3-05-771/16

3-05-771 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. mai 2007.a., Tallinn Kohtukoosseis Jüri Paap, Meelika Aava, Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Halduskohtu 16.01.2007.a. kohtuotsus G.Ši kaebus Tallinna Vangla tegevuse suhtes ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Apellant G.Š Menetlusvorm kirjalik menetlus RESOLUTSIOON jätta G.Ši kaebus Tallinna Halduskohtu 16.01.2007.a. kohtuotsuse peale rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. EDASIKAEBUS Otsuse peale Riigikohtule võib 30 esitada päeva kassatsioonkaebuse jooksul kohtuotsuse kättesaamisest. Asjaolud ja menetluse käik
2. G.Š viibis perioodil 08.07.2005 kuni 20.01.2006 karistuse kandmisel Tallinna Vanglas, sellest kuni 07.09.2005 II eelvangistushoones. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt pani Tallinna Vangla alates 12.07.2005.a. toime toiminguid, mis olid suunatud G.Ši põhiseaduslike õiguste- õigus nime puutumatusele, õigus turvalisusele, õigus tervise kaitsele, õigus usuliste talituste täitmisele, õigus vara 1 kasutamisele, õigus sõnumite saladusele- vastu. Sellega põhjustati talle moraalset ja füüsilist kahju, mille eest palub välja mõista hüvis üldsummas 20 000 krooni. 1.
3. Viibides konvoi saatel jalutusboksis 15.07.2005, viskasid kinnipeetavad naaberboksidest kaebaja boksi kirju (on väitnud ka, et narkootikume ja muid vanglas keelatud asju). Kaebaja keeldus olemast saadetiste vahendajaks (postiljoniks) ja teavitas toimunust teda saatnud valvurit, kuid see ignoreeris infot. Lugu kirjadega kordus 22.07.2005, 28.07.2005 ja 03.08.2005, mida neil kordadel saatsid kinnipeetavate poolt ähvardused kaebaja elule ja tema nime solvangud. Vangla administratsioon ignoreeris tema soovi jalutusboksist enne ettenähtud aega lahkuda, sundides teda kuulama kiinipeetavate solvanguid tema aadressil, samuti tema sellekohaseid avaldusi, millega toetas teda solvavaid ekstremistlikke kinnipeetavaid ja lõi tema isiku ümber kunstlikult negatiivse atmosfääri. Kaebaja arvates rikkus vangla VangS § 66 lg 1, § 90 lg 4, § 93 lg 5 ja § 110 lg 1 sätteid. 1.
4. Eelnevaga seoses ning põhjustatuna erutatud seisundist ja kõrgest vererõhust tekkisid kaebajal tervisehäired ja 22.07.2005 jalutuskäigu ajal peavalu, kuid vangla arst meditsiinilist abi talle ei osutanud. VangS § 133 nõudeid rikkudes vanglaametnikud sellest haigestumisest vangla arsti ei informeerinud ja kaebaja pidi samade tervisehädade all kannatama veel kolme päeva jooksul. 1.
5. Kaebaja kinnitas, et seoses tema etapeerimisega kohtusse 07.09.2005 kasutasid etapiboksis tema suhtes moraalset vägivalda kinnipeetavad, kes varem olid kuulnud jalutuskäikude ajal kaebaja aadressil kinnipeetavate poolt tehtud ähvardusi. Sellega pettis vangla juhtkond eelmisel päeval so. 06.09.2005 vastuvõtul julgeolekuosakonnas antud lubadust tagada talle isiklik kaitse. Kaebaja arvates tekitas vangla administratsiooni tegevusetus meelega tema elule ohtliku situatsiooni, kahjustas tema õigust turvalisusele, inimõiguste kaitsja reputatsiooni ning seaduskuuleka kodaniku nime, millega rikkus VangS § 66 lg 1, § 69 ja § 90 lg 4 sätteid. 1.
6. Oma usuliste talituste täitmiseks ja religioosse teabe saamiseka taotles kaebaja 11.07.2005, et vangla administratsioon annaks talle vangla laos hoiul olnud talle kuuluv muusikakeskuse komplekt „Sharp“, selleks kirjutas palve ametlikul blanketil. Analoogiline luba on igas kambris. Sellele taotlusele sai ta aga eitava vastuse põhjendusega, et muusikakeskuse kasutamine pole kaebajale ette nähtud. Seda vastust talle tõlkinud kambrikaaslased alandasid teda, naerdes kaebaja üle ja väljendades, et kaebaja on halb õigustekaitsja ja halb usklik. Kaebaja arvates rikkus vangla administratsioon selliselt VangS § 31 lg 1 ja 2, § 62, § 93 lg 3 samuti Põhiseaduse § 12, § 32 ja § 44 sätteid. 2 1.
7. Kaebaja kinnitas, et ta peab pidama sagedast kirjavahetust riiklike asutustega, seda võib ta pidada ilma vangla vahelesegamiseta. Sellele vaatamata edastas Tallinna Vangla administratsioon talle 19.07.2005 ja 12.08.2005 kirjad Pärnu Halduskohtust, mis olid ümbrikuta, avatud kaebaja juuresolekuta ja registreeritud Tallinna Vangla templiga. Sellega rikkus vangla kirjavahetuse saladuse õigust ja VangS § 97 lg 1 ja 3 sätteid ning tekitas kaebajale moraalse ja materiaalse kahju.
8. Tallinna Vangla vastustajana pidas kaebust põhjendamatuks.
9. Halduskohus jättis G.Ši kaebuse rahuldamata järgmiste põhjendustega. 3.
10. Kõrvutiolevad jalutusboksid on eraldatud vastustaja väidete kohaselt vähemalt 2,5 meetri kõrguste seintega, pealt kaetud metallvõrguga. Neis viibijad ei saa näha ja nad ei tea naaberboksis viibivaid isikuid. Jalutuskäigule tohib kaasa võtte üksnes suitsetamistarbeid või isiklikke spordivahendeid. Muude esemete kahtluse korral otsustakse isik läbi, mittelubatud esemed võetakse ära. Jalutusbokside kohal mängib pidevalt raadio. Ühegi tõendiga ei ole kinnitatud ja on ebausutav kaebaja väide, et kinnipeetavad pistsid päid ja peegleid läbi bokse katva metallvõrgu. 3.1.
11. Kaebajale kui vahistatule tagati värskes õhus viibimine tema enese soovi alusel. Erinevatel kordadel viibis ta jalutuskäikudel erinevates jalutusboksides. Kaebaja on visatud saadetisi erinevates pöördumistes nimetanud erinevalt, pole tõendatud, et saadetisi visati nimelt kaebajale. Vangla korrapidaja žurnaalis ei esine sissekandeid kaebaja kohta tema poolt nimetatud kuupäevadel, väide soovist lahkuda jalutusboksist enne ettenähtud aega esitas kaebaja alles
12. aastal. Neil asjaoludel leidis halduskohus, et kaebuses nimetatud solvamised naaberboksides viinud isikute poolt, keelatud esemete viskamine G.Šile ja soovi väljendamine lahkuda jalutusboksist enne ettenähtud aega, ei ole usaldusväärselt tõendatud. Sellest tulenevalt pole tõendatud vastustaja õigusvastane tegevus, vastustaja on võtnud meetmed vahistatute omavahelise suhtlemise takistamiseks jalutuskäikudel. 3.
13. Väidetud peavalude tõttu suhtles kaebaja vangla meditsiinilise personaliga nii valude tekkimise päeval 22.07.2005 kui ka neile järgnenud kahel päeval, tegemist polnud olukorraga, kus abiandmise edasilükkamine või selle andmata jätmine võis põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse, kaebajale anti tablette ja hiljemalt kolme päeva pärast peavalud taandusid, tervisekaarti andmete kohaselt on kaebajal esinenud peavalu ja unehäireid perioodiliselt ja tal on diagnoositud hüpertooniatõbi. Sellest tulenevalt on kaebus meditsiiniabi osutamata jätmises alusetu. 3 3.
14. Vangistusseadustik ei anna vahistatule õigust valida ise endale kambrit ja kambrikaaslasi. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et teda tuli eraldi hoida uurija, prokuröri või kohtu korraldusel. Ka pole ta näidanud, millist seadust rikkus vangla tema etapikambrisse paigutamisel ja kinnipeetavate järelevalve nõutaval viisil korraldamisel. Sellest tulenevalt pole kaebaja etapikambrisse paigutamisel 07.09.2005 käitutud õigusvastaselt. 3.
15. Vangla direktori loal võib vahistatul kambris olla muude seaduses nimetatud esemete kõrval isiklik raadio, selle kasutamise kulud peab hüvitama vahistatu. VangS ega mingi muu seadus ei näe ette kambris muusikakeskuse omamist. Kõnesoleval ajal oli kaebaja arvel raamatupidamise andmete kohaselt 0,15 krooni, seega puudusid tal rahalised vahendid olmeelektroonika kasutamise kulude katmiseks. Sellest tulenevalt oli muusikakeskuse lubamisest keeldumine õiguspärane. 3.
16. Seaduse kohaselt vahistatule saadetud või tema poolt saadetavad kirjad avatakse vanglaametniku poolt vahistatu juuresolekul, vangla ei tohi kontrollida vahistatule kaitsjalt, õiguskantslerilt, prokurörilt, kohtult ja Justiitsministeeriumilt saabunud kirju. 3.5.
17. Kaebuses nimetatud kaks kirja oli väljastanud Pärnu Halduskohus ja need olid saadetud Pärnu Vangla kaudu edasiandmiseks allkirja vastu kinnipeetavale G.Šile. Allkiri saadetise kättesaamise kohta paluti tagastada kohtule. Sellest tulenevalt need kirjad ei saadetud vahetult G.Šile, vaid Pärnu Vangla kaudu edasiandmiseks G.Šile ja nende kirjade avamine kaebaja juuresolekuta ei olnud õigusvastane. Pealegi viibis G.Š kõnesoleval ajal Tallinna Vanglas ja kaebaja pole tõendanud, et kirjad avati nimelt Tallinna Vanglas. 3.
18. Kuna Tallinna Vangla ei ole üheski kaebuses märgitud episoodis toiminud õigusvastaselt, puudub RVS § 7 lg 1 sätestatud kahjunõude rahuldamise alus. Apellatsioon ja taotluse sisu
19. G.Š palub tunnistada Tallinna Vangla toimingud seadusevastasteks ja kohustada vanglat maksma talle hüvis 20 000 krooni. Pikka ja ennastkordavat apellatsiooni läbiv peamine argument on, et Tallinna Vangla kui valitsusasutus tegevusetuse vormis ei täitnud seaduslikku kohustust tagada kinnipeetavate põhiseaduslikud õigused ja ei reageerinud kaebaja isiku vastu suunatud rünnetele. Apellant kordab jätkuvalt, et reageeringuna tema esmastele pöördumistele vastustaja sihilikult ja seadusevastaselt hoopis piiras tema õiguseid ja „korduvalt võimaldas tema isiku massilist solvamist“, millega talle 4 põhjustas suure moraalne ja füüsiline kahju, mis väljendus pikaajalises ja pidevas hirmutundes oma elu pärast. Ta nõudis selle eest hüvitust, kuid halduskohus rikkus menetlusseadust, mis kõigis episoodides põhjustas ühepoolse ja ebaobjektiivse kohtuotsuse langetamise, kohtu järeldused ei vasta tegelikele asjaoludele. Kaebaja hinnangu kohaselt on apelleeritud kohtuotsuse argumendid absurdsed ja tõendamata. 4.
20. Kaebaja väidetel 90% kinnipeetavatest rikuvad perioodiliselt kehtestatud nõudeid. Kaebaja nimetab mitmeid mooduseid, kuidas on võimalik teada saada naaberboksis jalutusel viibivaid isikuid. Kaasasolevate esemete kontroll jalutama minnes pole nõutaval tasemel, mingeid takistusi keelatud esemete viskamiseks ühest jalutusboksist teise pole. See kõik võimaldas tema alandamist kaaskinnipeetavate poolt. Helitausta olemasolu ei vabasta vangla kontrolöre jälgida kinnipeetavaid visuaalselt ja elektrooniliste seadmete vahendusel. Vangla jättis korrapidamise žurnaalides sissekanded kaebaja pöördumiste kohta tegemata tahtlikult, võttes sellega G.Šilt võimaluse tõendada tema solvamisi ja alandamisi. Selles episoodis on kaebaja pöördunud lisaks Tallinna Vanglale veel ka Justiitsministeeriumi ja Tallinna Halduskohtu poole, kohus aga neis pöördumistes nimetatud faktidele tähelepanu ei osutanud. 4.
21. Apellandi arvates algselt halduskohus kaudselt tunnistas, et kaebaja peavalud olid põhjustatud jalutuskäikudel saadud psüühilisest erutusest, hiljem aga taandus sellest. Kaebaja kinnitab, et ta sai tablette hoopis kaasvangidelt, ilma selleta võinuks saabuda raske tagajärg. Vangla meditsiinitöötajalt sai ta tablette alles 25.07.2005 so. kolmandal päeval peale peavalude teket, need ravimid aga pole ette nähtud peavalude vastu. 4.
22. Kaebaja osutab olulist tähelepanu põhjustele, millest oli tingitud tema solvamine etapikambris, selles episoodis vastustaja arvamus on vale ja kohatu. Tema arvates vangla oli kohustatud etapeerimisel hoidma teda eraldi teistest, kuna oli oht tema kohtumiseks teda ähvardanud isikutega või nende kaaslastega. 4.
23. Apellandi arvates oli vangla kohustatud võimaldama tal kuulata raadiosaateid, keeldumise ajaks oli vangla kaplani poolt kaebaja arvele kantud raha olmeelektroonikavahendite kasutamiseks. Kaebajale kuuluva muusikakeskuse lubamisel/keelamisel pidanuks vangla direktor lähtuma kaebaja taotluse eesmärgist rahuldada tema religioosseid vajadusi. Taotluse rahuldamisest keeldumisega viitega vähetähtsale ja põhiseadusega vastuolus olevale seadusesättele pani direktor toime kuriteo KarS § 154 tunnustel. Ka ei koheldud kaebajat samaväärselt nende kinnipeetavatega, kellele on võimaldatud vaadata telerit ja kuulata raadiot. 5 4.
24. G.Š kinnitab taas, et kõnesolevad kirjad avati Tallinna Vanglas, kuna kirjad kannavad üksnes selle asutuse registreerimistemplit. Kui kiri oleks avatud Pärnu Vanglas, siis kannaks see Tallinna Vanglasse edastamisel mõlema vangla templit. Lisaks kirjavahetussaladuse rikkumisele levitas vangla kirjadest tulenevat informatsiooni. Halduskohus ilmselt märkas neid asjaolusid, kuid siiski tegi faktidele mittevastava otsuse. 4.
25. Vastustaja kui avaliku võimu kandja vabanenuks tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisest juhul, kui ta oleks tõendanud, et kahju ei tekkinud tema töötaja süül. Kaebaja arvates pole vastustaja seda teinud.
26. Apellant peab menetlusnormide rikkumiseks, et halduskohus oma otsuses suuresti lähtus vastustaja väidetest ja jättis veenvalt argumenteerimata kaebaja väidete kõrvalejätmise, venitas kaebuse menetlemisega, ei järginud haldusasjade menetlemise kohustuslikku uurimisprintsiipi, ei rahuldanud taotlusi kuulata üle tunnistajaid, millega jättis kaebaja ilma võimalusest tõendada oma väiteid. Kohus põhjendamatult jättis kõrvale kaebaja poolt esitatud kirjalikud tõendid ning A.P, K. K ja D. K poolt väidetud asjaolud, samuti ei kutsunud kohtusse vangla kaplanit G.N ja kinnipeetavat M. S. Ringkonnakohtu seisukoht 6.
27. Ringkonnakohus osutab apellandi tähelepanu, et esmase kaebuse halduskohtule esitas ta küll 14.09.2005, kuid menetlusse sai seda võtta alles 03.07.2006 (määrus- tl. 143-144). Sellel ajavahemikul pidas kohus kaebajaga kirjavahetust, tulenevalt vajadusest täpsustada kaebaja taotlusi, kusjuures nüanssides esitas G.Š uusi argumente (versioon pöördumises valvuri poole taotlusega lõpetada jalutuskäik enneaegselt, visatud saadetiste sisu). Uute pöördumistega G.Š kohati väljus esmasest kaebusest ning kohus oli sunnitud osutama kaebaja tähelepanu arutuseloleva vaidluseseme piiridele (tl. 220-221). Lisaks ringkonnakohtu poolt tehtud määrusele tegi halduskohus samal ajavahemikul neli asja arutamise ettevalmistamisega seoses olevat määrust. Asjaolu tõttu, et G.Š riigikeelt ei valda ja kohtumenetluse keeleks on riigikeel, oli vajalik kogu suhtlusmaterjal tõlkida. Neil põhjustel leiab ringkonnakohus, et kaebaja etteheited kaebuse arutamisega venitamisest ei ole põhjendatud. 6.
28. Samuti pole asjas olevate materjalidega kooskõlas apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kohus ei rahuldanud tunnistajate ülekuulamise taotluseid. HKMS § 16 kohaselt on tõenditeks halduskohtumenetluses kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Asjaolusid, millel tuginevad menetlusosalise väited, peab tõendama menetlusosaline ise, halduskohus teeb selleks menetlusosalisele ettepaneku või vajadusel kogub neid omal algatusel. G.Š on 6 rohketes „avaldustes“, „kaebustes“ ja „taotlustes“ osutanud erinevatele isikutele, kes võivad kinnitada üht või teist kaebaja poolt väidetud asjaolu. Toimikumaterjalidest nähtuvalt on ühe taotletud isiku nime osas esitatud segadusttekitavaid andmeid (D. K või D. S). Oma 11.09.2006 avalduses, milles korratakse kõiki esmases kaebuses toodud asjaolusid, nimetab kaebaja taas isikute nimesid, kuid nende väljakutsumise tunnistajana jätab kohtu otsustada (tl. 173-184). Apellatsioonis osutatud A.P ja K.K kirjalikele avaldustele on halduskohus tuginenud. Taotluste rahuldamine/mitterahuldamine kuulub kohtu võimkonda. 6.
29. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kaebuse lahendamise käigus pole halduskohus rikkunud menetlusnorme, mis võiks põhjustada tehtud kohtuotsuse tühistamise. Apelleeritud kohtuotsus on tehtud olemasolevate tõendite alusel, menetlusosalise sh. kaebaja pöördumine mingi ametiasutuse poole (Justiitsministeerium vms.) ei ole pöördumise sisu kinnitav tõend.
30. Kaebaja palus tunnistada seadusevastaseks vastustaja konkreetsed toimingud (teod ja tegevusetused), millised väidetavalt põhjustasid mittevaralise kahju. Halduskohus, andes esitatud väidete kohta hinnangu, on apelleeritud otsuses teinud viiteid konkreetsele normatiivsele materjalile, mis kõnesolevaid olukordi sätestavad. Seevastu apellatsioonis nimetatud vastuväited kohtuotsuses kajastatule on üldsõnalised, tulenevad kaebaja subjektiivsetest hinnangutest ja ei sisalda ühtegi märget kohtuotsuses viidatud materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise kohta. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaldades halduskohtu apelleeritud otsuses nimetatud põhjendustega ja osutab omalt poolt erilist tähelepanu järgnevatele faktidele. 7.1.
31. Vangla jalutustsoon oli jaotatud vaheseintega eraldatud väiksemateks aladeks ja pealt kaetud metallvõrguga, võimaliku suhtlemise takistamiseks oli rakendatud helitaust. Seega oli täidetud VangS § 90 lg 4 sätestatud nõue. 7.1.
32. Jalutuskäikudele viidi G.Š KarS § 93 lg 5 kohaselt vastavalt tema soovile, seda ka peale 15.07.2005, mil väidetavalt algas tema alandamine kaasvangide poolt. 7.1.
33. Sissekandeid G.Ši pöördumiste kohta vastav žurnaal ei kajasta. G.Š on kinnitanud, et saadetisi ei visatud üksnes talle. 7.1.
34. Kaebaja on kinnitanud, et valdav osa kinnipeetavatest on orienteeritud vangla korrale allumatusele. 7.1.
35. Vastustaja käitumine vaidlusalustel juhtudel oli seaduslik ja adekvaatne isegi juhul, kui verbaalne solvamine kaasvangide poolt oleks usaldusväärselt tõendamist leidnud. Seda saanuks edasiselt vältida üksnes kaebaja absoluutse 7 isoleerimisega, mis aga olnuks ilmses vastuolus VangS sätetega. Kaebaja väide vastustaja tahtlusest soodustada ekstremistlikult meelestatud kinnipeetavaid kaebaja vastu on paljasõnaline ega tugine ühelgi esitatud tõendil. 7.2.
36. Valuvastaseid ravimeid on G.Šile antud tema kinnipidamisel korduvalt (tl.206), tal on diagnoositud erinevatel kordadel perioodilist peavalu, unehäireid, närvilisust, seljavalu, silmade valu, rahutust ja hüpertooniatõbe (tl. 162-169). Ei saa kindlalt väita, et jalutuskäikudel saadud emotsioonid põhjustasid väidetud peavalu. 7.2.
37. Kaebaja on kinnitanud, et ta suhtles valveõega kõikidel kaebuses nimetatud päevadel, talle anti valuvastaseid tablette, ehkki mitte Aspiriini, mida Eestisse ei impordita. Seega oli tema terviseseisund meditsiinilise järelevalve all. Arsti vastuvõtule pääseda soovijate suure arvu ja haigusloo ebapiisava tõsiduse tõttu teda arsti vastuvõtule ei registreeritud. 7.
38. Vangla ei olnud kõnesoleval juhul kohustatud hoidma G.Šit etapeerimisel eraldi teistest kinnipeetavatest. Põhjendatud võiks olla kaebus vastupidises olukorras, kui isikut hoitakse eraldi VangS § 12 lg 1 sätestatud aluseta. 7.
39. Vangla direktoril puudus muusikakeskuse kasutada andmiseks seaduslik alus. Seetõttu on alusetu rääkida kaebaja usuliste vajaduste rahuldamise tahtlikust piiramisest. Põhjendatud võiks olla kaebus vastupidises olukorras, kui näit. kaasvangile on väljastatud ese, mis pole VangS §-s 31 lg 2 nimetatud. 7.
40. Kirjad olid saadetud Pärnu Vanglale, kes vaieldamatult avas ümbrikud ja siis sai teada, et seesolev kiri tuleb edastada kaebajale. Et isik oli toimetatud Tallinna Vanglasse, saadeti kiri edasi. Asjaolu, et kõnesolevad kirjad kannavad üksnes Tallinna Vangla templijäljendit, ei kinnita üheselt, et kirjad avati nimelt selles vanglas. Seda järeldust ei kummuta apellandi väide, et ta on analoogilises situatsioonis (saadetis on ühest vanglast edastatud teise) saanud ka kahe vangla templijäljendiga saadetisi. 7.
41. Kuna arutuselolevas kohtuasjas pole tuvastatud, et vastustaja konkreetsetel juhtudel toimis seadusevastaselt, siis on ka alusetu rääkida seadusevastaste toimingutega põhjustatud kahjust. Halduskohus on õigesti näidanud, et kahjutasu nõude alusteks saavad olla üksnes seaduses otseselt nimetatud alused.
42. Ringkonnakohus jätab G.Ši kaebuse HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. 8 Jüri Paap Meelika Aava Ivi Kesküla 9