg 3 alusel esitama lisatasu maksmisest keeldumise aluseks olnud ja sellega seotud dokumendid ning vastustaja on nõutud dokumendid kohtule ka esitanud. Samas kohustab osundatud sätte esimene lause kaebuse esitajat põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega ja kui tõendite esitamine ei ole võimalik, näitama põhjused, miks neid tõendeid esitada ei saa, ja teatama, kus nad asuvad. Kaebaja ei tõendanud oma väidet, et tema töökoormus oli aastatel 2003 - 2004 sama suur kui
  5. aastal, kui talle maksti lisatöö eest täiendavat tasu, ega taotlenud kohtult abi tõendite väljanõudmiseks. Vastupidi, kaebajale (ja tema nõustajale) selgitati kohtuistungil võimalust tõendada oma väiteid tunnistajate ütlustega, kuid kaebaja ei pidanud vajalikuks tunnistajate kutsumist kohtuistungile. 6
(7)3-06-575 13. Kaebaja ei ole põhjendanud, millist tähendust omab käesolevas asjas

§ 64

lg-s 3 ette nähtud kirjaliku nõusoleku puudumine puuduva ametniku ülesannete täitmiseks üle kahe kuu kalendriaastas. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud kirjaliku nõusoleku puudumine ei ole seotud puuduva ametniku ülesannete täitmise eest makstava lisatasu suurusega ning ei oma seetõttu lisatasu nõude lahendamisel tähtsust.

  1. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, milliste õigusaktidega oli vaidlusalusel perioodil ette nähtud, et täiendavate teenistusülesannete täitmise eest riigiteenistujale lisatasu maksmise määraks kuus on kuni 50 % tema ametikoha palgaastmele vastavast palgamäärast. Kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud Sotsiaalkindlustusameti peadirektori käskkirjad
  2. ja
  3. aasta puhkuste ja asendamiste kohta ei puuduta vaidlusalust perioodi ning ei tõenda kaebaja poolt puhkusel oleva ametniku asendamist perioodil 03.10.2005 - 12.10.2005 ega tegelikku töömahtu nimetatud perioodil.
  4. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jääb ka kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Viive Ligi Silvia Truman Lilianne Aasma 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.