KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Ivo Pilving ja Silvia Truman Määruse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-878 Haldusasi J.Š kaebus
§ 14
lg 1 muudatus, millega kaotati tingimus, et kahju tekitanud õigustloov akt peab olema tunnistatud Riigikohtu poolt kehtetuks või põhiseadusevastaseks. Seetõttu tuleks 3-06-878 arvestada
§ 31lg-s 2 sätestatud kolmeaastast tähtaega alates 2004.
aastast, sest 01.01.2002 jõustunud
§ 14redaktsiooni kohaselt ei olnud kaebajal õigust kohtusse pöörduda.
Kaebaja viitas ka riigivastutuse seaduse § 31 lg-le
- Kuna kahju ei ole ühekordne üksikakt, vaid kestev tegevus, loeb kaebaja kahjust teada saamise päevaks päeva, mil tal on õnnestunud tutvuda käesolevas haldusasjas kaebuse esitaja poolt nõutud dokumentidega. Siis leidis kaebaja, et kuupäev, millest kolmeaastast tähtaega arvutada, pole veel saabunud, sest ükski 14.05.1996 määruse nr 130 väljaandmisega seotud ametiisikutest ei ole vastanud kaebaja küsimusele, mis eesmärgil toimus NSVL relvajõudude endiste kaadrisõjaväelaste ja nende perekonnaliikmete sundimine astuma välisriigi kodakondsusesse ja mida Vabariigi Valitsus kavatses sellega saavutada. Kuigi faktiliselt tekkis kaebajal õigus kahju hüvitamisele alates 14.05.1996 pärast määruse nr 130 ilmumist, tekib tal täielikult põhjendatud õigus kohtusse pöördumiseks siis, kui talle saavad teatavaks seadusevastases tegevuses süüdiolevate isikute motiivid, ajendid, eesmärgid, kavatsused ja planeeritud tagajärjed. Seega pole kahjust ja selle tekitanud isikust teadasaamise päev veel saabunud. Kaebaja esitas ka taotluse kaasata haldusasja menetlusse HKMS § 14 alusel Riigikohtu loakogu liikmed
- aastal H. J, H. L ja H. S, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste ja Riigikohtu esimees Märt Rask. Vastustaja Eesti Vabariik Siseministeeriumi kaudu palus lõpetada asja menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu.
- Tallinna Halduskohtu 15.03.2007 määrusega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus H. J, H. L, H. S, R. Martuse ja Märt Raski menetlusse kaasamiseks (p 1) ja lõpetati viitega HKMS § 12 lgle 3 kaebuse menetlus (p 2). Määruse põhjendused olid järgmised: 1) Käesolevas asjas on kaebajale väidetavat varalist ja mittevaralist kahju tekitatud Vabariigi Valitsuse 14.05.1996 määrusega nr 130, mis on õigustloov akt. Riigivastutuse seaduse ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmise seaduse eelnõu (357 SE I) seletuskirjast nähtub, et 25.07.2004 jõustunud
§ 14
alusel kahju hüvitamise nõude esitamisel kehtivad üldised
-st tulenevad aegumistähtajad. HKMS § 9 lg 4 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Sama põhimõte on sätestatud
§ 17lg-s 3.
Seega omavad käesolevas asjas kaebetähtaja kulgemise alguse kindlaksmääramisel tähtsust asjaolud, millal kaebuse esitajale tekkis väidetav kahju, mille kõrvaldamist ta esitatud kaebusega taotleb ning millal ta väidetavast kahjust ja kahju tekitanud isikust teada sai. 2) Vaidlust pole selles, et Vabariigi Valitsuse 14.05.1996 määrusest nr 130 oli kaebaja teadlik juba
- aasta septembris. See nähtub ka kaebusest ja kaebusele lisatud kaebaja kaebustest kohtutele
- aastal. Kaebaja peab tekitatud materiaalseks kahjuks kohtumenetluste ja erinevate riigivõimuorganite poole pöördumiste kulusid, mis seisnevad postikuludes, riigilõivudes, dokumentide koostamise ja tõlkimise kuludes, koopiate valmistamise kuludes, Jõhvist Tallinnasse sõitmise kuludes ning asjaajamise tõttu saamata jäänud töötasus, kogusummas 3660 krooni. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud kulud kandis kaebaja kaebusest ja kaebuse lisadest nähtuvalt enne
- jaanuari 2002, 2
(6)3-06-878 seega oli ta nendest kuludest ehk väidetavast kahjust teadlik enne seda kuupäeva, mil jõustus riigivastutuse seadus. Väidetav mittevaraline kahju tekkis kaebajal kaebuse kohaselt sellest, et ta viibis
- aastal mai keskpaigast detsembri lõpuni stressiseisundis, seda eriti pärast kohtulahendite ja Riigikohtu esimehe R. Maruste vastuste kättesaamist. Asja materjalidest nähtuvalt on nimetatud sündmused toimunud
- aastal (tl 17 Tallinna Halduskohtu 4.10.1996 määrus; tl 20-22 Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.1996 määrus; tl 24 Riigikohtu esimehe R. Maruste 16.10.1996 kiri; tl 32 Riigikohtu loakogu 18.12.1996 resolutsioon). Kaebuse täpsustuses on kaebaja märkinud, et püüdes tegutseda seadusetuse vastu ja vältida võimalikke tõsiseid tagajärgi, tuli tal taluda tugevaid hingelisi üleelamisi ja olla pidevas stressiseisundis (tl 6, 53). Kaebuse kohaselt anti kaebajale soovitus moraalse kahju hüvitamise nõudes kohtusse pöörduda Justiitsministeeriumi kohtute osakonna juhataja 01.07.1997 kirjaga nr 2-8/757 (tl 6). Seega oli kaebaja
- aastal, enne riigivastutuse seaduse jõustumist 01.01.2002 teadlik ka väidetavast mittevaralisest kahjust. 3) Enne riigivastutuse seaduse jõustumist tekkinud kahju osas, mille hüvitamist kaebaja taotleb, tuleb kaebuse esitamise tähtaja arvutamisel kohaldada
§ 31lõiget 2.
Nimetatud sätte kohaselt võib enne selle seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks taotluse või kaebuse esitada enne selle seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul riigivastutuse seaduse jõustumisest arvates. Seega sai kaebust esitada kuni 1. jaanuarini 2005. Kaebus esitati 09.05.2006, seega tähtaja rikkumisega. 4) Ekslik on kaebaja seisukoht, et
§ 31
lg 3 kohaselt pole kaebetähtaeg möödunud, sest nõudeõigus õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamiseks tekkis tal alates 25.07.
- Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Riigikohtu 30.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-31-64-04 leiti: „Hoolimata sellest, et enne Riigivastutuse seaduse jõustumist polnud erisätet põhiseadusevastase üldaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks, on kolleegium seisukohal, et ka kahju, mida selliselt tekitati enne Riigivastutuse seaduse jõustumist (s.o enne
- jaanuari 2002), tuli hüvitada. Kolleegiumi selline seisukoht tugineb Põhiseaduse §-le 25.“ Samas lahendis on märgitud, et enne riigivastutuse seaduse jõustumist tuli alusetu rikastumise ja kahju hüvitamise üle peetavates vaidlustes juhinduda Tsiviilkoodeksist. Riigikohtu 06.06.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-27-02 leiti, et enne riigivastutuse seaduse jõustumist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud moraalse kahju hüvitamist saab nõuda vahetult Põhiseaduse § 25 alusel. Seega oli kaebuse esitajal õigus ka enne 25.07.2004, mil jõustus
§ 14
lg 1 muudatus, ning ka enne 01.01.2002, mil jõustus riigivastutuse seadus, nõuda põhiseadusevastase üldaktiga tekitatud kahju hüvitamist.
§ 31lg 3 pole kohaldatav.
5) Kuna taotlust kaebetähtaja ennistamiseks pole esitatud, kuulub haldusasja menetlus lõpetamisele. 6) Kaebaja märgitud isikute puhul pole tegemist HKMS § 14 lg-s 3 sätestatud isikutega. 3. Tallinna Halduskohtu 28.03.2007 määrusega võeti menetlusse J. Š määruskaebus Tallinna Halduskohtu 15.03.2007 määruse peale. Tallinna Halduskohtu 04.04.2007 määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ja edastati lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 3
(6)3-06-878 4. J.Š määruskaebuses taotletakse halduskohtu määruse tühistamist ja uue määrusega Eesti Vabariigilt ja Vabariigi Valitsuselt temale kahjuhüvitise 53 660 krooni ning menetluskulude summas 4 974 krooni väljamõistmist. Määruskaebuse esitaja väidab, et halduskohus on jätnud tähelepanu pööramata riigivastutuse seaduse Vabariigi Presidendi poolt väljakuulutatud ametliku redaktsiooni sätetele ning lähtus selle asemel Riigikohtu määrustest, millega justkui olevat osa viimatinimetatud seaduse sätteid asendatud ning mis eksisteerivad seaduse ametlikust tekstist eraldi. Määruskaebuses heidetakse halduskohtule ette Vabariigi Valitsuse 14.05.1996 määruse õiguspärasusele, tekitatud kahjule ning selle iseloomule ja suurusele sisulise hinnangu andmata jätmist. Kohtule esitas kaebaja „eriavalduse“ isiklike järelduste kohta vaidlusaluse määruse eesmärkide suhtes, millest pani kaebaja ette juhinduda tõe tuvastamise võimatusel muul viisil. Kohus ja vastustaja esindaja ignoreerisid seda dokumenti. Määruskaebuses viidatakse halduskohtule 12.03.2007 esitatud seisukohtadele, mille kohaselt saab kaebuse esitajal tekkida täielikult põhjendatud õigus kohtusse pöördumiseks alles siis, kui talle täielikult selguvad määruse nr 130 vastuvõtmises seisnenud seadusevastases tegevuses süüdi olevate isikute motiivid, ajendid, kavatsused ja planeeritud tagajärjed, milleks on vaja koguda mälestusi, memuaare ja kommentaare nendelt isikutelt. Alles seda päeva võib
§ 17
lg 3 mõttes pidada päevaks, mil kaebaja sai või pidi saama teada talle tekitatud kahjust ning millest alates tuleb arvestama hakata kohtusse pöördumise tähtaega. Samuti pole isikul võimalik iseendalt „teada saada“ infot oma hingelise seisundi ja elukvaliteedi halvenemisest, stressist või depressioonist, neid asjaolusid inimene lihtsalt „tunneb“ või „tajub“. Seega puudutab
§ 17
lg 3 üksnes informatsiooni seadusevastase teo eesmärkide ja tagajärgede kohta, mitte ajaliselt ebaselgelt väljenduvaid kannatanu hingelisi ebameeldivusi. Kaebaja kohtusse pöördumine põhineb
§ 31lg-l 4.
5. Vastustaja Eesti Vabariik Siseministeeriumi kaudu palus määruskaebus rahuldamata jätta. Halduskohus ei asendanud riigivastutuse seaduse sätteid Riigikohtu määrustega vaid läbi Riigikohtu lahendite põhjendas, miks ta leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ning
§ 31lg 3 pole asjassepuutuv.
Kohus ei pidanud eelmenetluses kaebust arutama sisuliselt. Halduskohus on õigesti määratlenud aja, mil kaebaja võis saada teada oma õiguste rikkumisest. Kuna kaebaja on rõhutanud korduvalt, et kahju tekitati talle Vabariigi Valitsuse 14.05.1996 määrusega, on kohaldatav
§ 31lg 2.
Nõudeõigusest tekkimisest sai kaebaja teada hiljemalt 1997. aastal, seetõttu pole kohaldatav
§ 31
lg 3.
§ 31
lg 4 piiritleb, kui kaugele on võimalik ajas tagasi minna õigustloovate aktidega tekitatud kahju hüvitamisel, kuid ka juhul, kui kahju on tekitatud peale selles sättes viidatud aega (Eesti Vabariigi Põhiseaduse jõustumine), tuleb kaebuse tähtaega hinnata
§ 31eelnevate lõigete kohaselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 6. Määruskaebuse taotlus kahjuhüvitise ja kohtukulude väljamõistmiseks on lubamatu. Halduskohtu määrusega ei lahendatud kaebuse esitaja kahjuhüvitise nõuet sisuliselt, vaid otsustati HKMS § 12 lg 3 alusel üksnes selle üle, kas kaebuse menetlus tuleb kaebetähtaja rikkumise tõttu lõpetada. Sellise halduskohtu määruse peale esitatud määruskaebusega saab 4
(6)3-06-878 vaidlustada üksnes halduskohtu poolt asja menetluse lõpetamist. Menetluse lõpetamise määruse tühistamisel peab halduskohus asja menetlust jätkama. Kaebuse sisuks oleva nõude saab kaebuse esitaja ringkonnakohtule esitada HKMS § 31 lg 1 alusel apellatsioonkaebuses halduskohtu kohtuotsuse peale, millega HKMS § 25 lg 1 alusel on nõue lahendatud sisuliselt. HKMS § 31 lg-st 1 ja § 34 lg-st 2 tulenevalt on kaebuse ringkonnakohtu poolt rahuldamise menetluslikeks eeldusteks halduskohtu otsus, kus kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, ja selle peale esitatud apellatsioonkaebus. Praegu puuduvad nii halduskohtu otsus kui apellatsioonkaebus. 7. HKMS § 472 lg 1 kohaselt kohaldatakse määruskaebuse menetlemisel halduskohtus ja selle kontrollimisel ringkonnakohtus tsiviilkohtumenetluse sätteid. TsMS § 663 lg 1 kohaselt on halduskohus määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kohustatud muuhulgas kontrollima, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud, ning keelduma määruskaebuse menetlusse võtmisest, kui määruskaebuse esitamine ei ole lubatud. TsMS § 664 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas halduskohus on määruskaebuse õigesti menetlusse võtnud, ning teeb menetlustoiminguid, mis halduskohus jättis seoses määruskaebusega tegemata. Sama paragrahvi lg 2 alusel jätab ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi vaatamata, kui määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud. Kuna Tallinna Halduskohtu 28.03.2007 määrusega võeti ringkonnakohtu arvates määruskaebus ebaõigesti menetlusse nõuetes mõista välja kaebusega taotletud kahjuhüvitis ja menetluskulud, jätab ringkonnakohus määruskaebuse selles osas käesoleva määrusega läbi vaatamata. Ringkonnakohus vaatab määruskaebuse läbi nõudes tühistada halduskohtu määrus asja menetluse lõpetamise kohta ning otsustab, kas on alust saata asi halduskohtule kaebuse läbivaatamise jätkamiseks. II 8.
§ 31
lg 2 sätestab: „Enne käesoleva seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne käesoleva seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.“ Vaidlust pole selles, et kaebaja taotleb enne riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju.
- juunil
- a vastu võetud TsÜS § 113 lg 1 sätestas hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks kümme aastat. Sama seaduse § 116 kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebuse esitaja pidi talle väidetavalt tekitatud kahjust teadlik olema hiljemalt
- aastal. Kaebetähtaja kulgemise seisukohast ei oma tähtsust kaebuse esitaja väited talle väidetavalt kahju tekitanud Vabariigi Valitsuse 14.05.1996 määruse vastuvõtmise kaalutluste ja eesmärkide mitteteadmisest. Kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt on oluline teadasaamine kahjust, mitte kahju tekitanud haldusakti või toimingu 5
(6)3-06-878 õigusvastasuse kõikidest aspektidest. Kahju tekitanud õigusakti või toimingu õigusvastasuses tuleb isikul selgusele jõuda kaebetähtaja jooksul. Põhjendamatud ja meelevaldsed on kaebaja arutlused moraalsest kahjust „teadasaamise“ võimatusest. Halduskohus on seega põhjendatult jätnud tähelepanuta kaebuse esitaja väited Vabariigi Valitsuse 14.05.1996 määruse nr 130 õigusvastasusest. Kaebetähtaja kontrollimisel ei kuulu lahendamisele vaidlustatud akti või toimingu õiguspärasuse küsimus. Seega lõppes tähtaeg käesoleva kaebuse esitamiseks hiljemalt 01.01.2005. 10.
§ 31
lg 3 sätestab, et sama paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast käesoleva seaduse jõustumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda selles sättes viidatud „nõudeõiguse tekkimisest teadasaamine“ teadasaamist kahju hüvitamise materiaalõiguslike aluste muudatusest. Seetõttu ei oma
§ 31
lg 3 kohaldamise seisukohast tähtsust
§ 14
lg 1 25.07.2004 jõustunud muudatus, millega laiendati õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise aluseid.
§ 31
lg 3 eesmärgiks on välistada enne selle seaduse jõustumist kulgema hakanud kaebetähtaja lõppemine 1. jaanuaril 2005 juhul, kui isik on talle enne selle seaduse jõustumist 01.01.2002 tekitatud kahjust teada saanud pärast viimatinimetatud kuupäeva. Kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaegade kulgemise sõltuvusseseadmine kahju hüvitamise materiaalõiguslike aluste laiendamisest poleks põhjendatud juba seetõttu, et õiguse üldpõhimõtete kohaselt peaks kahju tekitaja vastutama kahju tekitamise ajal kehtinud kahju hüvitamise aluste kohaselt. Seega ei ole
§ 31lg-s 3 sätestatud erand sama paragrahvi lg-st 2 käesoleval juhul kohaldatav.
- Eeltoodud põhjendustel on Tallinna Halduskohus kaebuse menetluse HKMS § 12 lg 3 alusel õigesti lõpetanud ja määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. III
- Määruskaebuses ei esitata väiteid, põhjendusi ja taotlusi, mis puudutavad kaebaja taotluse isikute haldusasja menetlusse kaasamiseks rahuldamata jätmist. Seetõttu loeb ringkonnakohus, et määruskaebuses ei vaidlustata halduskohtu määrust vastavas osas. Lauri Madise Ivo Pilving Silvia Truman 6
(6)