Vastavalt
lg 1 abikaasade ühisvara võidakse jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda ning sama paragrahvi 2. lõike kohaselt kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Vastavalt
lõikele 1 on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. K P omandas 02.10.1995.a ostu-müügilepinguga (tl 12- 13, 15) ühekorruselise maja, asukohaga xxx hinnaga 16 800 krooni. Viru Maakohtu kinnistusosakonna väljatükist (tl 176) nähtub, et K P on kantud kinnisturaamatu registriossa nr 2036708 elamumaa xxx, pindalaga 1028 omanikuna 05.03.2002.a. Poolte abielu on lahutatud Sillamäe Linnakohtu 04.08.1997.a otsusega (tl 4). Poolte vahel on vaidlust selles, kas nende abielulised suhted olid 02.10.1995.a lõppenud või mitte. Kostja esitas 15.04.1997.a Sillamäe Linnakohtule abielu lahutamiseks hagi, mille kohaselt pooled ei ela kaks aastat perena (tl 288). 04.08.1997.a toimunud kohtuistungi protokolli (tl 289291) kohaselt selgitas K P, et pooled pole koos elanud ligi kaks aastat. L P selgitas, et perekondlikud suhted taastusid ja pooled elavad ühes majas. Tunnistajate V M ja T P ütluste (tl 280-283) kohaselt elasid pooled koos 1996.aastani. Kostjal tekkis teine naine 1997.aastal Kohus suhtub kriitiliselt tunnistaja N K´i ütlustesse (tl 298-299), mille kohaselt ta ei mäleta pooltel üldse abieluliste suhete olemasolu olevat, kuna kostja väitel olid poolte vahel kuni 1994.a nimetatud perekondlikud suhted olemas. Tunnistaja ei ole täpsustanud, millisest ajast oli kostjal teine naine. 5 Kohtule esitatud fotodest (tl 293- 295) sõbralikud suhted. nähtub, et 1996.a aastal valitsesid poolte vahel Kohus, hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et asjas pole vaieldamatut tõendamist leidnud, et poolte abielulised suhted olid elumaja omandamise ajal, s.o. 02.10.1995.a lõppenud. Seega kuulub vaidlusalune elamu vallasasjana poolte ühisvara hulka. Kuna elumaja soetatud abielu ajal vallasasjana 1995.a aastal ja kinnistatud 2002 aastal pärast abieluliste suhete lõppemist, võib tuginedes Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-47-05 (p 21) öelda, et elamut ei saa enam vallasasjana jagada. Asja materjalide kohaselt on kinnistu omanik kostja. Kuna ühisomandis olnud elamu on muutunud seoses selle juurde maa erastamisega kinnisasja oluliseks osaks ja kinnistu ei kuulu poolte ühisomandisse, vaid on kostja lahusvara, ei ole kohtul võimalik kinnistut hageja poolt pakutud variandis, s. o. jättes kinnistu kaasomandisse, s.o. ½ osas hagejale ja ½ osas kostjale. Samuti märgib kohus, et kinnistu jätmiseks kaasomandisse sel põhjusel, et poolel puudub hetkel raha teisele poolele hüvitise maksmiseks, puudub õiguslik alus. Analoogsele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas 3-2-1-52-05. Kuna kostja on omandanud lahusvara poolte ühisvara osa arvel, saab hageja antud juhul vaid nõuda tema poolt kaotatud osa ühisvarast väärtuse hüvitamist (
ÜS § 65 kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Ühisomanduses oleva vara jagamisel määratakse jagatava vara maksumus kindlaks lähtudes otsuse tegemise ajal kehtinud hindadest. Berc Kinnisvara OÜ eksperthinnangu 1110/12/06J (tl 214- 224) kohaselt on hoonestatud kinnistu aadressil xxx turuväärtus 650 000 krooni. Kinnistul asuva majavalduse arvestuslik väärtus on 190 000 krooni. Arvestuslik väärtus on leitud hoonestatud ja hoonestamata kinnistute turuväärtuste vahena.
lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel põhjustel ning lg 2 p 3 kohaselt kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvelt. Kostja palub kõrvale kalduda abikaasade osade võrdusest, kuna ühisvara on 73 % ulatuses omandatud tema lahusvara arvelt. Toimiku kirjalikes materjalides olevatest rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaartidest (tl 25, 39,40) ja ostu-müügilepingust (tl 12-13) nähtub, et maja maksumusest 16 800 kroonist oli makstud EVP-na kolmanda isiku kostja ema L P poolt 9 600 krooni, kostja poolt 5700 krooni ja hageja poolt 1 500 krooni. Kostja väitel on erastamisväärtpaberid summas 2700 krooni tema poolt saadud tööaastate eest enne hagejaga abielu sõlmimist ning erastamisväärtpaberid summas 9600 krooni kingitud kostjale tema ema poolt. Vastavalt
6 Vabariigi Valitsuse 05.08.1992.a määrusega nr 226 kinnitatud Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi täitmise juhendi p 11 kohaselt arvestuskaardile kantakse Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse alusel arvestatud isiku töötamise aeg täisaastates kuni 1.jaanuarini 1992.a. RKO arvestuskaardist (tl 40) nähtub, et K P´le oli erastamisväärtpabereid arvestatud 19 tööaasta eest. Poolte abielu oli sõlmitud 03.03.1984.a (tl 4). Seega oli kostjal enne abielu sõlmimist tööaastaid, mille eest talle oli antud erastamisväärtpabereid, ligi 11 aastat. Kostja on lugenud tema lahusvara suuruseks, mille arvelt ühisvara omandati, 2700 krooni (9 aastat x 300), mis elamu ostuhinnast moodustab 16800 kroonist moodustab 16%. Kuna poolte ühisvaraks olev elamu on osaliselt omandatud kostja lahusvara arvelt, leiab kohus põhjendatud olevat kalduda 16% ulatuses kõrvale abikaasade osade võrdusest. Seega moodustab hageja osa ühisvarast 42 % (100- 16= 84:2) ja kostja osa 58 % (42+16).
K § 260 lg1 kohaselt kinkeleping hinnaga üle 50 krooni /…/ peab olema notariaalselt tõestatud. Asjas puuduvad kirjalikud tõendid, et kolmas isik oleks kinkinud 1995.a oma erastamisväärtpaberid väärtuses 9600 krooni kostjale. Seega on need EVPd abikaasade ühisvara.
lg 4 kohaselt kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvarast, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Seega peab hageja hüvitama kostjale 42% majavalduse väärtusest 190 000 kroonist e. 79800 krooni . Kostja on palunud hüvitamisele kuuluvast maha arvata 15000 krooni, st. remonttööde, mis on teostatud peale abielu lahutamist kostja lahusvara arvelt, maksumuse. Toimiku kirjalike materjalides olevat tõendite (tl 251-254) kohaselt on L P esitatud arve soojussõlme renoveerimiskulude eest summas 6623,79 krooni ning trepi kalkulatsioonijärgne maksumus moodustas 4591 krooni. Kolmanda isiku seletuste (tl 297) ning tunnistaja N. K´i ütluste (tl 299) kohaselt on maja eest hoolitsenud kolmas isik ja kumbki pool pole teda materiaalselt toetanud. Seega pole asjas tõendamist leidnud remonttööde teostamine kostja lahusvara arvelt. Juhul, kui kolmas isik leiab, et pooled on tema arvelt alusetult säästud, on tal õigus poolte vastu esitada sellekohane hagi. Eeltoodust lähtudes, leiab kohus, et hagi ühisvara jagamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. MENETLUSKULUD Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilasja menetlus on alustatud 2002 aastal ning seega kuulub kohtukulude jaotamise osas kohaldamisele enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS). 7 Vastavalt enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1, kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. /---/. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus leiab põhjendatud jätta poolte kohtukulud nende endi kanda Hageja oli Ida-Viru Maakohtu 27.09.2002.a määrusega vabastatud hagiavalduse esitamisel ja ka hagi rahuldamata jätmise korral riigilõivu 2600 krooni riigituludesse tasumisest. Enne 01. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 64 lg 1 kohaselt riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Kooskõlas TsMS §-iga 64 lg. 1 leiab kohus põhjendatud olevat kostjalt välja mõista riigilõiv riigituludesse 1300 krooni. Helgi Vinni Kohtunik: 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.