← Eesti

3-03-38/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 4.aprill 2007, Tallinn Haldusasja number 3-03-38 Hal

§ 23lõikest 11 tulenevat kohustust tellida katastriüksuse moodustamise tööd.

4. H.H esitas 29.mail 2003 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida menetluse käigus täiendas ja täpsustas, taotledes Raasiku Vallavalitsuse 4.märtsi 2002 korralduse nr 183, 18.septembri 2002 korralduse nr 487 ja 9.oktoobri 2002 korralduse nr 519 tühistamist. 20.märtsil 2006 esitas H. H halduskohtule kaebuse maa erastamiseks kohustamiseks vastavalt kaebaja poolt esitatud erastamisavaldustele ja valla varasematele lubadustele ja ettepanekutele. Kaebaja põhjendused: 1) Kaebajale erastamisele kuuluva X maaüksuse ja vaidlustatud korraldustega A.Lle erastatud N maaüksuse vaheline piir ei järgi endiste kinnistute vahelist piiri, ehkki nii kaebaja kui ka A. L soovisid erastamisel endisest piirist lähtumist. Vallavalitsus väljastas vale lähteülesande ning N katastriüksuse piiriprotokoll koostati 25.jaanuaril 2002 ilma, et kaebajat oleks selle juurde kutsutud. N maaüksust on suurendatud X maaüksuse arvel ning nendevaheline piir ei vasta maakorraldusnõuetele. Piir kulgeb üle kivivare. Sel viisil piiri määramine muudab kaebajal oma maaüksusele tee rajamise väljapääsuks x teele oluliselt kulukamaks – kivid tuleb eemaldada ja ehitada pikem tee. X talu praegune juurdepääsutee kulgeb ca 90 % ulatuses N talu maadel. Neil põhjustel tuleb N maaüksuse erastamist puudutavad korraldused tühistada. 2

(12)3-03-38 2) Vallavalitsuse ettepanek X ja S maaüksuste vahelise piiri kulgemise osas ei arvesta kaebaja sooviga erastada lisaks X A67 maatükile maad ka endiste kinnistute K A68 ja K A69 arvelt, mis on jäetud erastamiseks M-M.Pile S maaüksusena. Avalduse endiste kinnistute A68, A69 ja A70 erastamiseks esitas kaebaja vallaametnike juhendamisel 11.mail 1999. Et vallavalitsus pidas ka neid maid võimalikuks kaebajale

§ 221

lg 2 alusel erastada, nähtub Raasiku Vallavalitsuse 14.jaanuari 2002 kirjast Harju maavanemale (I kd lk 142), sellele lisatud piiride kulgemise plaanist (II kd lk 18) ja maavanema 24.jaanuari 2002 kirjast kaebajale (I kd lk 186187). Vastuseks vallavalitsuse 2.detsembri 2002 kirjale, milles küsiti kaebaja seisukohta M.M. P erastamisavalduse suhtes (I kd lk 147), teatas kaebaja 30.jaanuari 2003 kirjaga (I kd lk 150), et ta pole vastu laudale 2 ha suuruse teenindusmaa määramisele, loobub üldse S A70 erastamise soovist ja nõustub selle maatüki M.-M. P lauda juurde erastamisega, kuid soovib jätkuvalt erastada maatükid A67, A68 ja A69 X taluna. Kaebuse esitaja on samuti põllumajandusliku tootmisega tegeleja (mesindus ning lillede, meetaimede ja õunamarjakasvatus) ja vajab suuremat maad, kuid tema soovide ja talle varem lubatuga vallavalitsus ei arvesta, mistõttu kaebaja ei saa täita katastriüksuse moodustamiseks lepingu sõlmimise kohustust. Seetõttu tuleb vallavalitsust kohustada lahendama kaebaja erastamisavaldused valla senistest lubadustest ja ettepanekutest lähtudes.

  1. Tallinna Halduskohtu 19.mai 2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused: 1) Kaebaja esitas 30.detsembril 1997 vallavalitsusele avalduse maa erastamiseks piirides, mis ühtisid endise talumaa piiride ja suurusega. Teist avaldust, mis võiks kaasa tuua õiguse erastada hoonete juurde maad 30.detsembri 1997 avalduses märgitust rohkem, ei ole ta esitanud. Elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldust ei saa esitada muudes pöördumistes või kaebustes. Kaebaja esitas küll 11.mail 1999 vallavolikogule kaebuse, mis pole säilinud, kuid see pole käsitatav maa erastamise avaldusena. Kaebaja pöördumised, neile antud vastused ja dokumendid kinnitavad vaidlusi seoses sellega, et kaebaja nõudis endise talumaa suuruse ja piiride järgimist ega soovinud kaotada maad N ja X maaüksuste piiri juures, ning kaebajale nõusoleku andmist mõõta tasaarvestusena maa välja M.-M. P poolt erastatava maa piiri juures. Vastustaja ei ole keeldunud kompenseerimast seda osa maast, mis jäi endise X talu maast A. L N maaüksuse erastamisel. Et kaebaja ei esitanud elamu juurde maa erastamise avaldust suuremas ulatuses, kinnitab seegi, et seaduse kohaselt sai erastamisavalduse esitada kuni 1.jaanuarini
  2. Asjaolu, et 11.mai 1999 kaebuse, mis väidetavalt oli erastamisavaldus, sõnastust pole võimalik kontrollida, ei ole oluline, sest avalduste esitamise tähtaja möödumise tõttu ei saanud kaebaja
  3. aastal erastamisavaldust esitada. M.-M. P esitas pärast lauda ostmist avalduse, et erastada maad põllumajandustootjana. Kaebaja ei ole selliseks tootjaks ennast registreerinud. Ta tegeleb Tallinna Lillekasvatajate Liidu raames lillekasvatusega ja tunneb mesindust, kuid ta ei ole ostnud loomalauta, mille juurde maa ostmiseks ta oleks esitanud avalduse. 2) A. L kuuluva kinnistu suhtes tehtud korraldused ei kuulu tühistamisele. Kaebaja õigusi ei ole rikutud. Vanade talude piire ei pea maa erastamisel täpselt järgima.

§ 221

lg 6 kohaselt määrab väljaspool linna erastatava maa piirid ja suuruse vastavalt planeeringu ja maakorralduse nõuetele kohalik omavalitsus. Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 4 näeb ühe nõudena otstarbeka juurdepääsutee tagamise kinnisasjale, kuid see ei tähenda, et juurdepääs tuleb tagada tee kaudu, mida pole veel rajatud. Otstarbekas juurdepääsutee on olemasolev tee, mille kaudu kaebaja on siiani oma krundile pääsenud ning mis on jäetud üldkasutatavaks teeks. Piiri muutmine senise tee kasutamises muudatusi kaasa ei tooks, sest tee läbiks endisel viisil A. L kinnistut. Lisaks sellele on menetlusosaliste selgituste kohaselt võimalik ehitada vahetult asfaltteelt uus tee üle kaebaja krundi. Vallavalitsus arvestas kaebaja ja A. L senise 3

(12)3-03-38 maakasutuse ning kaebaja tahtega erastada maa endise talu piirides, tehes kindlaks endiste talumaade ligilähedased piirid. Kuigi looduses ei leitud üles kõiki vanu piirimärke, ei saa väita, et endiste piiride kulgemisega ei arvestatud. N maaüksuse mõõdistamisel juunis 2000 avaldas kaebaja piiridega mittenõustumist, maamõõtja ja valla esindaja vaatasid plaani- ja kaardimaterjali üle ning kaebaja majale liialt lähedal olev piiripunkt kaotati. Piiripunktid 2526 on paigutatud endise kaardi järgi ning enam-vähem järgivad vana piiri. Maamõõtja märkis piiri maha
  1. aasta skemaatilise kaardi järgi, sest piirikividest oli selles lõigus säilinud vaid üks - punktis
  2. Selle järgi rekonstrueeriti ja tähistati looduses piir, mis ka kujult matkib endise talumaa piiri. Maakorraldaja selgituse kohaselt tehti võrdlus ja olulist lahknevust ei tuvastatud. Kaebaja sai looduses piiripunktidest teavet
  3. aasta suvel maakorraldajalt, kes tutvustas talle N maaüksuse plaani. Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 5 kohaselt tuleb tagada kinnisasja terviklikkus ja otstarbekas kuju, luua lihtsad ja selged piirid ning arvestada looduslike piiridega. Need nõuded on täidetud. Uue tee ehitamise soov ja metsatukas kivihunnikute asumisest väidetavalt tulenev lisatöö vajadus piiri muutmist ei põhjenda, sest kaebajale on tagatud senine juurdepääs elamule ning tema senist olukorda ei ole halvendatud. Vallavalitsuse hinnangul on kaebaja N maaüksusega külgnevas osas kaotanud endise talumaa piiriga võrreldes ca 700 m2, millega lubati arvestada teise piiri mahamärkimisel ning maa soovitud suuruse saavutamiseks on kaebajale tehtud kirjalik ettepanek viimast korda 7.detsembril
  4. Kinnisasja terviklikkus ja selged piirid on tagatud. 3) Kuigi kohus luges kaebuse tähtaegseks, tuleb antud juhul arvestada ka õiguskindluse põhimõttega. Haldusakti ei tohi tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks (HMS § 67 lg 2). A. L on omandanud kinnistu ja teinud kulutusi, mis on vajalikud ostu-müügilepingu sõlmimiseks ning on asunud maad kasutama. Asja otsustamisel on haldusorgan ja kohus kohustatud kaaluma kinnistu omaniku ja kaebaja huve. Kohtu hinnangul pole kaebaja õigusi rikutud ja piiri muutmiseks pole mõjuvat põhjust. Asjaolu, et piiri oleks võimalik maha märkida veelgi otstarbekamalt, ei anna kaebajale õigust nõuda haldusaktide tühistamist sedavõrd pika aja möödudes. Kohus ei tuvastanud menetlusnormide sellist rikkumist, mille tõttu oleks kaebaja jäetud ilma vajalikust informatsioonist ja võimalusest teha piiri otstarbekama paigutamise ettepanekuid. A. L saab tugineda usalduse kaitsele. 4) Kuna kaebaja teine piirinaaber M.-M. P soovis loomalauda ümber erastada kogu vaba maa ja kaebaja ei saavutanud temaga teistsugust kokkulepet, oli vald kohustatud M.-M. P avaldusega arvestama ega saanud nõustuda kaebaja sooviga erastada sinna 2 ha maad. Vabariigi Valitsuse 6.novembri 1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra (Korra) p 132 alapunkt 2 kohaselt juhul, kui sama maatüki ostueesõigusega erastamist taotlevad mitu isikut ja nende hulgas ei ole

§ 221

lõikes 22 nimetatud subjekti ehk põllumajandusliku tootmisega tegelevat isikut, siis jagatakse maa nende vahel nii pindala kui ka väärtuse ja maakorraldusnõuete kohaselt võimalikult võrdselt. Sama punkti alapunkt 3 kohaselt juhul, kui üks isikutest on õigustatud erastama loomakasvatushoone juurde maad

§ 221

lõikes 22 sätestatud ulatuses ja kui kaks võrdset isikut taotlevad seda maad ning nad ei jõua kokkuleppele maa jagamise suhtes, võib kohalik omavalitsus vastava erastaja määrata läbi suulise enampakkumise. Kuna kaebaja ei ole selliseks isikuks ja M.-M. P on loomakasvatushoone omanik ja ta on registreeritud põllumajandustootjana, siis ei saa kaebaja nõuda selle sätte alusel maa võrdset jagamist. 5) Kaebajale saadeti piiride kulgemise ettepanek 10.detsembril 2005. Kaebaja on kohustatud tellima katastriüksuse moodustamise tööd 3 kuu jooksul ettepaneku kättesaamisest ja teavitama vallavalitsust 10 päeva jooksul tellimusest. 4

(12)3-03-38 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. H.H apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kaebajat N maaüksuse piiriprotokolli koostamise juurde ei kutsutud. Erastamisel rikuti katastrimõõdistamise korra punkte 4, 18, 32, 33 ning maakorraldusseaduse § 5 nõudeid. Piir on mõõdistatud põhjendamatult A. L kasuks. Piir läbib endist talu aset, kus on märgatavalt rohkem kive kui tavalises kiviaias. Lisandub ka täiendav keerukus pinnase reljeefsusest. Hetkel kaebaja küll kasutab N talu maadel kulgevat teed, kuid perspektiivi silmas pidades oleks juurdepääs suurelt teelt taluni lühem, kui piir kulgeks sirgelt ning mööda vana talupiiri. Ka maatüki kuju oleks sel juhul ratsionaalsem. Arusaamatu on lagedal väljal murdepunkti (piiripunkt 24) tegemine, kui dokumentatsioon endise N talu mõõtmise kohta kõigi vajalike andmetega (sisenurgad, piirilõikude pikkus) on olemas. Momendil kulgevat piiri järgides oleks tee rajamine pikem ja keerukam. Väide, et vana piiri ei pea järgima, pole kohane olukorras, kus vana piiri asukoht on tõestatav. Vale on valla väide, et seoses N piiri määramisega vähenes kaebaja maa 700 m2 võrra. Et kaebaja maa vähenes 5000 m2 võrra, näitab
  2. aasta klassitamise registri andmete (endise N talu suurus lahustükita) ja praeguse N maaüksuse pindala võrdlemine. Piiriprotokoll näitab, et muu piiri osas N piiripunktid kattusid kunagistega. Vahe suurust kinnitab ka maanteeääre pikkus. 2) Väited A. L heausksusest ei ole põhjendatud ja see ei välista korralduste tühistamist. A. L eiras kokkulepet kaebajaga ning nõude rahuldamise korral A. L huvid ei kannata. Punktide 2425 vahelise piirilõigu läheduses lagedal väljal ei ole ta mingeid kulutusi teinud. Punktide 2526 vahelise lõiguga külgneval alal (ca 2500 m2 suurune mets endise X talu maast) on teostatud põgusat hooldust peamiselt võsa harvendamise näol. Selle puidu võrra on mets kahanenud, küttepuidu näol on saadud tulu. Kaebaja ei ole süüdi selles, et teda ei kutsutud piiriprotokolli koostamisele. 3) Kaebaja avaldas selgelt soovi A68, A69 ja A70 erastamiseks, millega esialgu ka arvestati. Kaebaja pole vallavalitsuse lubadustest ekslikult aru saanud. Lubadusi kinnitavad kirjalikud dokumendid tl 93, 95 ja maavanema vastus koos kaardiga. Avalduse menetlusest kõrvaldamisest sai kaebaja teada
  3. aasta märtsis. Varasemad vaidlused piiriküsimuses puudutasid L erastatavat maad. Kaebajal on õigus osta elamu juurde kuni 50 ha maad. N maaüksuse piiride määramisel tekkinud vahe kompenseerimiseks pakutakse kaebajale vale suurusega maatükki ning sellele alale, mis oli talle juba niigi lubatud. Kaebaja on samaväärne põllumajandustootja kui M.-M. P. Talle kuuluvad samuti laut ja muud hooned. Ühes kohas pole võimalik üle 30 mesitaru pidada, kuid üks mesinik on võimeline teenindama ka üle 100 pere. Kaebaja on füüsilisest isikust ettevõtja. 4) Aktsepteeritavat erastamisplaani pole kaebajale esitatud. Vaidluse tõttu ei saanud kaebaja mõõdistamist tellida.
  4. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) Erastamistoimingute tegemisel on vastustaja kogu aeg arvestanud kaebaja poolt 30.detsembril 1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusega, milles ta soovis maad erastada X talu maaüksusel endistes piirides ja suuruses. 2) Kaebaja väitel saanuks N ja X vahelise piiri probleem lahenduse, kui ta oleks kutsutud piiriprotokollile alla kirjutama. Piiriprotokolli koostanud maamõõtja lähtus katastrimõõdistamise korrast, mille järgi ei pidanud kaebaja protokollile alla kirjutama. 5
(12)3-03-38 Vastavalt selle korra punktidele 32 ja 33 koostati tellija taotluse, valla poolt esitatud piiride kulgemise ettepaneku ja looduses mõõdistamisega N katastriüksuse plaanid ja piiriprotokoll, millele pidid alla kirjutama maamõõtja, valla esindaja ja maa erastaja, kelle omandusse moodustatav katastriüksus anti, so A. L. Piiriprotokolli koostamise juurde tuli piirinaabrid kutsuda siis, kui piirnev katastriüksus oli varem vormistatud või moodustatud plaani- ja kaardimaterjali alusel. Korda muudeti Vabariigi Valitsuse 23.oktoobri 2003 määrusega nr 264, mille § 20 järgi kirjutavad piiriprotokollile alla maamõõtja ning maaomanik või muu õigustatud subjekt. Alates sellest ajast tuleb piiriprotokolli allakirjutamise juurde kutsuda erastamise (tagastamise) avalduse teinud õigustatud subjekt. 3) N maaüksuse kaudu on X maaüksusele juurdepääsutee olemas. A. L erastatud maal asuv tee on jäetud üldkasutatavaks teeks. Kinnistut läbiv ühine tee on katastrimõõdistamise järgi tehtud avalikuks teeks. Keegi ei saa takistada kaebajat senist teed kasutamast. Krundi piiri muutmiseks puudub vajadus. Otstarbekas juurdepääsutee on olemasolev tee. Maa suuruse ja piiride määramisel ei pea tagama juurdepääsu tulevikus rajatava tee kaudu. N ja X vaheline piir määrati võimalikult endistes piirides. N katastriüksuse vormistamise käigus ei leitud vanu piiripunkte ja selle tõttu tuli kasutada plaani ja kaardimaterjale, püüti järgida vanu piire ja arvestati maakorraldusnõuetega. N katastriüksuse plaani võrreldi 1938. aasta kaardimaterjaliga. Osaliselt kulgeb piir X talu kahjuks ja X õueosas X talu kasuks, maamõõtja sai pindade vaheks ca 700 m2. Vastustaja on pidevalt pakkunud N maaüksuse mõõdistamisega kaasnenud maa osalise kaotuse kompenseerimist teise piiri ääres. Kaebaja väide 5000 m2 kaotamisest ei ole põhjendatud. Erastatava maa suuruse ja piiride määramisel arvestati mõlema erastaja sooviga erastada maad võimalikult vanade talude endistes piirides. Maa suurus ja piirid määrati kooskõlas

ja maa ostueesõigusega erastamise korra sätete ning maakorraldusnõuetega. 4) Vaidlustatud korralduste puhul tuleb arvestada õiguskindluse põhimõttega. A. L on teinud kulutusi maa ostu-müügilepingu sõlmimiseks ja asunud maad kasutama. Ei oleks õiglane, kui kaebaja saavutaks nii pika aja järel teisele isikule maa erastamise haldusaktide tühistamise. 5) Kaebaja esitas nõuetekohase avalduse 30.detsembril 1997, soovides maa erastamist endistes piirides, mis olid talumaa juures. Kaebaja kinnitas 11.detsembril 2001 Harju Maavalitsusele oma soovi erastada X talu maa endistes piirides. Teist avaldust maa erastamiseks ta ei esitanud. Kui ta ka oleks esitanud avalduse sooviga erastada suurem maa-ala eluhoonete juurde, ei oleks sellega saanud arvestada, sest pärast 1.jaanuari 1998 ei saanud tahteavaldust maa suuruse osas muuta. 11.mail 1999 vallavolikogule esitatud avaldus ei ole säilinud. Kui kaebaja soovis selle avaldusega erastada täiendavalt maad teistelt kinnistutelt, ei pidanud vallavalitsus selle avaldusega arvestama. Antud olukorras ei oma see avaldus ka tähtsust, sest vaba maad väljaspool X talu maaüksust kaebajale erastamiseks ei ole. X talumaaga piirnevate K A68 ja K A69 maaüksuste erastamiseks on esitanud ostueesõigusega erastamise avalduse ehitisregistris registreeritud loomakasvatushoone omanikuna M.-M. P, kellel on käesoleval ajal

§ 221

lõikest 22 tulenev eesõigus lauda ümbruse vaba maa erastamiseks vastavalt avalduses märgitud suurusele, so kuni 5ha. 6) M.-M. P erastamisavalduse menetlemiseks sooviti kaebaja seisukohta. Talle saadeti kaart, millel ta oleks saanud ära näidata 700 m2 suuruse maatüki soovitava asukoha. Kaebajale selgitati, et avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust ei saa ta muuta ning tal on õigus erastada üksnes X talu maad. Väited sellest, et kaebaja on samuti põllumajandustootja ja lauda omanik, ei ole olulised, sest maa ostueesõigusega erastamise korra p 132 alap 6 näeb ette, et kui elamu ja loomakasvatushoone moodustavad ühtse kompleksi, ei anna see õigust täiendava kuni 50 ha tagastamise käigus vabaks jääva maa ostueesõigusega erastamiseks loomakasvatushoone juurde. 6

(12)3-03-38 7) Kaebajale on tagatud maa erastamine vastavalt piiride kulgemise ettepanekule, kui ta sooritab tähtaegselt vajalikud toimingud.
  1. Kolmanda isiku A.L kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolmas isik jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. Väide uue tee rajamise soovist ei ole piiriprobleemi käsitlemisel asjakohane.
  2. Kolmanda isiku M-M.Pi kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolmas isik on põllumees ja karjakasvataja ning lauda juures maa omamine on eluliselt vajalik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Apellatsioonkaebuse väited ei anna lõppjäreldustes õige kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Apellatsioonkaebuse lahendamiseks kontrollib ringkonnakohus esmalt halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust N maaüksuse erastamise korralduste tühistamistaotlust puudutavas osas (I) ja seejärel kaebaja poolt soovitud ulatuses maa erastamiseks kohustamise taotlust puudutavas osas (II). I
  4. Kaebaja on palunud tühistada Raasiku Vallavalitsuse 4.märtsi 2002, 18.septembri 2002 ja 9.oktoobri 2002 korraldused, millega otsustati A. L erastada ostueesõigusega N maaüksus. Halduskohus jättis korraldused tühistamata, leides, et erastamine on toimunud kooskõlas maareformi seaduse ja maakorraldusnõuetega, kaebajale on olnud tagatud ärakuulamisõigus ning haldusaktide tühistamine oleks vastuolus ka õiguskindluse põhimõttega. Ringkonnakohus nõustub nende seisukohtadega, ei pea vajalikuks esimese astme kohtu kõiki põhjendusi korrata ning vastuseks apellatsioonkaebusele märgib järgmist.
  5. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et teda oleks tulnud kutsuda N katastriüksuse piiriprotokolli koostamise juurde. Kõnealune piiriprotokoll koostati 25.jaanuaril 2002 (I kd lk 9). Sel ajal kehtinud redaktsioonis nägi maakatastriseaduse § 20 lõige 51 ette, et kui maaüksuse piir määratakse vastavalt

§ 221

lõikele 6, koostab kohaliku omavalitsuse volitatud esindaja või vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik looduses piiriprotokolli, millele kirjutavad alla maa taotleja ja piirinaabrid. Piirinaabrite allkirjad tõestab piiriprotokolli koostaja. Kohalik omavalitsus teatab maa taotlejale ja piirinaabritele piiriprotokolli koostamise aja ja koha. Kui piiriprotokolli koostamisele kutsutud isik ei ilmu või keeldub piiriprotokollile alla kirjutamast, loetakse katastriüksus moodustatuks kohaliku omavalitsuse määratud piirides. Sama paragrahvi lg 52 nägi ette, et kui moodustatav katastriüksus piirneb maaga, kus katastriüksus on moodustamata, on piirinaabriks vastava maa tagastamise või erastamise õigustatud subjekt, nimetatud isiku puudumisel kohalik omavalitsus. Kaebaja piiriprotokolli koostamisele kutsumata jätmine ei ole aga selline menetlusviga, mis tooks kaasa haldusakti tühistamise. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud 7

(12)3-03-38 rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja piiriprotokolli koostamisele kutsumata jätmine ei võinud asja otsustamist mõjutada, sest talle oli ärakuulamisõigus tagatud. Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebaja ei olnud jäetud ilma vajalikust informatsioonist ja võimalusest teha piiri suhtes ettepanekuid. Kaebaja on vaidlustatud korralduste andmisele eelnenud haldusmenetluse ajal nii enne kui ka pärast piiriprotokolli koostamist esitanud vastustajale korduvalt suuliselt ja kirjalikult oma vastuväiteid ja seisukohti piiri kulgemise osas ning kaebajale on vastatud. Vastustaja 14.veebruari 2002 kirjas teatati kaebajale, et N katastriüksuse piire ei muudeta (I kd lk 110). 11. Vaidlustatud korraldused on materiaalselt õiguspärased.

§ 221

lg 6 alusel erastatava maa suuruse ja piiride määramine on kohaliku omavalitsuse diskretsiooniotsus. N maaüksuse suuruse ja piirid on kohalik omavalitsus määranud kooskõlas maareformi seaduse, selle alusel antud maa ostueesõigusega erastamise korra ning maakorraldusnõuetega. Kaebaja ei ole esile toonud olulisi asjaolusid ega põhjendatud huve, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et vastustaja kaalutlusotsus on väär. Erastajal ei ole subjektiivset õigust nõuda erastatava maa suuruse ja piiride täpset vastavust endise kinnistu või selle osa suurusele ja piiridele, mistõttu ei tähenda kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist ega anna alust haldusakte tühistada asjaolu, et arhiivides on leidunud endiste N ja X kinnistute vahelist piiri täpsemini rekonstrueerida võimaldavaid andmeid, kui neid oli kohaliku omavalitsuse käsutuses N maaüksuse erastamisel. Samal põhjusel ei ole vaidlustatud korralduste õiguspärasuse kontrollimiseks oluline tuvastada, millises suuruses täpselt on endise X talu põhitüki pindala seoses N maaüksuse erastamisega vähenenud. Menetlusosalised on üksmeelel selles, et N maaüksusega külgneval alal aset leidnud erastatava maa vähenemine kompenseeritakse S maaüksusega külgneval alal. Asendatava maa suurus saab selguda mõõdistamise käigus. N ja X maaüksuste vaheline piir võimaldab moodustada maakorraldusnõuetele vastava X maaüksuse. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebaja väited sellest, et tulevikus kaebaja maaüksusele kavandatava tee rajamine oleks endiste kinnistute vahelise piiri järgimisel oluliselt kergem, alust asuda seisukohale, et senine piir pole kooskõlas maakorraldusnõuetega ning et korraldused tuleks seetõttu tühistada. 12. Ehkki halduskohus luges kaebuse esitatuks tähtaegselt, on ta samas põhjendatult leidnud, et A. L usaldus on kaitstav ja ta saab tugineda ka õiguspärassele ootusele, et tema kasuks antud haldusakte ei tühistata. Ringkonnakohus märgib siiski, et kaebaja on Raasiku Vallavalitsuse 4.märtsi 2002 korralduse nr 183 tühistamiseks pöördunud kohtusse alles 29.mail 2003, ehkki hiljemalt 1.detsembril 2002, mil ta pöördus avaldusega Maa-ametisse (I kd lk 100-101), oli tema käsutuses sellele avaldusele lisatud N katastriüksuse plaan, millel on viide katastriüksuse mõõdistamise õigusliku alusena Raasiku Vallavalitsuse 4.märtsi 2002 korraldusele nr 183 (I kd lk 103). Maa-ameti 31.jaanuari 2003 vastuses (I kd lk 15-17) on kaebajale muuhulgas selgitatud, et N maaüksuse piiride vaidlustamiseks on kaebajal õigus vaidlustada vastav vallavalitsuse korraldus, selgitatud vaide esitamise ja halduskohtusse pöördumise tähtaegu ning leitud sedagi, et vaide esitamise tähtaeg on antud juhul juba möödas. Ka siis, kui vaidlustatud haldusaktid oleksid õigusvastased, peaks antud juhul lisaks haldusaktiga koormatud isiku huvile tulenevalt HMS § 67 lõikest 2 esinema ka ülekaalukas avalik huvi haldusakti tühistamiseks, mida kohtu hinnangul ei esine. Pealegi on vaidlustatud korraldused õiguspärased ning õiguspäraseid korraldusi kohus tühistada ei saa. II 8

(12)3-03-38
  1. Kaebuse esitaja ei nõustu 7.detsembril 2005 tehtud piiride kulgemise ettepanekuga tulevaste X ja S maaüksuste piiride osas, leides, et tal on õigus erastada ka endise X A67 põhitükiga külgnevate endiste kinnistute K A68 ja K A69 maad ning nende erastamisega M.M. Ple rikutaks kaebaja õigusi. Sel põhjusel on kaebaja taotlenud vastustaja kohustamist maa erastamiseks vastavalt kaebaja erastamisavaldustele ning vastustaja varasematele ettepanekutele ja lubadustele.
  2. Halduskohus on kohustamistaotluse rahuldamata jätmist põhjendades muuhulgas leidnud, nagu ei oleks kaebaja endise X talu maaga piirnevate vabade maade erastamist kunagi taotlenud, et ta ei saanudki seda pärast
  3. aasta 1.jaanuari teha erastamisavalduste esitamise tähtaja möödumise ja taotletava maa suuruse muutmise keelu tõttu, samuti nagu poleks vastustaja nende maade kaebajale erastamist pidanud kunagi võimalikuks suuremas ulatuses kui osas, mille võrra vähenes X talu põhitükk seoses asjaoluga, et N katastriüksuse erastamisel ei järgitud endiste kinnistute piire. Esimese astme kohtu nende järeldustega ringkonnakohus ei nõustu. On õige, et maa ostueesõigusega erastamise avaldusi sai esitada kuni 1.jaanuarini 1998 (Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 2), ning õige on seegi, et
  4. aastal nägi maa ostueesõigusega erastamise korra p 7 ette, et maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses fikseeritud erastatava maa pindala suurendamine ei ole lubatud (sama sätte alates 9.märtsist 2000 kehtiva redaktsiooni kohaselt ei ole avalduse esitajal õigust avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust muuta), kuid kaebaja 30.detsembri 1997 avalduses ei ole erastatava maa pindala suurust numbriliselt ei täpselt ega ka ligikaudsena märgitud. Kaebaja on taotlenud maad „X talu endistes piirides ja suuruses (1936.a. kaardilt)“. Endise X talu suurus koos kahe lahustükiga oli 20,10 ha (ringkonnakohtule esitatud klassitamise registri andmed). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellisest avaldusest tuletada, et kaebaja on algselt taotlenud maa erastamist nimelt elamu aluse põhitüki suuruses ning väita, nagu oleks kaebaja pärast
  5. aasta 1.jaanuari lubamatult erastatava maa pindala suurendanud.
  6. aastal kohalikule omavalitsusele soovi avaldamisega erastada lisaks X talu põhitükile ka sellega piirnevaid vabu maatükke, on kaebaja täpsustanud taotletava maa asukohta, kuid ei ole sellega erastatava maa pindala suurendanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksi kaebaja väites, et haldusmenetluse käigus on talle lubatud erastada ka K A68, K A69 ja S A70 maad. Teisiti ei saa ringkonnakohtu arvates mõista vastustaja 14.jaanuari 2002 kirja Harju Maavalitsusele (I kd lk 142), mille maavanem edastas kaebajale koos oma 24.jaanuari 2002 vastuse (I kd lk 186-187) ja erastatava X talu piiride kulgemise plaaniga (II kd lk 18). Vastustaja on nimetatud kirjas selgitanud, et kuna kinnistu tuleb moodustada elamu juurde, kuid X talu koosneb lahustükkidest, ei ole võimalik erastada tervikuna X talu maid endistes piirides, kuid võimalik on erastada X talu maa suurust katastriüksust elamu juurde tagastamise käigus vabanenud maade arvelt, mis elamualuse katastriüksusega vahetult külgnevad, n. o kinnistu A68, A69 ja osa A
  7. Kirjas märgitakse, et S A70 talu maal asuva lauda juurde määratakse eraldi teenindusmaa. Erastatava X talu piiride kulgemise plaanil hõlmab erastatav maaüksus X A67, K A68, K A69 ja osaliselt (v.a lauda ümbrus ning R maaüksuse koosseisus erastatud maa) ka S A70 maad. Maavanem on kaebajale teatanud, et lisaks ühele endise kinnistu X A67 maatükile on erastatava maa hulka arvatud ka endised kinnistud A68, A69 ja osaliselt A
  8. Asja arutamisel halduskohtus on ka vastustaja esindaja möönnud, et mingil hetkel kaebajale teatati, et talle on võimalik erastada maad rohkem, sest teisi ostueesõigusega erastamise avaldusi ei olnud (I kd lk 225). Alates 14.veebruarist 2002 (vastustaja kiri ja asendiplaan, I kd lk 110, 111) on vastustaja tõepoolest korduvalt ja järjekindlalt teinud kaebajale ühesugused 9
(12)3-03-38 piiride kulgemise ettepanekud, pakkudes väljaspool endise X talu maad erastamiseks vaid osa K A68 maast, kompenseerimaks endise X talu põhitüki suuruse vähenemist seoses N katastriüksuse piiride määramisega. Halduskohtu eelnimetatud seisukohtadega mittenõustumine ei anna aga kohtuotsuse tühistamiseks, piiride kulgemise ettepaneku õigusvastasuse tuvastamiseks ja kohustamistaotluse rahuldamiseks alust, sest neil asjaoludel ei ole vaidluse lahendamisel määravat tähtsust. Piiride kulgemise ettepanekus K A68 maa osaliselt ning K A69 tervikuna M.-M. P erastatava S maaüksuse koosseisu arvamine on õiguspärane sõltumata sellest, et kaebaja on taotlenud sama maa erastamist ning et talle on selleks varem antud ka lootust. M.M. P erastamisavalduse esitamise järgselt kujunenud olukorras ei ole enam võimalik erastada kaebaja ehitiste juurde maad sellises suuruses, nagu see olnuks võimalik olukorras, kus endisel kinnistul S A70 asuva loomakasvatushoone juurde ei oleks maa erastamist taotletud. 15. M.-M. P omandas 15.novembril 2002 laudahoone ning esitas 25.novembril 2002 avalduse lauda juurde 5,0 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 21 näeb ette, et kui ehitis omandatakse pärast 1998. aasta 1.jaanuari vallasasjana, on ehitise omandanud isikul õigus maad ostueesõigusega erastada maareformiseaduses sätestatud alustel. Ka maa ostueesõigusega erastamise korra p 71 näeb ette, et kui ehitis omandatakse pärast 1.jaanuari 1998 vallasasjana, on ehitise omandajal õigus saada maaomanikuks

-s sätestatud alustel ja korras. M.-M. Pl on ehitise omanikuna õigus maad ostueesõigusega erastada (

§ 22

lg 1) ning maa erastamise ulatuse määratleb tema puhul

§ 221

lg 22, mille kohaselt on põllumajandusliku tootmisega tegeleval isikul kohaliku omavalitsuse nõusolekul õigus ostueesõigusega erastada kuni 50 ha tagastamise käigus vabaks jäävat põllumajandusmaad talle kuuluva sihtotstarbelises kasutuses oleva loomakasvatushoone juurde. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 71 alapunkt 2 näeb ette, et kui ehitis omandatakse pärast 1.jaanuari 1998 vallasasjana ja ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ei olnud 1.jaanuariks 1998 esitatud avaldust ja teiste isikute ehitiste juures ostueesõigusega erastatava maa katastriüksuste moodustamine on algatatud enne ehitise omandaja poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist, siis määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks 1.jaanuariks 1998 esitatud avalduste alusel ja pärast 1.jaanuari 1998 ehitise vallasasjana omandanud isikule tagatakse vähemalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise võimalus. Vaadeldaval juhul ei olnud lauda juurde enne 1.jaanuari 1998 maa ostueesõigusega erastamiseks avaldust esitatud ning kaebaja ehitiste juures ostueesõigusega erastatava maa katastriüksuse moodustamine ei olnud enne lauda omandaja poolt avalduse esitamist algatatud. Katastriüksuse moodustamine loetakse maa ostueesõigusega erastamise korra tähenduses algatatuks erastaja poolt katastriüksuse moodustamise õigust omavale isikule vastava tellimuse esitamise hetkest arvates (p 131). Kuna kaebaja ehitiste juurde ei olnud 25.novembriks 2002 katastriüksuse moodustamine tellitud, ei pea M.-M. P oma õiguste realiseerimisel piirduma ja vastustaja ei saa tema õiguste tagamisel piirduda lauda teenindamiseks vajaliku maa erastamise võimalusega, vaid M.-M. P on õigus erastada ostueesõigusega kuni 50 ha tema lauta ümbritsevat tagastamisest vabaks jäävat põllumajandusmaad. M.-M. P on taotlenud kogu seni veel erastamata vaba maa (va endise X talu põhitükk, millel asuvad kaebaja hooned) erastamist loomakasvatushoone juurde ning vastustajal tuleb selle avaldusega arvestada. Maa erastamise eeltoimingud, sh piiride kulgemise ettepanekud, ei ole lõplikud haldusaktid, mis tekitavad kaitstava usalduse ja mille alusel saaks isik õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes maa erastamist nõuda. Olukorras, kus enne lauda juurde maa erastamise avalduse esitamist ei olnud kaebaja elamu juurde 10

(12)3-03-38 katastriüksuse moodustamisega alustatud, tuli vastustajal muutunud situatsiooniga arvestada ning võimalikud varasemad seisukohavõtud piiride kulgemise osas ei ole vastustajale siduvad. 16. Halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebaja ja M.-M. P ei ole võrdväärses olukorras endiste X ja S kinnistutega piirnevate vabade maade erastamisele pretendeerimisel ning nende maade (K A68 ja K A69) üksnes kaebajale erastamist ega ka võrdset jagamist ei saa kaebaja nõuda. Väited põllumajandusliku tootmisega tegelemisest ja lauda olemasolust selliseid õigusi kaebajale ei anna. Kaebaja ja M.-M. P on maa ostueesõigusega erastajad maareformi seadusest tulenevatel erinevatel alustel. Kaebaja taotleb maa ostueesõigusega erastamist väljaspool linna piire asuva elamu omanikuna, kellel on õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses ning maa erastamiseks moodustatakse selline kinnistu elamu juurde (

§ 221lg 2).

M.-M. P taotleb maa ostueesõigusega erastamist loomakasvatushoone omanikuna loomakasvatushoone juurde (

§ 221

lg 22).

võimaldab erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad täiendavalt loomakasvatushoone juurde suurusega kuni 50 ha, kui loomakasvatushoone ei moodusta elamuga ühtset kompleksi (maa ostueesõigusega erastamise korra p 132 alapunkt 5). Erinevalt M.-M. P ei ole kaebaja põllumajandusliku tootmisega tegeleja ja loomakasvatushoone juurde maa erastaja

§ 221

lg 22 mõttes ning elamuga ühtse kompleksi moodustava lauda olemasolu ei anna talle täiendavat alust maa erastamiseks. M.M. P loomakasvatushoone ei moodusta elamuga ühtset kompleksi ja seetõttu on ta kaebajaga võrreldes eelisolukorras lauta ümbritsevate vabade maade erastamisel. Veel erastamata maad kokku (X, K, K ja osa S endistest kinnistutest) on ca 11 ha ning piiride kulgemise ettepaneku tegemisel on vastustaja arvestanud mõlema erastaja põhjendatud huvide ja seadusest tuleneva õigusega erastada ostueesõigusega kuni 50 ha tagastamisest vabaks jäävat maad. Kaebajale võimaldatakse erastada ca 6 ha ja M.-M. Ple ca 5 ha maad, mida pole põhjust pidada kaebaja õigusi kitsendavaks ebavõrdseks kohtlemiseks.

  1. Nii nagu A. L N maaüksuse ostueesõigusega erastamise korralduste puhul (vt käesoleva otsuse p 11), leiab ringkonnakohus ka X ja S maaüksuste vaheliste piiride kulgemise ettepaneku puhul, et selle õiguspärasuse kontrollimiseks ei ole vaja ega ole ilma mõõdistamiseta ka võimalik teha täpselt kindlaks, kui suures ulatuses kuulub N maaüksuse piiril aset leidnud erastatava X maaüksuse vähenemine kompenseerimisele M.-M. Ple erastatava S maaüksuse juures. Nagu ringkonnakohus juba märkis, ei ole menetlusosaliste vahel põhimõttelist erimeelsust selles, et N piiril kaotatud maa väljaspool endise X kinnistu põhitükki asendatakse. M.-M. P selgitas asja arutamisel ringkonnakohtus, et talle erastatavat maaüksust on käesolevaks ajaks asutud mõõdistama ning maamõõtja sõnul saab asendatava maatüki suuruseks tõenäoliselt olema ca 3000 m
  3. Apellatsioonkaebuse läbivaatamisel asus kaebaja väitma piiride kulgemise ettepaneku õigusvastasust ja oma õiguste rikkumist uue õigusliku põhjendusega, et M.-M. Ple kuuluva lauda juurde ei saa üldse maad ostueesõigusega erastada, kuna tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega. Väite, et ehitis on püstitatud maakasutusõiguse ja ehitusloata, põhistamiseks ei ole kaebaja tõendeid esitanud, kuid ka selle väite õigsust eeldades ei ole alust asuda seisukohale, et M.-M. Pl puudub loomakasvatushoone juurde maa erastamise õigus. Iseenesest on õige kaebaja seisukoht, et maareformi käigus riiklikul maaomandil rajanevate suhete eraomandil põhinevateks suheteks ümberkujundamisel arvestatakse õiguslikul alusel 11

(12)3-03-38 püstitatud ehitistega. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕS RakS) § 13 lõikest 3 järeldub, et maa omanikuks

-s sätestatud alustel ja korras on õigus saada õiguslikul alusel püstitatud ehitise omanikul. AÕS RakS § 14 lõigetest 1 ja 3 tuleneb reegel, et maakasutusõiguse ja ehitusloata püstitatud ehitis on maatüki oluline osa ning sellise ehitise olemasolu ei ole aluseks maa tagastamata jätmisele. Samas nägi seadus ette võimaluse anda õigusliku aluseta püstitatud ehitistele kasutusluba (AÕS RakS § 14 lg 1; kuni 1.jaanuarini 2003 kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 70), mis omakorda andis võimaluse ehitise hooneregistris registreerimiseks (PES § 58 lg 7) ja käsutamiseks (AÕS RakS § 14 lg 1). Olukorras, kus ehitist on AÕS RakS § 14 lg 1 mõttes käsutatud ja ehitise heauskselt omandanud isik on tõendanud kohalikule omavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise korras nõutaval viisil omandiõigust ehitisele, ei ole ehitis enam vaadeldav õigusliku aluseta püstitatud ehitisena, mille juurde maa ostueesõigusega erastamisest saaks kohalik omavalitsus keelduda (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25.oktoobri 1999 määruses nr 3-3-1-43-99 sisalduvaid seisukohti seaduse tõlgendamisel). M.-M. P poolt ehitise müügilepinguga 15.novembril 2002 omandamine eeldab, et ehitis oli enne seda kasutusloa andmisega seadustatud ja kantud hooneregistrisse. Kaebaja poolt ringkonnakohtu istungil avaldatud seisukohaga, et tal on veel jätkuvalt igal ajal võimalik ehitise seadustamist puudutavaid haldusakte vaidlustada, ei saa nõustuda. Selliste võimalike haldusaktide vaidlustamise tähtaeg on ning oli ka X ja S maaüksuste vaheliste piiride kohtus vaidlustama asumise ajaks (20.märts 2006) ilmselgelt möödunud. Ehitise väidetav omavolilisus ja seadustamise vajadus oli kaebajale teada hiljemalt 11.veebruaril 2002, mil ta pöördus Raasiku vallavanema poole vastuväitega, märkides muuhulgas järgmist: „Tulemuseks nõustusin Teie ettepanekuga ja perekond E sooviga võtta X maa erastamisel taotlemise aeg maha andmaks võimaluse seadlikustada ja vormistada omavoliliselt ehitatud „laut“ Perila küla A70 S talu maal“ (I kd lk 59). 2.detsembri 2002 kirjaga teavitas vastustaja kaebajat M.-M. P poolt laudahoone ostmisest ja erastamisavalduse esitamisest, mille suhtes küsiti kaebaja seisukohta (I kd lk 174). Kaebaja vastas 30.jaanuaril 2003 (I kd lk 150) ning selgitas, et ta ei ole vaidlustanud vajadust määrata lauda juurde teenindusmaad ning leidis, et osaüksus A70 võiks jääda tervikuna erastamiseks lauda juurde M.-M. Ple. Seega oli kaebaja hiljemalt 2003. aasta jaanuaris teadlik ka sellest, et ehitis on seadustatud, ning nende asjaolude juurde tagasipöördumine ei ole õiguskindluse põhimõttest tulenevalt võimalik. 19. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.