2-04-546 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 9. jaanuar 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-04-546 Tsivi

) ei andnud kreeditorile õigust määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha võlgniku poolt üle antud. Hageja on ebaseaduslikult arvestanud 875 642 krooni tasumist intressi katteks – kostja on lepingu alusel tasunud hagejale põhivõla 975 642 krooni ning seda ka maksekorraldusel märkinud ja Rahandusministeeriumile korduvalt teatanud. Pooled on lepingus üheselt kokku leppinud, et intressi tasutakse ainult kaks korda (20.02.1994 ja 30.06.1994) – intressi tasumises pärast

1. juunit 1994 ei ole pooled kokku leppinud. Lisaks leiab kostja, et
2. veebruaril 1994 tasumisele kuulunud intress on aegunud, sest kostja ei esitanud hagi kohustuse rikkumisest teadasaamisest – maksmise tähtpäeva saabumisest – alates 10 aasta jooksul. Kostja arvates on hageja hagiavaldust esitades käsitlenud vaieldavaid lepinguid formaalselt, jättes arvestamata 1992—
3. a Eesti Vabariigis valitsenud poliitilise ja majandusliku olukorra. Rahandusministeeriumi pöördumisest hagiga kohtusse nähtub selge soov teenida Ülenurme valla arvel, nõudes riigile Maailmapangalt taastamislaenuna pikaajaliseks krediidiks antud rahalised 2 vahendid sisse lühiajalise ja kõrge intressiga jõupositsioonilt sõlmitud lepingu kaudu. Lepingus märgitud intress on liigkasuvõtjalik, vastuolus heade kommetega ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 1 alusel tühine. Kui kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud, siis taotleb kostja viivise vähendamist. Intress 12 % aastas on rohkem kui kaks korda suurem pankade laenuintressist. Sellele lisaks viivisenõude esitamine ei ole põhjendatud.

§ 194

lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada. Hageja ei ole kahju tõendanud. Kostja leiab, et kahju tekkimise hindamiseks on vajalik hagejalt välja nõuda 2. oktoobril 1992 Rahvusvahelise Rekonstrueerimis- ja Arengupanga ning Eesti Vabariigi vahel sõlmitud laenuleping ning andmed Eesti Vabariigi poolt nimetatud laenulepingu alusel tasutud intressi suuruse kohta. Nimetatud intressi tuleb võrrelda hageja poolt kostjalt nõutava intressiga. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et kohtukulud tuleks jätta hageja kanda. KOHTUISTUNG Kohtus jäi hageja oma seisukohtade ja nõuete juurde. Hageja leidis, et intressinõue ei ole aegunud, sest kostja poolt tasutud summad on arvestatud järjekorras kõrvalnõuded ja seejärel põhinõue – kostja poolt nimetatud osa intressist hageja enam ei nõua. Olukorras, kus laenusaajal oli lepingust tulenevalt kohustus maksta laen tagasi koos intresside ja viivitamise korral viivistega, on mõistlik, et esmalt kustutatakse viivis, seejärel intress ja siis põhisumma. Vastasel korral on küsitav, kuidas toimub edasine kõrvalkohustuste arvestamine. Kostja jäi istungil oma varasemate seisukohtade juurde ja ei tunnistanud tema vastu esitatud hagi. Kostja leidis, et kui hageja ise tasus maailmapangale intressi 6—7 % aastas, siis on riigi poolt põhjendamatu nõuda teiselt avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult, kohalikult omavalitsuselt poole rohkem intressi. Riik on avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle eesmärk ei saa olla teenida tulu nagu äriühing. Kostja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et hageja nõudis esmakordselt kostjalt laenu tasumist alles 27.10.1998, st rohkem kui neli aastat pärast laenu tasumise tähtpäeva (30.06.1994), ja pöördus kohtusse alles vahetult enne aegumistähtaja lõppu (peaaegu kümme aastat pärast laenu tasumise tähtpäeva) – see on vastuolus hea usu põhimõttega. KOHTU PÕHJENDUSED Hageja nõuab kostjalt kokku 1 813 470,42 krooni, sellest 875 642 krooni põhivõlg, 608 539,88 krooni intressid ja 329 288,53 krooni viivised. Kostja leiab, et ta on põhivõla täielikult tasunud. Intresside osas leiab ta, et hageja võis intresse nõuda üksnes 20.02.1994 ja 30.06.1994 seisuga, kusjuures 20.02.1994 nõue on praeguseks aegunud. Lisaks väidab kostja, et lepingus märgitud intress on liigkasuvõtjalik, vastuolus heade kommetega ning TsÜS § 66 lg 1 alusel tühine. Juhul kui kohus rahuldab hageja intressinõude, taotleb kostja ka viivise vähendamist. Kõigepealt võtab kohus seisukoha põhivõla

, kus ei ole ühtegi sätet, mis kohustuste täitmise järjekorda kuidagi reguleeriks. Ka lepingus ei ole pooled antud küsimust käsitlenud. Hageja on viidanud põhiseaduse (PS) §-le 3, mille kohaselt rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Siia hulka arvas hageja ka nt UNIDROIT rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiipide art 6.1.12 lg 1

1. lause ning Euroopa Ühenduse Nõukogu komisjoni väljatöötatud Euroopa lepinguõiguse põhimõtete art 7:109 viimase lause, mille kohaselt võlgniku maksetest kaetakse esmajärjekorras kulutused, seejärel arvestatud intress ja lõpuks põhivõlg. Nii UNIDROIT rahvusvahelised kaubanduslepingute printsiibid kui ka Euroopa lepinguõiguse põhimõtted on kohaldatavad eelkõige siis, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud (UNIDROIT rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiipide preambul, Euroopa lepinguõiguse põhimõtete art 1:101). Kumbki akt ei ole kohustusliku iseloomuga juhul, kui pooled ei ole nii määranud, seega ei saa hageja ühepoolselt toetuda neile aktidele, kui kostja on sellele vastu vaielnud. Mõeldav oleks anda nimetatud sätetele abistav roll tõlgendamisel, aga seda üksnes juhul, kui pooled ei oleks ise määranud, mille eest maksed tehakse. Kõigi maksekorralduste selgitusteks kirjutas kostja, et tegemist on maailmapanga laenu põhisumma tasumisega. Hageja vaidles väidetavalt (tl 154) kohe pärast esimese makse tegemist vastu kostjapoolsele määratlusele, et tegemist on põhisumma tasumisega, kuid ta ei ole seda kuidagi tõendanud. Esimene kohtule esitatud kiri, kus hageja vaidleb vastu nimetatud selgitustele, on kostjale saadetud
2. jaanuaril 2004 (tl 19—20), seega üle kahe kuu pärast viimase makse tegemist ning üle kahe aasta pärast esimese makse tegemist. Hageja väide, et ta teavitas kostjat oma mittenõustumisest kostja arvestusega juba 20.10.2003 kirjaga (tl 18), ei ole põhjendatud. Selles kirjas ei ütle hageja muud, kui et soovib intressi ja põhisumma võlgnevuste kustutamist hiljemalt
3. detsembriks
4. Et kostja tasus viimase osa põhisummast alles
5. novembril 2003, st pärast nimetatud kirja kättesaamist, siis on põhisumma nõudmine kirjas õigustatud ka juhul, kui pidada kostjapoolseid varasemaid makseid põhisumma tagastamiseks. Nii oli kostja kogu maksete teostamise aja jooksul õigustatud eeldama, et hageja on sellise maksete tegemise järjekorra aktsepteerinud. Oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui hageja saaks tagantjärele kõigi maksete tähendust muuta. Seega nõustub kohus kostjaga selles osas, et põhisumma on hagejale täielikult tasutud.
6. Leping sätestas laenusaajale intressi maksmise kohustuse 12 % aastaarvestuses tagantjärele
7. veebruaril 1994 ja
8. juunil
9. Kohtuotsuse eelmisest osast

sätetest.

tehingu kehtetust käsitlevate sätete hulgas ei leidu ühtegi, mis annaks aluse tunnistada pooltevahelises lepingus sisalduva intressikokkuleppe kehtetuks. 4 On tõsi, et

§ 182

kohaselt ei ole protsentide võtmine rahaliste ja muude kohustiste järgi lubatud, välja arvatud krediidiasutuste operatsioonid, kohustised väliskaubanduses ja teised seadusega ettenähtud juhud.

§ 274

sätestab lisaks, et protsentide võtmine rahalise laenu puhul on lubatud ainult seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel, samuti ühiskondlike vastastikuse abistamise kassade ja linnade pandimajade laenuoperatsioonide järgi. Samas on Riigikohus korduvalt väljendanud seisukohta, et kuivõrd PS § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning PS § 11 alusel saab õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, siis ei ole põhiseadusega kooskõlas rakendada piiranguid laenulepingu järgi intressi võtmisel

§ 274

alusel ja kitsendada sellega mõne subjekti õigusi teistega võrreldes (vt nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-116-97). Seega ei ole intressikokkulepe lepingus seadusevastane. Isegi kui lugeda lepingut nr 1m-27-93 kestvuslepinguks ja kohaldada seetõttu enne

1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 170 lg-t 2, mille kohaselt enne
2. aasta
3. septembrit tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhetele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid, kui rakendussätetest ei tulene teisiti, ei saaks leping olla TsÜS § 66 lg 1 alusel tühine. Riigikohus on korduvalt öelnud, et tehing ei saa liigkasuvõtmise tunnusel olla tühine heade kommetega vastuolus olemise tõttu (vt nt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades 3-2-1-80-02 ja 3-2-1-41-04). Kostja vaidleb vastu ka sellele, et hageja on intresse arvutanud kogu aja eest, mil põhivõlg on olnud maksmata. Lepingu p 2 kohaselt tasub laenusaaja laenuandjale intressi 12 % aastaarvestuses tagantjärele
4. veebruaril 1994 ja
5. juunil
6. Seega sai hageja nõuda intressi üksnes perioodi eest kuni
7. juunini
8. On tõsi, et lepingut sõna-sõnalt tõlgendades tuleks teha selline järeldus. Lepingut tõlgendades ei saa aga aluseks võtta üksnes selle sõnastust – lähtuda tuleb eelkõige poolte tegelikust tahtest (sama seisukohta on väljendanud ka Riigikohus oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-04). Lisaks tuleb arvestada seda, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik lepingu sätet samadel asjaoludel pidi mõistma (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-04). Kohus nõustub hagejaga, et poolte tegelik tahe oli ilmselt, et intressi tasutakse kaks korda aastas kindlatel kuupäevadel, mitte aga ainult
9. juunini 1994 – kuupäevad on ära näidatud lihtsalt arvestusega, et kõik maksed teostatakse hiljemalt
10. juuniks
11. Selliselt tõlgendaks samadel asjaoludel lepingut iga mõistlik isik. Seega on hagejapoolne tõlgendus õigustatud ning ta võis intressi arvestada kogu aja eest, mil põhivõlg oli maksmata. Kostja on välja toonud, et selleks ajaks, kui hageja esitas hagiavalduse kohtusse, oli esimene intressinõue (
12. veebruarist 1994) aegunud. Lepingu sõlmimise ajal oli

§ 81

kohaselt hagi korras õiguste kaitsmise üldine tähtaeg kolm aastat, riiklikele ja teistele organisatsioonidele nende hagide puhul üksteise vastu üks aasta. Kohus nõustub kostjaga, et kuna PS § 32 järgi on igaühe omand võrdselt kaitstud, laienes alates põhiseaduse jõustumisest hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg ka riiklike ja teiste organisatsioonide omandist tulenevatele hagidele üksteise vastu. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 25 lg-ga 1 tunnistati

§ 81alates 1.

detsembrist 1993 kehtetuks. AÕSRS § 3 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldine tähtaeg kümme aastat. AÕSRS § 4 lg 1 sätestas, et kui

-s sätestatud hagi aegumise tähtaeg ei olnud

1. aasta
2. detsembriks möödunud ja AÕS-s või AÕSRS-s sätestati pikem tähtaeg, kohaldati pikemat tähtaega. Seega pikenes hagi aegumistähtaeg nüüd kümnele aastale. TsÜS (enne 1.07.2002 kehtinud redaktsioon) § 180 lg-ga 2 tunnistati alates
3. septembrist 1994 kehtetuks AÕSRS § 3—
4. TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat. Sama seaduse § 118 sätestas, et kui kohustus kuulub täitmisele ositi, aegub iga osa täitmise nõue eraldi. Tähtaeg selle seadusega ei muutunud.
5. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. VÕSRS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne
6. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva 5 paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne
7. juulit 2002 kehtinud seadust. Kümme aastat esimese intressinõude tekkimisest (20.02.1994) möödus
8. veebruaril
9. Hagi on kohtusse esitatud
10. mail
11. Seega on intressinõue
12. veebruarist 1994 aegunud. Võttes arvesse kõike eelnevat, esitab kohus täpsustatud intressiarvestuse. 29.10.1993—20.02.1994 21.02.1994—18.09.2001 19.09.2001—31.12.2001 01.01.2002—18.07.2002 19.07.2002—04.10.2002 05.10.2002—30.12.2002 31.12.2002—12.11.2003 12 % 975 642 EEK-st aastas aegunud 12 % 975 642 EEK-st aastas 886 898,67 EEK 12 % 725 642 EEK-st aastas 24 811,00 EEK 12 % 625 642 EEK-st aastas 40 932,41 EEK 12 % 489 642 EEK-st aastas 12 556,30 EEK 12 % 389 642 EEK-st aastas 11 144,83 EEK 12 % 264 642 EEK-st aastas 27 580,77 EEK KOKKU 1 003 923,98 EEK Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressid summas 1 003 923,98 krooni.
13. Juhul kui kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud, taotleb kostja viivise vähendamist. Kostja arvates on viivisenõue lisaks intressile 12 % aastas ebamõistlikult suur ega ole kooskõlas kohtupraktikaga. Lepingu kohaselt pidi iga tasumisega viivitatud päeva eest arvestatama viivist 0,5 % päevas kogu viibinud summa eest. Oma
14. juuni 2001 kirjaga (tl 16) teatas hageja kostjale, et arvestab möödunud perioodi eest tasumisega viivitatud summadelt viivist 2 % aastas laenulepingus sätestatud 0,5 % asemel päevas. Seega vähendas hageja viivisemäära oluliselt.
15. septembri 2003 kirjas teatas hageja, et on valmis viivised kustutama tingimusel, et kostja tasub intressi ja põhisumma võlgnevused hiljemalt
16. detsembriks
17. Kostja tasus selleks tähtajaks üksnes põhisumma.

§ 194

lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada. Kostja on selles osas väitnud, et hageja ei ole kahju tõendanud. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-21-66-05 ütelnud järgmist: Kolleegium märgib, et mitte igasuguse leppetrahvi kokkuleppe puhul ei ole võlausaldaja kahju olemasolu või puudumine leppetrahvi suuruse üle otsustamisel määrav. Leppetrahvi eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. /- - -/ Kolleegiumi arvates ei ole üldjuhul põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (

§ 231). Lisaks leidis Riigikohus, et kuna viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus Ts

MS § 91 lg 1 [enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS)] järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Vastasel juhul kaotaks leppetrahv oma eelnevalt kokku lepitud kahju hüvitise tähenduse. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. /- - -/ Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates.

§ 231

lg 1 kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Seega on hageja poolt vähendatud viivisemäär 2 % aastas väiksem seadusekohasest viivisest. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega ei ole asjakohane 6 kostja väide, et hageja peaks tõendama talle tekkinud kahju – kui viivise vähendamist taotleb kostja, siis on tema kohustus tõendada, et kahju ei ole tekkinud (või ei ole tekkinud viivisenõude ulatuses) või et viivise suurus on mõnel muul põhjusel ebaproportsionaalne. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et hagejale tekkinud kahju seoses sellega, et kostja laenu tagastamisega nii kaua viivitas, oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes nõutava viivise suurusega. Arvestada tuleb, et hageja on kostjale vastu tulles juba viivist vähendanud, samuti pakkunud võimalust viivis täielikult kustutada. Seega ei pea kohus õigustatuks viivisemäära veelgi vähendada. Võttes arvesse kõike eelnevat, esitab kohus täpsustatud viivisearvestuse. Kuupäev Põhisumma Intress Kokku põhivõlg + intress Viivis 30.06.1994 975 642 41 698,67 1 017 340,67 – 30.06.1995 975 642 117 077,04 1 134 417,71 22 688,35 30.06.1996 975 642 117 077,04 1 251 494,75 25 029,90 30.06.1997 975 642 117 077,04 1 368 571,79 27 371,44 30.06.1998 975 642 117 077,04 1 485 648,83 29 712,98 30.06.1999 975 642 117 077,04 1 602 725,87 32 054,52 30.06.2000 975 642 117 077,04 1 719 802,91 34 396,06 30.06.2001 975 642 117 077,04 1 836 879,95 36 737,60 18.09.2001 975 642 25 660,72 1 862 540,67 8 164,56 31.12.2001 725 642 24 811,00 1 637 351,67 9 330,66 30.06.2002 625 642 37 229,98 1 574 581,65 15 616,40 18.07.2002 625 642 3 702,43 1 578 284,08 1 556,66 04.10.2002 489 642 12 556,30 1 454 840,38 6 217,95 30.12.2002 389 642 11 144,83 1 365 985,21 6 511,82 30.06.2003 264 642 15 835,02 1 256 820,23 12 533,77 12.11.2003 264 642 11 745,75 1 268 565,98 9 383,91 30.06.2004 0 0 1 003 923,98 12 707,20 30.06.2005 0 0 1 003 923,98 20 078,48 30.06.2006 0 0 1 003 923,98 20 078,48 25.10.2006 0 0 1 003 923,98 6 436,12 KOKKU VIIVIS: 336 606,86 Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 336 606,86 krooni ja intressi summas 1 003 923,98 krooni, kokku 1 340 530,84 krooni. KOHTUKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Antud asjaoludel on õiglane jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohtunik 7