) § 7 lõike 1, § 8 lõike 2 ja § 11 lõike 1 alusel L.M.le ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks 59 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 18.06.2004.a. Ettekirjutuses leiti, et L.M. viibib Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta 1 aasta ja 4 päeva, rikkudes sellega
lõike 1 sätteid ning tema suhtes ei ole tuvastatud
Samuti ettekirjutusest ei selgu, miks otsustamisel ei arvestatud kaebaja poolt menetluse käigus esitatud vastuväiteid. KMA ametnik oli kohustatud ettekirjutuse andmise otsustamisel arvestama põhiseaduses, konventsioonis ja
-s sätestatud õigusi ja kohustusi. 4. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. Välismaalaste seadus (VS) § 9 lõike 1 (redaktsioon kuni 30.04.2004.a) kohaselt peab välismaalsel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. L.M.l puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ning sellest tulenevalt ning tuginedes Riigikohtu 17.04.2003.a otsusele nr 3-3-1-17-03, millega jäeti jõusse siseministri käskkiri, millega keelduti talle elamisloa andmisest, vormistas KMA vastavalt
lõike 1 ja § 8 lõike 1 ning § 11 lõike 1 alusel isikule ettekirjutuse Eestist lahkumiseks.
lõike 2 kohaselt oleks kaebuse esitaja pidanud pärast Riigikohtu otsust ise riigist välja sõitma vastavat ettekirjutust ootamata.
lõike 3 alusel ei kohaldata lahkumisettekirjutuse täitmata jätmisel sundtäitmist välismaalase poolt tõendatud ja temast sõltumatu mõjuva põhjuse tõttu kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Mõjuvaks põhjuseks ei ole vastavalt seadusele välismaalse viibimisaluse või selle pikendamise taotluse menetlemine. KOHTU PÕHJENDUSED 5. Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjendustel. 5.1
Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt sätestab välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused (viibimisalused) VS. Välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused on elamisluba, viisa, välislepingust tulenev õigus Eestis viibida, Vabariigi Valitsuse otsusest viisanõudest loobumise kohta tulenev õigus Eestis viibida ning muu seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida (VS §5¹ lõige 1).
lõige 2 sätestab, et vahetult seadusest tulenevalt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kelle viibimisalus lõpeb, kui seda ei pikendata, ning välismaalasel ei ole muud viibimisalust.
lõige 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis 2 viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). Nimetatud norm on imperatiivne. Lahkumisettekirjutus on Eestis seadusliku aluseta viibivale välismaalasele võimalik jätta tegemata vaid juhul, kui isikule tuleks teha
lõike 1 alusel ettekirjutus taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks (seadustamisettekirjutus). Asjas puudub vaidlus selles, et kaevatava lahkumisettekirjutuse tegemise ajaks oli kaebaja elamisloa, kui Eestis viibimisaluse kehtivus lõppenud. L.M.le antud tähtajaline elamisluba kehtis kuni 01.01.2000.a. Siseministri 08.05.2000.a käskkirjaga nr 217 „L.M.le elamisloa andmisest keeldumine“ keelduti L.M.le VS § 12 lõike 4 punkti 14 ja § 12 lõike 9 punkti 4 alusel elamisloa andmisest. Käskkirja kohaselt on L.M. Vene Föderatsiooni kodanik ning saanud koos N. M. välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalase perekonnaliikmena Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames elamispinna Vene Föderatsioonis. L.M. vaidlustas nimetatud käskkirja halduskohtus, kuid tema kaebused jäid rahuldamata ja siseministri käskkiri jäi jõusse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17.04.2003.a otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-03). Seejärel esitas L.M. 14.07.2003.a KMA-le taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks välislepingu alusel. KMA 28.06.2004.a otsusega nr 20041223 keelduti L.M.le elamisloa andmisest VS § 12 lõike 9 punkti 4 alusel põhjendusega, et L.M. on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal. L.M. vaidlustas nimetatud otsuse halduskohtus, kuid tema kaebused jäid rahuldamata ja KMA otsus jõusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 16.09.2005.a otsus haldusasjas nr 2-3/516/05). Seega esines
5.2 Kohus ei nõustu kaebajaga, et kaevatavas ettekirjutuses tulnuks esitada põhjused, miks ei ole kaebaja suhtes võimalik rakendada
Sisuliselt on kaebaja seisukohal, et talle oleks tulnud lahkumisettekirjutuse asemel teha seadustamisettekirjutus.
lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 tuleneb, et seadustamisettekirjutuse sisuks on isikule kohustuse panemine kehtestatud korras elamisloa taotlemiseks enda Eestis viibimise seadustamiseks. Seadustamisettekirjutuse tegemise eesmärgiks on luua alus Eestis viibimisaluse andmise menetluse käivitamiseks ja välistada
Seadustamisettekirjutuse sisu ja eesmärgiga ei oleks aga kooskõlas olukord, kus elamisloa taotlemise kohustus pannakse isikule, kelle poolt samal alusel esitatud samasisulise taotluse rahuldamisest on jõustunud haldusaktiga keeldutud. Arvestada tuleb ka seda, et kui isik on juba taotlenud elamisluba või selle pikendamist, on ta juba seadustamisettekirjutuses ettenähtud viisil käituma asunud, mistõttu puuduks vajadus talle ettekirjutusega sellist kohustust panna.
teistsuguse tõlgenduse korral tekiks olukord, kus riigis viibiksid kestvalt isikud, kellele seadus ei võimalda elamisluba anda, kuid kellele pole võimalik lahkumisettekirjutust teha. Selline olukord ei ole avalikes huvides ega saanud ilmselt olla seadusandja poolt
lõike 1 kavandatud eesmärk.(vt Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12.07.2004.a otsus haldusasjas nr 23/323/04). Kuna kohus leiab, et kaebaja suhtes ei kuulunud
kohaldamisele, siis puudub vajadus hinnata, kas kaebaja puhul on täidetud selle paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud tingimus, mille kohaselt seadustamisettekirjutuse adressaadi jätkuv Eestis viibimine ei tohi kahjustada Eesti riigi huve. 5.3 Kaebaja väiteid nende era-ja perekonnaellu sekkumise kohta on käsitletud Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 16.09.2005.a otsuses haldusasjas nr 2-3/516/05 (L.M. kaebus KMA 28.06.2004.a otsuse nr 20041223 tühistamiseks). 3 Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 16.09.2005.a otsuses leiti, et „[h]aldusasjas nr 3-31-17 asus Riigikohus seisukohale, et elamisloa pikendamisest keeldumine riivab L.M. õigust perekonnaelule. Ka käesolevas asjas vaidlustatud elamisloa andmisest keeldumine sekkub apellandi era- ja perekonnaellu, mistõttu puudub vajadus peatuda küsimusel, kas kaebaja ja tema täisealised lapsed moodustavad perekonna. Kuid nii nagu on leidnud Riigikohus viidatud haldusasjas, leiab ka ringkonnakohus, et sekkumine apellandi põhiõigustesse ei ole toimunud õigusvastaselt. Sekkumine on toimunud seaduse alusel ja selleks on olnud legitiimne eesmärk, so rahvusvahelise abiprogrammi raames võetud kohustuse tagamine. Elamisloa andmisest keeldumine on käesoleval juhul oma eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend. Teise riiki asumisega kaasnev kaugenemine täisealistest lastest on oluliselt nõrgem riive kui eemalviibimine abikaasast või alaealistest lastest. Apellandi perekonnaelu ei ole Riigikohtu 17.04.2004.a otsuse tegemisest saadik intensiivistunud. Pigem vastupidi, sest abielu on lahutatud ja pojad on saanud täisealiseks. Kaadrisõjaväelase perekonnaliikmena abiprogrammis osalemisega on apellant ise lugenud riive enda jaoks vastuvõetavaks, sõltumata sellest, kas ta on või ei ole kauaaegne sisserändaja Euroopa Ministrite Nõukogu 13.09.2000 soovituse nr 15 tähenduses. Tähtsust ei ole sellel, kas kaebaja VS § 12 lg 4 p 9 nimetatud isikuna on perekonnale Sankt-Peterburgis antud elamispinda ka reaalselt kasutanud või kelle omandisse jäi see pärast abielu lahutamist. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-16-03 leidnud, et isegi abiprogrammi raames saadud korteri müümine ei muuda elamisloa taotluse rahuldamata jätmist ebaproportsionaalseks“. Käesolevas asjas ei ole ilmnenud mingeid täiendavaid asjaolusid, mille tõttu kohus peaks Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 16.09.2005.a otsuses tuvastatud asjaolusid ümber hindama. Kuivõrd kaebaja kohtuistungil avaldatu kohaselt õpib tema noorem poeg SanktPeterburgi Ülikoolis, on kaebaja elama asumisel nimetatud linna riive veelgi nõrgem. Seoses kaebaja kohtuistungil esitatud väitega, et tema ei ole rahvusvahelise abiprogrammi raames mingeid lepinguid sõlminud ja KMA ei ole esitanud tõendeid tema isikliku osavõtu kohta nimetatud programmist, märgib kohus, et kaebaja osales rahvusvahelises abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelasest abikaasa kaudu ja seega on kaebaja saanud abiprogrammi raames elamispinna välismaal, mistõttu on ta VS § 12 lõike 4 punktis 9 nimetatud subjekt, olenemata sellest, et ta ei ole abiprogrammis osalemiseks isiklikult allkirjastatud taotlust esitanud. Eeltooduga asub kohus seisukohale, et kaebaja õiguste riive oli põhjendatud ega polnud ebaproportsionaalne. 6. Kohtukulude väljamõistmist taotletud ei ole. Indrek Paukštys Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.