Obsah (11)

§ 415§ 421§ 94§ 158§ 37§ 101§ 142§ 113§ 100§ 402§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2007, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-16414 Ts

) § 113 lg-st 1 on viivise määraks 34,37% aastas. Kostjate vastused hagile

1. D. G tunnistas hagi. Ta ei ole saanud lepingut täita, kuna viibib vangistuses. D. G soovis kogu võla tasumise võtta enda kanda.
2. J. B tunnistas põhivõlga. Ta väitis, et viibis sõjaväes ega olnud teadlik lepingu täitmisel tekkinud probleemidest. Kõrvalnõuete summat pidas ta liiga suureks.
3. A. Š tunnistas hagi osaliselt. Ta vaidles vastu kõrvalnõuetele. Kõrvalnõuded on liiga suured ning neid peaks tasuma põhivõlgnik. Hageja ei teatanud enne kohtusse pöördumist käendajatele, et krediidisaaja ei maksa võlga.
4. A. R oma seisukohta ei esitanud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
5. Kohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 113 916,55 krooni. Hageja kohtukulude katteks mõistis kohus igalt kostajalt eraldi välja 1750 krooni.
6. Vaidlust ei olnud selle üle, et laenusaaja ei täitnud lepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt ning hageja ütles lepingu üles. Hageja nõue lepingu täitmiseks, so 60 000 krooni väljamõistmiseks on põhjendatud. Pooled leppisid lepingu sõlmimisel intressimääras kokku ning kostjad ei vaidlustanud maksegraafikus intressi suuruse kajastamist. Lepingu ülesütlemise ajaks oli intressi nõue muutunud sissenõutavaks kolme maksegraafikus ettenähtud tasumata makse, so 5317,96 krooni osas.
7. Kooskõlas

§ 415

lg-ga 1 ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda viivist rohkem kui §-s 94 sätestatud suuruses.

§ 421

järgi on tarbijakrediidilepingus tarbija kahjuks seaduses sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Seega tuleb viivise arvestuses lähtuda seadusjärgse intressi määrast (

§ 94

). Hageja esitas viivitusintressi nõude ajavahemikus 25.04.-29.08.2005 tasumisele kuulunud maksete 2 eest. Enne 01.07.2005 oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 2% ja enne 01.01.2006 2,25%. Seega tuli viivitusintressi arvestamisel lähtuda vastavalt 9% ja 9,25% määrast. Arvestades eeltoodut oli hageja viivitusintressi arvestus põhjendatud ja nõue tuli rahuldada 651,18 krooni ulatuses. 10. Hageja tugines leppetrahvi nõude esitamisel lepingu üldtingimuste p-le 6.3, mille kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Kohus leidis, et leppetrahvi põhjendatuks pidamiseks ei piisa leppetrahvi kokkuleppest ja lepingu rikkumise faktist. Leppetrahv kõrvalkohustusena täidab ühelt poolt kohustuse täitmisele survestavat funktsiooni ning teiselt poolt vabastab võlausaldaja kahju tõendamise kohustusest. Leppetrahvi nõue kuulub

§ 158lg 1 järgi üksnes kahjustatud lepingupoolele.

Kohus leidis ka, et tarbijalt tüüptingimustega võetud leppetrahvi lubadus peab olema piisavalt täpne selgitamaks tavalise inimese arusaamise horisondist lähtuvalt, milline rikkumine leppetrahvi kaasa toob. Sellist määratlust tüüptingimuste p-s 6.3 ei sisaldu. Tüüptingimuste tekstist tuleneb, et krediidisaaja peab tasuma lepingu ülesütlemisel leppetrahvi sõltumata sellest, kelle algatusel ja millistel põhjendustel leping üles öeldi. Kohus lähtus

§ 37lg-st 3.

Tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustamist tarbijalepingutes eeldatakse (§ 44) ning tüüptingimust ei või tõlgendamisega tarbija kahjuks laiendada (§ 39). Kohus leidis, et p-s 6.3 sisalduv leppetrahvi tingimus ei ole seotud lepingu rikkumistega ega sellega kaasnevate tagajärgedega. Tüüptingimuse sõnastus pole tarbijale pingutuseta mõistetav. Arvestades eeltoodut ei lugenud kohus tarbijakrediidilepingu üldtingimuste p 6.3 lepingu osaks ning nõue 12 000 krooni väljamõistmiseks ei ole põhjendatud. 11.

§ 101

lg 1 p 3 järgi võib võlausaldaja nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kahju hüvitamist. Kohus leidis, et kostjad on lepingu rikkumises süüdi. Krediidi- ja käenduslepingutest tuleneva kohustuse täitmise korral oleks hagejal õigus ja põhjendatud ootus intressile 76 795,63 krooni ulatuses, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kaotas. Lepingu ülesütlemine oli põhjustatud maksegraafikus ettenähtud maksete tasumata jätmisest. Seega on kostjad põhjustanud asjaolu, mille tõttu jäi hagejal tulu saamata. Seetõttu nõustus kohus hageja nõudega saamata jäänud tulu osas. 12. Kohus leidis, et hageja nõue võla sissenõudmisega seotud kulutuste väljamõistmiseks ei ole tõendatud. Hageja lähtus kulu arvestuses oma hinnakirjast ning kostjatele väidetavalt saadetud kirjade hulgast. Samas erineb hageja kuluarvestus oluliselt sideteenuste hindadest. Vaidlusalusel perioodil oli lihtkirja saatmise tasu 4,40 krooni ja tähtkirja tasu 9,40 krooni. Hageja väitis, et on kostjatele saatnud kokku kuusteist kirja. Sideasutuse teatise kohaselt on kostjatele adresseeritud kaheksa tähtkirja. Seega on hageja võla sissenõudmisega seotud kulu kandnud 110.40 (8 x 4,40 + 8 x 9,40) krooni. Hageja ei esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaks, et hageja oleks ülejäänud kulu, so 2439,60 krooni tegelikult kandnud. Lepingupoole hinnakiri iseenesest ei ole kulutuste tõendamiseks piisav. Arvestades eeltoodut leidis kohus, et hageja nõue kahju hüvitamiseks on põhjendatud summas 47 947,40 (110,40 + 47 837,00) krooni.

§ 142järgi vastutab käendaja võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. B AS palus kohtuotsuse tühistada osas, millega jäeti kostjatelt solidaarselt välja mõistmata viivis 1204,63 krooni, leppetrahv 12 000 krooni ning võla sissenõudmisega seotud kulu 2439,60 krooni, ning teha uus otsus, millega nimetatud nõuded täies ulatuses rahuldada. Samuti palus hageja kohtuotsuse tühistada osas, millega mõisteti kohtukulud kostjatelt hageja kasuks välja võrdsetes osades, ning teha uus otsus, millega jäetakse hageja kohtukulud solidaarselt kostjate kanda.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus taganud menetlusosalistele võimalust esitada 3 õiguse rakendamiseks vajalikke asjaolusid, mistõttu on nõuete rahuldamata jätmise osas hageja jaoks tegemist „üllatusotsusega”. Tulenevalt TsMS §-dest 5, 351 ja 436 peab kohus tagama pooltele võrdse võimaluse oma nõuete põhjendamiseks ning asja menetlemisel lähtuma vaid nendest asjaoludest, mille kohta oli pooltele tagatud võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Arvamuse avaldamise võimaluse tagamise kohustusele on korduvalt viidanud ka Riigikohus. Lisaks on Riigikohus leidnud, et kuigi kohaldamisele kuuluvate seaduste osas ei ole kohus seotud menetlusosaliste seisukohtadega, ei tohi ka kohaldatav õigusnorm tulla menetlusosalisele üllatusena. Antud juhul kohus lähtus üllatuslikest asjaoludest ning kohaldas menetluse käigus viitamata õigusnorme viivise määra kindlaksmääramisel, leppetrahvi kokkuleppe tarbijat kahjustavaks hindamisel, võla sissenõudmisega seotud kulude suuruse hindamisel ning hageja kohtukulude kostjate vahel jaotamisel. Kostjad ja kohus ei avaldanud menetluse kestel, et hageja poolt aluseks võetud viivise määr oleks vastuolus seadusega. Menetluse käigus arutati küll viivise nõude suurust, kuid viivise määra suuruse osas vaidlust ei olnud. Samuti ei avaldanud kostjad ja kohus, et leppetrahvi nõue ei ole seotud lepingu rikkumisega või et tegu oleks tarbijat ebamõistlikult kahjustava üldtingimusega. Keegi ei väitnud, et poolte kirjaliku kokkuleppe asemel tuleks lähtuda sideasutusele makstud tasust. A. Š ja J. B vaidlesid vastu kirjade kättesaamisele. Kirjade saatmise tasu suuruse kohta keegi vastuväiteid ei esitanud. Kuna kohus ei küsinud hageja arvamust mitte ühegi nõude rahuldamata jätmise aluseks oleva asjaolu kohta, võeti hagejalt võimalus vajalike asjaolude piisavaks tõendamiseks, põhistamiseks ning oma arvamuse avaldamiseks.
3. Kohus sisustas meelevaldselt

§ 415lg-s 1 sätestatu.

Lisaks viitas kohus põhjendamatult

§-le 421, kuna krediidilepingus sisalduv viivise määra kokkulepe ei ole seadusest kõrvalekalduv. Antud vaidluse puhul ei kuulu kohaldamisele

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatu, kuna § 415 lg 1 järgi kuulub § 113 lg 1 terve lõike osas kohaldamisele, mitte ainult teise lauseni.

§ 113lg 1 kolmandas lauses on sätestatud erand sama lõike teise lause suhtes.

Kuna krediidilepingus oli kokku lepitud kõrgem intressimäär kui

§-s 94, siis kuulub antud juhul kohaldamisele

§ 113lg 1 kolmas lause.

Seega teistsuguse viivise määra kui 34,37% aastas kohaldamine on vastuolus seadusega ning kohtul puudus alus 1204,63 krooni ulatuses viivise nõude rahuldamata jätmiseks. 16. Kohus hindas ebaõigesti leppetrahvi nõude lepingu rikkumisega mitteseotuks ning

§ 37lg 3 kohaldamiseks puudus alus.

Krediidilepingu ülesütlemine oli tingitud kostjate poolt lepingu korduvatest rikkumistest ning üldtingimuste p-s 6.3 lepiti kokku, et nii ulatusliku lepingu rikkumise juhtudel, mis on aluseks lepingu ülesütlemisele, on kostjatel kohustus tasuda leppetrahvi. Seega on leppetrahvi nõudeõigus lepingu rikkumiste tagajärjeks. Kuna selline leppetrahvi tasumise kohustus ei ole vastuolus avaliku korra ega heade kommetega ning ei riku isiku põhiõigusi, siis on see õiguslikult kehtiv ning kohtule otsuse tegemisel siduv. Kuna üldtingimuste p-s 5.1 on nimetatud krediidisaaja ja/või käendaja poolt lepingu rikkumisest tingitud krediidiandja õigus lepingu ülesütlemiseks, ning p-de 5.3 ja 6.3 kohaselt tuleb lepingu ülesütlemisel tasuda krediidiandjale leppetrahvi, siis on ilma erilise pingutuseta arusaadav, et p 6.3 kuulub kohaldamisele juhul, mil krediidiandja ütleb lepingu üles krediidisaaja ja/või käendajate poolse lepingu rikkumise korral. 17. Kohus jättis alusetult kohaldamata üldtingimuste p-des 5.3 ja 9.3 sisalduva kokkuleppe ning tugines põhjendamatult võla sissenõudmisega seotud kulude arvestamisel poolte vahel kirjalikult kokku lepitud hinnakirja asemel sideasutusele makstud tasule. Võla sissenõudmisega seotud kulude näol on sisuliselt tegemist hageja teenusega, mille tasu osas on pooled kokku leppinud, et lähtutakse hageja hinnakirjast. Vastava kokkuleppe sõlmimisel on pank lähtunud kliendile teenuse selguse ja läbipaistvuse tagamisest. Ettenähtud tasud sisaldavad muuhulgas selliseid hageja kuluartikleid nagu sideasutustele makstav tasu, ümbrike maksumus, töötajatele makstav tasu, ajakulu, mida töötaja oleks saanud võla 4 sissenõudmise asemel suunata ettevõttele kasu teenimiseks, töövahendite soetamise ja kulumisega kaasnevad kulud. Hageja palus nimetatud tasude väljamõistmist

§ 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 142 lg 1 ja § 145 lg 1, lg 2 alusel.

18. Kohus mõistis hageja kohtukulud kostjatelt välja võrdsetes osades ega põhjendanud, mis alusel jäeti rahuldamata hageja taotlus kohtukulude solidaarseks väljamõistmiseks. Arvestades kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-s 1 sätestatut ning üldist

-st tulenevat solidaarse vastutuse põhimõtet, oli hageja taotlus kohtukulude solidaarseks väljamõistmiseks põhjendatud. Kuigi antud juhul ei kuulu kohaldamisele alates 01.01.2006 kehtiv TsMS § 165 lg 3, avaldub sellest seadusandja üldine tahe

-ist tuleneva solidaarvastutuse laiendamiseks ka tsiviilkohtumenetluses kantud kohtukuludele. Vastused apellatsioonkaebusele

1. D.G pidas kaebust õigeks. A. Š vaidles kaebusele vastu. A. R ja J. B apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-s 1 sätestatust kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude leppetrahvi saamiseks ja rahuldas osaliselt nõude võla sissenõudmisega seotud kulude saamiseks, samuti kohtukulude väljamõistmise osas. Tühistatud osas on võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Viivisenõude lahendamise osas tuleb jätta kohtuotsus TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus selles osas rahuldamata.
3. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja ja D. G vahel sõlmiti 12.04.2005 tarbijakrediidileping

§ 402tähenduses ning selle täitmise tagamiseks sõlmiti hageja ning A.

Š, A. R ja J. B vahel käenduslepingud

§ 142lg 1 tähenduses.

Hageja andis D. G laenu oma majandustegevuse raames, D. G on

tähenduses tarbija.

§ 415

lg 1 järgi ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda viivist rohkem kui

§-s 94 sätestatud suuruses.

§ 5

järgi võib selles seaduses sätestatust võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Kuna

§ 415

lg 1 ei luba tarbijalt nõuda viivist rohkem kui

§-s 94 sätestatud suuruses, lahendas kohus viivisenõude õigesti. 22. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et maakohus tõlgendas ebaõigesti lepingu p-s 6.3 sisalduvat leppetrahvi kokkulepet ning kohaldas alusetult

§ 37

lg-t 3, kui leidis, et hageja tüüptingimustes sisalduvat leppetrahvi tingimust ei saa selle arusaamatuse tõttu lugeda lepingu osaks. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et D. Golubev jättis oma lepingulised kohustused täies ulatuses täitmata, mistõttu ütles hageja 18.07.2005 tarbijakrediidilepingu üles. Lepingu ülesütlemine on reguleeritud üldtingimuste 5.osas. Ülesütlemise alused on sätestatud üldtingimuste p-s 5.1 ning p-s 5.3 on sätestatud krediidisaaja kohustused lepingu ülesütlemisel. Muu hulgas sisaldab p 5.3 krediidisaaja kohustust tasuda lepingu ülesütlemise korral krediidiandjale leppetrahvi. Leppetrahvi määr – 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt - on sätestatud tingimuste 6.osas, p-s 6.3, millele kohus leppetrahvi nõude rahuldamata jätmisel viitas. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb leppetrahvi 5 tasumise kohustuse tuvastamisel hinnata üldtingimuste p-te 5.1, 5.3 ja 6.3 nende koosmõjus. Antud juhul oli lepingu ülesütlemise aluseks üldtingimuste p-s 5.1.1 sätestatud alus – maksete tasumata jätmine, mille tuvastas ka maakohus. Punktides 5.1, 5.3 ja 6.3 sätestatu järgi tuleb krediidisaajal nimetatud rikkumise korral maksta leppetrahvi ja selle mõistmine ei nõua ringkonnakohtu arvates olulist pingutust. Arvestades D. G poolt lepingu täielikku täitmata jätmist, on leppetrahvi väljamõistmine hagetud suuruses põhjendatud ja hagi tuleb selles osas rahuldada. Kostjad ei ole teinud midagi võla kustutamiseks kasvõi osaliselt.

§ 158

jj sätestavad leppetrahvi nõudmise õiguse, kui see on lepingus kokku lepitud ning kahjustatud pool on viivitamatult teatanud leppetrahvi nõudest. Hageja on selle kohustuse täitnud, kui ilmnes, et krediidisaaja ja käendajad oma lepingulisi kohustusi ei täida (t/lk 44). 23. Põhjendatud on ka apellandi väide, et kohtul ei olnud alust vähendada võla sissenõudmise kulusid 110,40 kroonini, so sideasutuse teenuste maksumuseni. Hageja 2550 krooni suurune kulude hüvitamise nõue põhineb üldtingimuste p-l 5.3 ja hinnakirjal, mille kohaldamises olid pooled kokku leppinud üldtingimuste p-s 9.3 ja mis on avalikult teatavaks tehtud (t/lk 28). Asja materjali kohaselt on hageja saatnud kostjatele 16 kirja (t/lk 29 - 44). Üksnes tähitult saadetud kirjade postiteenuse maksumuse arvestamine ei ole põhjendatud. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Seega tuleb kostjatelt

§ 100

, § 101 lg 1 p 1, § 142 lg 1 ning § 145 lg-te 1 ja 2 alusel täiendavalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamiseks 2439,60 krooni.

1. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei põhjendanud, miks ta jättis rahuldamata hageja taotluse kostjatelt kohtukulude solidaarseks väljamõistmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul puudus kohtul alus kohtukulude väljamõistmiseks igalt võlgnikult eraldi. Arvestades kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-s 1 sätestatut ning üldist solidaarse vastutuse põhimõtet, oli hageja taotlus kohtukulude solidaarseks väljamõistmiseks põhjendatud ja apellatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldada. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, tuleb TsMS § 60 lg 11 järgi kohtukulude jaotust muuta vastavuses hagi rahuldatud osaga ja kostjatel tuleb esimese astme kohtus hageja poolt kantud kohtukuludest hüvitada solidaarselt 8000 krooni, so hagi esitamisel tasutud riigilõiv.
2. Tsiviilasja materjal ei võimalda teha järeldust, nagu oleks kohus rikkunud asja menetlemisel TsMS §-des 5, 351 ja 436 sätestatut, jättes küsimata hageja arvamuse asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta ja võttes hagejalt võimaluse vajalike asjaolude piisavaks tõendamiseks ja põhistamiseks. Kohtuistungi protokolli sisule esitatavad nõuded on sätestatud TsMS § 50 lg-s
3. Kuna protokoll ei pea kajastama kohtuistungil toimunud arutlusi, ei ole apellatsioonkaebuse väited üllatuslike õigusnormide kohaldamise ja arutamisel olnud asjaolude kohta kontrollitavad.
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 60 lg-s 8 sätestatu kohaselt jaotab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kohtukulud sama paragrahvi 1 – 7 nimetatud alustel. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista apellatsioonimenetluse kohtukulud – apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 1250 krooni ja õigusabikulud 5100 krooni. Hageja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Arvestades tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses 6 15 644,23 krooni (TsMS § 137 lg 1) ja asjaolu, et ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse alusel nõudeid 14 439, 60 krooni ulatuses, tuleb kostjatelt TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel vastavuses kaebuse rahuldatud osaga solidaarselt välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel hageja tasutud riigilõivu hüvitamiseks 1000 krooni ja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks 722 krooni, arvestades TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud hüvitamisele kuuluva õigusabikulu 5% piirmäära. T. Kollom M. Merimaa A. Tänav 7