KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2007, Tallinn Haldusasja number 3-02-24 Haldusasi R.V kaebus Kose Vallavalitsuse 10. jaanuari 1995. a korralduse nr 11 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2003. a otsus haldusasjas nr 3-275/2003 Menetluse alus ringkonnakohtus R.V ja Hille V apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 4. aprill 2007 Menetlusosalised Kaebaja R.V Vastustaja Kose Vallavalitsus RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2003. a otsus haldusasjas nr 3-275/2003 muutmata. 2. Mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulu 1200 krooni. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 19. aprillil 2007. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 31. augustil 1993 loovutas H. V Harjumaal Kose vallas asuva endise x kinnistu maa tagastamise nõudeõiguse oma pojale R.Vle. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24. septembri 1993. a otsusega nr 1400 tunnistati H. V nimetatud maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. 19. septembril 1994 esitas R. V Kose Vallavalitsusele avalduse, taotledes maa kompenseerimist. Vallavalitsus määras 7. novembri 1994. a korraldusega nr 89 R. Vle kompensatsiooni 93 462 kr erastamisväärtpaberites. 10. jaanuari 1995. a korraldusega nr 9 tühistas vallavalitsus oma 7. novembri 1994. a korralduse nr 89. 10. jaanuari 1995. a korraldusega nr 11 määras vallavalitsus x kinnistu maa eest kompensatsiooni H. Vle. 2. Halduskohtule 4. novembril 2002 esitatud kaebuses palus R. V tühistada vallavalitsuse 10. jaanuari 1995. a korralduse nr 11. Kaebuse kohaselt võeti korraldus vastu kaebaja kompenseerimisavalduse alusel. Kui maa kompenseerimine ei olnud R. Vle võimalik, oleks tulnud teda vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 31 lg-le 5 sellest koheselt teavitada, mitte määrata kompensatsiooni H. Vle. 3-02-24 3. Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2003. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsust põhjendas kohus järgmiselt:
- a)Pärast nõudeõiguse loovutamist tekkis R. Vl õigus nõuda ainult maa tagastamist, mitte kompenseerimist. Kompenseerimise avalduse esitamisega loobus R. V maa tagastamise nõudeõigusest. Vabariigi Valitsuse 29. jaanuari 1992. a määrusega nr 42 kehtestatud maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohaselt ei rakendata kompensatsiooni taotlemise korral nõudeõiguse loovutamist.
- b)Põhjusel, et R. Vl puudus seaduslik alus taotleda kompensatsiooni maa eest, mille suhtes talle oli loovutatud tagastamise nõudeõigus, ja et vallavalitsusel puudus õigus talle kompensatsiooni määrata, oli vallavalitsuse 10. jaanuari 1995. a korraldus nr 9 seaduslik. Vallavalitsuse 10. jaanuari 1995. a korraldus nr 11, millega määrati maa kompensatsioon õigustatud subjektile H. Vle, ei riku ega saagi rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Vallavalitsus oleks pidanud R. Vle teatama 7. novembri 1994. a korralduse nr 89 tühistamisest, kuid korralduse teatavaks tegemata jätmine ei ole kaasa toonud kaebaja õiguste rikkumist ega ole vallavalitsuse 10. jaanuari 1995. a korralduse nr 11 tühistamise aluseks.
- c)Kaebaja väide, et ta sai korralduse tühistamisest teada alles 10. septembril 2002 vallavalitsuses käies, ei ole tõendatud. R. V ei esitanud ühtki asjakohast selgitust ega põhjendust, miks ta sellisel juhul eelneva 8 aasta jooksul ei pöördunud kordagi vallavalitsuse poole ega tundnud huvi, miks talle määratud kompensatsiooni ei ole tema arvele üle kantud. Vallavalitsuse seletuse kohaselt on kaebaja periooditi olnud töötu ja taotlenud sellega seoses vallavalitsuselt sotsiaaltoetust, millest järelduvalt kaebaja teadis korralduse tühistamisest ja kompensatsiooni mittesaamisest põhjusel, et see määrati tema emale. Väidet kinnitavad ka tunnistaja E. K ütlused kohtuistungil, et kaebuse esitaja käis 1994. a lõpus ja 1995. a alguses vallavalitsuses ja rääkis tunnistajale esialgse korralduse tühistamisest ning kompensatsiooni määramisest emale.
- d)H. V ei ole vaidlustanud vallavalitsuse 10. jaanuari 1995. a korraldust nr 11 temale mittetagastatava maa eest kompensatsiooni määramise kohta. Kompensatsioon kanti kolmanda isiku EVP-arvele ja on tema poolt ära kasutatud 1995. aastal. Kolmanda isiku väited, et ta ei tundnud erilist huvi materiaalsete küsimuste vastu, mistõttu tal puudus ülevaade arvele laekunud summadest ja ta ei teadnud, millise vara eest konkreetselt kompensatsiooni maksti ning kui suures ulatuses, on paljasõnalised ega ole veenvad. Kompensatsiooni 93 462 kr EVP-des laekumine ei tohiks arve omaniku poolt üldjuhul märkamatuks jääda, sest tegemist on küllalt suure summaga. Kui summa päritolu ei olnud saajale selge, oli isikul endal võimalik astuda samme selle väljaselgitamiseks, kuid seda H. V ei teinud.
- e)Asjakohane ei ole kolmanda isiku väide, et ta on valmis kompensatsiooni tagastama, et saada selle asemel tagasi maa, sest sellel puudub seaduslik alus. Vastavalt omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg-le 5 ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. R. V apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellandi põhjendused on järgmised:
- a)Halduskohus leidis, et kompenseerimise avalduse esitamisega loobus kaebaja ka maa tagastamise nõudeõigusest. Kompenseerimise avalduse kirjutamisega ei saanud R. V loobuda maa tagastamise nõudeõigusest, sest tal puudus seaduslik alus taotleda kompensatsiooni maa eest, mille suhtes tal juba oli maa tagastamise nõudeõigus. Nimetatud asjaolust vallavalitsuse töötajad teda ei teavitanud. Halduskohus leidis, et vallavalitsuse 10. jaanuari 1995. a korraldus nr 11 ei riku ega saagi rikkuda kaebaja õigusi, kuid samas on kohus ka ise asunud seisukohale, et vallavalitsus oleks pidanud R. Vle teatama 7. novembri 1994. a korralduse nr 89 tühistamisest. R. V õigust maa tagastamise nõudeõigusele rikuti juba sellega, et talle jäeti teatamata 7. no2
(4)3-02-24 vembri 1994. a korralduse nr 89 tühistamisest ja et tema kompensatsiooni avalduse alusel määrati alusetult kompensatsioon H. Vle. Halduskohtu väide, et asjaolude teatavaks saamine alles 10. septembril 2002 on tõendamata, ei ole tõendatud. Nimetatud asjaolud said kaebuse esitajale teatavaks 10. septembril 2002 vallavalitsust külastades.
- b)Halduskohus leidis, et H. V ei ole vallavalitsuse 10. jaanuari 1995. a korraldust nr 11 temale kompensatsiooni määramise kohta vaidlustanud. Õigustatud subjekt ei saanudki nimetatud korraldust vaidlustada, sest tema oli maa tagastamise nõudeõiguse loovutanud R. Vle ja ei saanudki teada, et selle maa eest on talle kompensatsioon üle kantud.
- c)Halduskohtu viide ORAS § 17 lg-le 5 on õige, kuid nimetatud sätte mõtte kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. R. Vle ei ole maad tagastatud ega ka kompenseeritud. 5. H. V apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsuse tühistamist. Apellandi põhjendused on järgmised:
- a)Asjaolu, et vallavalitsus tühistas oma seadusega vastuolus olnud korralduse ja määras kompensatsiooni õigustatud subjektile, sai teatavaks pärast R. V telefonikõnet 2002. a septembris. H. V ei saanud korraldust vaidlustada, sest ta oli maa nõudeõiguse loovutanud R. Vle. Vallavalitsus ei ole H. Vlt küsinud, kas ta soovib maa eest kompensatsiooni või soovib maad tagasi. Ka R. V ei teavitanud õigustatud subjekti kompensatsiooni taotlemisest.
- b)H. V pangaarvel oli küll EVP-sid, kuid pangas ei selgitatud talle, et mingi osa sellest on laekunud vallavalitsuselt. Õigustatud subjekt ei ole taotlenud kompensatsiooni. Vallavalitsus on H. V teadmata välja antud kompenseerimise korraldusega kahjustanud tema õigusi. 6. Kose Vallavalitsuse vastuses leitakse, et halduskohtu otsus on õiguspärane. Vastustaja seisukohad on järgmised:
- a)Kompensatsiooni määramine H. Vle ei rikkunud R. V õigusi. Kaebuse esitaja loobus kompensatsiooni taotlemise avaldusega temale loovutatud maa tagastamise nõudeõigusest, sest sellel ajal kehtinud seaduse redaktsioon ei võimaldanud kompensatsiooni maksta isikule, kellele oli nõudeõigus loovutatud. Ainus võimalus oli kompensatsiooni maksmine H. Vle. Apellantide väited, et nad said kompensatsiooni maksmisest teada alles 10. septembril 2002, on paljasõnalised ja ei haaku asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja E. K ütluste kohaselt käis R. V 1994. a lõpus ja 1995. a alguses vallavalitsuses maakorraldajate juures ja temaga räägiti nii esialgse korralduse tühistamisest kui ka kompensatsiooni määramisest emale. Vastustaja leiab, et tõsiseltvõetavaks ei saa pidada väidet, et H. V ei tea kompensatsioonist midagi, kui ta samaaegselt kasutas ära tema arvele EVP-des ülekantud 93 462 kr. Sellise summa mittemärkamine ei ole usutav.
- b)Arvestades R. V aktiivset võitlemist ema õiguste eest, ei ole loogiline, et kirjutades vallavalitsusele avalduse kompensatsiooni saamiseks, ei tunne ta 8 aastat huvi avalduse rahuldamise vastu. Järelikult olid R. V ja H. V teadlikud ja nõustusid kompensatsiooni maksmisega. ORAS § 17 lg 5 sätte eesmärk on vältida õigusvastaselt võõrandatud maa eest mitmekordset kompensatsiooni maksmist või ühe maa korduvat tagastamist erinevatele isikutele. x kinnistu maa eest on kompensatsioon juba makstud ja teistkordselt seda enam teha ei saa. 7. H. V suri x. mail xxxx. Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 2004. a määrusega peatati menetlus kuni H. V õigusjärglase kindlakstegemiseni. Tallinna Ringkonnakohtu 15. veebruari 2007. a määrusega uuendati haldusasja menetlus. Kolmanda isiku õigusjärglane on kaebaja. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Apellatsioonkaebus ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 3
(4)3-02-24
- Halduskohus on põhjendatult leidnud, et vaidlustatud korraldus ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Isiku õigusi rikub haldusakt, mis piirab õigusvastaselt tema õigusi. Kui vaidlustatud korraldusega oleks maa H. Vle kompenseeritud õiguspäraselt, oleks kaebus põhjendamatu, sest õiguspärane haldusakt ei kuulu tühistamisele. Kui vaidlustatud korraldusega oleks maa H. Vle kompenseeritud õigusvastaselt, siis ei saa see vastavalt ORAS § 17 lg-le 5 takistada kaebajale maa tagastamist ega kompenseerimist. ORAS § 17 lg 5 sätestab: „ Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule“. Korralduse nr 9 õigusvastane teatavaks tegemata jätmine kaebajale ei tähenda, et kaebaja õigusi rikuks ka korraldus nr
- Seega jättis halduskohus põhjendatult tühistamiskaebuse rahuldamata.
- Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kompenseerimise avalduse esitamisega
- septembril 1994 loobus kaebaja maa tagastamise nõudeõigusest. Halduskohus leidis õigesti, et
- aastal kehtinud õigusaktid ei võimaldanud kaebajal taotleda maa kompenseerimist tagastamise asemel. Vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse
- jaanuari
- a määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p-le 30 võis soovi tagastamise või kompenseerimise kohta muuta vaid taotleja, st avalduse esitanud isik. Käesoleval juhul ei olnud kaebaja esitanud maa tagastamise avaldust, vaid talle oli maa tagastamise nõudeõigus loovutatud. Kaebaja kompensatsiooniavaldus ei omanud seega õiguslikku tähendust. Küsimus, kas maad on käesoleval ajal võimalik kaebajale tagastada või kompenseerida, väljub käesoleva vaidluse piiridest.
- Kaebajalt tuleb välja mõista vastustaja esindaja kulud apellatsiooniastmes, 1200 kr. Esindaja kulud ei ole ebamõistlikult suured ega kitsenda ebaproportsionaalselt kaebeõigust. Kulud on õigusbüroo juhataja kinnitusel kantud. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 4
(4)