Obsah (4)

§ 26§ 31§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Tromp Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-796 Haldusasi H.O.a kaebus Lääne-Virumaal V

§ 26lg 1 p 6).

2. Mõista kaebuse esitajalt H.O.alt Riigimetsa Majandamise Keskuse kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulud summas 7937 (seitse tuhat üheksasada kolmkümmend seitse) krooni. Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 14.05.2007, esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 1, 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja H.O.a ja Rakvere Metsamajandi vahel sõlmiti 02.04.1987 Lääne-Virumaal Vihula vallas Oandu külas asuva tööandja eluruumi üürileping. 28.02.1992 vabastati kaebuse esitaja Rakvere Metsamajandi käskkirjaga Sagadi metskonna autojuhi kohalt seoses Rakvere Metsamajandi likvideerimisega. Pärast töösuhte lõpetamist võimaldati kaebuse esitajal sama eluruumi edasi kasutada.
2. 20.12.1998 esitas H.O. Sagadi metskonnale avalduse eluruumi ja selle juurde kuuluvate abiruumide erastamiseks. Avalduse võttis vastu metsaülem Jaak Neljandik.
3. 01.06.1999 sõlmiti H.O.a kui üürniku ja Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kui üürileandja vahel Vihula vallas Oandu külas asuva eluruumi kasutamiseks 5-aastase tähtajaga üürileping (so kuni 01.06.2004).
4. 2001.a. novembris selgus kaebuse esitajale, et 20.12.1998 esitatud erastamisavaldust ei ole erastamise kohustatud subjektile edastatud ja puudub viimase seisukoht erastamisavalduse suhtes.
5. 30.04.2004 teatati kaebuse esitajale, et temaga sõlmitud üürilepingut ei pikendata. 20.05.2004 pöördus kaebaja RMK peadirektori taotlusega võtta tema 20.12.1998 erastamisavaldus menetlusse.
6. 15.06.2004 vastuses teatas RMK H.O.ale, et tema seadusest tulenevaid õigusi ei ole rikutud ja tema erastamisavaldus ei kuulu rahuldamisele.
7. 12.12.2005 esitas RMK Viru Maakohtule hagi kaebuse esitaja ja tema abikaasa vastu eluruumi vabastamiseks ja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.
8. 08.02.2006 esitas H.O. avalduse majandus- ja kommunikatsiooniministrile järelevalve teostamiseks eluruumi erastamise seaduslikkuse üle. 17.03.2006 vastuses teatas majandus- ja kommunikatsiooniminister, et lõpetab järelevalvemenetluse Lääne-Virumaal, Vihula vallas Oandu külas asuva eluruumi erastamise osas, kuna ei tuvastanud õiguserikkumist kohustatud subjekti poolt. H.O.ale selgitati, et Sagadi metskonna kontorihoone, milles asub kaebaja kasutuses olev eluruum, on jäetud riigi omandusse ja 13.04.1998 kantud riigivararegistrisse. Kuna tegemist on nii tööandja eluruumiga kui ka riigivararegistrisse kantud hoones asuva eluruumiga, siis ei ole eluruumi erastamine võimalik. KAEBUSE MOTIIVID JA NÕUDED
9. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja tegevuse tulemusena on tekkinud tema õigusi rikkuv olukord, kus tema poolt juba 20.12.1998 esitatud erastamisavaldus edastati pädevale organile ja asuti seda menetlema alles 2001.a. novembris ning vastustaja seisukoha erastamisest keeldumise kohta sai kaebuse esitaja teada alles 15.06.2004 vastusena oma päringule. Samas oli kõnealune eluruum, mille kohta kaebaja esitas erastamisavalduse, kantud juba 25.10.1993 riigi omandusse jääva vara nimekirja, mistõttu ei oleks erastamise kohustatud subjekt pidanud 20.12.1998 esitatud erastamisavaldust üldse menetlusse võtma või selle menetlusse võtmise korral esimesel võimalusel teavitama edasise menetluse võimatusest, arvestades, et erastamismenetlus on oluliselt seotud seaduses sätestatud tähtaegadega ning kaebaja oleks saanud sellele vastavalt asuda oma õigusi realiseerima. Käesoleval juhul oli kaebuse esitaja kuus aastat (alates avalduse esitamisest 20.12.1998 kuni 15.06.2004) teadmises, et tal on õigus üürilepingu alusel kasutatav eluruum erastada. Vastustaja on erastamisavaldust vastu võttes ning seda edasiselt kuus aastat menetledes rikkunud haldusorgani teavitamiskohustust ning ühtlasi ka kaebaja õigust asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. Kaebaja pole nõus väitega, et tegemist oli tööandja eluruumiga.
10. Vastustaja on rikkunud ka hea halduse põhimõtet, mis eeldab muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Vastustaja oleks pidanud kaebajat viivitamatult teavitama sellest, et on olemas haldusakt hoone, milles asub kaebaja poolt kasutatav eluruum, riigi omandusse jätmise kohta.
11. Kaebaja suhtes on rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõtet, mille kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ja samadel eeldustel. Samas majas elanud teist üürnikku H. R.’t koheldi kaebajale mitteteadaolevatel põhjustel erinevalt, kuivõrd vastustaja andis talle mitteerastatava eluruumi asemel teise eluruumi, mida tal oli seaduse kohaselt võimalik erastada.
12. Kaebuse esitaja taotleb Vihula vallas Oandu külas asuva eluruumi erastamismenetluse õigusvastaseks tunnistamist. Kaebajal on selle konstateeringu suhtes põhjendatud huvi, kuna see annab kaebajale õiguse esitada kahjunõue riigivastutuse seaduse alusel. 2 Kaebuse esitaja palub tunnistada Lääne-Virumaal Vihula vallas Oandu külas asuva eluruumi erastamismenetlus õigusvastaseks ja mõista Riigimetsa Majandamise Keskuselt kaebuse esitaja kasuks välja tema poolt kantud kohtukulud summas 8850 krooni (sh riigilõiv 10 krooni ja õigusabikulu 8850 krooni) vastavalt Advokaadibüroo Küllike Namm poolt esitatud menetluskulude nimekirjale ja kuludokumentidele. VASTUSTAJA SEISUKOHT Riigimetsa Majandamise Keskus kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu.
13. Kaebaja taotlusel viidi majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt vastustaja suhtes läbi järelevalve eluruumide erastamise seaduslikkuse üle. Järelevalvemenetluse tulemusena ei tuvastanud minister vastustaja tegevuses õigusrikkumist. Ministri vastav otsus on jõus ja seda pole vaidlustatud. Seega tuleb eeldada, et ministri 17.03.2006 nr 16-4/1595 otsuses toodud seisukohad on õiged.
14. Kaebaja ei ole vaidlusaluse eluruumi erastamise õigustatud subjekt, seega ei saanud vastustaja poolt esineda kaebaja suhtes õigusvastaseid toiminguid. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 5 p 6 kohaselt ei kuulu erastamisele riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid ja sellest tulenevalt ei ole vastustaja eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Vaidlusalune eluruum vastab kõigi näitajate osas EES § 3 lg 5 p 6 sätestatud tingimustele ning vastustajal puudus igasugune võimalus 13.04.1998 riigivararegistrisse kantud hoones asuva eluruumi erastamiseks 20.12.1998 esitatud erastamisavalduse alusel. Hoone riigivarana registrisse kandmist ei ole vaidlustatud. Tegelikkusele ei vasta kaebuses toodud väide, et kaebaja sai teada hoone riigivarana registrisse kandmisest teada alles 15.06.
15. Tolleaegne Sagadi metsaülem J.Neljandik teavitas kaebajat sellest asjaolust koheselt ja korduvalt.
16. Kehtiv seadusandlus näeb ette, et eluruume erastatakse isikutele, kes kasutavad eluruumi alalise elamiskohana. Vastustajale on teada, et kaebuse esitaja soovib küll vaidlusalust eluruumi erastada ja hoiab seda omavoliliselt enda valduses, kuid ei kasuta eluruumi enda ega oma perekonnaliikmete elamiskohana. Vastustajal on alust arvata, et kaebaja kasutab alalise elamiskohana juba alates 27.06.2001 Haljala alevikus xxxxxxxxxx, mis korteriomandina kuulub kaebuse esitajale ja on sisse kantud Lääne-Viru Maakohtu kinnistusosakonnas registriosas nr xxxxxxx (avaldus 15.05.2001). Samuti kuulub kaebuse esitajale Vihula vallas Oandu külas hoonestatud kinnistu, mis on registreeritud kinnistusregistris registriosa nr xxxxxxx all.
17. H. R. seonduvad asjaolud ei puutu antud juhul asjasse, kuna temale erastati eluruum teises majas, mis ei olnud kantud riigivararegistrisse. Ka kaebuse esitajale pakuti 1998.a. võimalust erastada Võsul asuv metskonna maja, kuid kaebaja keeldus sellest.
18. Vastustaja on seisukohal, et antud asjas puudub kaebuse esitajale tekitatud kahju, mida kaebaja saaks nõuda. Riigivastutuse seadusega (RVS) on kehtestatud kahju hüvitamise piirangud. RVS §7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikes suhetes rikutud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida, ega ole võimalik seda kõrvaldada §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmisega või taastamisega. Selle põhimõtte kohaselt oleks kaebuse esitaja 3 pidanud võimaluse korral ära hoidma kahju põhjustava tegevuse, vaidlustades õigeaegselt kahju tekitava haldusakti või toimingu kas vaidemenetluses või kohtus. Kaebaja ei ole vaidlustanud hoone, milles asub vaidlusalune elamispind, riigivara registrisse kandmist 13.04.1998, 30.04.2004 toimingut seoses tema eluruumi üürilepingu mittepikendamisega alates 01.06.2004, RMK 15.06.2004 kirjas nr 1-7/1342 väljendatud otsust eluruumi mitteerastamise kohta ega muid kirjas toodud asjaolusid. Kaebaja ei esitanud avaldust eluruumi erastamiseks seaduses ettenähtud tähtajaks –
19. märtsiks 1995.a., samuti ei kasutanud reaalset võimalust esitada uus erastamisavaldus 3 kuu jooksul (so kuni 01.09.1999) pärast 01.06.1999 üürilepingu sõlmimist ega taotlenud mõjuvatel põhjustel möödalastud tähtaja ennistamist, ei vaidlustanud majandus- ja kommunikatsiooniministri järelevalve tulemusi ja neis sisalduvaid asjaolusid seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ega kasutanud muid kohaseid õiguskaitseabinõusid. Alates vara riigivara registrisse kandmisest 13.04.1998 ja tulenevalt EES § 3 lg 5 p 6 puudus RMK-l igasugune seadusest tulenev õigus võtta vastu otsuseid vaidlusaluse eluruumi võõrandamiseks. Kaebus on põhjendamatu, kuna kaebuse esitajale ei ole tekitatud kahju, puudub õigusvastane tegu ja seos teo ja tagajärje vahel. Vastustaja palub jätta H.O.a kaebus rahuldamata ja mõista kaebuse esitajalt vastustaja Riigimetsa Majandamise Keskuse kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulud summas 7937 krooni vastavalt Advokaadibüroo Uno Feldschmith OÜ poolt esitatud menetluskulude nimekirjale ja kuludokumentidele. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
20. Vastavalt eluruumide erastamise seadusele (EES) on seaduse eri aegadel kehtinud ja ka kehtivas redaktsioonis eluruumide erastamise eesmärgiks anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud eluruume ja tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ning säilimine. Eluruumide erastamise kohustatud subjektiks on EES alusel vastavalt sellele, kelle omandisse eluruum enne erastamist kuulub, kas riik või kohalik omavalitsus: ettevõte, asutus või organisatsioon, kelle valduses on riigile või munitsipaalomandisse kuuluv eluruum (EES § 6).
21. 02.04.1987 sõlmiti kaebuse esitajaga endises Vihula külanõukogus Oandu asulas asunud Rakvere Metsamajandi Sagadi Metskonna hoones asuva korteri nr 1 kasutamiseks teenistusliku eluruumi üürileping. Peale töösuhte lõppemist seoses Rakvere Metsamajandi likvideerimisega 1992.a. võimaldati kaebajal ja tema abikaasal sama eluruumi üürileandja nõusolekul edasi kasutada ilma kirjaliku üürilepinguta. EES § 5 lg 1 p 1 kohaselt on eluruumi ostmise eesõigus üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul või ühel temaga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud
22. märtsiks 1995.a. Eeldades, et kaebajal oli õiguslik alus eluruumi kasutamiseks eluruumi üürnikuna, pidi ta esitama avalduse eluruumi erastamiseks nimetatud tähtajaks, mida kaebaja aga ei teinud. Kaebaja väide, et ta ei olnud teadlik eluruumi erastamise avalduse esitamise vajadusest
23. märtsiks 1995.a., ei ole tõsiseltvõetav, kuna eluruumid erastamisega seonduv informatsioon oli üldsusele kättesaadav ja elanikke teavitati selleks vajalike avalduste esitamise korrast ja tähtaegadest laialdaselt nii eluruumide valdajate kui ka ajakirjanduse ja muude massiteabevahendite kaudu.
24. Alates
25. märtsist 1995.a. jõustus EES muudatus, mille kohaselt ei kuulu seaduse § 3 lg 5 p 6 alusel erastamisele eluruumid, mis asuvad riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud 4 hoonetes (nimetatud sätte käesoleval ajal kehtiva sõnastuse kohaselt riigivara registrisse kantud eluruumid ja riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid). Hoone, milles paikneb kaebuse esitaja kasutuses olev eluruum, on jäetud riigi omandisse ning on 13.04.1998 kantud riigivararegistrisse (registrikood 02010056) Oandu Looduskeskusena. Riigivara valitsejaks on registri andmetel keskkonnaministeerium ja riigivara valitsema volitatud asutuseks Riigimetsa Majandamise Keskus. Kaebaja esitas avalduse tema kasutuses oleva eluruumi erastamiseks 20.12.1998, seega pärast seda, kui hoone, milles eluruum asub, oli riigi varana kantud riigivararegistrisse ega kuulunud tulenevalt EES § 3 lg 5 punktist 6 erastamisele. Tunnistaja J.Neljandiku poolt antud ütluste kohaselt selgitas ta juba erastamisavalduse vastuvõtmise ajal 20.12.1998 kaebajale, et eluruum on kantud riigivararegistrisse ja ei ole erastamise objektiks, kuid kaebaja soovis siiski avaldust esitada, „et fikseerida oma erastamissoov“. Kohtul ei ole põhjust kahelda tunnistaja J.Neljandiku ütluste usaldusväärsuses. Seega ei saa põhjendatuks lugeda kaebaja väidet, et ta oli kuus aastat (alates avalduse esitamisest 20.12.1998 kuni RMK kirja nr 1-7/1342 saamiseni 15.06.2004) teadmises, et tal on õigus üürilepingu alusel kasutatav eluruum erastada. Avalduse esitamise ajal 20.12.1998 ei olnud eluruum erastamise objektiks ja erastamise avalduse esitamine täiendavat erastamisõigust eluruumile ei tekita. Hoone, milles paikneb kaebaja poolt kasutatav eluruum, riigivara registrisse kandmist kaebaja vaidlustanud ei ole.
26. EES § 22 lg 5 kohaselt kui üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast
27. märtsi 1995.a., on eluruumi üürnikul või kokkuleppel üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise eesõigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. Kaebajaga sõlmiti 01.06.1999 uus kehtivale elamuseadusele vastav eluruumi üürileping. Lepingu kohaselt ei ole tegemist tööandja eluruumiga. Tulenevalt EES § 22 lg 5 oleks kaebajal olnud õigus kuni 01.09.1999 esitada eluruumi erastamise avaldus, mida kaebaja samuti ei esitanud. Eeltoodust järeldub, et EES sätestas eluruumi erastamise õiguse realiseerimiseks konkreetsed tähtajad, mille jooksul tuli vastav tahteavaldus esitada. Eluruumi erastamise avalduse esitamine suvalisel ajal, nagu seda on teinud kaebuse esitaja, ei ole kooskõlas EES-s sätestatuga. Eeltoodust ei saa aga teha järeldust, et kui kaebaja oleks kolme kuu jooksul peale uue üürilepingu sõlmimist 01.06.1999 esitanud eluruumi erastamise avalduse, oleks ta saanud eluruumi erastada. Kuigi sel juhul oleks olnud tegemist seaduse alusel tähtaegselt esitatud avaldusega, oleks see jäänud ikkagi rahuldamata, kuna eluruum ei kuulu erastamisele tulenevalt EES § 3 lg 5 p 6 ja kaebuse esitajal puudub erastamisõigus.
28. Erastamisõiguse olemasolu kaebajal ja selle rikkumine erastamisest keeldumisega võinuks tulla kõne alla juhul, kui kaebaja oleks esitanud erastamisavalduse ajal, mil EES ei välistanud riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud hoonetes asuvate eluruumide erastamist, so enne EES § 3 lg 5 p 6 jõustumist 15.03.
29. Kuna EES muutmise seadus ei anna nimetatud sättele tagasiulatuvat jõudu, siis oleks selle õigustatud subjekti seisundit halvendav tõlgendus õigusvastane ning kaebajal olnuks kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et eluruumi erastamine otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel. Käesoleval juhul kaebaja eluruumi erastamise avaldust enne EES muudatuse jõustumist ei esitanud.
30. Kohus ei nõustu väitega, et kaebaja suhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdse kohtlemise põhimõte eeldab, et ühtedes ja samades oludes ja samadel eeldustel tuleb kõiki isikuid käsitleda ühetaoliselt. Kaebaja arvates on antud juhul erinevalt koheldud samas 5 majas elanud teist üürnikku H. R., kellele vastustaja andis mitteerastatava eluruumi asemel teise eluruumi, mida tal oli võimalik erastada. Tunnistaja J.Neljandiku ütluste kohaselt pakuti samasugust võimalust 1998.a. ka kaebuse esitajale. Temale pakutud Võsul asuva metsavahi kordoni maja erastamisest kaebuse esitaja keeldus. Kõnealused hooned olid pakkumise ajal küll riigi omandis, kuid kuna tegemist oli elamiseks mõeldud hoonetega, siis oli neid võimalik riigi omandis oleva vara hulgast välja arvata (mida paljude esialgselt riigi omandisse jäetud endiste metskondade hoonete puhul ka tehti) juhul, kui kaebaja oleks esitanud taotluse nende erastamiseks. H. R., erinevalt kaebuse esitajast, nõustus temale pakutud Sagadi metskonnas asuva Mustoja metsavahi elamu ja kõrvalhoonete erastamisega. Kohus leiab, et eeltoodut ei saa käsitleda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega oleks olnud tegemist juhul, kui samas majas asuva teise korteri üürnikule oleks võimaldatud see eluruum erastada, kaebuse esitajale aga mitte. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.
31. Kohus nõustub kaebaja väitega, et hea halduse tava kohaselt oleks temalt vastu võetud eluruumi erastamise avaldus tulnud edastada erastamise kohustatud subjektile – Riigimetsa Majandamise Keskusele ja kaebajale mõistliku aja jooksul teatada, et tema avaldus ei kuulu rahuldamisele erastamisõiguse puudumise tõttu. Kuigi tunnistaja J.Neljandiku ütluste kohaselt informeeris ta kaebajat avalduse vastuvõtmisel sellest, et hoone, milles eluruum asub, on riigi omandis ja erastamisele ei kuulu, jättis ta avalduse enda kätte ega edastanud seda õigeaegselt RMK-le. Vastuse oma 20.12.1998 avaldusele sai kaebaja alles 15.06.
32. Sellega on erastamise kohustatud subjekt erastamisavalduse menetlemisel käitunud õigusvastaselt ja rikkunud kaebuse esitaja õigust heale haldusele. Eluruumide erastamise läbiviimine on erastamise kohustatud subjektile seadusega pandud kohustus ja sellest tulenevalt peab kohustatud subjekt tegema kõik temast oleneva, et talle pandud avalik-õiguslik kohustus saaks täidetud ja vastavad eluruumid saaksid erastatud. Antud juhul ei ole aga erastamise kohustatud subjekti poolne viivitus eluruumi erastamise avalduse läbivaatamisel toonud kaasa kaebaja õiguse rikkumist saada eluruumi omanikuks, kuna nii avalduse esitamise ajal kui ka hiljem kaebajal selline seadusest tulenev õigus puudus. Seega puudub ka põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebuse esitaja õiguste väidetava rikkumise vahel. Kuna kaebuse esitajal puudus õigus saada erastamise teel eluruumi omanikuks erastamiseks, ei ole tema õigusi erastamismenetluses rikutud ning kaebajal ei saa olla ka põhjendatud huvi nimetatud erastamismenetluse õigusvastasuse kindlakstegemise suhtes. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et H.O.a kaebus rahuldamata. ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta
33. Vastavalt

§ 92lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas on vastustaja Riigimetsa Majandamise Keskus taotlenud kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist summas 7937 krooni vastavalt Advokaadibüroo Uno Feldschmith OÜ poolt esitatud menetluskulude nimekirjale ja kuludokumentidele.

§ 93

lg 5 sätestatu kohaselt kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Antud juhul peab kohus menetluskulusid taotletavas ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks ning leiab, et taotlus menetluskulude väljamõistmiseks kaebuse esitajalt summas 7937 krooni kuulub rahuldamisele. Sirje Tromp kohtunik 6 7