3-06-2397/11

3-06- 2397 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprillil 2007.a., Tallinnas Haldusasja number 3-06- 2397 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed Meelika Aava, Jüri Paap Haldusasi A.D kaebus läbiotsimise käigus Murru Vangla ametnike poolt teostatud toimingute õigusvastaseks tunnistamise ja Murru Vangla kohustamiseks ära võetud isiklike asjade tagastamiseks. Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Halduskohtu
2. veebruari 2007.a. otsus Apellatsioonkaebuse esitaja A.D Vastustajad Murru Vangla Asja läbivaatamise vorm kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON Tallinna Halduskohtu 20.veebruari 2007.a. otsus jätta muutmata ja Aleksandr Dorozko apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 20.aprillil 2007.a., kuid selle peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Asjaolud ja menetluse käik. 11.detsembril 2006.a. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses taotles A. D tunnistada õigusvastaseks Murru Vanglas teostatud läbiotsimine ja selle käigus temalt isiklike, mittekeelatud asjade äravõtmine. Kaebuse esitaja põhjendatud huvi seisnes soovis kohustada Murru Vanglat äravõetud asju tagastama ning läbiotsimistoiminguid korrektsemalt läbi viima.
3. oktoobril 2006.a. Murru Vangla I eluosakonna toas nr.2 toimunud läbiotsimisel võeti kaebajalt ära PlaiStaioni adapter ja Sony PlayStationi modulaator, mille valvurid rikkusid. Läbiotsimises järel ei töötanud teleri esipaneeli nupud.
4. novembril 2006.a. vormistatud võetuse akt ei vasta Vangla sisekorraeeskirja § 71-le.
5. novembril 2006.a. toimunud läbiotsimisel võeti ära arvuti ja printeri toiteblokid koos võrgujuhtmetega, kaks arvutihiirt, PS/2 hiireotsik, kõrvaklappide pikendusjuhe, USB –otsik CD - mängija toitmiseks, USB-otsik välise CD-liidese toitmiseks, disketid, kõvaketas Toshiba, Scart-juhe ning UBS -juhe printeri ühendamiseks. Loetletud asjade äravõtmise kohta koostatud akti Vangla sisekorraeeskirja § 71 ja 63 lg.2 kohaselt kaebajale ei antud.
6. novembril 2006.a. Murru Vangla I eluosakonna toas nr.11 läbiotsimist toimetanud vanglaametnikud jätsid lahkudes ruumi korrastamata. Kaebajalt võeti ära religioosse sümboolika hulka kuulunud kipsist inglikuju ja tema kaelast kett risti ja südamekujulise ripatsiga. Nende asjade äravõtmise kohta väljastati akti koopia, milles oli märgitud, et läbiostmise kohta kaebusi ei esitatud. Tegelikult kaebuste esitamist ja koostatud akti õigsuse kinnitamist ei võimaldatud ning kinnipeetavail läbiotsimise ajaks eluruumi jääda ei lubatud. Kaebuse esitaja leiab, et Vangistusseaduse § 68 ja Justiitsministri 1.aprilli 2003.a. määruse nr.23 „ Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine“ § 43 kohaselt on läbiotsimise eesmärk avastada ja ära võtta keelatud esemeid ja aineid ning kontrollida vangla ruumide ja vara tehnilist seisundit. Neist õigusaktidest ei tulene õigus võtta ära kinnipeetavale lubatud vallasasju ning ajada segi kinnipeetavate eluruume. Murru Vanglas kehtestatud läbiotsimise akti vorm võimaldab kinnipeetaval kaebusi ja taotlusi esitada, mida saab aga teha siis kui kinnipeetu ise viibib läbiotsimise juures. Vastustaja, Murru Vangla, kaebusega ei nõustunud ja taotles kaebuse rahuldamata jätmist. Vangistusseaduse § 15 lg.2 järgi kehtestab justiitsminister vanglas kinnipeetavatele lubatud asjade loetelu ja hoidmise korra. Vangla sisekorraeeskirja ( edaspidi VSE ) § 59 kohaselt on vanglas kinnipeetavale lubatud isiklikud asjad. 7.oktoobril 2006.a. kaebuse esitajalt ära võetud asjad ei ole vanglas kinnipeetavale lubatud esemeteks ning on keelatud. Läbiotsimise ajal ei olnud kaebajal A. Dl erandkorras saadud PlayStationi kasutamise õigust ning seetõttu oli aktis loetletud esemete äravõtmine õiguspärane. 21.novembril 2006.a. toimunud läbiotsimise aktis ja 30 novembri 2006.a. läbiotsmise aktis VSE § 58 järgi lubatud esemeid ei kirjeldata. Aktis märgitud esemete kasutamiseks kaebuse esitajale VSE § 59 lg.2 alusel luba ei olnud antud ning nende asjade äravõtmine oli õiguspärane. Vastusaja möönab, et läbiotsimisel eluruumis paiknevate esemete ümberpaigutamine tekitab kinnipeetavatele mõningaid ebamugavusi. Samas ei näe seadus ette, et kinnipeetav peaks viibima läbiotsmise juures. Olukorras kus kinnipeetav läbiotsmise juures ei viibi pole ka kinnipeetava pretensioonide protokolli kandmise võimaldamine tarvilik. Vastustaja seisukohalt pole kaebaja oma väiteid tõestanud, samuti pole selge, milliste vastustaja poolt hoiule võetud asjade tagastamist kaebaja nõuab. Vastustaja kirjaliku seletuse peale kaebuse esitaja A. D täpsustas, et lisaks VSE §-s 58 sätestatud esemetele reguleerib VSE § 61 erandkorral lubatud asjade kasutamist. Kaebajale oli antud luba arvuti ja printeri kasutamiseks ning nende seadmete toimimiseks vajalike asjade äravõtmine oli õigusvastane. Kaebajal oli PlayStationi hooldamise luba , millega olemuslikult kaasneb lisatarvikute kasutamine, mis ei ohusta vangla julgeolekut. Asjaolu, et mõnda eset ei ole kinnipeetavale lubatud asjade nimekirjas, ei muuda seda keelatud esemeks.
7. novembril 2006.a. ära võetud asjade puhul oli tegemist religioosse sümboolikaga, millised ei ohusta vangla julgeolekut rohkem kui metallist lusikas. Kuna kaebajat ei lubatud viibida läbiotsimiste juurtes, siis ei saanudki ta pretensioone esitada ja nüüd tõendeid esitada. Tallinna Halduskohtu ( edaspidi halduskohus ) otsuse kohaselt on Vangistusseaduse ( edaspidi VangS ) § 15 lg.2 järgi antud justiitsministrile õigus kehtestada asjade loetelu, mille omamine kinnises või avavanglas on kinnipeetavale lubatud. Kõnealune nimekiri sisaldub VSE §-s 58 ja täiendavalt sätestati §-s 59 lg.1 milliseid asju võib kinnipeetaval olla erandkorras. Seega õigusakt kehtestas kinnipeetavale üld- ja erandkorras lubatud asjade nimekirja. Vaatlusalusel ajal kehtinud õigusaktide redaktsiooni kohaselt tuli keelatud esemetena käsitelda kõikki asju, mille valdamine ei olnud kinnipeetavale sõnaselgelt lubatud. Seetõttu ei nõustunud halduskohus kaebaja seisukohaga, et mõne asja puudumine nimekirjas ei tähendanud kinnipeetava jaoks asja keelatust. Halduskohtu hinnangul ei kohusta seadused vangla administratsiooni võimaldama kinnipeetavatel läbiotsimise juures viibida. Läbiotsimise ajaks kinnipeetavate toast või kambrist eemaldamine võib olla mõistlik läbiotsimist teostavate vanglaametnike julgeoleku huvides kui ka selleks, et kinnipeetavad ei saaks hakata läbiostmist takistama. Samuti võib kinnipeetavate juuresolek kahjustada läbiotsimise tõhusust. Asjaolu, et kinnipeetaval ei lubatud läbiotsimise juures viibida, ei muuda õigusvastaseks keelatud esemete äravõtmist. Poolte vahel pole vaidlust selles, millised asjad kaebuse esitajalt läbiotsimiste käigus ära võeti. Kaebusele lisatud materjalidest nähtub, et kaebuse esitajale on
8. oktoobril ja
9. novembril 2006.a. toimunud läbiotsimiste aktid esitatud. Esimesele neist on kaebaja kirjutanud märkuse ja teisele on tehtud kanne, et kaebaja keeldus allkirja andmisest. Samuti kinnitab kaebuses esitaja, et 30 novembri 2006.a. läbiotsmise akt talle esitati, kuigi ta ei saanud oma pretensiooni kirjutamise võimalust. Samuti ei tulene seadusest, et kinnipeetav peaks saama vahetult pärast läbiotsimist või keelatud esemete äravõtmise kohta akti koostamist esitada omapoolseid märkusi. Kinnipeetavale allkirja vastu äravõetud asjade kohta akti kätteandmise eesmärgiks on vältida vaidlusi äravõetud asjade üle. Asjaolu, et kaebajal ei olnud võimalust aktitele oma märkusi kirjutada, ei vähenda võimalusi oma õigusi kaitsta. Kinnipeetaval on alati võimalu pöörduda ükskõik millise vangla administratsiooni toimingu peale kaebusega vangla juhtkonna või kohtu poole. Seetõttu asus halduskohus seisukohale, et kaebaja õigusi ei rikutud ja vanglas lubamatute asjade äravõtmine läbiotsimiste käigus polnud õigusvastane. Läbiotsimise eesmärk on leida peidetud esemeid ning seetõttu on läbiotsitavas ruumis asuvate asjade liigutamine ja ümberpaigutamine on paratamatu. Läbiotsimise kiiruse ja tõhususe huvides on ebamõistlik nõuda, et selle teostajad paigutaksid asjad tagasi samamoodi nagu need enne asusid. Seega pole mõningase segaduse põhjustamine iseenesest õigusvastane. Küll aga tuleks õigusvastaseks pidada asjade tahtlikku või põhjendamatut lõhkumist. Kaebuse esitaja väidete osas teleri ja Sony PlayStationi adapteri rikkumisest läbiotsijate poolt, leidis halduskohus, et teleri rikkumise kohta pole kaebaja tõendeid esitanud ning kõnealune adapter oli enne äravõtmist ümberehitatud, s.t. polnud originaaltoode.
10. novembri 2006.a. läbiotsimise protokolli kande, mille järgi kaebuse esitaja riietest leiti 3 elektroonilist detaili, tegelikele asjaoludele mittevastavuse osas selgitas halduskohus, et sellele dokumendile on kaebajal õigus tugineda distsiplinaarkaristuse määramise vaidlustamisel. 7.oktoobril 2006.a. läbiotsimisel ära võetud Sony PlayStationi modulaator ja adapter ei kuulu VSE § 58 järgi vanglas kinnipeetavale lubatud esemete hulka. Kaebuse esitajale oli administratsiooni poolt
11. veebruaril 2006.a. antud luba pikaajalise kokkusaamise toa fondi eraldatud mängukonsooli remontimiseks. Seadme parandamise eesmärgil antud ühekordset luba ei saa aga käsitleda loana hoida veel oktoobri kuus mängukonsooli ja lisatarvikuid eluosakonnas. Teistsugune on olukord 21.novembri 2006.a. läbiotsimise käigus ära võetud arvuti ning printeri toiteblokkide ja muude tarvikutega. Kinnipeetava A. D isiklike asjade arvestuskaardilt nähtub, et tema isiklike asjade hulgas on märgitud arvuti ja printer. Erandkorras lubatud arvuti ja printeri kasutamine hõlmab ka funktsionaalselt vajalike lisaseadmeid ja tarvikuid. Elektriseadme kasutamiseks on vajalik toiteblokki olemasolul, mida seetõttu ei saa pidada keelatud esemeks. Konkreetse seadme funktsionaalset terviklikust on võimalik erinevalt hinnata. Halduskohtu hinnangul pole selge kas arvutihiir, Toshiba kõvaketas, otsikutega juhtmed olid hõlmatud arvuti ja printeri kasutamise loaga. Läbiotsimisel äravõetud esemetest ei ole ilmselgelt arvuti kasutamisel vajalik kõrvaklappide pikendusjuhe. Halduskohus teeb vastustajale ettepaneku
12. novembri 2006.a. otsus esemete äravõtmise osas uuesti üle vaadata ja teha põhjendatud otsused iga eseme äravõtmise või kaebajale tagastamise kohta kui see on võimalik kehtivate õigusnormide valguses.
13. novembril 2006.a. läbiviidud läbiotsimise ajal kehtinud VSE § 58 lg.3 punkti 17 kohaselt oli kinnipeetavale lubatud vangla üldisele sisekorrale ja julgeolekule ohutu religioosne sümboolika v.a. metallist . Läbiotsimisel äravõetud inglikuju võib pidada religioosseks sümboliks ja juhul kui see oli kipsist, pole selle äravõtmine põhjendatud. Seevastu südamekujulist ripatsit religioosse sümboolika hulka arvata ei saa. Haldusasja materjalidest nähtuvalt olid äravõetud kett ja rist metallist ning nende osas sätestab VSE § 58 lg.3 p.17 sõnaselge keelu, mida ei muuda asjaolu, et vanglas on kasutusel metallist lusikad. Metallist valmistatud religioosse sümboolika keeld kehtib ühetaoliselt kõigile vanglas kinnipeetavatele isikutele ning seetõttu pole metallist keti ja risti äravõtmine kaebuse esitaja usuliseks diskrimineerimiseks. Halduskohus vabastas kaebuse esitaja A. D maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest. Menetluskulude väljamõistmist pole pooled taotlenud ega kulude jaotamise küsimus tõusetunud. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Apellatsioonkaebuses kinnipeetav A. D ei nõustu Tallinna Halduskohtu otsuse põhiosa punktis 9 väljendatud seisukohaga, et seadus ei kohusta vangla administratsiooni võimaldama kinnipeetavatel eluruumi läbiotsimise juures viibida ning et esemete äravõtmine ei olnud õigusvastane. Põhiseaduse § 94 lg. 2 tulenevalt ja VangS § 105 lg.2 alusel justiitsminister kinnitab vangla sisekorraeeskirja ning selle lisad on õigusakti lahutamatu osa. Sisekorraeeskirjale lisatud lisa 1-1 vorm näeb ette võimaluse esitada läbiotsimise kohta avaldusi, pretensioone. Loogiliselt saab seda teha vaid läbiotsimist pealt näinud isik, kes pärast kinnitab aktis üleskirjutatu õigsust. Kui kinnipeetavat läbiotsimise juures ei viibi , ei saagi ta teada, mis asjad temalt ära võeti ja mis mitte ega tea kas avaldada pretensioone või kinnitada aktis märgitu õigsust. Õige pole ka see, et kinnipeetu jätmine eluruumi läbiotsimist jälgima ohustab vangalaametnike julgeolekut. Tavaliselt jäetakse ruumi üks kinnipeetu, läbiotsijaid on aga 4 või 7 isikut, kes 14-15 muutmeetrises ruumis üksteist segavad. Apellant ei nõustu halduskohtu vaidlustatud otsuse põhiosa punktis 12 esitatud seisukohaga, et läbiotsimisel kinnipeetavate eluruumis tekkinud korratus ja vanglaametnike vandaalitsemine ei tekita kinnipeetavates hingevalu ja viha. Viha õhutamine on Põhiseaduse vastane süütegu. VangS § 31 lg.2 ja kodukorra p. 91 järgi ei või elektriseadet kasutav kinnipeetu häirida teiste kinnipeetavat rahu. Teisi mittehäirivaks teleprogrammi vaatamiseks on teler ja ka arvuti varustatud kõrvaklappide ühendamiseks ette nähtud pistikupesaga. Apellant nõustub, et arvuti kasutamist kõrvaklappide pikendusjuhtme puudumine iseenesest ei takista, kuid pikendusjuhe oli vajalik ka teleri ja arvuti omavaheliseks ühendamiseks. Apellandi hinnangul pole kohtu antud selgitus, pikendusjuhtme äravõtmise õiguspärasuse kohta, piisav. Muus osas kohtuotsust apellatsiooni korras ei vaidlustata ning apellant taotleb ringkonnakohtult Tallinna Halduskohtu
14. veebruari 2007.a. otsuse punktide 9,12,15 osas tühistamist ja uue otsuse tegemist. Apellant pole apellatsioonkaebuses avaldanud soovi asja arutamiseks kohtuistungil. Kinnipeetav A. D taotleb maksejõuetuse tõttu riigilõivu maksmisest ja apellatsioonkaebusest koopiate esitamise kohustusest vabastamist. Vastustaja, Murru Vangla, vaidleb kinnipeetava A. D apellatsioonkaebusele vastu. Halduskohtu otsuses ei väideta, et kinnipeetava isiklike asjade läbiotsimise juures viibimine pole õigustatud. Halduskohtu otsuse kohaselt ei muuda asjaolu, et kinnipeetaval ei lubatud läbiotsimise juures viibida, õigusvastaseks läbiotsimisel keelatud esemete äravõtmist. Halduskohus on õigesti leidnud, et kinnipeetava õiguste kaitse ei sõltu kinnipeetava läbiotsimise juures viibimise asjaolust. Kinnipeetaval on alati võimalus pöörduda kaebusega vangla juhtkonna või kohtu poole. Keelatud esemete äravõtmise akti ärakirja kinnipeetavale andmise eesmärk on vältida hilisemaid vaidlusi äravõetud asjade üle. Kinnipeetava A. D selles osas vaidlust ei ole. Läbiotsimise ajal eluruumi jäätavad kinnipeetavad saavad segada läbiotsmist ning võivad ohustada vanglaametnike julgeolekut. Toa läbiotsimisel on vanglaametnike tähelepanu pööratud keelatud esemete leidmisele ja vähene on võimalus jälgida ruumis viibivate kinnipeetavate tegevust, kes võivad seda kasutada ründeks või keelatud esemete ümberpaigutamiseks. Samuti pole läbiotsijaid alati nii palju kui väidab apellant. Apellatsioonkaebuses väidetud kinnipeetavate voodilinadel tallamine pole tõendatud. Keelatud esemed võivad olla peidetud ning nende leidmiseks tuleb otsimise käigus ruumis asju liigutada ning kõik asjad ei saa jääda samale kohale nagu enne läbiotsimist. Halduskohus on õigesti leidnud, et asjade liigutamine ja ümberpaigutamine eluruumis ei muuda läbiotsmist õigusvastaseks. Vastustaja nõustub halduskohtuga ka selles, et pikendusjuhe ei ole arvuti kasutamiseks vajalik. Pikendusjuhtme puudumine ei takista kõrvaklappide kasutamist muusika kuulamisel. Telerist muusika salvestamist ei saa pidada arvuti tavapäraseks kasutamiseks. Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ega soovi asja arutamist kohtuistungil. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus juhindub HKMS § 34 lg.2 ning kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kinnipeetava A. D apellatsioonkaebuses vaidlustatakse Tallinna Halduskohtu
15. veebruari 2007.a. otsust selle põhiosa punktide 9, 12 ja 15 osas ning vaid selles osas on vastuväited apellatsioonkaebusele esitanud vastustaja - Murru Vangla. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et seadusest ei tulene vanglaadministratsiooni kohustust võimaldada kinnipeetavatel eluruumi läbiotsimise ajal vahetult läbiotsitavas ruumis viibida. Läbiotsimine peidikute ja kinnipeetavatele keelatud esemete leidmiseks teenib vanglas karistuse korrakohase täitmise ning kinnipeetavate ja vanglaametnike julgeoleku tagamise eesmärki. Läbiotsimine on tehniliselt keerukas, töö- ja ajakulukas toiming, mis nõuab seda läbiviivatelt vanglaametnikelt pikka aega pingsat tähelepanu ning keskendumist läbiotsitav ala detaile ja esemetele. Inimeste pingetaluvus on erinev, mistõttu on läbiotsimise tulemuslikuks läbiviimiseks võimalikult lühikese aja kestel põhjendatud ja vajalik eemaldada kõik vangalaametnike eesmärgipärast, keskendunud tegevust häirida võivad faktorid. Viimaste hulka võib kahtluseta arvata kinnipeetavate vahetult läbiotsitavas ruumis asumine, kellede isiklikud motiivid ei pruugi olla samased läbiotsimist korraldavate vanglaametnike püüdega. Läbiotsimisel valitsevale pingele kinnipeetute ja vanglaametnike vahel osundab kinnipeetav A. D apellatsioonkaebuses, märkides et kinnipeetavatele põhjustas see hingevalu ja ka vihatunnet. Sellises konfliktialdis olustikus on julgeoleku tagamiseks mõistlik vanglaametnike ja kinnipeetavate distantseerimine ning kinnipeetavate läbiotsitavast ruumist väljaviimine. Apellatsioonkaebuses pole kinnipeetav A. D osundatud ühelegi õigusnormile, mis sõnaselgelt keelaks vanglaadministratsioonil läbiotsimise ajaks kinnipeetute vahetult läbiotsitavast ruumist väljaviimise. Apellatsioonkaebuses nimetatud VSE lisas 1-1 toodud vormi kohast akti ei koostata samuti läbiotsimise ajal vaid selle toimingu lõppedes. Seetõttu kinnipeetu läbiotsimise ajal ruumis mitte viibimine ei piira kinnipeetava võimalust pärast läbiotsmist koostatava akti sisu kohta avalduse või nn. pretensiooni esitamist. Halduskohus on otsuses ja vastustaja on apellatsioonkaebuse vastuses õigesti märkinud, et kinnipeetaval on eriarvamuse puhul alati võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks kaebusega vangla juhtkonna ja kohtu poole. Käesolevas asjas puudub vaidlus läbiotsmisel äravõetud asjade ja nende asjade läbiotsmise järel koostatud aktis kajastamise üle. Kinnipeetava A. D kaebuse arutamisel esimese astme kohtus ega apellatsioonimenetluse käigus pole saadud usaldusväärseid tõendeid selles, et läbiotsimist teostanud vanglaametnikud oleksid tahtlikult purustanud, rikkunud või määrinud kinnipeetavate eluruumi sisustust ning kinnipeetavate rõivaid ja voodipesu. Ringkonnakohus hindab seetõttu paljasõnaliseks ja tegelikele asjaoludele mittevastavaks apellatsioonkaebuse väidet selles, et läbiotsimisega kaasnes vanglaametnike vandaalitsemine ning voodiriiete rikkumiseks neil tahtlik saabastega käimine. Panipaikades asuvate kinnipeetavate rõivaste ja isiklike asjade ümbertõstmine läbiotsimise ajal on asjade ja ruumi seisundi kontrollimisel tehniliselt paratamatu. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega selles, et elektriseadet kasutav kinnipeetu ei tohi oma tegevusega häirida teiste kinnipeetavate rahu. Samas nõustub ringkonnakohus ka halduskohtu otsuse sisalduva järelduse kui Murru Vangla vastusega selles, et kõrvaklappide teleriga või arvutiga ühendamiseks ei ole täiendav pikendusjuhe vajalik, vaid piisab kõrvaklappide ühendusjuhtmest. Telerist helisalvestuste tegemine pole kinnipeetavale A. D möödapääsematu ja hädavajalik tegevus arvutikasutamisel ning pikendusjuhtme puudumine ei piira vähimalgi määral arvuti kasutamist tema põhifunktsioonide ja võimalusi silmas pidades. Neil asjaoludel ringkonnakohus nõustub täielikult Tallinna Halduskohtu
16. veebruari 2007.a. otsusega ja kasutades TsMS § 654 lg.6 antud õigust ei pea siinjuures vajalikuks selle kohtuotsuse põhjenduste kordamist. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 46 lg.1 p.1 ja § 47 ringkonnakohus jätab Tallinna Halduskohtu
17. veebruari 2007.a. otsuse muutmata ja A.D apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud Taotlusi ja tõendeid menetluskulude või nende jaotamise kohta esitatud ei ole. I. AMANN M. AAVA J. PAAP