Obsah (6)

§ 230§ 229§ 267§ 268§ 213§ 60

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-05-2144 Tsiv

§-le 230 peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostjad pidid

§ 230kohaselt tõendama asjaolu, et vaidlusaluses eluruumis ei olnud veesisendit.

Tulenevalt

§-st 229 lg 1 on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis.

§ 229

lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus jms.

§ 267

lg 1 kohaselt võib juriidilise isiku puhul vande all üle 3 kuulata selle seadusliku esindaja.

§ 268

järgi võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Kostjate seaduslik esindaja ega volitatud esindaja ei andnud ütlusi vande all. Seega ei ole kostjate esindaja üle kuulatud seaduses ettenähtud korras ning kostjate esindaja väide veesisendi puudumise ja vee mittetarbimise kohta ei ole asjas tõendiks. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-41-05 asunud seisukohale, et lepingulise esindaja seletuse võib lugeda poole enda seletuseks ja seega tõendiks üksnes siis, kui pool või tema seaduslik esindaja viibib vahetult lepingulise esindaja seletuse andmise juures ja kinnitab selgesõnaliselt kohtule, et ta nõustub lepingulise esindaja seletusega. Kostjate esindaja paljasõnalist ja vastuolulist väidet veesisendi puudumise kohta ei ole võimalik lugeda põhistatuks ja usutavaks. Hageja esitas tõendid ja täitis tõendamiskohustuse. Kostjad ei ole esitanud mitte ühtegi seaduses ettenähtud tõendit selle kohta, et veesisend vaidlusalusel ajavahemikul puudus või, et vett ei tarbitud sellises ulatuses. Seega oleks pidanuks lähtuma hageja poolt esitatud tõenditest ja hagi rahuldama. Hagejale ei saa panna täiendavat tõendamiskoormust, kui kostjad ei ole oma paljasõnalist väidet vee puudumise kohta tõendanud. Elamus oli veesisend ja kõik teised korterid tarbisid vett. See asjaolu on tõendatud vahenduslepingutega, raamatupidamise arvestustega, arvetega, skeemidega veevarustuse kohta jms. Kostjad ei ole tõendanud veetorustiku külmumist, veetorustiku ümberehitamist ja veesisenduse lõpetamist

1. a Vabriku elamus. Vee tarbimine vaidlusaluses korteris nähtub ka asjaolust, et pärast kõigile teistele korteritele tarbitud vee eest tasu arvestamist, jäi üle summa, mida teised korterid ei kasutanud. Tartu linnale ei ole esitatud ühtegi avaldust selle kohta, et arved on esitatud ebaõigesti või veevarustus Vabriku puudus. Kostjate esindaja kinnitas, et vaidlusalusel perioodil - viie aasta jooksul, ei olnud kostjal korterisse sissepääsu. Seega on kohatud kostjate paljasõnalised väited vaidlusalusel perioodil veesisendi puudumise kohta. Asjaolu, kas veesisend on korteris olemas käesoleval ajal, ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Juhul, kui Vabriku ei kasutanud veesisendi puudumise tõttu ühisveevärgi vett, kasutati kanalisatsioonitrassi, mille eest tuleb kostjatel tasuda. Kostjad ei ole väitnud, et kanalisatsioonitrass oleks ummistunud või ümber vahetatud või seda, et Vabriku üürnik oleks väljaheited ja reovee utiliseerinud või pangedega ära tassinud. Samuti ei vasta tõele väide, et kuna Vabriku x tasus kuni
2. a vee eest ja pärast mitte, viitab see veesisendi puudumisele. Vaksali elamule ei arvestatud vee tarbimist perioodil 1997- 2000 Vabriku kui allkliendi elamu osas. Seega on tõendatud veesisendi olemasolu Vabriku x korteris. Menetlusõiguse norme on oluliselt rikutud.

§ 230

lg 2 kohaselt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Riigikohus on 11.05.2005 asjas nr 3-2-1-41-05 ja asjas nr 3-2-1-134-03 leidnud, et kui poolte esitatud tõendid on asjaolude hindamiseks ebapiisavad või vastuolulised, tuleb anda pooltele võimalus täiendavate tõendite esitamiseks. Hagejale ei selgitatud, et tunnistajate kohta esitatud andmed vajavad täpsustamist. Samuti oli maakohus kohustatud kuni 01.01.2006 kehtinud

§-de 104 ja 230 lg 2 alusel hagejale selgitama, et hagejal on vajadus ja võimalus esitada tõendeid veesisendi külmumise, torustiku asendamise jms kohta. Seega võttis kohus hagejalt võimaluse esitada vajalikke tõendeid ja kohtles menetlusosalisi erapoolikult. Menetlusnorme on rikutud oluliselt ka seetõttu, et asjasse ei kaasatud kolmandate isikutena elamu teisi korteriomanikke.

§ 213

kohaselt on ka teistel korteriomanikel õiguslik huvi selle suhtes, et vaidlus lahendataks ühe poole kasuks. Kostjate vastu hagi rahuldamata jätmisel on võimalik vee- ja kanalisatsioonikulude nõue esitada kõigi teiste korteriomanike vastu. Juhul, kui vett tarvitati konkreetses ulatuses ja seda ei teinud Vabriku omanikud, pidid vee kulutama teised elamu omanikud. Vastavalt

§-le 214 lg 4, kui pool algatab 4 iseseisva nõudeta kolmanda isiku vastu menetluse eelmisele menetlusele tuginedes, võib kolmas isik esitada ka vastuväite, mille ta on esitanud menetluses kolmanda isikuna ja mis on vastuolus poole avaldustega. Samuti on kolmandal isikul muud

§-s 214 lg 4 sätestatud õigused. Hageja esitas taotluse kolmandate isikute kaasamiseks, kuid taotlust ei rahuldatud. Juhul, kui kohus ei rahulda nõuet kostjate vastu, on hageja sunnitud esitama hagiavalduse teiste korteriomanike vastu vee- ja kanalisatsioonimaksete nõudes. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-3-12-96 leidnud, et kui asjas kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ja õigussuhted võivad mõjutada kolmanda isiku õigusi või kohustusi ühe poole suhtes, võib kolmas isik astuda asjasse hageja või kostja poolel kuni kohtuotsuse tegemiseni esimese astme kohtus. Kui kohus otsustas isiku õiguste ja kohustuste üle, keda asja ei kaasatud, on see aluseks kohtuotsuse tühistamisele. K B OÜ ja L OÜ vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on vastavalt

§-le 230 lg 1 hageja kohustatud tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja ei ole tõendanud, kas Vabriku asuval eluruumil oli veeühendus ja kui veeühendus oli, siis millises koguses vett kostjatele üle anti. Juhul kui üks pool nõuab rahalist hüvitist alusetu rikastumise sätete alusel, siis peab ta tõendama et ta on vara teisele poolele üle andnud ning peab esitama vara hulga, millise eest ta hüvitist taotleb. Antud juhul ei ole tõendatud hagi rahuldamiseks vajaliku vara üleandmine. Antud asjas on tõendamata, et kõnealuses korteris vett tarbiti ja sellises koguses, mille osas on esitatud rahaline nõue. Alusetu rikastumisega seonduva vaidluse objektiks on teatud koguse vara üleandmine. Hageja on expressis verbis avaldanud, et ta ei tea kui palju vett tarbiti. Hageja ei ole esitanud ütegi arvutusviisi, millest selguks arvete aluseks oleva tarbitud vee hulk. Kuna hageja ei ole vastavaid asjaolusid tõendanud, siis puudub ka alus hagiavalduse rahuldamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks. Vabriku tn puudus alates 1999. a ja puudub ka käesoleval ajal veesisend. Korteris nr x ei ole vannituba ega WC-d. See oli ka üheks põhjuseks, miks korteri üürnik Õ-A. M ei allkirjastanud hagejaga vahenduslepingut vee tarbimiseks. Hageja poolt esitatud nõuded on alusetud ja tõendamata. Kostjatel ei ole võimalik negatiivseid asjaolusid tõendada ning vee üleandmine ja selle koguse põhistamine on hageja kohustus. Antud asjas puudus nii enne 01.01.2006 kui ka käesoleva ajal kehtiva

redaktsiooni ajal ilma vastava taotluseta ja põhistuseta kolmandate isikute kaasamise vajadus. Vahenduslepingutest nähtub, et teistel maja üürnikel oli hagejaga lepinguline suhe, mistõttu ei saa käesolevas asjas tehtav lahend mõjutada nende õigusi või kohustusi ühe poole suhtes. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada tõendite väära hindamise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi.
2. Hageja on taotlenud käesolevas hagis kostjatelt välja mõista vara alusetu säästmise sätete järgi K B OÜ-lt 2828.20 krooni ja L OÜ-lt 929.80 krooni. Hagi aluseks on asjaolu, et kostjad on vastavatel perioodidel (K B OÜ ajavahemikul juuni 2000 kuni juuli 2002 ja L OÜ ajavahemikul august 2002 kuni veebruar 2003) Vabriku korteri omanikuks olles tarbinud perioodil juuni 2000 kuni juuli 2002 hageja poolt Vabriku elanikele vahendatud vett ja kanalisatsiooniteenust, kuid ei ole selle eest maksnud. Pooled ei vaidle asjaolude üle, et kõnesolevatel perioodidel osutas hageja Vabriku elanikele veevarustus- ja kanalisatsiooniteenust ning et Vabriku eluruumi kasutas sel ajal kostjate üürnikuna Õ.-A. M, kellega ei olnud hagejal erinevalt teistest Vabriku elanikest vee- ja kanalisatsiooniteenuste 5 müügiks vahenduslepingut sõlmitud. Pooltel on vaidlus selle üle, kas Õ.-A. M tarbis vaidlusalustel perioodidel hageja poolt Vabriku elanikele vahendatud teenuseid ja kui tarbis, siis millises ulatuses ta seda tegi. Kostjate väidetel ei olnud vaidlusalustel perioodidel Õ.-A. M vee- ja kanalisatsiooniteenuse tarbimine Vabriku 6 korteris võimalik, kuivõrd korteril puudus alates
3. aastast veesisend.
4. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne
5. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Vastavalt sama seaduse §-le 23 kohaldatakse võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast
6. juulit
7. Nimetatud sätetest tuleneb seega, et käesolevas asjas kuuluvad kohaldamisele perioodi osas kuni 01.07.2002 TsK vara alusetut omandamist reguleerivad sätted (§ 477) ja sealt edasi VÕS alusetut rikastumist reguleerivad sätted (§-d 1027, 1028 jj).
8. TsK § 477 lõikes 1 sätestati, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Sama paragrahvi 6 kohaselt laienesid need sätted ka juhtudele, mil vara säästeti teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta. Vastavalt VÕS §-le 1027 peab isik käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Sama seaduse 1028 lg 1 kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kõnesoleva seaduse § 1032 lg 2 järgi kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal.
9. Ringkonnakohus leiab, et teenuse tarbimist selle eest raha tasumata võib käsitada vara alusetu säästmisena TsK § 477 ja alusetu rikastumisena eelviidatud VÕS sätete tähenduses, ning AÕS § 223 lg 2 järgi saab hageja nõuda kasutusvaldaja (üürniku) poolt alusetult saadu väljaandmist ka asja omanikult. Tulenevalt

§ 230

lg 1 sätestatud üldisest tõendamisreeglist jaotub käesolevas asjas tõendamiskoormis poolte vahel selliselt, et hageja peab tõendama, et kostjad on tema arvel alusetult säästnud, s.t, et nad on hageja poolt osutatud teenust hagis toodud ulatuses ilma selle eest maksmata tarbinud, kostjad peavad aga tõendama oma vastuväite, et nende üürniku poolt ei olnud antud teenuste tarbimine vaidlusalusel perioodil võimalik veesisendi puudumise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja pole suutnud käesoleval juhul tõendada, et Vabriku korteris kasutati vahemikus juuni 2000 kuni veebruar 2003 vett. Ringkonnakohtu arvates tõendavad hageja poolt esitatud tõendid, s.o väljavõtted hooldus- ja kommunaalteenuste arvestustest (I kd, tl 11; II kd, tl 9 ja 77—78), vahenduslepingud Vabriku teiste korterite elanikega vee- ja kanalisatsiooniteenuste müügiks (I kd, tl 45—52), Tartu Veevärgi arved ja maksekorraldused (II kd, tl 96—208), arved (I kd, tl 12; II kd, tl 11), arhiiviteatis (II kd, tl 9) ning maaaluste kommunikatsioonide plaan (II kd, tl 10), kogumis seda, et Õ.-A. M Vabriku kasutusvaldajana on vaidlusalusel perioodil hageja poolt vahendatud vee- ja kanalisatsiooniteenust hageja poolt märgitud ulatuses tarbinud. Hageja on seejuures viidanud ka õigesti tarbitud veekoguste arvestamisel (I kd, tl 11; II kd, tl-d 9, 77— 78, 96-97) analoogia alusel Tartu Linnavolikogu 27.04.2000.a. määrusega nr 25 kinnitatud „Tartu linna ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumise eeskirjas“ (p-d 9.1 ja 13.1) ja Tartu Linnavalitsuse 10.05.2001 korraldusega nr 2111 kehtestatud ”Veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse ja tarbitud soojusenergia eest tasu arvestamise juhendi” p-des 3.1, 4.2.2 toodud metoodikale, kuivõrd asjaolude põhjal saab järeldada, et Õ.-A. M tarbis Vabriku 6 korteris vee ja kanalisatsiooniteenust ning antud metoodika aluseks võtmine tarbitud teenuste hulga arvestamisel on mõistlik ja põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et vastustajad ei ole tõendanud oma vastuväidet, et Õ.-A. M ei saanud vett Vabriku korteris tarbida, kuna korteris puudus alates

1. a veesisend. Kostjad ei ole oma selle väite tõendamiseks esitanud kohtule ühtegi arvestatavat tõendit ning vastustajate esindaja avaldas ka ringkonnakohtu istungil, et ta ei soovi antud asjaolu tõendamiseks esitada täiendavaid tõendeid (N: Õ.-A. M tunnistajana ülekuulamine jms). Üksnes asjaolud, et Õ.-A. M keeldus
2. a hagejaga vee- ja kanalisatsiooniteenuse vahendamiseks lepingut sõlmimast (II kd, tl 59—60), et kostjad ei olnud vaidlusalusel perioodil Õ.-A. M le esitatud üüriteatistes kajastanud kohustust maksta tarbitud vee ja kanalisatsiooniteenuse eest (II kd, tl 79-92) ning et apellant ei ole tõendanud antud teenuste osas igakuiste arvete vastustajatele kättetoimetamist, ei tõenda, et Õ.-A. M vaidlusaluseid teenuseid ei tarbinud. Vastustaja ei ole tõendanud, et Õ.-A. M oleks vaidlusalustel perioodidel teatanud hagejale ühisveevärgi kaudu vee tarbimise lõpetamisest. Ka võimalik hageja poolne igakuiste arvete mitteesitamine ei ole selliseks asjaoluks, mis välistaks hageja nõudeõiguse kostjate vastu alusetu säästmise ja rikastumise sätete alusel. Põhjendatud ei ole ka vastustajate esindaja väide hageja käitumisest hea usu põhimõtte vastaselt. Asjaolud, et hageja ei ole säilitanud kostjatele väidetavalt igakuiselt saadetud arveid ja et ta on esitanud hagi kohtusse oluliselt hiljem alusetu säästmise asetleidmisest, ei ole käsitletavad VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtte rikkumisena.
3. Eeltoodud asjaoludel tuleb seega hagi TsK § 477 lg 1, 6, VÕS §-de 1027, 1028 lg 1 ja 1032 ning AÕS § 223 lg 2 alusel rahuldada. Vastustajate väide, et nad on nõus Õ.-A. M poolt tarbitud veekoguse hagejale asendama, ei ole põhjendatud, kuivõrd hageja ei ole ise veevarustusteenuse osutaja (tal puuduvad vastavad tehnilised vahendid pakutava veekoguse vastuvõtuks ja hoidmiseks). Nagu eespool on juba viidatud, peab VÕS § 1032 lg 2 järgi alusetu rikastumise korral saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal, kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik.
4. Ringkonnakohus märgib, et põhjendatud ei ole apellandi väide maakohtu poolt menetlusnormide rikkumisest seetõttu, et asja läbivaatamisele ei kaasatud kolmandate isikutena Vabriku teisi korteriomanikke. Alates 01.01.2006 kehtiva

§-s 216 lg 1 sätestatakse, et pool, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu, võib kuni lahendi jõustumiseni esitada asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks. Asja materjalidest, s.h II kd tl 63 olevast kohtuistungi protokollist, ei nähtu, et hageja oleks asja läbivaatamisel esitanud kohtule selge taotluse Vabriku teiste korteriomanike menetlusse kaasamiseks. Vabriku teiste korteriomanike menetlusse kaasamiseks polnuks põhjust ka juhul, kui apellant ka olnuks taotlenud teiste korteriomanike menetluse kaasamist, sest asja materjalidest nähtuvalt kasutasid Vabriku teised korteriomanikud vee- ja kanalisatsiooniteenust nendega sõlmitud vahenduslepingute alusel, mistõttu apellandil ei saaks tekkida nende vastu lepingu rikkumisest tulenevat nõudeõigust ka juhul, kui hagi jäetaks rahuldamata. 8. Kuna ringkonnakohus rahuldab asjas tehtava uue otsusega hagi, siis tuleb vastavalt muuta kohtukulude jaotust esimese astme kohtus, mõistes hageja kasuks

§ 60

lg 1, 11 ja § 61 lg 1 p 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) alusel välja: 1) K B OÜ-lt riigilõivu 280 krooni, tõendi saamise kulu 50 krooni ja õigusabikulu 141.40 krooni (5% piirmääras), s.o kokku 471.40 krooni, ning 2) L OÜ-lt riigilõivu 100 krooni ja õigusabikulu 45.50 krooni (5% piirmääras), s.o kokku 145.50 krooni. Vastustajatelt tuleb apellandi kasuks

§ 60

lg 8 7 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) alusel välja mõista ka apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv, s.o vastavalt K B OÜ-lt 188.20 krooni ja L OÜ-lt 61.80 krooni. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 8 Egon Konsand