) § 135 lg 1 kohaselt võib sunnivahendit kuni haldusaktiga taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada.
lg 2 kohaselt sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks ei või sunniraha teisel korral ületada 30 000 krooni. Eeltoodust tulenevalt kohustas Põhja MTK K.S.’t täitma korralduse 23.02.2006. Maksuhaldur hoiatas, et vastasel juhul rakendatakse sunniraha summas 15 000 krooni. 10.02.2006 korralduse andmise aluseks oli
maksuhalduri poolt määratud tähtpäeval maksuhalduri juurde suuliste seletuste andmiseks ei ilmunud. 23.03.2006 andis Põhja MTK korralduse nr 12-2.1/6550, millega kohustas K.S.’t tasuma sunniraha summas 10 000 krooni hiljemalt 05.04.2006. 27.03.2006 tagastas Eesti Post vastustajale 23.03.2006 korralduse märkega "Pikemaks ajaks Jänedalt ajutiselt lahkunud". 2 Kuna 23.03.2006 korraldus sunniraha tasumise kohta tagastati vastustajale Eesti Posti poolt (kuigi kaebaja oli kinnitanud oma e-kirjas Maksu- ja Tolliameti peajurist Heili Kaares’le, et tema postiaadress on ikka endine), siis maksuhaldur uuesti edastas 13.04.2006 K.S.’le korralduse nr 12-2.1/7985, millega kohustas K.S.’t tasuma sunniraha summas 10 000 krooni 7 päeva jooksul korralduse kättesaamisest (sisult identne 23.03.2006 korraldusega nr 122.1/6550, vahe on vaid täitmise tähtajas). 13.04.2006 korralduse andmise aluseks oli
lg 2 ning asjaolu, et kaebaja ei olnud maksuhalduri 10.02.2006 korralduses määratud tähtpäeval 23.02.2006 maksuhalduri juurde suuliste seletuste andmiseks ilmunud. K.S. on jätnud maksumenetluse käigus, vaatamata maksuhalduri korduvatele nõudmistele, täitmata Põhja MTK korralduse suuliste selgituste andmiseks. K.S. edastas Põhja MTK-le 30.01.2006 kirjaga AS SYLVESTER 7328 aktsia OÜ-le Kasafor võõrandamise kohta 29.10.2002 sõlmitud aktsiate ostu-müügilepingu ja maksekorralduse koopia. AS SYLVESTER aktsiate Stora Enso Timber OY-le (registrikood 1015183-0) võõrandamise kohta dokumente K.S. maksuhaldurile ei esitanud. 06.02.2006 andis Põhja MTK korralduse nr 12-2.2/3616, millega kohustus OÜ Kasafor kui kolmandat isikut esitama AS SYLVESTER aktsiate Stora Enso Timber OY-le võõrandamisest saadud rahasumma laekumist tõedavad dokumendid. 10.04.2006 andis Põhja MTK korralduse nr 12-2.1/7779, millega kohustas K.S.’t hiljemalt 24.04.2006 esitama kirjalikud vastused maksuhalduri küsimustele ja esitama kõik dokumendid, mis puudutavad kokkuleppeid AS TOP Sylvester aktsiate vastu AS SYLVESTER aktsiate saamist. Nimetatud korralduses muuhulgas märgitakse, et maksuhaldur ei loobu K.S.´lt suulise teabe saamise nõudest, kuid maksumenetluse kiireks ja efektiivseks läbiviimiseks pöördub maksuhaldur käesolevaga K.S.´e poole kirjaliku teabe ja dokumentide nõudega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on aktsepteerinud kirjalikku suhtlemise viisi, kuna varasemalt kirjalikult esitatud dokumente kaebajale tagastatud ei ole. Kaebuse esitaja peab ebaseaduslikuks tema karistamist sunnirahaga ning jätkuvat ähvardamist (hoiatamist) sunniraha määramiseks tulevikus. Kaebuse esitaja on korduvalt kinnitanud soovi koostööd teha maksuhalduriga, kuid ainult töövälisel ajal, st kirjalikult. Maksukorraldusseaduse (
) § 60 lg 1 sätestab, et maksukohuslase enda juurde kutsumine on pigem erand kui reegel. Käesoleval juhul pole aga vastustaja püüdnudki põhjendada, millest on tulenenud erakorraline ja tungiv vajadus kaebuse esitajaga silmast silma kohtuda. Kaebuse esitaja on püüdnud vastustajale selgitada, et tulenevalt tööülesannetest on kaebaja kohustatud viibima välismaal, lisaks ei ela ta Tallinnas. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, kuidas saab vastustaja põhistada suuliste tõendite esitamise ja vastustaja tööruumidesse ilmumise kohustust kaebaja enda huvide kaitsmisega. Küsimustele saab vastata ka kirjalikult. Kirjalikult esitatud küsimused ja nendele kirjalikult vastamine toimib ladusalt. Vastustaja on kaebajale korra 3 konkreetsed küsimused esitanud ja K.S. on nendele vastanud. Kaebuse esitaja leiab, et kui riik maksuhalduri isikus peab vajalikuks nõuda isikult mingisugust teavet, siis tuleb lisaks nõude sisulisele põhjendatusele teha seda ka vormiliselt nõnda, et liigselt ei sekkuta isiku eraellu. Ükski põhimõte ei tohiks õigustada maksukohuslase muutmist menetluse esemeks, kellelt vajaminev teave maksuhaldurile kõige mugavamal viisil välja pigistatakse. Maksude maksmist uuriv ametiisik ei pea küsima maksukohuslaselt luba ühe või teise toimingu tegemiseks, kuid inimese ärakuulamine, ja tema taotluste/ palvete kaalumine ja neile vähemalt põhjendatud vastuse andmine (kui mitte rahuldamine), peaks olema õigus, mida maksumenetluses inimesele tuleks võimaldada. Alates maksumenetluse käivitumisest on kaebuse esitaja püüdnud hankida ja esitada vastustajale kõikvõimalikku teavet, mille esitamist nad on nõudnud. Enne dokumentide vastustajale saatmist on kaebaja küsinud, mille pärast üht või teist dokumenti temalt nõutakse. Kaebuse esitajal kui kodanikul on õigus teada, mille osas ja miks on vajalik riigiametile tõendeid esitada. Vastustaja on tõlgendanud seda kui menetluse takistamise ja kohustustest kõrvalepõiklemisena ning karistanud kaebajat kahel korral (10.02.2006 ja 13.04.2006) sunnirahaga summas 5 000 krooni ja 10 000 krooni. Vastustaja väidab oma 30.06.2006 vastuses, et sunniraha ei ole karistus ja tegemist on haldusakti lahutamatu osaga, mis teenib ultima ratio printsiipi, jääb kaebaja jaoks arusaamatuks, miks on seda käesoleval juhul olnud vaja rakendada. Kaebuse esitaja õigusi rikkuv on vastustaja tegutsemine ja pöördumine kaebuse esitaja asjas teiste isikute poole. Põhja MTK 06.02.2006 korralduses nr 12-2.2/3616 ei põhjendanud maksuhaldur asjaolu, miks ta pöördub OÜ Kasafor poole. Kaebuse esitaja leiab, et kui maksuhaldur tahab kontrollida OÜ Kasafor tehinguid kolmandate isikutega, sh Stora Enso Timber OY-ga, siis on tal võimalik seda teha OÜ Kasafor revisjoni raames. Kaebuse esitaja jaoks on arusaamatu see, kuidas saab vastustaja pöörduda sedavõrd kergekäeliselt kolmandate isikute poole ja nõuda neilt kaebaja maksuasjas tõendite esitamist, enne kui ei ole jõutud veel veendumuselegi, et kaebuse esitajal ei ole võimalik neid esitada. Kaebuse esitaja ei ole kunagi keeldunud vastustajale tõendite esitamisest, palutud on vaid selgitust, miks kõne all olevaid dokumente nõutakse. Kiri, milles põhjendatakse OÜ Kasafor poole pöördumist, koostati ja saadeti vastustaja poolt K.S.’le enam kui kuu aega pärast seda, kui oldi juba esitatud dokumentide väljastamise nõudmine OÜ-le Kasafor. Kaebuse esitaja leiab, et demokraatlikus õigusriigis on lubamatu olukord, kus uurimisasutused lähtudes põhimõttest, et eesmärk pühendab abinõud, saadavad kontrollimatult nõudekirju kolmandatele isikutele. Sellega riivatakse kaebaja head nime ja au ning kahjustatakse erialast tegevust. Kaebuse esitaja kinnitab, et ta on 10.04.2006 korralduses nr 12-2.1/7779 esitatud küsimustele vastanud. Kaebuse esitaja jaoks on arusaamatu vastustaja käitumine olukorras, kus palutakse kirjalikult küsimustele vastata ja kolm päeva hiljem karistatakse teda suuliste seletuste andmata jätmise eest 13.04.2006 korraldusega nr 122.1/7985. Erinevalt vastustaja vastuses märgitust on
OÜ-le Kasafor tehtud korralduses kohustatakse viimast esitama OÜ Kasafor poolt Stora Enso Timber OY-le müüdud aktsiate eest laekumist tõendavad dokumendid. Sellist nõuet ei ole kaebajale esitatud ja vastustaja ei ole ka viidanud, millises kaebajale tehtud korralduses on selline nõue kirjas. Kokkuvõttes leiab kaebuse esitaja, et vastustaja on maksuasja menetlemisel käitunud õigusvastaselt ja palub seetõttu kohtul kaebused rahuldada ning tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksu- ja Tollikeskuse 23.01.2006 otsuse ja hoiatuse nr 208; 10.02.2006 korralduse ja hoiatuse nr 12-2.1/3997; 06.02.2006 korralduse nr 12-2.2/3616 ning 13.04.2006 korralduse nr 12-2.1/7985. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
lg 1 kohaselt otsustab maksuhaldur, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. 4 Käesoleval juhul, arvestades konkreetse maksumenetluse olemust, leiab vastustaja, et nõutud dokumentide sisu ja asjakohasuse ning aktsiate võõrandamise tehingute eesmärgi tuvastamiseks on vajalik suuliste selgituste saamine K.S.’lt. Andmed puuduvad selle kohta, et kaebaja oleks esitanud maksuhaldurile kirjalikke selgitusi 7328 AS SYLVESTER aktsia OÜle Kasafor üleandmise asjaolude ja eesmärgi kohta. Lähtuvalt eeltoodust ning asjaolust, et kirjalik suhtlemine maksuhalduriga on 2 kuu jooksul seisnud pigem tähtaegade pikendamiseks taotluste, kui asjas tähendust omavate selgituste, esitamises, siis kaebaja väide temapoolsest tõhusast kirjalikust suhtlemisest ei ole antud juhul asjakohane.
lg 1 alusel on maksuhalduril õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada maksukohuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Sama seaduse § 60 lg 2 kohaselt isiku ametiasutusse kutsumiseks annab maksuhaldur
§-s 46 sätestatud nõuetele vastava kirjaliku korralduse, kuhu on märgitud maksukohuslase ilmumise koht ja aeg koos selgitustega, mis asjus isik välja kutsutakse. Vastustaja seisukohast on suulise teabe nõue käesoleval juhul kooskõlas
Põhja MTK leiab, et suulise küsitluse läbiviimine teenib käesolevas asjas menetluse lihtsuse, kiiruse ja efektiivsuse eesmärki ning ei põhjusta kontrollitavale üleliigseid kulutusi või ebamugavusi, mida saaks vältida kirjalikus vormis küsitluse läbiviimisega. Pigem leiab vastustaja, et kirjavahetuse teel tehingute tegeliku sisu ja poolte tahte kontrollimine võib kujuneda üsna pikaajaliseks ja seeläbi maksukohustuslasele koormavamaks kui suuline dialoog, kus saadakse koheselt ja ühe korraga menetluse seisukohast olulisi asjaolusid ja maksukohustuslase selgitusi täpsustada. Seega on suuliste selgituste nõudmine kooskõlas ka
Asjaolu, et isik ei soovi suulisi selgitusi anda, ei vabasta teda vastavast kohustusest ega muuda maksuhalduri sellekohast korraldust õigusvastaseks. Tõendi kogumise vormi valik on maksuhalduri diskretsiooniotsus ning ei vaja maksukohustuslase kooskõlastust. Haldusmenetluses kehtib eelkõige uurimisprintsiip ja isikute võrdse kohtlemise põhimõte, mitte dispositiivsuse printsiip, mis võimaldaks igal üksikul juhul kaubelda, millises vormis ja millises ulatuses soovitakse kaasaaitamiskohustust täita. Teabe ja dokumentide õigeaegse esitamise tagamiseks on maksuhalduril
Sunniraha rakendamise eeldused on sätestatud
ning Asendustäitmise ja sunniraha seaduse ( ATSS) § 2.
lg 2 kohaselt on isik kohustatud tasuma sunniraha juhul, kui talle on antud kohustuse täitmiseks tähtaeg ning teda on hoiatatud, et kohustuse tähtpäevaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunnivahendeid. ATSS § 2 lg 2 kohaselt võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni rakendada korduvalt. Sunniraha näol ei ole tegemist karistusega, vaid hoiatuses kindlaksmääratud summaga, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida (ATSS § 3 lg 2 ja § 10 lg 1). Sunniraha hoiatuse näol on tegemist haldusakti lahutamata osaga, mis teenib ultima ratio printsiipi, st haldusorgani korralduste täitmise kohustus on alati tagatud riikliku sunniga. Teiste sõnadega öeldes, sunniraha tasumise kohustus on maksuhalduri korralduse täitmata jätmise vältimatu tagajärg. Sunniraha peab tagama kohustuse kiire täitmise ja selle läbi kindlustama maksuhalduri tõrgeteta töö. Sunnirahaga tagatakse selline mitterahalise kohustuse täitmine, mida peab kohustatud isik täitma isiklikult. K.S. märgib sealjuures kaebuses, et soovib teha maksuhalduriga koostööd, kuid leiab, et asju saab ajada ka mõistlikumalt ja selliselt, et isik saaks oma igapäevaseid toimetusi teha. Esitatud kaebusest ei selgu seega üheselt, kas K.S. on suuliste seletuste kui sellise andmise vastu või leiab ta, et maksuhalduri poolt pakutud kuupäevadel ei ole tal olnud võimalik maksuhalduri juurde ilmuda. Viimase seisukoha osas märgib vastustaja, et on alati valmis asendama kokkusaamise aja maksukohustuslasele sobivama ajaga ning kuigi tõsiseltvõetavaks ei saa pidada väidet, et 5 isikul ei ole võimalik mitme kuu vältel leida ühtegi päeva maksuhalduriga kohtumiseks. Maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks on maksuhalduril
lg 1 tulenevalt õigus nõuda maksukohuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate dokumentide esitamist. Kolmandalt isikult dokumentide nõudmise eeldused on sätestatud
Isik võib
lg 1 sätestatud kohaselt keelduda tõendite esitamisest, kuid seda üksnes juhul, kui sellekohane õigus tuleneb seadusest.
lg 2 näeb ette kohustuse enne kolmandalt isikult teabe nõudmist pöörduda teabe saamiseks maksukohustuslase poole. Vastustaja pöördus 29.11.2005 korraldusega kaebaja poole muuhulgas AS SYLVESTER aktsiate Stora Enso Timber OY-le võõrandamisega seotud dokumentide ning aktsiate eest tasumist tõendavate dokumentide saamiseks. K.S. nimetatud dokumente maksuhaldurile ei esitanud, vaid palus maksuhalduril esitada selgitused nimetatud äriühingute poolt tehtud tehingute seose kohta tema maksuasjaga. Maksuhalduril puudub võimalus anda hinnangut tehingute tegeliku majandusliku sisu kohta ilma sellekohaseid tõendeid uurimata. Maksudest kõrvalehoidmise juhtumid tuvastatakse kontrollimisega.
sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt on maksuhaldur kohustatud maksude tasumise õiguse kontrollimisel arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Maksuhalduril tekkinud põhjendatud kahtluse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks on seega antud juhul põhjendatud ning vajalik koguda tõendeid AS SYLVESTER aktsiate Stora Enso Timber OY-le võõrandamisega seotud asjaolude kohta. Maksuhaldurile teadaolevalt võisid AS SYLVESTER aktsiate Stora Enso Timber OY-le võõrandamisega seotud dokumendid ning aktsiate eest tasumist tõendavad dokumendid olla nii kaebaja kui OÜ Kasafor valduses. Eeltoodud põhjusel pöördus maksuhaldur esmalt dokumentide saamiseks kaebaja poole. Kuivõrd K.S. nimetatud dokumente ei esitanud, siis oli maksuhalduril alust arvata, et nimetatud dokumendid ei asu kaebaja valduses. Maksukohuslaselt saab nõuda ikkagi sellist teavet, mida maksukohuslaselt endal on võimalik esitada. Eeldada ei saa, et K.S. omab dokumente, mis puudutab tema poolt võõrandatud aktsiate edasimüüki kolmanda isiku poolt. Eeltoodu põhjendab OÜ Kasafor poole pöördumist. Lähtudes eeltoodust on vastustaja arvates kolmanda isiku poole pöördumise eeldused täidetud. Kaebuse esitaja väide, et maksuhaldur ei ole vastanud kaebaja poolt tõstatatud küsimustele, on meelevaldne. Vastustaja on selgitanud kaebajale nii 08.03.2006 kui ka 03.05.2006 kirjas täiendavalt, kuidas võib kaebaja maksukohustus olla mõjutatud OÜ Kasafor poolt tehtud tehingutest Stora Enso Timber OY-ga ja ühtlasti juhtinud kaebaja tähelepanu tema õigusele tutvuda kõikide maksumenetluses kogutud dokumentidega maksuhalduri juures. Vastustaja palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebaja ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, uurinud ja hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: 29.11.2005 korralduse nr 12-2.1/29243 alusel alustas Põhja MTK K.S.’e
§-le 61 lg 1 maksuhalduril on õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist (lg 2). Kolmandalt isikult teabe nõudmiseks annab maksuhaldur käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. Kui isikut kohustatakse ütluste andmiseks maksuhalduri juurde ilmuma, märgitakse korraldusse ka ilmumise aeg ja koht (lg 3). Maksuhaldur käesolevas maksuasjas on järginud kõiki eelkirjeldatud seadusenõudeid ning käitunud õiguspäraselt. Maksumenetlusnormide rikkumist ei ole kohus käesoleval juhul täheldanud.
lg 1 kohaselt maksuhaldur kontrollib käesoleva seaduse ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud pädevust.
lg 1 alusel maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega (lg 2).
kohaselt kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Käesolevas asjas on maksuhaldur leidnud, et otstarbekas on K.S.e´lt suulise seletuse võtmine, mille kohta koostatakse protokoll ning lisatakse tõendina maksuasja materjali juurde. Tõenditeks maksumenetluses on nii kirjalikud kui ka suulised tõendid, mida maksuhaldur hindab kogumis.
lg 1 sätestab, et tõendid maksumenetluses on kõik asjas kogutud 8 andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Maksukohustuslane ei saa maksuhaldurile ette kirjutada, milliseid tõendeid konkreetses maksuasjas koguda ning kuidas seda menetluslikult teha. See on maksuhalduri diskretsioon. Maksuhaldur on käesoleval juhul kasutanud temale seadusega antud diskretsiooni ning leidnud, et K.S.´e poolt suuliste selgituste andmine on vajalik. Seda vajadust on maksuhaldur maksukohustuslasele ka selgitanud. Kohus ei saa sekkuda maksuasutuse poolt teostatud diskretsiooni ning seda piirata või takistada, kohus võib üksnes kontrollida teostatud kaalutlusõiguse piire nende ületamise mõttes. Käesoleval juhul kohus ei ole tuvastanud maksuhalduri poolt diskretsioonipiiride ületamist, mis oleks võinud viia ebaõige otsustuseni. Kaebuse esitaja senine käitumine annab alust arvata, et kaebaja mingil põhjusel ei soovi anda maksuhaldurile suulisi selgitusi viimase ametiruumides. Kaebaja sellekohased põhjendused on kohtu hinnangul ebaveenvad ja paljasõnalised. Kummastav on kaebaja väide, et ta soovib teha koostööd maksuhalduriga, kuid ainult töövälisel ajal ja kirjalikult. Samas ei ole kaebuse esitaja põhjendanud, miks ta on maksuhalduriga suulise suhtlemise vastu ning kategooriliselt väldib seda, vastasel juhul oleks ta maksuhalduri sellekohase nõude täitnud, ära ootamata sunniraha kohaldamise ja seda veel korduvalt. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul suuliste selgituste andmine maksuhalduri ruumides ei ole mõistetav riivena kaebaja õigustele, seda ei saa pidada ka sekkumiseks tema eraellu. Vastavalt §-le 56 lg 1 maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Maksukohustuslane peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Maksukohustuslane ei või takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel (lg 3). Kaebuse esitaja jätkuvalt ei ole soovinud ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse suuliste selgituste andmiseks ning kuna vastustaja ei ole loobunud sellest, siis selline kaebaja käitumine on vaadeldav maksumenetluse venitamisena. Kaebuse esitajale on kohaldatud kahel korral sunniraha suuliste selgituste andmiseks maksuhalduri ametiruumidesse määratud tähtajaks ilmumata jätmise eest, mis näitab, et kaebaja on selles osas asunud jäigale positsioonile ning isegi vaatamata korduvalt sunniraha kohaldamisele sellele eelnenud hoiatustega ei kavatse täita maksuhalduri sellekohast nõuet. Kohtu hinnangul kaebaja soovimatus ei vabasta teda maksuhalduri seadusliku nõude täitmisest. Antud juhul ei oma tähtsust, kas maksuhalduri nõue on kaebajale meelepärane või mitte, kuna see ei ole aluseks maksuhalduri ettekirjutuse täitmisest keeldumiseks.
lg 1 näeb ette, et maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada maksukohustuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Isiku ametiasutusse kutsumiseks annab maksuhaldur käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastava kirjaliku korralduse, kuhu on märgitud maksukohustuslase ilmumise koht ja aeg koos selgitusega, mis asjus isik välja kutsutakse. Neid seadusest tulenevaid nõudeid on maksuhaldur käesolevas maksuasjas täpselt järginud ning menetlusnorme selles osas ei ole rikkunud. Vastavalt
§-le 67 lg 1 maksuhaldur võib käesoleva seaduse §-des 60-62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. 9 Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt käesoleva seaduse §-dele 128-132 (lg 2). Sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks ei või sunniraha esimesel korral ületada 10 000 krooni, teisel korral 30 000 krooni. Neid nõudeid on maksuhaldur samuti järginud vaidlusaluste korralduste (nr 122.1/3997 ja 12-2.1/7985) andmisel. Kohus käesolevas asjas ei ole tuvastanud vastustaja poolt maksumenetlusnormide rikkumist, mis oleks võinud mõjutada maksuhalduri otsustust. Kohus täielikult nõustub vastustaja seisukohtadega, mille ülekordamist ei pea vajalikuks. Kohus leiab, et vaidlustatud haldusaktid (Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksu- ja Tollikeskuse 23.01.2006 otsus ja hoiatus nr 208; 10.02.2006 korraldus ja hoiatus nr 12-2.1/3997; 06.02.2006 korraldus nr 12-2.2/3616 ja 13.04.2006 korraldus nr 12-2.1/7985) on õiguspärased ning puudub alus nende tühistamiseks. Kaebuste motiivid ei ole piisavad kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks. Elle Kask Kohtunik 10 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.