Käskkirja dispositsiooni kohaselt seisnes distsipliininõuete rikkumine selles, et avaldaja hoidis 04.09.2006.a. enda juures keelatud eset – mobiiltelefoni, mis leiti KAPO poolt teostatud läbiotsmisel. Käskkirjas viidatakse kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlustele, milles H.K. tunnistab, et mobiiltelefoni jättis talle kasutamiseks vanglast vabanenud E. O. Kaebuse esitajale tutvustati formaalselt käskkirja 04.01.2007.a. ilma mingisuguseid selgitusi nõudmata, samuti ei antud käskkirja koopiat.
lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Kaebuse esitaja leiab, et formaalse ja kaalutlemata distsiplinaarmenetlusega rikuti
s ettenähtud nõudeid ja põhiseaduslikke õigusi. Samuti leiab avaldaja, et distsiplinaarkorras karistamine 3 kuud ja 25 päeva peale väidetava rikkumise toimepanemist ning avastamist ei haaku haldusmenetluse seaduses sätestatud eesmärgipärase ja efektiivse menetluse printsiibiga. Ligi neli kuud hilisem karistamine ei teeni karistuse eesmärki ja ei ole kooskõlas eelnimetatud põhimõttega. Praktika, kus kinnipeetava karistamine toimub üksnes tuginedes teise menetluse raames kogutud episoodilistele allikatele, on lubamatu. 05.09.2006.a. kuulati avaldaja üle kahtlustatavana kriminaalasjas ja kaebuse esitajal oli õigus valida endale kaitsepositsioon ning anda sellest tulenevalt ütlusi, mis ei pruugi olla tähelepanuväärsed distsiplinaarmenetluses. Ka distsiplinaarmenetluses oleks tulnud anda kinnipeetavale võimalus ennast kaitsta ja anda selgitusi.
lg 3 kohaselt tuleb distsiplinaarmenetluse käik protokollida, mida antud juhul ei tehtud. Vaidlustatud käskkirja tühistamist taotleb avaldaja eelkõige seetõttu, et erinevad soodustused ja ennetähtaegse vabanemise võimalus on seotud distsiplinaarkaristuste olemasoluga karistuse kandmise ajal. VASTUSTAJA SEISUKOHT Kinnipeetav on kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Murru Vangla kodukorra punkti 29 alapunkti 1 järgi on kinnipeetav kohustatud käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele ja alluma vangla teenistujate seaduslikele korraldustele. Sama korra ja punkti kolmanda alapunkti kohaselt tuleb kinnipeetaval teavitada vanglaametnikke kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut, sisekorda ning teiste isikute elu või tervist. Avaldaja väidab, et käskkirja tutvustati talle formaalselt, ei nõutud selgitusi ning ei antud käskkirja koopiat. Kinnipeetav viibis käskkirja tutvustamise ajal Tallinna Vanglas ja seega ei 3 ole Murru Vangla käskkirja tutvustamisel tegemata jäänud toimingute eest vastutav. Distsiplinaarmenetluse käigus kinnipeetavalt eraldi seletust ei võetud, sest tugineti kahtlustatavana antud ütlustele. Sellega rikuti küll
lg-s 2 sätestatud õigust anda selgitusi, kuid see ei mõjutanud asja otsustamist, sest avaldaja tunnistas, et kasutas tema juurest leitud mobiiltelefoni. Haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Avaldaja leiab, et distsiplinaarkorras karistamine 3 kuud ja 25 päeva pärast rikkumise toimepanemist ei haaku haldusmenetluse seaduse § 5 lg-s 2 sätestatuga, kuid vastustaja nimetatud seisukohaga ei nõustu. Menetlustoimingu tähtaja möödumisele saab tugineda siis, kui seaduses on ette nähtud vastav tähtaeg ja selle möödumisest tulenevad tagajärjed.
s ei olnud distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaega määratletud, kindlaks oli määratud 8-kuuline distsiplinaarkaristuse täideviimise tähtaeg. Tõendite kogumisel ei ole samuti selliseid piiranguid seatud, et teise isiku poolt kogutud andmeid ei oleks lubatud kasutada. Kaebaja tunnistas kahtlustatavana ülekuulamisel, et kasutas keelatud eset ja selles ei olnud alust kahelda. Ei ole tõenäoline, et kaebuse esitaja oli ülekuulamisel nõus tunnistama, et on distsipliinirikkuja, kuigi tegelikult ei ole. Samuti lähevad avaldaja ütlused kokku muude tõenditega, inspektor-kontaktisiku H. Lass ettekandega (t.l. 30). Distsiplinaarmenetluse kohta koostati 27.12.2006.a. ka protokoll (t.l. 27). Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas on vaidlustaud Murru Vangla direktori käskkirja, millega karistati avaldajat kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. Seejuures on viidatud
punktile 1.
punktis 1 on sätestatud, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Selles, et mobiiltelefonid ei ole vanglas lubatavad, haldusasjas vaidlust ei ole. Küll aga väidab kaebuse esitaja, et telefon ei kuulunud talle (kohtuistungi protokoll, t.l. 55). Avaldaja tõstatas ka aegumise küsimuse, sest distsiplinaarkaristus määrati ligikaudu 4 kuud pärast läbiotsimise teostamist. Seega tuleb hinnata kõigepealt aegumisega seonduvaid asjaolusid. Sisuliselt sai vastustaja distsipliininõuete rikkumisest teada 04.09.2006.a. kui toimus läbiotsimine. Sellekohase ettekande kirjutas vangla inspektor-kontaktisik (t.l. 30). Ka selles ei ole vaidlust.
st ei ilmne, millise tähtaja jooksul tuleb distsiplinaarkaristus määrata, kuid eelnimetatud seaduse § 11 lg-s 1 on sätestatud, et haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades
erisusi.
lõigete 5 ja 6 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest ning vangla haldusakti ja toimingu peale esitatud vaide vaatab läbi ja lahendab Justiitsministeerium. Haldusmenetluse seaduse § 5 lg-s 2 on sätestatud, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ning ebameeldivusi isikutele. Sama seaduse ja paragrahvi neljanda lõike kohaselt 4 viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Seega võiks eelneva regulatsiooni pinnalt järeldada, et kui vaiet lahendatakse 30 päeva jooksul, siis peaks vangla viima distsiplinaarmenetluse läbi ja määrama distsiplinaarkaristuse samuti hiljemalt ühe kuu jooksul. 30-päevane tähtaeg on ka üldine tähtaeg, mida taolistel juhtudel järgitakse. Ei saa asuda ka sellisele seisukohale, et vanglas on distsiplinaarmenetluse läbiviimine kuidagi keerulisem, pigem peaks olema see vastupidi. Käesolevaks ajaks on vangistusseadust täiendatud ja eelnimetatud seaduse § 64 lg 41 kohaselt võib nüüd määrata distsiplinaarkaristuse kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Antud juhul oleks olnud distsiplinaarkaristus aegunud ka lähtuvalt eelnimetatud regulatsioonist, sest karistuse määramisel tuli arvestada rikkumisest teadasaamise päeva ning karistuse määramise ajaks oli sellest peaaegu neli kuud möödas. Nähtuvalt vangla inspektor-kontaktisiku ettekandest (t.l. 30) oli vastustaja mobiiltelefoni võimalikust olemasolust teadlik juba 04.09.2006.a. Vastustaja põhjendused, mille kohaselt ei karistatud avaldajat kohe, sest jäädi ootama politseisse kaasavõetud ettekande tagastamist ja (muid) materjale – ei ole arvestatavad. Kogu distsiplinaarmenetluse läbiviimise küsimus ei saa taanduda sellele, kus hoitakse esialgset ettekannet või kuhu see on edastatud. Ilmselt oleks olnud võimalik koostada soovi korral ka täiendav ettekanne ning küsida asjassepuutuvatelt isikutelt täpsustavaid selgitusi. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et 2006. aastal kehtinud redaktsiooni kohaselt ei oleks pidanud distsiplinaarkaristust enam määrama, kui üldine ühekuuline tähtaeg oli mitmekordselt ületatud, kuid olenemata tähtaegsuse küsimusest väljenduvad puudused veel ka selles, et avaldajalt ei võetud
See omakorda võis mõjutada distsiplinaarkaristuse valikut ning seetõttu ei saaks eelnimetatut ebaoluliseks või formaalseks asjaoluks pidada. Distsiplinaarmenetluse materjal on minimaalne, see koosneb vastavast protokollist, ühest ettekandest, milles on viidatud 04.09.2006.a. toimunud läbiotsimisele ning paarirealisest väljavõttest avaldaja ülekuulamisest kahtlustatavana (t.l. 27 ja 29-30). Sisuliselt on distsiplinaarmenetlus läbi viimata. Lähtuvalt eeltoodust tuleb avaldaja kaebus rahuldada ning vaidlustatud käskkiri tühistada. Kaebuse esitaja on taotlenud menetluskuludena tagasi ka kaebuselt tasutud riigilõivu ning esindajale tasutud 5900 krooni suuruse summa (t.l. 52-53). Vastustaja seoses menetluskulude proportsionaalsusega vastuväiteid ei esitanud (kohtuistungi protokoll, t.l. 56). Avaldaja esindaja kinnitas omalt poolt, et summa on sularahas advokaadibüroosse laekunud (kohtuistungi protokoll, t.l. 56). Kohus leiab, et kulud on põhjendatud ja lähtuvalt kohtukulude nimekirjast tuleb mõista vastustajalt avaldaja kasuks välja 5980 krooni. Nimetatud summas sisaldub ka riigilõiv. Enno Loonurm Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.