3-04-347 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 28. märts 2006. a, Tallinn Haldusasja number 3-04-347 (endine nr 3-2408/200

) §-st 47 tuleneva kohustuse täitmata jätmises, so Tallinna Linnavolikogu

1. mai 1996.a. otsuse nr 57 p-ga 2.
2. kehtestatud Pirita linnaosas Merivälja tee, Ranniku tee, Mähe põik ja Mähe tee vahelise kvartali detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise tagamata jätmine ning AS-le TTP eelnimetatud Tallinna linna kohustuse täitmiseks kantud kulutuste hüvitamisest keeldumine /I tl 4-16/. 2
3. Tallinna Halduskohtu 27.03.2003 otsusega jäeti AS TTP kaebus rahuldamata /I tl 152155/ ning Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2004 otsusega jäeti AS TTP apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu eelnimetatud otsus muutmata /I tl 160-165/. Riigikohtu halduskolleegiumi 29.10.2004 otsusega kohtuasjas nr 3-3-1-35-04 tühistati alama astme kohtute otsused ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule /I tl 166-171/.
5. novembri
6. a määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, andes pooltele võimaluse varasemast kohtumenetlusest tulenevalt täpsustada oma kirjalikke seisukohti ja esitada täiendavaid tõendeid /I tl 174/, millist võimalust on korduvalt kasutanud nii AS TTP /I tl 201-219, III tl 1-11, V tl 1-9, VIII tl 77-80/ kui ka Tallinna linn /I tl 179-184, 230-239, II tl 187-189, IV tl 222-225/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD I Poolte seisukohad enne Riigikohtu halduskolleegiumi
7. oktoobri
8. a. otsuse tegemist asjas nr 3-3-1-35-03 Kaebuse esitaja AS TTP leiab oma esialgses kaebuses, et Tallinna linna toiming, so kohaliku omavalitsuse

§-s 47 sätestatud kohustuse täitmata jätmine Tallinna Linnavolikogu poolt

1. mai
2. a otsuse nr 57 p-ga 2.
3. kehtestatud Pirita linnaosas Merivälja tee, Ranniku tee, Mähe põik ja Mähe tee vahelise kvartali detailplaneeringu alusel, on õigusvastane. Toimingu õigusvastasus seisneb detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude välja ehitamise tagamise kohustuse mittetäitmises, mis on kaebaja suhtes realiseerunud rajatud teede ja tehnovõrkude maksumuse kompenseerimisest keeldumisena. Kaebajal on seetõttu otsene ja põhjendatud huvi Tallinna linna tegevusele õigusliku hinnangu andmiseks halduskohtu poolt. AS TTP soovib esitada vastustaja vastu nõude riigivastutuse seaduse (edaspidi RVS) § 2 lg 1 p-de 5 ja 5 alusel. Viidates

§ 9

lg 2 p-dele 3 ja 4 ning §-le 47 märgib kaebaja, et Tallinna linn ei alustanud kolme aasta jooksul, alates detailplaneeringu kehtestamisest kuni AS-le TTP ehitusloa väljaandmiseni, detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamist. Samuti ei leppinud Tallinn linn AS-ga TTP kui ehitusloa taotlejaga

§ 47mõttes kokku teisiti.

Samas oli Tallinna linn hakanud kasutama endal lasuva

§ 47

järgse kohustuse täitmiseks erinevaid kinnisvaraarendajaid, kellel lubati ehitada välja kinnitatud detailplaneeringu kohased infrastruktuurid ning hiljem Tallinna linn kompenseeris ehitatud rajatised. Vastavat informatsiooni kui Tallinna linna seisukohta ja praktikat

§-s 47 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustuste täitmisel avaldati kõigile kinnisvaraarendajatele ja kajastati ka meedias. Eeltoodud asjaolusid arvestades tellis AS TTP projekteerimistingimused nn Kaasiku elamukvartali sisetänavate ja tehnovõrkude projekteerimiseks ja ehitas vastustaja teadmisel ja tema heakskiidul (LPA kaudu) Kaasiku elamukvartali teede ja insenervõrkude (sadevete kanalisatsiooni ja tänavavalgustuse) I etapi valmis, tehes selleks oma vahenditest kulutusi kokku summas 18 383 573 krooni. AS-le TTP teatati, et SAPA-s on ettevalmistatud Tallinna Linnavalitsuse (edaspidi TLV) määruse eelnõu “Detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude kuni ehituskrundini väljaehitamise tagamise kord” ning eelnimetatud määruse eelnõu kõrval on ette valmistatud ka määruse lisadeks olevate lepingute vormid, millega tööde kompenseerimise küsimused täpsemalt poolte vahel reguleeritakse. Samuti on ettevalmistatud AS TTP ning SAPA vahel sõlmitava lepingu eelnõu. AS TTP ootas heauskselt Tallinna linna poolt vastava määruse kehtestamist, kuid tegelikult nimetatud korda kinnitamiseks TLV istungile ei esitatud. Vastustaja on asunud teadlikult venitama kulutuste kompenseerimise küsimuse lahendamist, kuigi mõjuvaid põhjuseid ja takistusi selleks ei ole. Vastustaja on kasutanud oma õigusi pahatahtlikult ning tegutsenud kinnisvaraarendajat eksitavalt ning tekitanud talle sellise 3 tegevuse läbi kahju, mis seisneb teostatud tööde maksumuses, mille hüvitamist eeldades AS TTP nimetatud töid üldse alustas. Tallinna linn on sisuliselt taganenud oma eelnevatest seisukohtadest ja on kaebajale teatanud, et tema arusaam kohaliku omavalitsuse kohustuste osas tulenevalt

§-st 47 on muutunud vastupidiseks. Seega on vastustaja esitanud kaebajale seisukohti, mis on oma sisult vastuolulised ja üksteist välistavad. Tallinn linn saab

§ 47

sätestatud kohustusest vabaneda vaid siis, kui ta on enne ehitusloa väljastamist ehitusloa taotlejaga kokku leppinud teisiti. Antud juhul sellist kokkulepet Tallinna linna ja AS TTP vahel sõlmitud ei ole. Tallinna linn on ise kehtestanud Tallinna Linnavolikogu 20.septembri

1. a määrusega nr 40 kinnitatud ja
2. novembril
3. a jõustunud Tallinna linna ehitusmäärus (edaspidi Ehitusmäärus) regulatsiooni, kuidas saab ja peab toimuma kohalikul omavalitsusel lasuva avalik-õigusliku ülesande, so detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine, täitmine teiste isikute poolt: kokkulepete sõlmimise vajadus selgitatakse välja detailplaneeringu kehtestamise käigus; kokkuleppe sõlmib SAPA; kokkulepe jõustub detailplaneeringu kehtestamiseks vajaliku linnavolikogu otsuse jõustumisel. Tallinna linn ei ole kunagi AS-le TTP teinud ettepanekut lepingu sõlmimiseks

§-s 47 sätestatud kohustuse ülevõtmiseks kaebaja poolt, mistõttu poolte vahel puudub selline kokkulepe.

§-st 47 tuleneva Tallinna linna kohustuse, ehitada välja Tallinna Linnavolikogu

1. mai
2. a otsuse nr 57 p-ga 2.
3. kehtestatud detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud, peab seega täitma vastustaja. Teede ja tehnovõrkude “väljaehitamise tagamine” tähendab Tallinna linna poolt selle avalik-õigusliku kohustuse täitmist või lepingu alusel teise isiku poolt nende väljaehitamisega seotud kulude kandmist. Õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt ei saa avalik-õiguslikku funktsiooni (kohustust) täita eraõigusliku isiku rahaliste vahendite arvelt, välja arvatud juhud, kui see on poolte vahel kokkulepitud. Tallinna linna poolt temal lasuvate kohustuste täitmata jätmine eelarve planeerimisel ja koostamisel ei saa olla õiguslikuks aluseks infrastruktuuri väljaehitamise kohustuse täitmata jätmiseks, ehk antud juhul kaebaja poolt tehtud kulutuste kompenseerimisest keeldumiseks. Toimingu õigusvastasus seisneb kohalikul omavalitsusel lasuva seadusjärgse kohustuse täitmata jätmises, mis antud juhul seisnes kohalikul omavalitsusel lasuva kohustuse täitmise eelnevas lubamises AS-le TTP, kuid hilisemalt Tallinna linna kohustuse täitmiseks kantud kulutuste hüvitamisest keeldumises. Vastustaja Tallinna linn palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebuses ei ole selgitatud, milles seisneb Tallinna linna tegevusetus teede ja tehnovõrkude väljaehitamise tagamata jätmises. Tallinna linn tegi kaebajaga kõikehõlmavat koostööd, et detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud saaksid välja ehitatud ja nagu kaebaja kinnitab, on need välja ehitatud ja asjakohase komisjoni poolt vastu võetud. Väljaehitatud teed ja tehnovõrgud on kaebuse esitaja eraomandis. Juhul, kui kaebuse esitaja leiab, et tegu on linna õigusvastase keeldumisega kantud kulutuste hüvitamisest, siis ei ole aga tegemist linna tegevusetuse vormis käitumisega. Sellisel juhul on tegemist tegevusega (keeldumine), millega Tallinna linn keeldub väidetavalt tal lasuvat avalikku kohustust täitmast. Vahetegu on siin oluline, sest kaebuse esitaja on kohtule esitanud konstruktsiooni, milles väidab, et linna avalik kohustus (teede ja tehnovõrkude väljaehitamine) on tagamata (tegevusetus), aga kuna kaebuse esitaja on teed ja tehnovõrgud ise välja ehitanud omal kulul, siis keeldub linn alusetult tehtud kulutuste hüvitamisest (tegevus). Linn ei ole kunagi väljastanud haldusakti, millega oleks keeldunud AS-le TTP rahalise kompensatsiooni maksmisest, seega kuulub kohtus hindamisele linna toiming – tegevus või tegevusetus. Nimetatu omab tähendust, kuna kaebuse toimingu õigusevastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul toimingu sooritamise päevast. Taotluse teede ja tehnovõrkude väljaehitamiseks kompensatsiooni saamiseks esitas kaebaja juba 1998 ja 4 1999, seega oleks kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaeg mööda lastud. Juhul, kui tegemist oleks jätkuva tegevusetusega, siis oleks asjakohane viidata ehitusseaduse (edaspidi EhS) §-le 13, kuna

§ 47redaktsioon ei kehti alates 01.01.2003.

Kaebuse esitajal puudub kaebeõigus. Asjaolu kindlakstegemine, kas kohalikul omavalitsusel on kohustus detailplaneeringu kohaste linnatänavate väljaehitamise kulude hüvitamiseks, on populaarhuvi kaitse ja seadusele kohtuliku tõlgenduse otsimine. Asjakohane ei ole väide, et põhjendatud huvi on õigustatav, kuna alles seejärel, kui kohus teeb kindlaks toimingu õigusevastasuse, tekiks õigus kohtusse pöördumiseks RVS § 2 korras. Sisuliselt taotleb kaebuse esitaja läbi tuvastamiskaebuse kohustamiskaebuse eesmärke. Haldustoimingut (haldusakti), millega keeldutakse isikule soodustava haldusakti välja andmisest, ei saa lugeda koormavaks haldustoiminguks (haldusaktiks), kuigi ta ei vasta adressaadi huvidele. Kohustamiskaebuse saab esitada vaid isik, kellel on subjektiivne õigus haldusakti andmist või reaaltoimingu sooritamist nõuda.

§ 47

kohaselt õigustatud isikuks, kes saaks nõuda avalikult halduselt kohustuse täitmist, ehituskrundi ehitusloa taotleja. AS TTP ei ole ehitusloa taotleja. Kaebuse esitaja taotleb enda omanduses olevate elurajooni territooriumil asuvate tänavate (kinnistute) võõrandamist Tallinna linnale hinnaga eeldatavalt 29,4 miljonit krooni. Vastustaja keeldumist osta pakutava hinnaga kaebaja omanduses olevaid kinnistuid ei ole alust käsitleda

§ 47

kontekstis.

§-st 47 ei tulene kohaliku omavalitsuse imperatiivset kohustust ehitada välja detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud. Kohalikul omavalitsusel on ulatuslik diskretsioonivabadus planeerimisotsustuste tegemisel, muu hulgas hõlmab see ka rahaliste vahendite kasutamise otstarbekuse üle otsustamist.

§-d 10 ja 47 ei kohusta kohalikku omavalitsust kandma rahalisi kohustusi seoses planeeringu koostamise korraldamise ning teede ja tehnovõrkude väljaehitamisega, vaid kohustab linna teostama diskretsiooni: kas kanda kulutused ise või korraldada see muul viisil. Õige ei ole kaebaja väide, et Tallinna linn on tunnustanud ühele või teisele isikule teede ja tehnovõrkude hüvitamise kaudu oma

§ 47

kohast kohustust, ja et sel alusel saaks kaebuse esitaja tugineda võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisele. Käsitletavas sättes sõna „tagab“ tähendab eelkõige väljaehitamise korraldamist või selle kindlustamist teatavaks ajaks (ehitusloa väljaandmise ajaks, kui ei lepita kokku teisiti). Tallinna linn ei ole rakendanud haldussundi, et AS TTP ehitaks välja detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud. AS TTP on müünud ehituskrundid kolmandatele isikutele, sealjuures osaliselt koos sellel asuvate teede ja tehnovõrkudega. Seega on ta saanud hüvituse ning teostanud vastavaid tööd oma erahuvides ja tasu eest. Kaebuse esitaja AS TTP on esitanud Tallinna linna seletuse kohta järgmised vastuväited: Vastupidiselt vastustaja käsitlusele ja arusaamisele ei vaidlusta AS TTP kahte eraldiseisvat Tallinna linna toimingut – esiteks detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise tagamata jätmist ning teiseks AS-le TTP eelnimetatud Tallinna linna kohustuse täitmiseks kantud kulutuste hüvitamisest keeldumist. Asjaolu, et seadusjärgse kohustuse täitmata jätmine (tegevusetus) on viidud lõpule (ehk siis realiseerunud) aktiivse tegevuse tulemusena (varasemalt lubatud kulude hüvitamisest keeldumine), ei anna AS TTP kaebusele ja selles esitatud taotlusele (toimingu õigusvastaseks tunnistamine) vastustaja poolt omistatavat sisu ja eesmärke. Tallinna linna toimingutes antud küsimuse lahendamisel põimuvad nii tegevus kui ka tegevusetus, mis on seaduse mõtte kohaselt toimingud. Detailplaneeringu kohaste teede- ja tehnovõrkude projekteerimis-tingimuste väljastamine, nende väljaehitamiseks ehituslubade andmine ja valmisehitatud teede ja tehnovõrkude vastuvõtmine, kohaliku omavalitsuse poolt

-i täitmine, mida ei saa ega või samastada

§-s 47 sätestatud tingimusega “tagada detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude välja ehitamine kuni ehituskrundini enne ehitusloa andmist, kui ehitusloa taotleja ja kohalik omavalitsus ei ole kokku leppinud teisiti.” Tallinna linn on väljastades ehituslubasid 5 kõnesolevasse piirkonda tegelikult ehitusloa taotlejale

§ 47

tähenduses kinnitanud, et ta tagab teede ja tehnovõrkude välja ehitamise kuni krundi piirini, sest ta ei ole kokku leppinud teisiti. Tallinna linn on ka ise varem kinnitanud, et tagamine ei tähenda ainult ise ehitamist vastustaja poolt, vaid selle võib teostada ka teine isik, mida Tallinna linn finantseerib. Kui Tallinna linn ise ei ehita nimetatud teid ja tehnovõrke, siis eelkõige finantseerimise kaudu ongi

§ 47nimetatud tingimuse täitmise tagamine võimalik.

Kaebaja otsustada on, kas ta hilisemalt esitab kahju hüvitamise nõude vastustaja vastu. See aga ei ole samastatav vastustaja tõlgendusega, mille kohaselt kaebaja soovib teada, kas tal on õigus kohustamiskaebuse või kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Seadusjärgse kohustuse täitmise nõue ei ole samastatav soodustava haldusakti või toimingu esitamise nõudega. Juhul, kui Tallinna linn täidab

§ 47

järgse kohustuse, so hüvitab AS-le TTP teede- ja tehnovõrkude väljaehitamiseks kantud kulud, on loogiline, et Tallinna linn saab nende teede ja tehnovõrkude täieõiguslikuks omanikuks. Kuna teed ja tehnovõrgud on arvestades oma ehituslikku eripära maatüki olulisteks osadeks, pidas AS TTP õiglaseks pakkuda Tallinna linnale omandiõigust teede ja tehnovõrkude alustele transpordikinnistutele, mitte piiratud asjaõigusi (nt servituuti vm). Tallinna linna soov tõlgendada täna AS TTP poolt 19.05.

1. a ja 16.03.
2. a Tallinna linnale tehtud ettepanekuid kui midagi eraldiseisvat poolte vahel peetud läbirääkimistest puudutavalt Kaasiku elamukvartali detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kulude hüvitamist, on otseses vastuolus eelnimetatud kirjade sisuga. Kaebus on esitatud tähtaegselt. Vastustaja märgib õigesti, et Tallinna linn ei ole andnud haldusakti, millega oleks keeldunud AS-le TTP rahalise kompensatsiooni maksmisest ning seega kuulub hindamisele Tallinna linna toiming. Toiming, mille peale kaevatakse (mis seisneb Tallinna linna poolt Kaasiku elamukvartali detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise tagamata jätmises ja realiseerus AS TTP suhtes nende teede ja tehnovõrkude väljaehitamiseks tehtud kulutuste kompenseerimisest keeldumisega) leidis aset nõupidamisel
3. septembril
4. a. Kuni selle hetkeni lubati AS-le TTP, et Tallinna linn täidab endal

§ 47

järgselt lasuva kohustuse sellisel viisil, et kompenseerib kaebajale teede– ja tehnovõrkude väljaehitamiseks kantud kulutused. Vastustaja on tegelikult teadlik ehituslubade väljastamisest kaebajale ning on seda pika kohtuvälise asja lahendamise käigus mitmel korral kontrollinud oma allasutuste kaudu, kes ehituslubade kooskõlastamise ja väljastamisega tegelevad. Kaebuse aluseks on ja saab olla vaid

§ 47, mitte 1. jaanuarist 2003. a kehtiva Eh

S § 13. Pooled on vaidluse kogu kohtuvälise lahendamise perioodi jooksul lähtunud kehtivast õigusest ehk

§-st 47, mistõttu ei saa EhS-t kohaldada pooltevahelistele suhetele tagasiulatuvalt. Vaid erandjuhtudel on seadusel tagasiulatuv jõud, mida antud juhul ei esine. Ebaõige on samastada kohaliku omavalitsuse diskretsiooniõigust detailplaneeringu kehtestamisel ja kohaliku omavalitsuse õigusi kehtestatud detailplaneeringu täitmisel. Diskretsiooni kasutamine, sh üldise ja erahuvi kaalumine, toimub kohaliku omavalitsuse poolt koostatud detailplaneeringus ettenähtud teede ja tehnovõrkude asukohtade, mahtude jne aktsepteerimisega, milleks on nende teede ja tehnovõrkude ehitamise aluseks oleva detailplaneeringu kehtestamine. Juba kehtestatud ja kehtiv detailplaneering on täitmiseks kohustuslik kõigile, sh kohalikule omavalitsusele. Avalikuks kasutamiseks välja ehitatud ja kasutatavat teed ja tehnovõrke ei saa lugeda ehitatuks ja kasutatavateks erahuvides. Vastustaja ei pea võimalikuks ega vajalikuks tuua välja, millistel objektiivsetel kaalutlustel maksti välja hüvitisi teede ja tehnovõrkude rajamise eest analoogsetesse kinnisvara arenduse piirkondadesse teistele ehitusloa taotlejatele ja

§ 47

alusel kohaliku omavalitsuse kohustuse täitjatele: Arco Vara AS-le makstud 21,3 miljonit krooni (Veskimöldre elamurajoon); Wicom OÜ-le 9,7 miljonit krooni (Kloostrimetsa); Kodumajagrupi AS-le 3,2 miljonit krooni (Tiskre); UBS AS-le 3,9 miljonit krooni (Eeriku). Vastustaja ei too välja 6 ühtegi argumenti, mille alusel jõuti järeldusele, et nimetatud isikuid tuleb kohelda teisiti kui AS TTP. II Riigikohtu halduskolleegiumi 29. oktoobri 2004. a. otsuse asjas nr 3-3-1-35-03 järgselt on pooled esitanud järgmisi seisukohti: Vastustaja Tallinna linn (13. detsember 2004): Riigikohus leidis kohtulahendis 3-3-1-35-04, et

§ 47

sätestatud kohaliku omavalitsuse (KOV) kohustus tagada detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine kuni ehituskrundini, on täidetud, kui rajatised on ehituslikult lõpetatud. Kaebaja kinnitas kaebuses ja järgnevalt kogu menetluse kestel, et Kaasiku elamukvartali I etapi detailplaneeringukohased teed ja insenervõrgud on AS TTP poolt valmis ehitatud ja et nende kogumaksumus on AS TTP andmetel 18.383.573,00 krooni (koos käibemaksuga). Teedele ja tehnovõrkudele on väljastatud kasutusluba. Seega on õigesti tuvastatud, et

§ 47kohane avaliku halduse kandja tagamiskohustus on täidetud.

Kaebus on olnud evolutsiooniline: Esialgselt leidis kaebaja, et tema nõue tuleneb sellest, et vastustajal on imperatiivne ja seadusest (mitte lepingust) tulenev avalik kohustus maksta kompensatsioon (hüvitada finantseerimiskulud, elik ise finantseerida) AS-le TTP, kes on omal kulul väljaehitanud teed ja tehnovõrgud. Apellatsiooniastmes täiendas kaebaja kaebust ka väitega, et soovib tuvastada linna toimingu õigusvastasust, kes keeldub hüvitamast

§ 47rikkumisega AS TTP ehituskulusid teede ja tehnovõrkude väljaehitamiseks.

Samuti, et tema näol on tegemist isikuga, kes linna eest on täitnud avalik-õigusliku kohustuse ning kellel on seetõttu tekkinud rahaline nõue kohaliku omavalitsuse suhtes. Riigikohtus kassaatori väitel puudus AS TTP kui ehitusloa taotleja ja Tallinna linna vahel

§-s 47 nimetatud lepe, millega Tallinna linn oleks vabanenud kohustusest tagada vastavate teede ja tehnovõrkude väljaehitamine enne ehitusloa andmist. Riigikohus laiendas kaebuse tegelikke piire veelgi. Halduskohus peab uurimisprintsiipi rakendades ulatusnõude raames välja selgitama kaebaja tegeliku taotluse ning seda põhistavad asjaolud. Riigikohus suunab otsesõnu halduskohut kontrollima ja välja selgitama asja sisulisel läbivaatamisel, kas AS TTP ja TLV vahel oli kirjalik kokkulepe, mis hõlmas ka poolte vahekordi tööde teostamisel ja selle järgselt (ehituse kaasfinantseerimine, kompenseerimine, objekti väljaostmine vms). Sellise halduslepingu tunnustele vastava kokkuleppe olemasolu võib ilmneda ka näiteks menetlusosaliste kirjavahetusest. Riigikohus pöörab tähelepanu, et kompenseerimiskohustust võib mõjutada muuhulgas, et ehitatud rajatised asuvad AS TTP kinnistul ja on tema omandis, samuti vajaks hindamist ka see, kas ja millistel motiividel on Tallinna linn keeldunud kompensatsiooni tasumisest. Nimetatust tulenevalt on TLV-l võimatu praeguse menetlusetapi kestel esitada oma vastuväidete täpsustusi samaaegselt kaebajaga, sest tulenevalt just kaebaja täpsustustest on vastustajal üleüldse võimalik vastuväited esitada. TLV on aga juba praegu seisukohal, et kaebuse sisulised asjaolud ja esitatud tõendid ei anna alust Tallinna linna kompenseerimiskohustuse tuvastamiseks väidetavalt halduslepingulisest või muust alusest. TLV on jätkuvalt ja sõnaselgelt keeldunud tunnistamast taolise kokkuleppe olemasolu, ei ole väljastanud kirjalikus vormis kinnitusi, mis võiksid olla käsitletavad kui kompenseerimise kokkuleppe sõlmimiseks piisav menetlusosaliste kirjavahetus. Puudub kirjalik kokkulepe või halduslepingu tunnustele vastav kirjavahetus AS TTP ja TLV vahel. Puuduvad ka muud alused, millest võiks järeldada linnavalitsuse kohustust hüvitada AS-le TTP tema ehituskulutusi. TLV tegevusetus hüvitise maksmata jätmisel on õigusvastane vaid juhul, kui oli vastav halduslepingu tunnustele vastav kokkulepe. Sellise kokkuleppe olemasolu ei ole seni kogu menetluse kestel kaebaja kordagi väitnud: kaebaja nõudis kompenseerimist seoses õigusliku arvamusega, et kompenseerimise kohustus tuleneb kaebajal seadusest. Keeldumist 7 kokkuleppe sõlmimisest taotleb kaebaja aga tunnistada õigusvastaseks (

§ 47alusel).

TLV kinnitab, et selline kokkulepe puudub. Halduslepinguline kokkulepe eeldab seejuures kirjalikku vorminõude täitmist, seega taolise kokkuleppe olemasolu saaks kaebaja tõendada ainult vastava kokkuleppe esitamisega. Ei ole võimalik võtta aluseks TLV võimalikku vale halduspraktikat, millest kaebajale võiks olla tekkinud arusaam, et temaga on sõlmitud halduskokkulepe tuginevalt varasemale praktikale kolmandate isikute ja linna vahel. Usalduse kaitset ei saa laiendada ebaõige halduspraktika jätkamiseks, samuti ei saa ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist nõuda toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele. AS TTP pöördus linna poole esmakordselt peale teede ja tehnovõrkude välja ehitamise lõpetamist kompensatsiooni nõudega, millise õiguse arvas AS TTP endal olevat tulenevalt

§-st

1. AS TTP ja SAPA kirjavahetusest on selgelt arusaadav, et halduslepinguline suhe, millest võiks tekkida hüvitamiskohustust, poolte vahel puudub. Linna vastuskirjadest on üheselt arusaadav, et kompensatsiooni maksmine ei ole välistatud, kui vastav üldakt peaks vastu võetama ja AS-ga TTP vastav kokkulepe sõlmitama. Maksmise eeldusena on taolise kokkuleppe saavutamine Tallinna linna jaoks oluline ja õiguslikult ainuvõimalik. Haldusülesande täitmine juriidilise isiku poolt peab olema majanduslikult põhjendatud, arvestades muu hulgas ülesande riigi või kohaliku omavalitsuse poolt täitmiseks volitamiseks, võimalikuks rahastamiseks ning järelevalveks tehtavaid kulutusi. Antud juhul ei olnud TLV-l mingit võimalust infrastruktuurile arendamiseks tehtud kulutuste osas arvamust avaldada või järelvalvet teostada. AS TTP poolt vastavate kulutuste tegemise hetkel puudus TLV-l igasugune informatsioon ning ka kokkulepe selle kohta, mil viisil ja millises mahus nimetatud ülesandeid teostakse. Nimetatud kokkuleppe peaks olema saavutatud TLV kompetentse esindajaga. Nimelt otsustab kohaliku omavalitsuse haldusülesande täitmiseks volitamise volikogu, kes volitab halduslepingut sõlmima valla- või linnavalitsuse. Mõistagi peaks kokkuleppe vorm olema sel juhul ka kirjalik, pooltele selgeid õigusi ja kohustusi loov, muutev või lõpetav. Tänaseni kuuluvad vastavad kinnistud ja tehnovõrgud AS-le TTP ja linn ei ole kordagi väljendanud oma nõustumust omandada kinnistuid nende väidetava väljaehitamise hinnaga. Kaebuse esitaja AS TTP (
2. detsember 2004) leiab, et Riigikohtu otsusest tulenevad järgmised, antud vaidluse lahendamise seisukohalt põhimõttelist tähtsust omavad seisukohad. Kohalikul omavalitsusel lasub

§ 47

alusel kohustus tagada detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine. AS TTP on

§ 47sisustanud õigesti.

Tagamise kohustus tähendab kohustust ehitada välja teed ja tehnovõrgud. AS TTP on kandnud ehitusega seotud kulutused. Vaidlust ei ole selles, et kokkuleppel Tallinna linnaga teostas reaalselt teede ja tehnovõrkude ehitustööd omavahendite arvel AS TTP. Järelikult on Tallinna linnal kohustused AS TTP ees kompenseerida avalikuks kasutamiseks ettenähtud teede ja tehnovõrkude ehitamiseks tehtud kulutused. Riigikohtu lahendist järeldub selgelt, et

§ 47

tuleneva tagamiskohustuse täitmine ei tähenda, et Tallinna linnal puuduksid kohustused isiku ees, kes reaalselt teostas vastavaid ehitustöid. AS TTP on täitnud kohalikul omavalitsusel lasuva

§ 47järgse kohustuse Tallinna linna teadmisel ja nõusolekul (poolte kokkuleppel).

Riigikohus on rõhutanud, et halduskohtud tuvastaksid, kas poolte vahel oli sõlmitud vastav kokkulepe infrastruktuuri rajamise tööde teostamiseks AS TTP poolt ning kas ja millises ulatuses nägi see ette tööde maksumuse kompenseerimise. Aga samuti selle, kas AS-l TTP oli muudel alustel põhjust eeldada, et tema kulutused kompenseeritakse. Kaebaja on kohtule juba varasemalt esitatud kaebuse põhjenduste, samuti tõendite ja faktiliste asjaoludega tõendanud kõiki Riigikohtu poolt oluliseks peetud ja tõendamist vajavaid asjaolusid. Samuti on kaebaja 8 analoogselt Riigikohtuga sisustanud seadust ja pooltevahelist suhet kinnitavaid tõendeid. Tallinna linna ja AS TTP vahel kokkuleppe sõlmimine on usaldusväärselt tõendamist leidnud. AS TTP esitas konkreetse ja üheselt mõistetava kirjaliku avalduse. Tallinna linna poolt avaldusele vastusena projektide kinnitamine, ehituslubade väljastamine ja reaalselt ehitustöödega alustamise lubamine (kõik kirjalikult fikseeritud tahteavaldused), on vaieldamatult tõendiks sellest, et Tallinna linn oli nõus ja aktsepteeris täielikult AS TTP poolt 19. mai 1999.a. pakutud kokkuleppe tingimusi. AS TTP ei saanud Tallinna linna tahteavaldust sisustada teistmoodi, kui kaebaja poolt kirjeldatud kujul. Kõiki nimetatud toiminguid pidas Tallinna linn põhjendatuks ja pidas enda kohustuseks tehtud tööd kompenseerida. Tallinna linna vastupidised seisukohad eelnevas vaidluses

§ 47

sisustamisel ainult näitavad vastustaja soovi taganeda seaduse ja kokkulepete alusel võetud kohustuste täitmisest. Kuigi pooled ei ole sõlminud halduslepingut, on poolte selge ja ühemõtteline kirjavahetus, samuti Tallinna linna poolt antud kinnitused tõenditeks, mis viitavad halduslepingu tunnustele vastava kokkuleppe olemasolule nii tööde teostamise ajal kui ka kompenseerimise küsimuse lahendamisel kuni keeldumise hetkeni

1. septembril
2. a. Sellele viitab selgelt vastastikuste toimingute järjekord ja omavaheline seotus. Kokkuleppe sõlmimise ajal ei kehtinud sellele kohustuslikku vorminõuet. Kokkuleppe sõlmimine tuleb tuvastada poolte tahteavaldustena käsitletavate asjaolude alusel. Halduslepingut puudutav seadusandlus on vastu võetud aastaid pärast käesoleva kaebuse esemeks olevaid asjaolusid. Riigikohus on andnud esimese astme kohtule juhised, mille kohaselt võib nt halduslepingu tunnustele vastava kokkuleppe olla ka tuvastatav ka poolte kirjavahetuse alusel. Kohalik omavalitsus avaldas 5 aasta jooksul selgelt ja korduvalt enda tahet kasutada

§ 47

järgse kohustuse täitmisel kolmandaid isikuid ja kinnitas, et on valmis teede ja tehnovõrkude väljaehitamisel tehtud kulutused hüvitama. Tallinna linna tahteavaldusi ei ole võimalik kehtinud TsÜS alusel hinnata teisiti ning tahteavaldusele hiljem teistsuguse sisu omistamine ei ole pärast tahteavalduse tegemist enam võimalik. Tahteavaldust ei loeta tahtega vastuolus olevaks, kui isik on nt teadlikult jätnud oma tegeliku tahte avaldamata. Kokkuleppe tuvastamise eelduseks on tahte avaldamise ja selle tahteavalduse sisu kindlakstegemine. Halduslepingu tunnustele vastava kokkuleppe olemasolu korral ei ole isikul vajalik nõuda selle kirjalikku vormistamist vm. Täitmiseks on kohustuslik kokkulepe, millise olemasolu tahteavalduste alusel tuvastatakse. Kulutuste hüvitamise kohustusest ei vabastaks ka kokkuleppe puudumine. Tallinna linna tegevus ei ole õiguslikult käsitletav ebaõige halduspraktikana. Tallinna linn ei ole erinevaid isikuid samasugustes tingimustes kohelnud võrdselt. Võrdse kohtlemise põhimõtte kõrvale jätmine eeldab õiguslikku hinnangut, kas haldusorgan on teinud analoogses olukorras vea. Tallinna linn ei ole kordagi väitnud nende aastate jooksul, et

§ 47

järgsete kohustuste täitmisel vastavalt poolte kokkuleppele on tegemist ebaõige halduspraktikaga. Samuti ei ole vastustaja esitanud ühtegi nõuet väljamakstud hüvitiste tagastamiseks viitega ebaõigele halduspraktikale. AS TTP korduvatele pöördumistele on kogu aeg vastatud kinnitustega, et tehtud kulutused kompenseeritakse. Tegelikult on vastustaja kaebajale kuni keeldumiseni kogu aeg kinnitanud, et tegemist on õige ja seadusest tuleneva halduspraktikaga, kus AS TTP koheldakse analoogses olukorras ja tingimustes võrdselt teiste kinnisvara arendajatega. Seetõttu on mõeldamatu selliste väidete väljatoomine vastustaja poolt kaebuse menetlemise edasises staadiumis. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kohtu ette toodud asjaoludele ja neid tõendavatele kirjalikele dokumentidele vaatamata ei ole võimalik tuvastada AS TTP ja Tallinna linna vahel kokkuleppe olemasolu Kaasiku elamukvartali detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise ja sellega seotud kulutuste hüvitamise kohta, siis oli AS-l TTP vaieldamatult alus eeldada kaebuse täienduse p-s 2.1. märgitud alustel kõnealuste kulutuste hüvitamist, arvestades kaebaja õiguspärast ootust ja lähtudes võrdse kohtlemise põhimõttest. 9 Tallinna linn on kohustatud hüvitama kaebajale õigusvastase toiminguga tekitatud kahju. RVS mõtte kohaselt ei saa rahalist hüvitust avaliku võimu (halduse) kandja poolt tekitatud kahju eest nõuda, kui kahju oleks võimalik kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja toimingutega. Antud juhul ei ole AS TTP õiguste rikkumist võimalik eelmärgitud viisil kõrvaldada või kahju tekkimist vältida. Tehtud kulutused summas 18 383 573 krooni ongi vaadeldavad kahjuna. Nimetatud tööd on Tallinna linna poolt asjakohases korras vastu võetud ning need on ekspluatatsioonis. Sellega on Tallinna linn aktsepteerinud teostatud tööde mahtu ja maksumust. Kui kohus peaks aga siiski asuma seisukohale, et poolte kokkuleppe olemasolu

§ 47

alusel ei ole võimalik tuvastada, tuleb AS TTP nõude rahuldamisel juhinduda alusetut rikastumist käsitlevatest sätetest. Tallinna linn on alusetult säästnud AS TTP arvel Kaasiku elamukvartali teede ja tehnovõrkude I etapi väljaehitamiseks kulutatud summas 18 383 573 krooni. Nimetatud summa tuleb Tallinna linnalt välja mõista TsK-s alusetut säästmist käsitlevate sätete alusel. AS TTP on korduvalt kinnitanud Tallinna linnale, et on valmis koheselt teede ja tehnovõrkude aluse maa andma tasuta Tallinna linna omandisse, kui linn infrastruktuuri rajamiseks tehtud kulutused hüvitab. Tallinna linn ei ole kunagi seadnud tingimust, et kinnistute omand tuleb anda linnale üle enne kompensatsiooni faktilist väljamaksmist või et see on eeltingimuseks. Kinnistute tasuta üleandmine on täiendav hüve Tallinna linnale (maa omandiõiguse tasuta üleandmine), mitte kompenseerimiskohustust vähendav asjaolu. Vastustaja Tallinna linn (20.01.2005 ja 25.02.2005): Kaebaja ei ole varasema menetluse kestel üheselt mõistetavalt põhjendanud, oma kulutuste tekkimise ja Tallinna linna õigusliku käitumise vahelist kausaalsuhet. Vastustaja on seisukohal, et puudub kahju tekkimise koosseis ning sellises olukorras on vastustajal väga keeruline hinnata juriidilise isiku poolt tehtud kulutuste põhjendatust summas 18.383.573,00 krooni.

§ 47

kohane tagamise kohustus ei tähenda iseenesest imperatiivset kohustust vastavad teed ja tehnovõrgud kohalikul omavalitusel endal välja ehitada. Sellist järeldust ei saa teha ka Riigikohtu lahendist. Tagamise kohustuse täitmisest tulenev võimalik võlakohustus saab tekkida siiski eelkõige kas lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu avalikust lubamisest või muust, seadusest tulenevast alusest. Väljaehitamine ja väljaehitamise tagamine ei ole õiguslikult samasisulised mõisted. Väljaehitamise tagamine saab toimuda mitmel viisil. Nii näiteks võib kohalik omavalitsus ehitada ise teed ja tehnovõrgud välja, sõlmida väljaehitamiseks lepinguid (halduslepingu või tsiviilõigusliku lepingu) või leppida ehitusloa taotlejaga kokku, et see kannab ise väljaehitamisest tulenevad õigused ja kohustused. Ehituslubade väljastamine oli kohaliku omavalitsuse

-st (§-d 53, 54) tulenev kohustus ning see ei saa olla võlakohustuse tekkimise aluseks. Samuti ei ole kohaliku omavalitsuse teadlikkus teede ja tehnovõrkude väljaehitamisest käsitletav nõusolekuna võlakohustuse võtmiseks ja põhjendamatu on teha sellest järeldus, et kuna kohalik omavalitsus väljastas kaebajale ehitusloa, siis saab seda käsitleda kokkuleppena kulutuste kandmise osas. Samas ei põhjenda ega tõenda kaebaja kuidagi ning seda ei ole võimalik tuvastada ka asja materjalidest, milles nimetatud kokkulepe seisnes ning millistel tingimustel see on sõlmitud. Võlakohustuse tekkimine talle kaebaja mulje alusel ei ole võimalik. Finantseeringu tegemisega summas 18.383.573,00 krooni, ilma vastavate lepingute olemasoluta, võttis kaebaja endale ka majandusriski nimetatud summas. Isegi kui kohalik omavalitsus oleks nõustunud teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kulutuste kompenseerimisega, ei too selline nõustumine kompenseerida kaasa automaatset kohustust tasuda kaebajale kõik tema poolt nimetatud summad. Ka kompenseerimiseks on vajalik kokkulepe saavutamine kompenseeritavate summade suuruse osas, väljamaksete tähtaegade osas jms tingimustes. Vastustaja ei nõustu, et täites oma

-st tulenevaid kohustusi, oli ta 10 nõus ja aktsepteeris täielikult AS TTP poolt 19. mail 1999 esitatud ettepaneku tingimusi ehitusloa taotlejalt rajatised välja osta või ehitusloa taotleja poolt tehtavaid kulutusi, vastustajale teatamata mahus, kompenseerida. Ehituslubade andmine ja ehitustööde alustamise lubamine ei ole käsitletav tahteavaldusena võlakohustuse võtmiseks. Seaduses ega poolte kokkuleppega ei olnud ette nähtud, et vastustaja võiks võlakohustust aktsepteerida vaikimisi. Avaliku õiguse kontekstis on tahteavalduseks haldusorgani või haldusvälise isiku (menetlusosalise) poolt antud haldusõigussuhetes (vahetult) õiguslike tagajärgede loomisele suunatud tahteavaldus. Nii võib olla tahteavalduseks menetluse käigus esitatav taotlus, mis on suunatud vahetult õigusakti andmisele, haldusorgani kooskõlastus jms. Eeltoodust on ka arusaadav, et ehitusloa andmine on soodustavaks haldusaktiks ehitusloa taotlusele (

§ 53

lg 2), kuid soodustava haldusaktiga ei võta haldusorgan endale lepingulisi kohustusi. Seda eriti kaebaja poolt märgitud viisil. Kaebaja ei saa tugineda oma nõudeõiguse alusena valele halduspraktikale. Asjaolu, et vastustaja ei ole esitanud nõudeid väljamakstud hüvituste tagasimaksmiseks viitega ebaõigele halduspraktikale, ei muuda olematuks seisukohta, et

§-st 47 tuleb teostada väljamakseid vastavate lepingute olemasolul. Juba 01.01.2000 jõustunud halduskohtumenetluse seadustik (edaspidi HKMS) tundis halduslepingu mõistet (HKMS § 4 lg 1). Haldusõiguse üldpõhimõtetele vastavalt, peab haldusakt olema teatavaks tehtud, kontrollitav (mida võimaldab ainult kirjalik vorm), motiveeritud ning tõendatav. Järgides kaebaja enda seisukohta kokkuleppe ehk lepingu olemasolu kohta, on järeldatav, et kaebajal oli väidetav nõudeõigus alates tööde lõpetamisest

1. septembrist
2. a, s.o enne RVS jõustumist 01.01.
3. Asjaolu, et kaebaja käsitleb keeldumisena kaebaja kirjaliku keeldumise hetke
4. septembril
5. a, ei ole põhjendatud. Kuna kaebaja on kaebuse täienduses läbivalt seisukohal, et ta teostas ehitustöid vastustaja nõusolekul ja kokkuleppel, tekkis kaebajal nõudeõigus väidetava kohustuse täitmise hetkest. Väidetav kahju on tekitatud lepingulisest suhtest enne
6. juulit
7. a. Seega on kahju tekitatud perioodil, mil kuulus kohaldamisele TsK. Kui kaebajale on tekkinud kahju lepingulise kohustuse rikkumisest, siis ei saa selline kahju kaebajale tekkida muust õiguslikust alusest. Seega kui kaebaja väidab, et kahju on tekkinud kokkuleppe rikkumisest, siis see välistab kaebaja nõudeõiguse muul alusel, sh RVS alusel. Vastustaja ja kaebaja vahel puudub õigussuhe, mis looks talle kohustuse hüvitada kaebaja poolt tehtud kulutused, seega ei ole põhjendatud ka nimetatud kulutuste käsitlemine kahjuna. Kaebaja ei ole põhjendanud, millest tulenevalt ta loeb endale kahju tekkinuks, ega selgitanud, kas tegemist on lepingulise või deliktilise kahjuga või millist kaebaja avalikku subjektiivset õigust vastustaja rikkunud on. Dokumentaalselt on tõendatud, et vaidlusalused teed ja tehnovõrgud olid juba
8. septembriks 2000 reaalselt välja ehitatud. Seega oli kaebaja teostanud ehitustööd enne kui ta üldse kaebajalt mingi vastuse nimetud kulutuste hüvitamise kohta sai. Tehtud kulutused ei ole vaadeldavad kulutuste tegija kahjuna. Kaebaja lähtus kulutuste tegemisel oma veendumusest, et kohalikul omavalitsusel on

§ 47

imperatiivne kohustus tasuda detailplaneeringukohane teede ja tehnovõrkude väljaehitamine. Kaebaja jättis arvestamata aga selle, et

§-st 47 tuleneb kohaliku omavalitsuse diskretsiooniõigus, millest tulenevalt

§ 47

ei ole aluseks mitte ainult kokkuleppele, millega kohalik omavalitsus võib vabaneda kohustusest tagada vastavate teede ja tehnovõrkude väljaehitamine enne ehitusloa andmist, vaid et ka linna kohustus kolmanda isiku poolt teostatud väljaehitamine hüvitada saab tuleneda ainult kokkuleppest, mille õiguslikuks aluseks on samuti

§ 47. Kaebaja viited alusetu rikastumise sätetele on asjakohatud.

Pirita linnaosas Merivälja tee, Ranniku tee, Mähe põik ja Mähe tee vahelise kvartali detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud ning nende alune maa on AS TTP omandis. Seega ei ole Tallinna linn ka mingit vara AS TTP arvel omandanud. 11 Eelkõige tuleb käesolevas menetluses leida vastus küsimusele, kas Tallinna linna ja AS TTP vahel oli kokkulepe, millest tulenevalt on Tallinna linnal kohustus hüvitada AS-le TTP tema poolt tehtud kulutused summas 18.383.573,00 krooni. Kahju hüvitamisega seotud asjaolusid ei saa lahendada enne, kui on tuvastatud vastava kokkuleppe olemasolu või puudumine. Kohtud ei ole varasemalt tuvastanud Tallinna linna õigusvastast käitumist. Õigusvastase käitumise tuvastamine on kahju tekkimise ja selle hüvitamise küsimuse lahendamisel keskse tähtsusega. Riigikohus saatis kontrollimisele ainult lepingulise küsimuse olemasolu ning viitab, et selline suhe saab tulla ka kirjavahetusest. Kirjavahetus on siinkohal oluline seetõttu, et haldusõiguslik suhe kohustuste tekitamisel, saab olla vaid kirjalik. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi materjali, millest tuleneks või mis tõendaks vastava kohustuse olemasolu. Kaebuse esitaja esitatud dokumentatsioon ei võimalda vastustajal anda seisukohta kahjunõude olemasolu või selle puudumise kohta ning hinnata, kas esitatud dokumentatsioon kinnitab kaebuses viidatud infrastruktuuride rajamist ning tegelikke kulutusi. Ei selgu, millal infrastruktuuride rajamise tööd ehituslikult lõpetati. LPA andmetel ei ole Kaasiku elamukvartali teedele kasutuslubasid väljastatud, AS TTP ei ole esitanud Tallinna teeregistrile nende teede osas nõuetekohast dokumentatsiooni. Projektdokumentatsiooni ei ole esitatud Tallinna linnale. Nimetatud teed ja tehnovõrgud on AS TTP omandis ning ei ole käsitatavad avalikult kasutatavate teedena, vaid erateedena teeseaduse mõttes. Erateed saab määrata avalikuks kasutamiseks ainult kokkuleppel Tallinna linnaga ning arvestades Tallinna linna huve. Kaebuse esitaja AS TTP (

1. aprill 2005): Tallinna linna väide, et AS TTP ei ole esitanud vastustajale Kaasiku elamukvartalis teede väljaehitamist puudutavaid dokumente, on täielikult väär. Juba 2000.a. septembris esitati Tallinna linnale (Kommunaalamet) teede ja tehnovõrkude väljaehitamise käiku kajastavad dokumendid, mis nähtub ka sõnaselgelt
2. septembri
3. a üleandmise-vastuvõtmise akti p-st
4. Kohalik omavalitsus on juba 5 aastat tagasi olnud seisukohal, et Kaasiku elamukvartalisse rajatud teed ja tehnovõrgud on ehitatud vastavalt projektile ning on täielikult nõuetekohased, lubades teed ja tehnovõrgud kasutusele võtta. Teede ja tehnovõrkude väljaehitamisega seoses kulude kandmist kinnitavad dokumentaalsed tõendid. AS TTP poolt seoses Kaasiku elamukvartalisse teede ja tehnovõrkude väljaehitamisega seotud ja kantud otsene kulu kokku 18 417 008,97 krooni, mis koosneb: kolmandatele isikutele makstud arved ja tasud tööde teostamise eest perioodil
5. märts
6. a kuni
7. september
8. a kokku summas 16 181 184, 60 krooni; 2) arvete tasumiseks kantud intressikulu kokku 1 251 459,51 krooni; 3) truupide ehitus 207 668,00 krooni; 4) projektijuhtimine ja omanikujärelevalve 776 696,86 krooni. AS TTP nõudeks jääb vastavalt
9. detsembri
10. a kaebuse täiendusele 18 383 573 krooni. Vähem esitatud nõude (33 435,97 krooni) võrra vähem nõuab AS TTP Tallinna linnalt kulutuste hüvitamist seoses kolmandatele isikutele arvete tasumiseks võetud pangalaenu intressi kuluga: arvete tasumiseks kantud intressikuluks jääb 1 218 023,54 krooni. Teede kohta registreeringu puudumine teeregistris ei väära faktilist asjaolu, et AS TTP on kandnud teede väljaehitamiseks eelmärgitud kulutusi. Kuivõrd kaebaja peab jätkuvalt teede omanikuks Tallinna linna, kes peab rajatised valmis ehitanud isikule tehtud kulutused hüvitama, on Tallinna linn see, kes saab pärast kulutuste hüvitamist teed enda nimele teeregistris ka registreerida. AS TTP ei ole ehitanud välja erateed ning ei soovi nüüd selle määramist avalikuks kasutamiseks. Tallinna Linnavolikogu
11. mai 1996.a. otsuse nr 57 p-ga 2.2 kinnitatud detailplaneeringuga nähti ette kohaliku liikluse korraldamiseks Kaasiku elamukvartalis teede rajamine. Vastavalt Tallinna linnaga sõlmitud kokkuleppele ehitas nimetatud teed aga välja AS TTP. Kõnealused teed on kohalike teedena automaatselt teeseaduse mõistes avalikult kasutatavad. Teede omandiõiguse küsimust puudutav asjaõiguslik regulatsioon ei välista ega väära tee avalikku kasutusse kuuluvust ning 12 kõnealused teed on alates
12. a septembrist ja jätkuvalt avatud liiklemiseks kõigile soovijatele. Vastustaja Tallinna linn (01.09.2005): Kaebuse muudetud kontseptsiooni kohaselt on kaebajal kirjalik kokkulepe vastustajaga Kaasiku elamurajooni teede ja infrastruktuuri väljaehitamise kulude kompenseerimiseks. Kaebuse sisu kohaselt ei ole vastustaja sellest kokkuleppest kinni pidanud, mis andvatki kaebajale õiguse kahju hüvitamist nõuda kokkulepitud ulatuses. Riigikohus rõhutab, et väljamaksmise kohustus saab tuleneda üksnes kokkuleppest, millel on halduslepingu tunnused. Vastustaja on kogu menetluse kestel kinnitanud, et hüvitamise kohustus ei tulene talle

§-st 47 ilma, et oleks sõlmitud asjakohane kokkulepe. Vastustaja esitab kohtule poolte vahel

1. detsembril
2. a sõlmitud kehtiva ainukese teadaoleva ja poolte õigusi ja kohustusi reguleeriva halduslepingu, mis on sõlmitud Kaasiku elamupiirkonna detailplaneeringu kohasete teede ja tehnovõrkude kuni ehituskrundini ehituskulude kompenseerimiseks Tallinn linna poolt. Leping reguleerib kaebaja ehituskulude väljamaksmise tingimused, korra, vormi, ulatuse ja tähtajad. Tallinn linn on kompenseerinud kokkulepitud summa 946 891 krooni AS-le TTP täielikult. Seetõttu on välistatud, et nõude aluseks saaks olla alusetult säästmise õigussuhe. Transpordimaa kinnistud, millele teede jm rajatiste väljaehitamise ehituskulud on kaebaja kandnud ja mida kaebaja kohustus tasuta üle andma, ei ole tänaseni üle antud. Kaebuse esitaja AS TTP (
3. september 2005): Kogu kohtumenetluse vältel on vastustaja olnud järjepidevalt seisukohal, et tal puudub kohustus AS TTP poolt esitatud nõuet täita. Sealjuures on Tallinn linn korduvalt kirjalikes protsessidokumentides rõhutanud, et ta ei ole kaebajaga mingit kokkulepet Kaasiku kvartali detailplaneeringu kohasete teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kulude kompenseerimiseks sõlminud.
4. septembril 2005.a. on Tallinna linn esitanud kohtule AS TTP ja TLV vahel
5. detsembril
6. a sõlmitud lepingu ning väidab, et poolte vahel on siiski sõlmitud haldusleping ning kõnealuse lepinguga on pooled kokku leppinud, et Tallinna linn ei hüvita Kaasiku kvartali detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamist suuremas ulatuses kui 946 891 krooni. Selline väide on aga otseselt väär. Nimetatud lepingu objektiks oli üksnes üks osa Kaasiku kvartali detailplaneeringu kohastest teedest ja tehnovõrkudest, täpsemalt ühe Andrekse teel asuva truubi ehituskulude kompenseerimine. Poolte tahe
7. detsembri
8. a lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud muule, kui kompensatsiooni kokkuleppimisele 1 konkreetse truubi ehituskulude hüvitamiseks ning seda täpselt truubi tegeliku ehitusmaksumuse ulatuses, mille Tallinna linn on ka AS-le TTP välja maksnud. Tallinna linn on täpselt teadlik, mida pooled lepingu sõlmimisel silmas pidasid ja mille eest hüvitist maksti. Just seetõttu ei ole Tallinna linn mitte üheski oma kohtueelses kirjas, so kirjavahetuses alates
9. a kordagi viidanud ega väitnud AS-le TTP, et kaebajaga on olemas kokkulepe, et teed ja tehnovõrgud kompenseeritakse üksnes summas 946 891 krooni. KOHTU PÕHJENDUSED
11. novembri
12. a määruses, millega kohus võttis AS TTP kaebuse menetlusse, märkis kohus, et kuna nimetatud kaebust on menetlenud eelnevalt kõik kolm kohtuastet, tehes selle kohta ka sisulise otsuse, siis tuleb asuda seisukohale, et kaebus on tähtaegne. Ka
13. detsembri 2004 määruses, millega kohus võttis menetlusse AS TTP kaebuse täienduse (taotlus välja mõista Tallinna linnalt AS TTP kasuks Tallinna Linnavolikogu
14. mai
15. a otsuse nr 57 p-ga 2.
16. kehtestatud Pirita linnaosas Merivälja tee, Ranniku tee, Mähe põik ja Mähe tee vahelise kvartali detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude I etapi väljaehitamiseks kantud kulud kokku summas 18 383 573 krooni), leidis kohus, et kahjunõue on tähtaegne. Seetõttu kohus käesolevas otsuses enam poolte sellekohastel väidetel ei peatu. 13
17. Vastavalt HKMS §-le 74 Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu halduskolleegiumi 29.10.2004 otsuses, millega tühistati alama astme halduskohtute otsused ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule, on märgitud: ”Halduskohtud on AS TTP kaebuse jätnud sisuliselt läbi vaatamata motiivil, et kaebajal puudub põhjendatud huvi kompenseerimisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamiseks ning kaebaja on tuvastamiskaebuse näol valinud ebaõige õiguskaitsevahendi. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu eelnimetatud seisukohaga. Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus. Nimetatud vabaduse kasutamisel on aga oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Juhul, kui õiguste kaitse on saavutatav mitme õiguskaitsevahendiga, saab kohus juhtida kaebaja tähelepanu sobivamale õiguskaitsevahendile. Kuigi kaebaja oleks saanud oma õigusi kaitsta ka muude, võimalik, et efektiivsemate vahenditega, ei ole selles asjas tuvastamiskaebuse näol tegemist sobimatu õiguskaitsevahendiga. AS TTP on kaebuses põhjendanud õiguskaitsevahendi valikut asjaoluga, et kompenseerimisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamisel soovib ta esitada kahjunõuet. Õiguspärane oleks ka see, kui kaebaja on valinud tuvastamiskaebuse, et vältida rahalise nõude esitamisega kaasneva riigilõivu tasumist enne, kui selle nõude põhjendatus ei ole kohtuotsusega lõplikult tuvastatud. Tuvastamiskaebuse esitamine eraldiseisvana kahjunõudest ei ole vastuolus menetlusseadusega.“ Eelnevast tulenevalt ei pea kohus käesolevas asjas enam hindama ka poolte väiteid, mis puudutavad AS TTP kaebeõigust, ega analüüsima, kas AS-l TTP on põhjendatud huvi kaevatud Tallinna linna toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks.
18. Käesolevas kohtuvaidluses kesksel kohal oleva õigusnormi

§ 47

kohaselt detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kuni ehituskrundini tagab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist, kui ehitusloa taotleja ja kohalik omavalitsus ei lepi kokku teisiti. Ülalviidatud Riigikohtu lahendis on leitud, et „nimetatud normist tuleneb vaieldamatult kohaliku omavalitsuse kohustus tagada detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine, kusjuures nimetatud rajatised peavad olema üldjuhul välja ehitatud enne ehitusloa väljastamist. Tagamiskohustuse saab lugeda täidetuks, kui rajatised on ehituslikult lõpetatud. Selle kohustuse võib täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega teede ja tehnovõrkude väljaehitamist puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu.“ Edasi on Riigikohus tõdenud järgmist: „Kassaatori väitel puudus AS TTP kui ehitusloa taotleja ja Tallinna linna vahel

§-s 47 nimetatud lepe, millega Tallinna linn oleks vabanenud kohustusest tagada vastavate teede ja tehnovõrkude väljaehitamine enne ehitusloa andmist. Samas järeldub kaebusest, et AS TTP teostas nimetatud ehitustööd kokkuleppel Tallinna linnaga, kusjuures Tallinna linn on endale võtnud kohustuse nimetatud kulutused kompenseerida.“ Riigikohtu halduskolleegium leidis, et „juhul, kui selline kokkulepe oli sõlmitud, saab ka kokkuleppe õiguslikuks aluseks olla

§ 47

. Põhjendamatu on kohalikule omavalitsusele kohustust seadva

§ 47

selline kitsendav tõlgendamine, mille kohaselt nimetatud norm reguleerib üksnes ehitusloa taotleja ning kohaliku omavalitsuse vahelisi suhteid.“ AS TTP kaebuse uuel läbivaatamisel omavad erilist tähtsust kõrgeima kohtu järgmised tõdemused: „Õige on ringkonnakohtu järeldus, et kuivõrd enne hoonete ehituslubade väljastamist olid vajalikud infrastruktuuri rajamise tööd lõpetatud, on Tallinna linna

§-st 47 tulenev kohustus ehitusloa taotleja ees ära langenud. Samas ei saa sellest järeldada, et Tallinna linnal puuduksid kohustused selle isiku ees, kes reaalselt teostas vastavaid ehitustöid. Käesoleva kaebuse lahendamine eeldab, et halduskohtud tuvastaksid, kas AS TTP ja TLV vahel oli sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt infrastruktuuri rajamise tööd teostas AS TTP, kas ja millises ulatuses selline kokkulepe nägi ette tööde maksumuse kompenseerimise või 14 kas muudel alustel oli AS-l TTP alust eeldada, et tema kulutused kompenseeritakse. Asja materjalidest tulenevalt on AS TTP teostanud infrastruktuuri rajamise töid TLV teadmisel ja viimase poolt väljastatud ehituslubade alusel. Asja sisulisel läbivaatamisel tuleb välja selgitada, kas AS TTP ja TLV vahel oli kirjalik kokkulepe, mis hõlmas ka poolte vahekordi tööde teostamisel ja selle järgselt (ehituse kaasfinantseerimine, kompenseerimine, objekti väljaostmine vms). Sellise halduslepingu tunnustele vastava kokkuleppe olemasolu võib ilmneda ka näiteks menetlusosaliste kirjavahetusest. Käesoleva asja sisulisel lahendamisel vajab hindamist ka see, kas ja millistel motiividel on Tallinna linn keeldunud kompensatsiooni tasumisest. Kompenseerimiskohustust võib mõjutada seegi, et asja materjalidest lähtuvalt paiknevad AS TTP poolt ehitatud rajatised AS TTP kinnistul ja on AS TTP omandis.“ 4. Käesoleval juhul ei ole seega enam vaieldav, et Tallinna Linnavolikogu 30. mai 1996. a otsuse nr 57 “Detailplaneeringute kehtestamine Mustamäe ja Pirita linnaosas” p-ga 2.2. kinnitatud Pirita linnaosas Merivälja tee, Ranniku tee, Mähe põik ja Mähe tee vahelise kvartali detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude I etapp on teostatud /vt 13. septembril 2000. a koostatud I etapi ehituse vastuvõtu-üleandmise akt; I tl 64-65/ enne hoonete ehituslubade väljastamist /I tl 120-130/ ja sellega on ühtlasi Tallinna linna

§-st 47 tulenev kohustus ehitusloa taotleja ees ära langenud. Järelikult ei ole Tallinna linn olnud

§-st 47 tuleneva tagamiskohustuse täitmisel õigusvastaselt tegevusetu, nagu on väitnud kaebaja. Ka ei ole vaieldav, et AS TTP on ehitanud nimetatud Kaasiku elamukvartali teed ja tehnovõrgud välja oma vahenditest. Kaebaja väidetud tööde kogumaksumuse (18 383 573 krooni) põhimõttelist õigsust kinnitas kohtu määratud ekspertiis, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kas kõnealused teed ja insener-tehnilised võrgud on välja ehitatud vastavalt projektdokumentatsioonile, milline on teostatud tööde kvaliteet ja kas kaebaja nimetatud kulutused on põhjendatud kulu /IX tl 36-38/. Eksperdid Lembit Sõmer ja Leo Rahumägi hindasid kõnealuste teede ja tehnovõrkude ehitusmaksumuseks 18 208 198.- krooni ning kinnitasid ka nimetatud teede ja tehnovõrkude vastavust kehtestatud nõuetele, lugedes märgitud tööd tervikuna vastuvõetavaiks /vt eksperthinnang; IX tl 47-61/. Eelnevalt on kõnealuste tööde nõuetelevastavust tõdetud ülalviidatud vastuvõtu-üleandmise aktis, kus komisjon otsustas, et “Vastuvõtuks esitatud Kaasiku elamurajoonis Andrekse tee T-1 kinnistul ehitustööde I - etapp on lõpetatud. Ehitus vastab ehitusprojektile, ehituseeskirjadele, normidele ja võetakse ekspluatatsiooni.” Kohus peab osundatud tõendeid koos kohtule muude tööde teostamist ja nende maksumust kinnitavate dokumentidega /II-IV, VII kd jm/ piisavaks lugemaks eelmärgitud asjaolud tõendatuks. 5. Kohus nõustub vastustajaga selles, et

§-st 47 ei tulene kohaliku omavalitsuse imperatiivset kohustust ehitada ise välja detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud ega ka kohustust nende väljaehitamist finantseerida, kuigi ei välista seda. Osundatud sättes märgitud „väljaehitamise tagamine“ tähendab eelkõige väljaehitamise korraldamist ja/või kindlustamist ehitusloa väljaandmise ajaks, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Selle järelduse õigsust kinnitavad nii ülalviidatud Riigikohtu lahend kui ka õiguskantsleri 06.02.1998 kirjas nr 1-14/1 väljendatud seisukohad /I tl 85-86/. Ehkki toonane õiguskantsler on samas leidnud, et

§-s 47 sätestatud kohustuse täitmiseks tuleb planeerida vajalikud vahendid kohaliku omavalitsuse eelarves ning et kokkuleppega ei saa panna teede ja tehnovõrkude väljaehitamise ja finantseerimise kohustustust ehitusloa taotlejale (tähendab haldusjõu kasutamist), on praegu tegev õiguskantsler selgitanud, et eelviidatud kirjas esitatud seisukohad ei ole siduvad konkreetse praktikas tõusetunud varalise vaidluse lahendamisel /I tl 134/. Samuti ei ole käesolevas asjas esitatud tõendeid selle kohta, et Tallinna linn oleks 15 rakendanud haldussundi selleks, et AS TTP ehitaks oma vahendite arvel välja detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud. Lisaks eeltoodule, analoogilises kohtuvaidluses 6. detsembril 2004 tehtud otsuses (kohtuasi nr 3-3-1-53-04) on Riigikohtu halduskolleegium tõdenud, et kohtud on leidnud, et TLV ei ole keeldunud tänavate väljaehitamiseks tehtud kulutuste hüvitamisest, jättes lahendamata küsimuse, kas TLV oleks pidanud üldse kulutused hüvitama. Samas Riigikohtu lahendis on rõhutatud, et „

§ 47

ei ole aluseks mitte ainult kokkuleppele, millega kohalik omavalitsus võib vabaneda kohustusest tagada vastavate teede ja tehnovõrkude väljaehitamine enne ehitusloa andmist. Ka linna kohustus väljaehitamine hüvitada saab tuleneda ainult kokkuleppest, mille õiguslikuks aluseks on samuti

§ 47

./…/

§-st 47 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustust hüvitada igasuguseid kulutused detailplaneeringute kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamisel“. Arvestades eeltoodut, asjaolust, et kõnealuse detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud on ehitatud AS TTP poolt kohaliku omavalitsuse teadmisel ja nõusolekul (kaebaja väiteil „ehk poolte kokkuleppel“), ei saa seega teha järeldust, et sellest tekib automaatselt vastustaja võlakohustus kaebaja ees. Riigikohtu halduskolleegiumi otsusest nr 3-3-1-35-04 tuleneb, et juhul kui kohtud ei tuvasta, et nimetatud võlakohustus on tekkinud halduslepingulisest suhtest (kirjalik kokkulepe või menetlusosaliste kirjavahetus), siis peavad kohtud tuvastama, kas muudel alustel oli AS-l TTP alust eeldada, et tema kulutused kompenseeritakse. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohaliku omavalitsuse pädevate asutuste ja organite poolt detailplaneeringu koostamise lähteülesande kooskõlastamine ja kinnitamine, hiljem detailplaneeringu kehtestamine, projekteerimistingimuste väljastamine, ehitusprojekti kooskõlastamine, ehituslubade väljastamine, ehitustööde alustamise lubamine jms on kohaliku omavalitsuse poolt talle seaduse ning selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktidega pandud ülesannete/kohustuste täitmine, millest ta saab keelduda üksnes seaduses sätestatud alustel. Sellest tulenevalt puudub igasugune alus lugeda Tallinna linna vastavaid toiminguid iseenesest nõusolekuks, lubaduseks või kokkuleppeks finantseerida AS TTP poolt väljaehitavate detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude ehitust. Seega ei saanud Tallinna linn iseenesest oma sellekohase tegevusega luua AS-le TTP muljet, et kohalik omavalitsus tagab teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse läbi kinnisvaraarendaja ning kompenseerib peale tööde teostamist nende maksumuse.

1. Linnapoolse kompenseerimiskohustuse ja selle väidetava rikkumise tuvastamiseks asubki kohus järgnevalt kontrollima, kas AS TTP ja Tallinna linna vahel oli enne kõnealuste ehitustöödega alustamist või tööde tegemise ajal sõlmitud kohane haldusleping või muu sarnastele tingimustele vastav kokkulepe. Põhimõtteliselt õige on kaebaja väide, et halduslepingu legaaldefinitsioon on sätestatud aastaid pärast käesoleva kaebuse esemeks olevaid asjaolusid, kuid haldusleping kui selline ei olnud tundmatu. Juba 15.09.1993 jõustunud HKMS § 3 lg 1 p-st 3 ja § 4 lg-st 2 tulenevalt oli halduskohtu pädevuses halduslepingutest tulenevate vaidluste lahendamine. Leping eeldab mõlema poole tahteavalduse alusel kujunenud õigussuhteid ja pelgalt ühe poole esitatud taotlus või ettepanek, kui selleks pädev organ ei ole sellega oma soostumist väljendanud, ei tähenda, et leping oleks sõlmitud. Sel ajal kehtinud TsÜS § 63 järgi vaikimist loeti tahteavalduseks, kui see on ettenähtud seaduses või poolte kokkuleppega. Lepingust on alust rääkida siis, kui kokkuleppest on võimalik üheselt tuvastada poolte õigused ja kohustused, nende täitmise tingimused jm olulised lepingutingimused. Vastavalt KOKS § 22 lg 1 p-le 8 kuulub volikogu ainupädevusse laenude ja teiste varaliste kohustuste võtmine, lg 2 kohaselt seadusega kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsusüksuse või kohaliku omavalitsusorgani pädevusse antud küsimusi otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu, kes võib delegeerida nende küsimuste lahendamise 16 valitsusele (analoogsed sätted on Tallinna põhimääruse § 26 lg 1 p 8 ja lg 2). Seega on halduslepingulise suhte olemasolu tuvastamiseks oluline ka see, kellele on taotlus esitatud ning kes ja kuidas on sellele vastanud, kuna halduslepingule laienevad samas eeldused, mis haldusaktile, st seaduslik alus ja pädevus. Haldusõiguse põhimõtetest tulenevalt saaks kõigile ülaltoodud nõuetele vastav leping olla siiski üksnes kirjalikus vormis.
2. Mõlema käesoleva haldusasja poole seisukohad nendevaheliste kokkulepete olemasolust või puudumisest, nende väidetavast sõlmimise ajast ja sisust on pika menetluse vältel olnud heitlikud: algselt on pooled eitanud igasuguse kokkuleppe olemasolu, hiljem aga selle ühel või teisel viisil olemasolu kinnitanud. Ehkki AS TTP väiteil on ta juba
3. a pöördunud Tallinna linna poole taotlusega eraldada rahalised vahendid, ei ole selle väite tõenduseks kohtule esitatud vastavat dokumenti, millest nähtuks, kelle poole konkreetselt, millise ettepanekuga ja millal täpsemalt on pöördutud. Küll on aga tookordne AS TTP Ehitus kui Kaasiku elamukvartali transpordimaa kinnistute omanik
4. mail
5. a. pöördunud TLV Kommunaalameti poole avaldusega, milles ta märkis: “Käesolevaga teatame oma valmisolekust rajada omavahenditest uuselamurajooni teedevõrk koos tänavavalgustuse, drenaaži ja haljastusega, millise esialgseks maksumuseks on eeldatavalt 29,4 milj EEK. Pöördume Teie poole palvega lülitada see summa Tallinna linna 2000/2001 kommunaalrajatiste ehituse eelarvesse ja rajatiste valmimisel need meilt välja osta. Samuti teatame oma valmisolekust ehitusobjektide üleandmisel teedealused transpordimaa kinnistud Tallinna linnale tasuta võõrandada.” /I tl 66/. Kohtutoimikus ei ole ja kohtule teadaolevalt ei olegi olemas Tallinna linna pädeva organi vastust sellele pöördumisele. Seega, esiteks, lähtudes ülalviidatud TsÜS §-st 63 ja asjaolust, et antud juhul ei olnud seaduse ega poolte kokkuleppega ette nähtud, et Tallinna linn võiks pakutud ettepanekut aktsepteerida vaikimisi, ei ole alust rääkida, et selle ühepoolse tahteavalduse tulemusena tekkis vastustajal võlakohustus. Kaebajal ei saanud ka tekkida muljet, et kui linn ei vaidle otsesõnu vastu, siis ta nõustub ettepanekuga. Teiseks, osundatud pöördumises ei ole nõutud Tallinna linnalt nimetatud infrastruktuuride väljaehitamist, vaid on pakutud end ise neid omavahenditest rajama. Pöördumisest ei ole võimalik välja lugeda, et AS TTP ehitab kõnealused teed ja tehnovõrgud välja üksnes sel juhul, kui linn nende ehituse kompenseerib. Kaebaja hilisem tegevus näitaski seda, et ta asus vastustaja (positiivset) vastust ja palutud summade eelarvesse lülitamist ära ootamata kõnealuseid ehitustöid teostama. Kohus nõustub vastustajaga selles osas, et ilma vastavate kokkulepete olemasoluta võttis kaebaja endale ka majandusriski. Kolmandaks on kaebaja pöördumise puhul oluline märkida, et selles oli tehtud ettepanek rajatised eeldatava maksumusega 29,4 milj EEK välja osta (niisuguse nõude aluseks ei saa olla

§ 47), mitte nende ehitamise kulutused praegu kohtus taotletavas summas hüvitada.

Seega võiks kaebaja pöördumist käsitada kui ettepanekut rajatiste müügilepingu sõlmimiseks hinnaga 29,4 miljonit krooni. Ülaltoodu ei osunda mingil viisil kaebaja ettepaneku väidetavale selgusele ja üheseltmõistetavusele. 8. Ehitustööde lõppetapis, 25.08.2000 on AS TTP teatanud Kommunaalametile valmisolekust astuda Tallinna linnaga lepingulistesse suhetesse ja leida võimalus kompenseerida seni teostatud tööde maksumus summas 13 383 573.- krooni /I tl 144/. Kohus peab vajalikuks märkida, et nimetatud kirjas kaebaja tunnistab ise, et tal seni puuduvad linnaga lepingulised suhted: kaebaja on alles valmis neisse astuma. 13.09.2000 kaebaja on teatanud Kommunaalametile I etapi tööde lõpetamisest ja edastanud talle tööde maksumuse kalkulatsiooni /I tl 138-141/. Asja materjalidest nähtuvalt on AS TTP teinud uue pöördumise samas küsimuses Tallinna linnale 16.03.2001, seekord SAPA-le /I tl 67/. Vastust mainitud pöördumisele toimikumaterjalidest ei nähtu. Seega on tehtud kõik nimetatud pöördumised siis, kui Kaasiku elamukvartali detailplaneeringu järgsete teede ja tehnovõrkude I etapi 17 ehitustööd olid juba faktiliselt lõpetatud. Viimatinimetatud pöördumisest ilmneb, et kaebajal oli väidetavalt Kommunaalametiga selle juhataja Ain Valdmanni isikus suuline kokkulepe vastavate kulutuste hüvitamiseks. Kohtule ei ole esitatud kirjalikke tõendeid, et Kommunaalameti juhataja oleks sellekohaseid lubadusi jaganud, ega selle kohta, et Tallinna Linnavolikogu oleks Kommunaalameti juhatajale niisuguse väidetava suulise kokkuleppe sõlmimiseks volituse andnud. Puudub Tallinna linna vastus sellele AS TTP pöördumisele. Kõik linnaorganite kirjalikud vastused, millele tuginevalt saaks üldse rääkida kaebaja õiguspärasest ootusest kulutuste hüvitamisele, pärinevad oluliselt hilisemast ajast. Seega, kui lähtuda kõrgemate kohtute poolt märgitust, et tagamiskohustuse saab lugeda täidetuks, kui rajatised on ehituslikult lõpetatud, samuti asjaoludest, et AS TTP ei nõudnud linnalt teede ja tehnovõrkude väljaehitamist, ning poolte vahel ei olnud tööde teostamise eel ega ajal sõlmitud kokkulepet, et kaebaja enda poolt ehitatavate ja tema omandis olevatel kinnistutel asuvate teede ja tehnovõrkude ehituskulud hüvitatakse, siis tuleb asuda seisukohale, et Tallinna linn ei ole jätnud seadusvastaselt täitmata

§-st 47 tulenevat kohustust ega ka kompenseerimiskohustust. Kuna kohus ei ole tuvastanud kaebaja toimingu (tegevusetus ehk väljaehitamise tagamata/kindlustamata/korraldamata jätmine) õigusvastasust, siis ainuüksi sel põhjusel on välistatud kahjunõude rahuldamine.

1. Edasi kontrollib kohus, kas kõnealuste teede ja tehnovõrkude väljaehitamistööde järgselt andis vastustaja kaebajale alust loota, et I etapi väljaehitamise kulutused hüvitatakse talle 100%-liselt. Jagamata kaebaja väidet, et edaspidi toimunu kinnitab asjaolu, et Tallinna linn pidas
2. mai
3. a. kokkuleppe tingimusi siduvateks (kohus ei ole tuvastanud sellise kokkuleppe olemasolu), peab kohus vajalikuks siiski möönda, et pärast Kaasiku elamurajooni infrastruktuuri I etapi ehitustööde valmimist on vastustaja tõepoolest andnud kaebajale teatavaid lubadusi/lootust tema kantud kulutuste hüvitamise osas. Samas ei nähtu ühestki toimikumaterjalist, et need lubadused oleksid hõlmanud kõikide kulutuste hüvitamist. Isegi kaebaja viidatud
4. veebruari 2001 ajalehes Äripäev avaldatud artiklis “Mõis katsetab uut toetussüsteemi” on selle süsteemi kavandamise juures olnud Kalev Kallo väidetavalt sõnanud, et linnal oli kokkulepe kinnisvaraarendajatega, et need ehitavad teed ja trassid valmis ja linn kompenseerib hiljem kulutused vastavalt sellele, kuidas rahakott võimaldab /I tl 68/. AS TTP poolt
5. oktoobril
6. a Tallinna linnapea Tõnis Paltsile esitatud avaldusele kulutuste kompenseerimiseks /I tl 69-71/ teatas SAPA vastuseks oma
7. detsembri
8. a kirjaga, et väljatöötamisel on uushoonestuspiirkondade infrastruktuuri kompenseerimise kord, vastavasisuline määrus esitatakse lähiajal TLV istungile ja kompenseerimislepingute sõlmimist alustatakse pärast määruse vastuvõtmist /I tl 74/. Ka nimetatud vastusest ei saa teha järeldust, et linn on lubanud AS-le TTP tingimusteta kõik tema kulutused hüvitada. Osutatud vastusest tulenevalt sõltub kompenseerimine kinnitatavast korrast ja sõlmitavatest lepingutest.
9. TLV
10. detsembri 2001 korralduse nr 5477-k “Volituse andmine” p-s 1 anti SAPA juhataja Igor Volkovile volitus Tallinna linna nimel alla kirjutada AS-ga TTP Kaasiku elamupiirkonna teede ja tehnovõrkude ehituskulude kompenseerimise lepingule (lisa 1) /koos seletuskirjaga IX tl 9-16/. Seletuskirjast nähtub, et 11.10.2000 korraldusega nr 3813-k kohustati Kommunaalametit sõlmima teede ja tehnovõrkude kuni ehituskrundini väljaehitamist kompenseerivad lepingud rea arendajatega, teiste seas on sõlmimata leping veel AS-ga TTP ja TLV-s toimunud ümberkorralduste tõttu volitatakse nüüd lepinguid sõlmima SAPA juhatajat. Vastav leping on sõlmitud
11. detsembril 2001 /IX tl 18-20/. Selleks ajaks oli kaebaja juba kandnud vastavad ehituskulud (summas üle 18,3 miljoni krooni). Lepingu p 2.1 kohaselt 18 lepingu eesmärgiks on Kaasiku elamupiirkonna detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude kuni ehituskrundini ehituskulude kompenseerimine Tallinna linna poolt. Vastavalt sellele lepingule kohustus AS TTP ehitama Kaasiku elamupiirkonna teed, sadevetekanalisatsiooni ja drenaaži, tänavavalgustuse ja haljastuse, lähtudes Eldeco Inseneribüroo insenervõrkude tööprojektist ja Arhitektuuribüroo Alis teede tööprojektist (p 3.1.1), Tallinna linn aga kohustus kompenseerima Kaasiku elamupiirkonna rajatiste väljaehitamiseks teostatud investeeringud vastavalt tegelikele kuludele, kuid mitte enam kui koos käibemaksuga 946 891 krooni (p 3.2.2.). Poolte vahel ei ole vaieldav, et AS TTP 27.12.2001 arve nr 011400, milles toote nimetusena on näidatud „Kaasiku elamupiirkonna detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude kuni ehituskrundini ehituskulude kompenseerimine. Leping 24.12.2001“ /IX tl 17/, on vastustaja poolt tasutud. Kohus nõustub Tallinna linnaga selles, et osundatud lepingu sõnastus on selge ja üheselt mõistetav. Ülalviidatud lepingu eesmärk ja poolte kohustused väljendavad üheselt arusaadaval viisil lepingu objekti (hõlmab kõiki neid ehitustöid, mille maksumuse järgi kaebaja on esitanud oma kahjuhüvitamisnõude) ja poolte tegelikku tahet. Leping on sõlmitud samasugustel tingimustel kui kaebaja enda esitatud Tallinna linna ja AS OMA KORTER vahel samal päeval sõlmitud leping /VIII tl 90-93/ ning see on põhimõtteliselt analoogne vastustaja ja ARCO Investeeringute AS vahelise 25.01.1999 sõlmitud lepinguga /VIII tl 8385/. Neis lepingutes märgitud kompensatsiooni suurus on pooltevahelise kokkuleppe küsimus. AS TTP ei ole tõendanud, et Tallinna linn oleks temaga sõlminud lepingu pettust või haldussundi kasutades. Seega ei ole alust väita, et kõnealune leping ei väljenda poolte tegelikku tahet ja et kaebajat on koheldud võrreldes teiste arendajatega ebavõrdselt. Kohtule ei ole esitatud ühtki dokumenti, milles nähtuks, et Tallinna linn võtab/on kunagi võtnud endale kohustuse hüvitada AS TTP poolt Kaasiku elamupiirkonnas kantud ehituskulud täies ulatuses. Neil asjaoludel kohus ei nõustu kaebaja väitega, et 24.12.
12. a sõlmitud lepingu näol on tegemist vaid ühe rajatise (truubi) kompenseerimislepinguga, mida tõendavat 21.02.2002 truubi ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise akt /IX tl 23/. Kohtule jääb arusaamatuks, mis takistas pooli 24.12.2001 lepingu vormistamisel oma väidetavat tegelikku tahet kirja panemast ja lepingut sellekohaselt sõnastamast. Kaebajal puudub selle kohta tõsiseltvõetav selgitus. Seega on halduskohus tuvastanud Riigikohtu poolt kontrolli saadetud asjaolu, st et poolte vahel oli pärast kõnealuste tööde valmimist sõlmitud kirjalik haldusleping Kaasiku elamupiirkonna teede ja tehnovõrkude kuni ehituskrundini väljaehitamise kulude hüvitamiseks ja et Tallinna linn on lepingus kokkulepitud summa AS-le TTP tasunud. Puuduvad andmed, et vastustaja oleks lepingut muul moel rikkunud. Tallinna linn kohustus lepingu p 3.2.
13. kohaselt tehtud rajatised kehtestatud korras vastu võtma, mida on ongi tehtud juba varem viidatud 13.09.2000 akti ja 21.02.2002 aktiga (veetruup). Samas ilmneb, et hoopis AS TTP ei ole täitnud oma lepingujärgset kohustust: ta ei ole rajatiste alust transpordimaad linnale siiani tasuta võõrandanud (lepingu p 3.1.7.). Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses muu hulgas märkinud, et kompenseerimiskohustust võib mõjutada seegi, et asja materjalidest lähtuvalt paiknevad AS TTP poolt ehitatud rajatised AS TTP kinnistul ja on AS TTP omandis. Järelikult ei ole alust AS-le TTP kahjuhüvituse väljamõistmiseks ega ka alusetu rikastumise sätete kohaldamiseks. Neil asjaoludel puudub kohtul vajadus analüüsida, milline kahju hüvitamist või alusetut rikastumist reguleeriv seadus võiks kuuluda kohaldamisele.
14. Arvestades eeltoodut jääb kohtule tegelikult arusaamatuks kaebaja uus, 01.03.2002 avaldus Tallinna linnapea E. Savisaarele samade kulutuste kompenseerimise küsimuses /I tl 75-78/. Ainsaks seletuseks võiks olla 24.12.
15. a sõlmitud pooltevahelise lepingu p-s 7.
16. märgitu: kõik lepingust tulenevad erimeelsused püütakse lahendada läbirääkimiste teel. Nähtuvalt avaldusest ei olnud AS TTP rahul lepingu alusel tasutud kompensatsiooni 19 suurusega ning üheks vaidlusteemaks oli ka kaebajale kuuluva eratee kasutamine avaliku teena ilma asjakohase hüvituse maksmiseta ja vastava lepingu sõlmimiseta. SAPA
17. märtsi
18. a vastuskirjas nr 1/1-2/1152 /I tl 79-80/ märgitust, et teede ja tehnovõrkude kompenseerimise küsimus on juba pikemat aega TLV ja SAPA teede- ja infrastruktuuri osakonna prioriteetide esireas, ning kirja lõigust “Väidate oma kirjas, et AS TTP on õigustatud saama kompensatsiooni Kaasiku elamukvartalisse rajatud teede ja tehnovõrkudega seotud kulutuste kompenseerimiseks. Samal seisukohal on olnud ka Tallinna Linnavalitsus ja SAPA.” ei saa teha järeldust, et sellega on vastustaja lubanud kaebaja varasemalt tehtud kulutused täiel määral hüvitada. Samal seisukohal olemine leidiski väljenduse
19. detsembril 2001 sõlmitud lepingus. Kirjast ei nähtu, et tulevikus alustatavad läbirääkimised kompenseerimislepingute sõlmimiseks hõlmaks juba kompenseeritud objekte. Sealjuures SAPA ei pidanud võimalikuks kommenteerida kaebaja poolt esitatud käsitlust antud küsimusi reguleeriva õigusruumi kohta ega esitada omapoolseid seisukohti. Seevastu Tallinna linnapea on oma
20. mai
21. a kirjas nr LV-1/02/291 /I tl 81-82/ vastuseks AS TTP 01.03.2002 avaldusele märkinud, et Tallinna linn ei jaga täielikult AS TTP õiguslikku positsiooni selles küsimuses. Eriti on rõhutatud vastustaja jätkuvat positsiooni, et

§-st 47 ei tulene otseselt see, et kohalik omavalitsus peab igal juhul selle ülesande täitmist ise finantseerima. Samuti on märgitud, et Tallinna linn on oma ülesande täitnud ja taganud teede ja tehnovõrkude väljaehitamise vastavalt detailplaneeringule enne ehitusloa taotluse rahuldamist, mistõttu on mõistmatu viitamine täitmata kohustusele või kohustuse täitmisega viivitamisele. Kohus leiab, et ekslik on kaebaja väide, nagu oleks nimetatud kirjas tehtud ASle TTP tehti ettepanek sisuliselt jätkata läbirääkimisi tehtud kulutuste kompenseerimiseks alates

1. augustist 2002.a. Vastustaja tegi ettepaneku alustada läbirääkimisi
2. augustil
3. a ja samas ei välistanud kaebaja pakutavat kulutuste kokkuleppe alusel hüvitamist. Ka
4. detsembril 2001 sõlmitud lepingu p 5.
5. ei välistanud selle lepingu muutmist. Oluline on aga nii viidatud lepingust kui ka linnapea vastusest tulenev sõnum, et kõik on läbirääkimiste küsimus ja hüvituse maksmine saab toimuda vaid vastava kirjaliku kokkuleppe alusel, kui vastav kord on haldusaktiga reguleeritud. Nimetatud vastuskirja ei saa ühelgi juhul tõlgendada kui lubadust ja linna kohustust hüvitada kõik AS TTP varem tehtud kulutused. Seega on põhjendamatu pidada väidetavalt 17.09.2002 toimunud nõupidamisel väljendatud vastustaja keeldumist vaidlusaluste kulutuste kompenseerimisest Tallinna linna seisukohtade kardinaalseks muutmiseks ja ühtlasi õigusvastaseks toiminguks. Käesoleval juhul ei ole varasema lepingu muutmise kokkulepet kohtule teadaolevalt sõlmitud. Seetõttu puudub kaebajal alus nõuda ka kohtus Tallinna linnaga kokkulepitud kompensatsioonist suurema hüvituse linnalt väljamõistmist. Alusetu on kaebaja väide, et Tallinna linna poolt kokkuleppe täitmisest keeldumise tagajärjel on AS-le TTP tekkinud reaalselt otsene varaline kahju summas 18 383 573 krooni. Kohus ei ole tuvastanud, et Tallinna linnal oleks olnud kohustus finantseerida täies mahus Kaasiku elamurajooni teede ja tehnovõrkude väljaehitamist, ega poolte vahel niisugust kokkulepet, mille järgi vastustaja oleks kohustunud kaebajale tasuma nende ehitustööde maksumuse 100%. Tallinna linn on täitnud

§-st 47 tuleneva tagamiskohustuse ja pooltevahelisest 24.12.2001 lepingust tulenevad omapoolsed kohustused. Järelikult ei saanud ta kaebajale eeltooduga kahju tekitada. Et AS TTP on alles jätkuvalt valmis andma tasuta rajatistega seotud kinnistud Tallinna linna valdusesse ja omandisse ning

§-st 47 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustust 100% finantseerida seal märgitud teede ja tehnovõrkude väljaehitamist, siis puudub alus AS TTP kaebuse rahuldamiseks ka alusetut säästmist käsitlevate sätete alusel. Kaebus tuleb jätta kogu ulatuses rahuldamata. 12. Lõpuks kohtukuludest. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Et AS TTP kaebus jääb antud juhul rahuldamata, siis jäävad kaebuse 20 esitaja kohtukulud ka tema enda kanda ning kohtul puudub vajadus hinnata tema kohtukulude kandmise põhjendatust ja tõendatust. HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Sama paragrahvi lg 7 järgi kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Antud juhul on vastustaja esitanud kohtule taotluse mõista kaebuse esitajalt Tallinna linna kasuks välja kohtukulud kogusummas 117 081.40 krooni /X tl 26-27/. Nimetatud taotluses väidetu kohaselt on Tallinna Halduskohtu 27.03.2003 otsusega mõistetud AS-lt TTP Tallinna linna kasuks välja kohtukulud summas 61 409.- krooni. Asja materjalid vastustaja väidetut ei kinnita: osundatud otsuse resolutsioonis ei ole halduskohus võtnud kohtukulude osas mitte mingit seisukohta, otsuse motiveerivas osas on aga viitega HKMS § 92 lg-le 1 jäetud kohtukulud summas 61 409 krooni kaebaja kanda /I tl 152-155/. Kohtutoimiku I köite materjalidest nähtuvalt ongi summa 61 409.- krooni näol tegemist kaebuse esitaja AS TTP kohtukuludega /tl 135-138/. Vastustaja Tallinna linna kohtukuludokumente asja materjalide hulgas ei leidu. Ülalviidatud Tallinna linna taotluse kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2004 otsusega mõistetud AS-lt TTP Tallinna linna kasuks välja apellatsiooniastmes kantud kohtukulud 14 042.- krooni. Nimetatud väide vastab tegelikkusele /I tl 165/, kuludokumenid sisalduvad ringkonnakohtu toimikus nr 143/04, endine nr 2-3/526/03 /tl 49-51/. Samas, kuna mõlemad otsused on Riigikohtu halduskolleegiumi 29.10.2004 otsusega tühistatud, siis tuleb kohtukulude küsimus lahendada antud juhul tervikuna. Vastustaja väiteil on ta esitanud ka Riigikohtule taotluse kassatsiooniastmes kantud kohtukulude väljamõistmiseks summas 8260.- krooni, samuti väidab ta, et eelnevates kohtuastmetes kantud kulutuste kohta summas 83 711 krooni on vastavad dokumendid toimikus. Kohus leiab, et Tallinna linn on ilmselt I kohtuastmes varasemalt kantud, tõendatud ja väljamõistetud kohtukulude osas eksituses: ta on pidanud kaebaja kohtukulusid ja vastavaid dokumente enda omadeks ning vääralt väitnud, et need summad on linnale AS-lt TTP välja mõistetud. Tegelikult puuduvad selles menetlusetapis Tallinna linna kohtukulude kohta igasugused tõendid. Küll on aga tõendatud vastustaja poolt kohtukulude kandmine apellatsiooniastmes summas 14 042.- krooni. Samas puuduvad jälle igasugused tõendid selle kohta, et vastustaja on Riigikohtult taotlenud kassatsiooniastmes kantud kohtukulude väljamõistmist summas 8260.- krooni ja et need kulud on Tallinna linna poolt tegelikult kantud. Selles osas ei aita ka osundatud Riigikohtu lahend, kus Riigikohus on võtnud seisukoha vaid AS TTP tasutud kautsjoni tagastamise osas. Seega ei ole vastustaja kohtukulude suurus ega nende kandmine enne Tallinna Halduskohtu 27.03.2003 otsust ega kassatsiooniastmes tõendamist leidnud. Käesolevas kohtuastmes on Tallinna linn kandnud kohtukulusid õigusabikulude näol summas 33 370.40 krooni (sisaldab käibemaksu 18%). Kohus leiab, et nimetatud summa on käesoleva haldusasja mahukust ja keerukust (sh evolutsioonilisust) arvestades põhjendatud ja selle kandmine vastustaja poolt tõendatud /X tl 28-30/. Seega on tõendamist leidnud Tallinna linna poolt kohtukulude kandmine kokku summas 47 412.40 krooni, milline summa tuleb AS-lt TTP vastustaja kasuks HKMS § 93 lg 1 alusel välja mõista. Ülejäänud osas taotletud kogusummast 117 081.40 krooni ei ole Tallinna linna poolt kohtukulude kandmine tõendamist leidnud. Hurma Kiviloo kohtunik 21