← Eesti

3-04-347/10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-04-347

§ 47

ei kohusta kohalikku omavalitsust kandma rahalisi kohustusi seoses planeeringu koostamise korraldamise ning teede ja tehnovõrkude väljaehitamisega, vaid teostama diskretsiooni: kas kanda kulutused ise või korraldada see muul viisil. Tallinna linn ei rakendanud sundi, et AS T ehitaks välja detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud. AS T on müünud ehituskrundid kolmandatele isikutele, osaliselt koos teede ja tehnovõrkudega. Seega on ta saanud hüvituse ning teostanud vastavad tööd oma erahuvides ja tasu eest.

  1. Tallinna Halduskohtu 27.03.2003 otsusega jäeti AS T kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2004 otsusega jäeti AS T apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu 29.10.2004 otsusega nr 3-3-1-35-04 tühistati alama astme kohtute otsused ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Riigikohus märkis, et kaebuse lahendamine eeldab, et kohtud tuvastaksid, kas AS T ja Tallinna Linnavalitsuse vahel oli sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt infrastruktuuri rajamise tööd teostas AS T, kas ja millises ulatuses selline kokkulepe nägi ette tööde maksumuse kompenseerimise või kas muudel alustel oli AS-l T alust eeldada, et tema kulutused kompenseeritakse. Juhul, kui selline kokkulepe oli sõlmitud, saab ka kokkuleppe õiguslikuks aluseks olla PES §
  2. Asja sisulisel läbivaatamisel tuleb välja selgitada, kas AS T ja Tallinna Linnavalitsuse vahel oli kirjalik kokkulepe, mis hõlmas ka poolte vahekordi tööde teostamisel ja selle järgselt (ehituse kaasfinantseerimine, kompenseerimine, objekti väljaostmine vms). Sellise halduslepingu tunnustele vastava kokkuleppe olemasolu võib ilmneda ka näiteks menetlusosaliste kirjavahetusest. Asja sisulisel lahendamisel vajab hindamist ka see, kas ja millistel motiividel on Tallinna linn keeldunud kompensatsiooni tasumisest.
  3. Peale Riigikohtu 29.10.2004 otsust esitasid menetlusosalised järgmised seisukohad: 1) 28.12.2004 kaebuse täienduses taotles AS T õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamist summas 18 383 573 krooni ja leidis, et kokkuleppe sõlmimine on tõendatud. Tallinna linna poolt projektide kinnitamine, ehituslubade väljastamine ja ehitustöödega alustamise lubamine tõendab, et linn oli nõus ja aktsepteeris AS T poolt 19.05.1999 pakutud kokkuleppe tingimusi. Kohalik omavalitsus avaldas viie aasta jooksul korduvalt tahet kasutada PES § 47 järgse kohustuse täitmisel kolmandaid isikuid ja kinnitas, et on valmis teede ja tehnovõrkude väljaehitamisel tehtud kulutused hüvitama. Linn kinnitas keeldumiseni, et kaebajat koheldakse analoogses olukorras võrdselt teiste kinnisvara arendajatega. Tööd on linna poolt asjakohases korras vastu võetud ning aktsepteeritud teostatud tööde mahtu ja maksumust. Kui kokkuleppe olemasolu ei tuvastata, tuleb nõude rahuldamisel juhinduda alusetut rikastumist käsitlevatest sätetest. Tallinna linn on alusetult säästnud AS T arvel Kaasiku elamukvartali teede ja tehnovõrkude I etapi väljaehitamiseks kulutatud 18 383 573 krooni. AS T on korduvalt kinnitanud, et on valmis teede ja tehnovõrkude aluse maa andma tasuta Tallinna linna omandisse, kui linn infrastruktuuri rajamiseks tehtud kulutused hüvitab. 2) Tallinna linna 13.12.2004 vastuses leiti, et poolte vahel puudub kirjalik kokkulepe või halduslepingu tunnustele vastav kirjavahetus, millest võiks tekkida hüvitamiskohustus. Linna vastuskirjade järgi ei ole kompensatsiooni maksmine välistatud, kui vastav üldakt vastu võetakse ja AS-ga T sõlmitakse vastav kokkulepe. 20.01.2005 ja 25.02.2005 vastustes leiti, et ilma vastava lepinguta finantseeringu tegemisega summas 18 383 573 krooni võttis kaebaja endale majandusriski. Vastustaja ei ole aktsepteerinud AS T 19.05.1999 ettepaneku tingimusi rajatised välja osta või kulutusi kompenseerida. Ehituslubade andmine ja ehitustööde alustamise lubamine ei ole käsitletav tahteavaldusena võlakohustuse võtmiseks. Kaasiku elamupiirkonna detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud ning nende alune maa on AS T omandis. 3

(11)3-04-347 01.09.2005 esitas vastustaja kohtule 24.12.2001 halduslepingu ja märkis, et linn on tasunud AS-le T kokkulepitud summa 946 891 krooni. 3) 08.09.2005 leidis AS T, et 24.12.2001 lepingu objektiks oli vaid üks osa Kaasiku kvartali detailplaneeringu kohastest teedest ja tehnovõrkudest, ühe Andrekse teel asuva truubi ehituskulude kompenseerimine truubi tegeliku ehitusmaksumuse ulatuses. 6. Tallinna Halduskohtu 28.03.2006 otsusega jäeti AS T kaebus rahuldamata ja AS-lt T mõisteti Tallinna linna kasuks välja kohtukulud summas 47 412,40 krooni. 1) Tallinna Linnavolikogu 30.05.1996 otsuse nr 57 p-ga 2.2 kinnitatud Kaasiku kvartali detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude I etapp teostati enne hoonete ehituslubade väljastamist ja sellega langes ära Tallinna linna PES §-st 47 tulenev kohustus ehitusloa taotleja ees. Linn ei olnud PES §-st 47 tuleneva tagamiskohustuse täitmisel õigusvastaselt tegevusetu. AS T ehitas Kaasiku elamukvartali teed ja tehnovõrgud välja oma vahenditest. Ekspertide hinnangul on ehitustööde maksumus 18 208 198 krooni. 2) PES §-st 47 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustust ehitada ise välja detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud ega ka nende väljaehitamise finantseerimise kohustust, kuigi ei välista seda. Väljaehitamise tagamine tähendab eelkõige väljaehitamise korraldamist ja/või kindlustamist ehitusloa väljaandmise ajaks, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kohaliku omavalitsuse pädevate asutuste ja organite poolt detailplaneeringu koostamise lähteülesande kooskõlastamine ja kinnitamine, detailplaneeringu kehtestamine, projekteerimistingimuste väljastamine, ehitusprojekti kooskõlastamine, ehituslubade väljastamine, ehitustööde alustamise lubamine jms on kohaliku omavalitsuse poolt talle seaduse ning selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktidega pandud ülesannete täitmine, millest saab keelduda vaid seaduses sätestatud alustel. Linna toiminguid ei saa lugeda nõusolekuks, lubaduseks või kokkuleppeks finantseerida AS T poolt ehitavate detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude ehitust. Tallinna linn ei saanud oma tegevusega luua AS-le T muljet, et tagab teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse läbi AS T ja kompenseerib tööde maksumuse. 3) Kohus kontrollis, kas menetlusosaliste vahel oli enne kõnealuste ehitustöödega alustamist või tööde tegemise ajal sõlmitud haldusleping või muu sarnastele tingimustele vastav kokkulepe. Kohus leidis, et leping eeldab poolte tahteavalduse alusel kujunenud õigussuhteid ja pelgalt ühe poole taotlus või ettepanek, kui selleks pädev organ ei ole sellega oma soostumist väljendanud, ei tähenda, et leping oleks sõlmitud. KOKS § 22 lg 1 p 8 järgi kuulub volikogu ainupädevusse laenude ja teiste varaliste kohustuste võtmine, lg 2 kohaselt seadusega kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsusüksuse või kohaliku omavalitsusorgani pädevusse antud küsimusi otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu, kes võib delegeerida nende küsimuste lahendamise valitsusele (analoogne Tallinna põhimääruse § 26 lg 1 p 8 ja lg 2). Kaebaja märkis 19.05.1999 avalduses: „Käesolevaga teatame oma valmisolekust rajada omavahenditest uuselamurajooni teedevõrk koos tänavavalgustuse, drenaaži ja haljastusega, millise esialgseks maksumuseks on eeldatavalt 29,4 milj EEK. Pöördume Teie poole palvega lülitada see summa Tallinna linna 2000/2001 kommunaalrajatiste ehituse eelarvesse ja rajatiste valmimisel need meilt välja osta. Samuti teatame oma valmisolekust ehitusobjektide üleandmisel teedealused transpordimaa kinnistud Tallinna linnale tasuta võõrandada.“ Tallinna linna pädeva organi vastust sellele pöördumisele ei ole olemas. Lähtudes TsÜS §-st 63 (vaikimist loeti tahteavalduseks, kui see on ettenähtud seaduses või poolte kokkuleppega) ja asjaolust, et antud juhul ei olnud seaduse ega poolte kokkuleppega ette nähtud, et Tallinna linn võiks pakutud ettepanekut aktsepteerida vaikimisi, ei ole alust rääkida, et selle ühepoolse tahteavalduse tulemusena tekkis vastustajal võlakohustus. Kaebajal ei saanud ka tekkida muljet, et kui linn ei vaidle otsesõnu vastu, siis ta nõustub ettepanekuga. Kaebaja ei nõudnud infrastruktuuri väljaehitamist, vaid pakkus end neid omavahenditest rajama. Kuna tehti ettepanek rajatised välja osta, mitte ehitamise kulutused hüvitada, on see käsitatav 4
(11)3-04-347 rajatiste müügilepingu sõlmimise ettepanekuna. Kaebaja asus vastust ootamata kõnealuseid töid teostama. Ilma vastavate kokkulepete olemasoluta võttis kaebaja endale ka majandusriski. 4) 25.08.2000 teatas AS T Kommunaalametile valmisolekust astuda lepingulistesse suhetesse Tallinna linnaga ja palus leida võimalus kompenseerida seni teostatud tööde maksumus summas 13 383 573 krooni. 13.09.2000 teatas kaebaja Kommunaalametile I etapi tööde lõpetamisest ja edastas tööde maksumuse kalkulatsiooni. 16.03.2001 pöördus AS T samas küsimuses SAPA poole. Vastust pöördumisele ei ole. Seega tehti pöördumised pärast Kaasiku elamukvartali detailplaneeringu järgsete teede ja tehnovõrkude I etapi ehitustööde faktilist lõpetamist. Kaebajal oli väidetavalt Kommunaalameti juhataja A. Valdmanniga suuline kokkulepe kulutuste hüvitamiseks. Kohtule ei esitatud tõendeid, et Kommunaalameti juhataja oleks sellekohaseid lubadusi jaganud, ning et linnavolikogu oleks Kommunaalameti juhatajale väidetava suulise kokkuleppe sõlmimiseks volituse andnud. Linnaorganite kirjalikud vastused, millele tuginevalt saaks rääkida kaebaja õiguspärasest ootusest kulutuste hüvitamisele, on hilisemast ajast. Tallinna linn ei jätnud seadusevastaselt täitmata PES §-st 47 tulenevat kohustust ega kompenseerimiskohustust. Kuna toiming ei ole õigusvastane, on kahjunõude rahuldamine välistatud. 5) Pärast Kaasiku elamurajooni infrastruktuuri I etapi ehitustööde valmimist on vastustaja andnud kaebajale teatavaid lubadusi/lootust tema kantud kulutuste hüvitamise osas. Samas ei nähtu, et need lubadused oleksid hõlmanud kõikide kulutuste hüvitamist. Vastuseks AS T 31.10.2001 avaldusele teatas SAPA 05.12.2001, et väljatöötamisel on uushoonestuspiirkondade infrastruktuuri kompenseerimise kord, vastavasisuline määrus esitatakse lähiajal linnavalitsuse istungile ja kompenseerimislepingute sõlmimist alustatakse pärast määruse vastuvõtmist. Ka nimetatud vastusest ei järeldu, et linn lubas tingimusteta kulutused hüvitada. 6) Tallinna Linnavalitsuse 21.12.2001 korralduse nr 5477-k p-ga 1 anti SAPA juhataja I. V volitus Tallinna linna nimel alla kirjutada AS-ga T Kaasiku elamupiirkonna teede ja tehnovõrkude ehituskulude kompenseerimise lepingule (IX kd lk 9-16). Seletuskirja järgi kohustati 11.10.2000 korraldusega nr 3813-k Kommunaalametit sõlmima teede ja tehnovõrkude kuni ehituskrundini väljaehitamist kompenseerivad lepingud rea arendajatega, s h puudus leping AS-ga T ja ümberkorralduste tõttu volitati lepinguid sõlmima SAPA juhatajat. Leping sõlmiti 24.12.2001 (IX kd lk 17). Eesmärgiks on p 2.1 järgi Kaasiku elamupiirkonna detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude kuni ehituskrundini ehituskulude kompenseerimine. AS T kohustus ehitama Kaasiku elamupiirkonna teed, sadevetekanalisatsiooni ja drenaaži, tänava- valgustuse ja haljastuse (p 3.1.1); linn kompenseerima rajatiste väljaehitamiseks teostatud investeeringud vastavalt tegelikele kuludele, kuid mitte enam kui koos käibemaksuga 946 891 krooni (p 3.2.2). Vastustaja tasus AS-le T selle summa 27.12.2001 arve nr 011400 alusel. Lepingu eesmärk ja poolte kohustused väljendavad arusaadaval viisil lepingu objekti (hõlmab kõiki ehitustöid, mille maksumuse järgi kaebaja esitas kahjuhüvitamisnõude) ja poolte tegelikku tahet. Leping on sõlmitud samasugustel tingimustel kui kaebaja esitatud Tallinna linna ja AS Oma Korter vahel samal päeval sõlmitud leping (VIII kd tl 90-93) ning põhimõtteliselt analoogne ARCO Investeeringute AS-ga 25.01.1999 sõlmitud lepinguga (samas lk 83-85). Neis märgitud kompensatsiooni suurus on pooltevahelise kokkuleppe küsimus. AS T ei tõendanud, et Tallinna linn oleks sõlminud lepingu pettust või haldussundi kasutades. Seega pole alust väita, et leping ei väljenda poolte tegelikku tahet ja et kaebajat koheldi võrreldes teiste arendajatega ebavõrdselt. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et Tallinna linn oleks kohustunud hüvitama AS T poolt Kaasiku elamupiirkonnas kantud ehituskulud täies ulatuses. 24.12.2001 lepingu näol ei ole tegemist vaid ühe rajatise (truubi) kompenseerimislepinguga, mida kaebaja väitel tõendab 21.02.2002 truubi ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise akt. Seega oli sõlmitud haldusleping Kaasiku elamupiirkonna teede ja tehnovõrkude kuni ehituskrundini väljaehitamise kulude hüvitamiseks ja Tallinna linn on kokkulepitud summa AS-le T tasunud. Tallinna linn kohustus lepingu p 3.2.1 kohaselt tehtud rajatised kehtestatud korras vastu võtma, mida tehti 13.09.2000 akti ja 21.02.2002 aktiga (veetruup). Samas ei ole AS T rajatiste alust transpordimaad linnale siiani tasuta võõrandanud (lepingu p 3.1.7). Et AS T poolt ehitatud 5
(11)3-04-347 rajatised paiknevad AS T kinnistul ja on AS T omandis, ei ole alust AS-le T kahju hüvituse väljamõistmiseks ega alusetu rikastumise sätete kohaldamiseks. 7) 01.03.2002 avalduses Tallinna linnapeale ei olnud AS T rahul lepingu alusel tasutud kompensatsiooni suurusega ning kaebajale kuuluva eratee kasutamisega avaliku teena ilma asjakohase hüvituse maksmiseta ja vastava lepingu sõlmimiseta. SAPA 15.03.2002 vastuses nr 1/1-2/1152 märgitust, et teede ja tehnovõrkude kompenseerimise küsimus on juba pikemat aega Tallinna Linnavalitsuse ja SAPA teede- ja infrastruktuuri osakonna prioriteetide esireas, ning lõigust “Väidate oma kirjas, et AS T on õigustatud saama kompensatsiooni Kaasiku elamukvartalisse rajatud teede ja tehnovõrkudega seotud kulutuste kompenseerimiseks. Samal seisukohal on olnud ka Tallinna Linnavalitsus ja SAPA” ei saa järeldada, et vastustaja lubas kaebaja varem tehtud kulutused täielikult hüvitada. Kirjast ei nähtu, et alustatavad läbirääkimised kompenseerimislepingute sõlmimiseks hõlmaksid kompenseeritud objekte. Kui SAPA ei esitanud oma seisukohti, siis Tallinna linnapea märkis 17.05.2002 vastuses nr LV-1/02/291 AS T 01.03.2002 avaldusele, et ei jaga AS T õiguslikku positsiooni. Tallinna linn on oma ülesande täitnud ja taganud teede ja tehnovõrkude väljaehitamise vastavalt detailplaneeringule enne ehitusloa taotluse rahuldamist, mistõttu ei saa rääkida kohustuste täitmisega viivitamisest. Vastustaja tegi ettepaneku alustada läbirääkimisi 15.08.2002, samas ei välistanud kaebaja kulutuste kokkuleppe alusel hüvitamist. Ka 24.12.2001 lepingu p 5.1 ei välista lepingu muutmist. Oluline on aga nii viidatud lepingust kui ka linnapea vastusest tulenev sõnum, et kõik on läbirääkimiste küsimus ja hüvituse maksmine saab toimuda vaid vastava kirjaliku kokkuleppe alusel, kui vastav kord on haldusaktiga reguleeritud. Nimetatud vastust ei saa tõlgendada kui lubadust ja linna kohustust hüvitada AS T varem tehtud kulutused. Seega on põhjendamatu pidada 17.09.2002 nõupidamisel väljendatud kulutuste kompenseerimisest keeldumist Tallinna linna seisukohtade kardinaalseks muutmiseks ja õigusvastaseks toiminguks. Varasema lepingu muutmise kokkulepet ei ole sõlmitud. Puudub alus nõuda Tallinna linnaga kokkulepitud kompensatsioonist suurema hüvituse väljamõistmist. Alusetu on kaebaja väide, et Tallinna linna poolt kokkuleppe täitmisest keeldumise tagajärjel on talle tekkinud otsene varaline kahju 18 383 573 krooni. Kohus ei tuvastanud, et Tallinna linnal oleks olnud kohustus finantseerida täies mahus Kaasiku elamurajooni teede ja tehnovõrkude väljaehitamist, ega poolte vahel niisugust kokkulepet, mille järgi vastustaja oleks kohustunud kaebajale tasuma nende ehitustööde maksumuse 100 %. Tallinna linn on täitnud PES §-st 47 tuleneva tagamiskohustuse ja 24.12.2001 lepingust tulenevad kohustused. Et AS T on jätkuvalt valmis andma tasuta rajatistega seotud kinnistud Tallinna linna valdusesse ja omandisse ning PES §-st 47 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustust 100 % finantseerida seal märgitud teede ja tehnovõrkude väljaehitamist, puudub alus kaebuse rahuldamiseks ka alusetut säästmist käsitlevate sätete alusel. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 7. AS T apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning mõista Tallinna linnalt AS T kasuks välja hüvitis summas 17 261 307 krooni. 1) Kohus leidis ebaõigesti, et Tallinna linn ei olnud PES § 47 järgse kohustuse täitmata jätmisega õigusvastases viivituses Kaasiku elamukvartali teede ja tehnovõrkude väljaehitamisel perioodil 31.05.1996 - 10.05.1999. Nimetatud asjaolu õige tuvastamine on olulise tähtsusega hindamaks poolte järgnevaid toiminguid ja lõppastmes kaebuse põhjendatust. 2) Kohus hindas ebaõigesti AS T 19.05.1999 taotlust ja sellele järgnevaid poolte toiminguid. Kui Tallinna linn poleks nõustunud ettepanekuga, olnuks hea haldustava järgi kohane teatada, et tööd tehakse omal riisikol. Teede ja tehnovõrkude ehitusmaksumuse kompenseerimine on samastatav nende väljaostmisega. AS T kinnitas, et annab rajatised pärast kompenseerimist tasuta linnale. Kuigi kohaliku omavalitsuse toimingud (detailplaneeringu kehtestamine ja vastuvõtmine, projekteerimistingimuste väljastamine, ehitusprojekti kooskõlastamine jne) ei ole otseselt linna 6
(11)3-04-347 tahet kinnitavad, avaldati nendega nõusolekut. Tallinna linn on oma tegevuse ja vaikiva heakskiiduga kinnitanud oma tahet TsÜS § 63 tähenduses. AS T pöördus kohase haldusorgani poole ja viisil, mis oli Tallinna linna poolt aktsepteeritav. 3) Kohus hindas ebaõigesti Tallinna linna praktikat PES § 47 järgsete kohustuste täitmisel ja jättis hindamata SAPA ametnik J. H poolt haldusasjas nr 3-2612/2004 (Tallinna linn vs Kodumajagrupp) tunnistajana antud ütlused, millest tuleneb, et kompenseerimine käiski sel ajal arendaja poolt esitatud taotluse alusel. J. H ütluste õigsust ja Tallinna linna tolleaegset praktikat, et kirjalikku lepingut teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kompenseerimiseks enne ehitamise alustamist ei sõlmitud, kinnitavad ka Tallinna Linnavalitsuse 22.01.1999 korraldus nr 471-k, 21.07.1999 korraldus nr 5333-k ja 21.10.1999 korraldus nr 7099-k (IX kd lk 205-208). 4) Kohus ei arvestanud, et Tallinna linn on jaganud lubadusi ehituskulud kompenseerida. Kohus pidanuks hindama „Uute hoonestuspiirkondade tehnilise infrastruktuuri ehituskulude kompenseerimise korra“ eelnõu ning SAPA 05.12.2001 ja 15.03.2002 kirju. Korra väljatöötamine kinnitab, et isegi kui poolte vahel ei oleks olnud sõlmitud juba varem vastavat kokkulepet, tekkis kaebajal õiguspärane ootus kompensatsiooni maksmisele. SAPA rõhutas 15.03.2002 kirjas: „Väidate oma kirjas, et AS T on õigustatud saama kompensatsiooni Kaasiku elamukvartalisse rajatud teede ja tehnovõrkudega seotud kulutuste kompenseerimiseks. Samal seisukohal on ka Tallinna Linnavalitsus ja SAPA." Ka pärast 24.12.2001 lepingut pidas linn end AS T ees kohustatuks maksta tööde eest kompensatsiooni. Antud kirjaski peeti silmas kompenseerimise korra ja sellekohaste lepingute väljatöötamist, millest räägiti ka SAPA 05.12.2001 vastuses. J. H ütluste kohaselt oli Tallinna linnas (linnapea, abilinnapead, SAPA) kindel arusaamine,

§ 47

järgi lasub kohalikul omavalitsusel kohustus juhul, kui keegi linna detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud välja ehitab, need kompenseerida. 5) "Uute hoonestuspiirkondade tehnilise infrastruktuuri rajamise kompenseerimise kava aastatel 1998-2003" tabelis on märgitud 39 objekti, millest nr 12 all on T Kaasiku elamurajoon maksumusega 34 841 000 krooni. Kava kohaselt pidi tööd hüvitatama aastate lõikes. T pidi saama hüvitust 2000 - 947 000 krooni, mis maksti välja 2001 lepinguga; 2001 - 1 846 000 krooni; 2002 8 000 000 krooni ja 2003 ja järgnevatel aastatel 24 048 000 krooni. Fakt, et tabeli koostas Tallinna Kommunaalameti teede osakonna juhataja K.R, kinnitab kaebaja väidet, et antud küsimuste lahendamine ei toimunud läbi Tallinna Linnavolikogu. Tabeli järgi oli linn jaganud kompenseerimise menetluse etappideks ja AS-le T maksti välja esimene etapp. See selgitab, miks peeti eelviidatud kirjavahetust. Kohus küll möönis, et vastustaja tõepoolest on andnud kaebajale teatavaid lubadusi ja lootusi tema kantud kulutuste hüvitamise osas, kuid ei ole sisuliselt neid Tallinna linna tahteavaldusi kaebuse lahendamisel arvestanud, samas ei ole ka motiveerinud, miks ta neid ei arvesta, mis on menetlusnõuete rikkumine. 6) Kohtu väide AS T võrdsest kohtlemisest on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Tallinna linn ei ole sõlminud AS-ga O ja A AS-ga teede ja tehnovõrkude rajamise eest makstava kompensatsiooni osas kompromissi, neile hüvitati infrastruktuuri ehitusmaksumus. Kohus ei selgitanud, miks osade arendajate kulud hüvitati täies ulatuses ja AS-le T jäeti kulud analoogilises olukorras hüvitamata. 24.12.2001 lepinguga hüvitati ühe veetruubi maksumus, mida kinnitab 21.02.2002 koostatud akt teostatud tööde üleandmise ja vastuvõtmise kohta. Kui aktiga oleks tahetud anda üle kõik tööd, oleks see nii ka vormistatud. Kohus ei erista ehitise vastuvõtmist, mis toimub iga objekti puhul ekspluatatsiooni lubamiseks, ja tööde, kui kohalikule omavalitsusele üleantava (valmis rajatiste) tulemuse üleandmist. SAPA 15.03.2002 ja Tallinna linnapea 17.05.2002 vastus kinnitavad, et 24.12.2001 lepingu eesmärgiks ei olnud 946 891 krooni maksmine kogu Kaasiku kvartali detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude maksumuse kompenseerimiseks, vaid üksnes hüvitisena ühe objekti ehitamise eest. 7) Kohus jättis hindamata, et hüvitamisele kuulus teede ja tehnovõrkude ehitusmaksumus täies ulatuses. Vastustaja ei esitanud vastuväidet sellele põhimõttele ja tuvastatud ei ole ka kulutuste põhjendamatu suurus. Tallinna linn on tunnistanud oma kohustusi avalikkuse ees. 26.02.2001 Äripäevas ilmunud artiklis märgiti, et Tallinna linn on juba maksnud uushoonestuspiirkondades 7

(11)3-04-347 valminud teede ja trasside kompenseerimiseks A AS-le 21,3 miljonit krooni (V); W OÜ-le 9,7 miljonit krooni (K); K AS-le 3,2 miljonit krooni (T); UAS-le 3,9 miljonit krooni (E). /.../ on koostatud kava aastani
  1. / . . . / on plaanis anda T Ehitusele Kaasiku piirkonna jaoks 34,8 miljonit krooni. Seega pidas Tallinna linn silmas kohustust hüvitada kogu tõestatud ja põhjendatud ehitusmaksumus. 8) Kohus kohaldas vääralt materiaalõigusnorme - PES § 47, TsÜS § 61 lg 4, § 62 lg 3, § 64 lg 1 ning TsK § 477 lg
  2. Kohus eiras TsÜS § 61 lg 4, § 62 lg 3 ja § 64 lg-t 1, millistest tulenevalt oleks pidanud selgitama välja poolte tegeliku tahte kõigi kohtu ette toodud asjaolude alusel. Kohus andis väära hinnangu poolte vahel 24.12.2001 sõlmitud lepingule. Kohus ei hinnanud kaebaja väidet, et Tallinna linn oli PES § 47 järgsete kohustuste täitmisel AS T kui ehitusloa taotleja ees viivituses. Kui ei ole tõendatud, et AS T on selgelt soovinud rajada Kaasiku elamukvartali teed ja tehnovõrgud oma vahenditest, on Tallinna linn AS T arvel alusetult säästnud ja tehtud kulutused tuleb TsK § 477 lg 3 alusel välja mõista.
  3. Tallinna linn palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kohustus hüvitada kulud ei tulene talle PES §-st 47 ilma, et oleks sõlmitud asjakohane kokkulepe. Kuna haldusleping on poolte vahel sõlmitud ja linna poolt täidetud 2001 detsembris, ei saanud kohus jõuda teistsuguse otsuseni. Ehituslubade väljastamine ja projekti läbivaatamine oli kohaliku omavalituse PES §-dest 53 ja 54 tulenev kohustus ning see ei saa olla võlakohustuse tekkimise aluseks. Samuti ei saanud kaebajal vaid linna poolt viimase seadusest tulenevate kohustuste täitmise tõttu tekkida muljet, nagu oleks Tallinna linn andnud nõusoleku või sõlminud kokkuleppe kulutuste hüvitamiseks. Kohus leidis õigesti, et SAPA 05.12.2001 ja 15.03.2002 kirjadest ei tulene kaebajale lubadust kompenseerida ehitusmaksumus. Kompenseerimise kava pidas Kommunaalameti teede osakonna juhataja eesmärgiga pidada arvestust esitatud taotluste ja väljamakstud summade osas, mis oli pidevas muutumises sõltuvalt kompenseerimislepingute sõlmimisest, läbirääkimistest jm asjaoludest. Teede osakonna juhataja ei ole isikuks, kes saaks võtta linnale oma töödokumendiga kuue ja enama aastase perspektiiviga sadadesse miljonitesse ulatuva kohustuse. Kaebaja jättis tähelepanuta J. H ütluse, milles ta kinnitas, et tema kirja alusel ei tekkinud mingeid kompenseerimiskohustusi, vaid need tekkisid ainult linnavalitsuse korralduste alusel sõlmitud kokkulepetega. Vastustaja ei ole kinnitanud, et hüvitab kõik kaebaja poolt kantud kulud. Ka kaebaja väitis 12.03.2003 kohtuistungil, et on aru saanud, et "linn tagab finantseerimise, kasvõi osalise finantseerimise". Pooled leppisid 24.12.2001 kokku, et AS T ehitab välja ja annab üle Kaasiku elamupiirkonna teed, sadevetekanalisatsiooni ja drenaaži, tänavavalgustuse ja haljastuse ning linn kompenseerib teostatud investeeringud, kuid mitte enam kui 946 891 krooni ulatuses. Tallinna linn on oma kohustuse täitnud. Äripäeva 26.02.2001 artiklis avaldatud plaanid ja kavatsused ei ole võlasuhete tekkimise aluseks, eriti, kui samas märgitakse, et „linn kompenseerib hiljem kulutused vastavalt sellele, kuidas rahakott võimaldab“. Kaebaja oli teadlik, et linnas kompenseerimiskavasid arutati, kuid kaebaja oli teadlik ka sellest, et linn kompenseerib ehitust vaid sellises mahus, nagu linna rahakott seda võimaldab, ja tingimusel, et teekinnistud antakse linnale tasuta üle. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohtus ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selle üle, et kaebaja ehitas oma vahenditest välja Tallinna Linnavolikogu 30.05.1996 otsuse nr 57 p-ga 2.
  5. kehtestatud Pirita linnaosas Merivälja tee, Ranniku tee, Mähe põik ja Mähe tee vahelise kvartali (Kaasiku elamukvartali) detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude I etapi kogumaksumusega summas 18 208 198 krooni. Samuti ei ole vaidlust kulutuste põhjendatuse ega rajatud teede ja tehnovõrkude nõuetele vastavuse üle. Ühel meelel ollakse ka selles, et Tallinna linn on tasunud 8
(11)3-04-347 kaebajale teede ja tehnovõrkude rajamise eest nende vahel 24.12.2001 sõlmitud lepingu alusel 946 891 krooni. Kaebaja taotleb Tallinna linnalt 17 261 307 krooni suuruse hüvitise väljamõistmist ning leiab, et Tallinn linn on jätnud õigusvastaselt täitmata PES §-st 47 tuleneva kohustuse ja keeldunud õigusvastaselt kaebajale hüvitise maksmisest. Tallinna linn nõustub halduskohtuga ja leiab,

§-st 47 ei tulene linnale teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kohustust ning kaebajale on hüvitis kokkulepitud suuruses välja makstud.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu hinnanguga poolte vahel 24.12.2001 sõlmitud lepingule ja jagab kaebaja seisukohta selles, et poolte tahe eelnimetatud lepingu sõlmimisel seisnes kokkuleppes, et Tallinna linn hüvitab AS-le T Kaasiku elamukvartalis asuva ühe truubi ehitusmaksumuse vastavalt tegelikele kuludele, kuid mitte enam kui 946 891 krooni koos käibemaksuga. Et lepingu eesmärgiks ei olnud nimetatud summa maksmine kogu Kaasiku kvartali detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise eest, vaid üksnes ühe tehnorajatise ehitusmaksumuse hüvitamine, tuleneb lepingu p-st 3.1.4 (mille kohaselt AS T kohustus andma kompenseeritavad rajatised üle üleandmise-vastuvõtmise aktiga pärast lepingu p-s 3.12 loetletud dokumentide üleandmist) ja lepingu alusel 21.02.2002 koostatud aktist teostatud tööde üleandmisevastuvõtmise kohta.
  2. Halduskohus järeldas tõendeid kogumis hinnates õigesti, et poolte vahel ei olnud peale 24.12.2001 sõlmitud lepingu muid kirjalikke kokkuleppeid ja ka pooltevahelisest kirjavahetusest ei nähtunud halduslepingu tunnustele vastava kokkuleppe olemasolu, mis hõlmaks poolte vahekordi tööde teostamisel ja selle järgselt (ehituse kaasfinantseerimine, objekti väljaostmine vms) ning mille kohaselt Tallinna linn oleks kohustunud hüvitama kaebajale Kaasiku elamukvartali detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude I etapi ehitusmaksumuse täies ulatuses. AS T Ehitus 19.05.1999 pöördumisest Tallinna Linnavalitsuse Kommunaalameti poole nähtub küll rajatavate teede ja tehnovõrkude ehituskulude hüvitamise soov ja AS T 25.08.2000 pöördumisest valmisolek halduslepingu sõlmimiseks, kuid Tallinna linna tegevusest ja kaebajale saadetud vastustest ei nähtu vastustaja tahet kaebaja ees Kaasiku elurajooni tänavate ehituskulude täies ulatuses kompenseerimiseks siduva kohustuse võtmiseks.
  3. Hinnates asjas kogutud tõendeid Tallinna linna praktika ja tegevuse kohta vaidlusalusel perioodil, möönab ringkonnakohus, et linnavalitsuses oli kujunenud põhimõtteline seisukoht, et kaebajale tuleb tulenevalt PES §-st 47 teede ja tehnovõrkude ehituskulud hüvitada, samuti tegutsesid linnaametnikud eesmärgiga võtta vastu kokkuleppe vormistamiseks vajalikud õigusaktid ja põhimõttelisest otsusest oli kaebajat teavitatud. Ainuüksi põhimõttelise otsuse kujunemine, selle vormistamisele asumine ja sellest kaebaja teavitamine ei ole võrdsustatav halduslepinguga (halduslepingu tunnustele vastava kirjavahetusega). Kuna poolel ei ole halduslepingu sõlmimisele suunatud läbirääkimiste käigus keelatud enne ametliku tahteavalduse tegemist teavitada teist poolt tahteavalduse tegemise kavatsusest, ei kujuta selline mitteformaalne teavitamine endast veel ise tahteavaldust lepingu sõlmimiseks. Seda, kas tegu on tahteavalduse või mitteformaalse teatega (halduslepingu või mitteametliku kokkuleppega), tuleb hinnata avalduse tõlgendamise teel. Ühestki kohtule esitatud dokumendist ega Tallinna linna toimingust ei nähtu, et Tallinna linn oleks aktsepteerinud täies ulatuses kaebaja pöördumistes tehtud ettepanekuid. Tallinna linna vastustes osundati vastava korra väljatöötamisele ja sellekohase lepingu sõlmimisele. Ka SAPA 15.03.2002 9

(11)3-04-347 vastuses märgiti, et otsekohe, kui vastava määruse eelnõu on määrusena kehtestatud, alustab SAPA esindaja kompenseerimislepingute sõlmimiseks läbirääkimisi. Linna avalduste tõlgendamisel tuleb eeldada, et ametnikud püüdsid neile anda võimalikult õiguspärase sisu. Halduskohus märkis õigesti, et haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebajaga suhelnud Kommunaalameti juhatajal A. V oleks olnud volitus linnale õiguslikult siduvate lubaduste andmiseks või rahalise kohustuse võtmiseks. Kohtu viide KOKS § 22 lg 1 p-le 8, mille kohaselt vallale või linnale varaliste kohustuste võtmine on volikogu ainupädevuses, on samuti asjakohane. Linnavalitsuse ametniku tahteavaldus siduva kohustuse võtmiseks oleks olnud selle sättega vastuolus. Sellest sättest tulenevalt saab linnavalitsus teha linnale rahalisi kohustusi tekitava otsuse vaid juhul, kui see jääb volikogu poolt vastuvõetud eelarves selleks ettenähtud vahendite piiresse. Vastasel juhul muutuks volikogu ainupädevus sisutuks, sest eelneva rahalise kohustuse kehtestamisel oleks volikogu sunnitud tulevase perioodi eelarves nägema ette vahendid kohustuse kandmiseks. Kaebajale oli senisest praktikast teada hüvitise maksmise kord, mis eeldas eelarvevahendite ettenägemist ja linnavalitsusega halduslepingu sõlmimist. Seega pidi kaebaja ametnike avaldustest aru saama, et need ei ole lõplikud ja siduvad ning et ka käesoleval juhul otsustab hüvitamise üle veel linnavolikogu eelarvet vastu võttes ja seejärel linnavalitsus selgesõnalist lepingut sõlmides. Kaebaja tõlgendus Tallinna linna tolleaegsest praktikast ei ole kooskõlas tunnistaja J. H ütlustega, kes selgitas 25.07.2005 kohtuistungil haldusasjas nr 3-2612/2004 järgmist: „Kompenseerimise kokkuleppeid tuli koostada korraldustega, seda ei tea küll, et oleks olnud teistmoodi. … Minu kirja alusel ei ole võimalik kompenseerida. … See kiri oli kindlasti informeerimiseks, ta ei olnud aluseks väljamaksmiseks. … Mingeid õiguslikke tagajärgi ma ei näinud selle kirja koostamisel. … Volikogu oleks pidanud veel summad kinnitama, peale seda tuli ainult leping vormistada volituse alusel“ (IX kd lk 200 – 201). 13. Halduskohus kohaldas õigesti PES § 47, mis nägi ette, et detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kuni ehituskrundini tagab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist, kui ehitusloa taotleja ja kohalik omavalitsus ei lepi kokku teisiti. Teede ehituse tagamise kohustus ei ole samastatav teede ehitamise kohustusega. Halduskohus osundas õigesti asjaolule, et käesoleval juhul toimus teede- ja tehnovõrkude ehitamine kaebajale kuuluvatel kinnistutel. Avalikuks kasutamiseks võib olla ette nähtud ka eratee. Erakinnistul tee ehitamine, olgugi, et see võib olla planeeringus ette nähtud avalikuks kasutamiseks, ei ole igal juhul avalik ülesanne. Kaebaja on teid ja tehnovõrke ehitades tegutsenud eelkõige enda huvides, tagamaks elamute müüki tema arendatavas piirkonnas. Kaebaja poolt teede ja tehnovõrkude ehitamisega nõustumine ei saa tähendada automaatset nõustumist teede ja tehnovõrkude ehitamise kulude kandmisega. Riigikohtu halduskolleegiumi 06.12.2004 kohtuotsuse nr 3-3-1-53-04 p-s 12 märgiti,

§ 47

ei ole aluseks mitte ainult kokkuleppele, millega kohalik omavalitsus võib vabaneda kohustusest tagada vastavate teede ja tehnovõrkude väljaehitamine enne ehitusloa andmist. Ka linna kohustus väljaehitamine hüvitada saab tuleneda ainult kokkuleppest, mille õiguslikuks aluseks on samuti PES § 47. Samas peeti vajalikuks rõhutada, et seadusest ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus hüvitada igal juhul igasugused ettevõtja poolt avalikult kasutatava tee ehitamise kulud. Seega oleks Tallinna linna tegevusetus kaebajale (enam kui 946 891 krooni) hüvitise maksmata jätmisel saanud olla õigusvastane vaid juhul, kui oleks olnud teistsugune kokkulepe. Kaebaja ebaõige ettekujutus oma tegevuse õiguslikest tagajärgedest PES § 47 valguses ei saa olla hüvitamiskohustuse tekkimise aluseks. 10

(11)3-04-347 14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja tehes kulutusi lootes mitteametlikule kokkuleppele, sõlmimata linnaga hüvitamise küsimuses siduvat halduslepingut või ootamata ära selles küsimuses siduvat haldusakti, võttis endale ise riski, et kulusid ei pruugita hiljem hüvitada. Kaebaja pidi aru saama, et linnaametnike avaldused ei olnud hüvitamiskohustuse tekitamiseks lõplikud ja siduvad. Asjaolu,

§ 47

oli mitmeti tõlgendatav ning toonase õiguskantsleri arvamus ei ühtinud hilisema Riigikohtu arvamusega, ei ole käsitatav linna poolt kahju tekitamisena.

  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et antud juhul ei ole toimunud alusetut säästmist. Alusetu säästmisega oleks tegu, kui Tallinna linn oleks kaebaja arvelt kulutusi kokku hoidnud. Tallinna linn ei ole kaebaja poolt teede valmisehitamise tulemusena vabanenud rahalisest ega rahaliselt hinnatavast kohustusest kaebaja ega kellegi kolmanda ees. Ilma teistsuguse kokkuleppeta ei tulenenud PES §-st 47 linnale kohustust tagada teede ehitamine ehituskruntideni linna kulul teid ehitades. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuse p-s 14 märkinud, et teedeehituse kompenseerimise kohustust võib mõjutada seegi, kas teed paiknevad hüvitamist taotleva isiku kinnistul ja on tema omandis. Ringkonnakohtu 14.11.2006 otsuses haldusasjas nr 3-04-429 mõisteti seda Riigikohtu seisukohta selliselt, et vaatamata PES §-st 47 otseselt tuleneva hüvitamiskohustuse puudumisele võib kohalik omavalitsus olla kohustatud hüvitise maksmiseks tulenevalt kaalutlusõiguse teostamise põhimõtetest, sest linnal ei ole ka hüvitise maksmine keelatud. Käesolevas asjas ei ole põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Kaalutlusreeglid võivad omavalitsusüksust kohustada hüvitist maksma iseäranis juhul, kui ettevõtja ehitab omavalitsusüksuse teadmisel valmis tee riigile või kohalikule omavalitsusüksusele kuuluval maal. Kuna käesoleval juhul ehitas kaebaja teid enda kinnistutele ja ennekõike enda poolt ehitatud elamute müügi huvides, ei leia ringkonnakohus, et Tallinna linn oleks olnud kohustatud hüvitist maksma kaalutlusõigusest tulenevalt. Selleks ei kohustanud linna ka varasem praktika kaebajale ja teistele ettevõtjatele sarnaste kulude hüvitamisel. Iseenesest ei ole keelatud muuta ka haldusorgani varasemat õiguspärast praktikat, kui sellega ei rikuta võrdse kohtlemise põhimõtet (vt Riigikohtu halduskolleegiumi kohtuotsuse nr 3-3-1-53-04 p 13). Tallinna linn oli kaebaja nõude üle otsustamisel teistsuguses olukorras kui varem, sest ettevõtjate nõuded teeehituse kompenseerimiseks olid võrreldes varasemaga kasvanud. Samuti ei ole Tallinna linn ilma vastava kokkuleppeta (lepinguta) hüvitust välja maksnud. Seega ei ole Tallinna linn kaebajat ebavõrdselt kohelnud.
  2. Tulenevalt eeltoodust ei ole eksimus hinnangu andmisel poolte vahel 24.12.2001 sõlmitud lepingule viinud asjas ebaõige otsuse tegemisele. Kaevatav kohtuotsus on lõppjärelduses õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks ja halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks.
  3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu peab kaebaja kandma menetluskulud. Tallinna linn taotles apellatsioonimenetluses 46 090,80 krooni õigusabikulude väljamõistmist ja esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohus peab vastustaja vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks apellatsioonimenetluses 15 000 krooni, mis tuleb kaebajalt välja mõista. Ivo Pilving Viive Ligi Lilianne Aasma 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.