3-06-1495/13

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-1495 Otsuse kuupäev

1. detsember 2006.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Z. H. kaebus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev
2. detsember 2006.a Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Z. H, esindaja vandeadvokaat K. K; Vastustaja Jõgeva Maavalitsuse esindaja I. K. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Mõista välja riigieelarve vahendite arvelt tasu esinduse eest kohtus summas 182 (ükssada kaheksakümmend kaks) krooni ja 90 senti K. K. Advokaadibüroo vandeadvokaat K. K. Tartu Halduskohtus isiku esindamise eest halduskohtumenetluses kohtuistungil. Otsus saata riigieelarve vahendite arvelt K. K. Advokaadibüroole riigi õigusabi kulude välja mõistmise osas täitmiseks Advokatuurile. Otsus teha teatavaks pooltele, Rahandusministeeriumile ja Kohtute Raamatupidamiskeskusele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. FAKTILISED ASJAOLUD Z.H. esitas 29.12.2003.a avalduse A.J. kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Jõgeva Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 27.01.2004.a otsusega nr 265-1 jäeti rahuldamata L. J, Z. H. ja A.J. poolt Mustvee linnas asuvate maade tagastamiseks esitatud taotlused, seoses vastava tähtaja eiramisega. Z. H. esitas 31.07.2006.a Tartu Halduskohtule kaebuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. 1 KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse kohaselt esitas Z. H. isa A. J. 16.12.1992.a tähitud kirjaga Jõgeva Maavalitsuse ÕVVTK komisjonile avalduse Mustvee linnas asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Avaldusele A. J. vastust ei saanud ja vara talle ei tagastatud. A. J. suri 30.03.2000.a. Z.H. viitas oma avalduses A. J. poolt 16.12.1992.a esitatud avaldusele, kuid komisjoni otsuse kohaselt üheski omandireformi käigus esitatud avalduste registris A.J. avaldust registreeritud ei ole. Kaebaja väite kohaselt oli neil alles tähitud kirja kviitung, kuid käesoleva ajani pole seda leitud. Advokaadibüroo poolt esitatud teabenõudele vastati AS-st Eesti Post, et dokumentide kohta on võimalik järelotsimist teostada tagasiulatuvalt 2 aasta kohta, dokumentide säilitamine arhiivis on 2 aastat ja pärast seda dokumendid hävitatakse. A.J. poolt avalduse esitamist tõendavad tunnistajad L. J. ja A. J. Z.H. on pöördunud mitmeid kordi Jõgeva Maavalitsuse ja Mustvee Linnavalitsuse poole, kuid oma pöördumistele ta pole positiivset vastust saanud. Mustvee Linnavalitsus on asunud aktiivselt A.J. kuulunud maid ostueesõigusega erastama, kuigi need tuleks tagastada A.J. pärijatele. A.J. pärijatele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata jätmine on õigusvastane, kuna ta esitas tähtaegselt avalduse vara tagastamiseks. Vara tagastamata jätmine rikub kaebuse esitaja õigust omandi puutumatusele. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kaebus on esitatud tähtaegselt ja ei pea põhjendatuks vastutaja taotlust menetluse lõpetamiseks seoses aegumisega. Taotlus aegumise kohaldamiseks on asjakohatu, kuna Z.H. esitas kaebuse Jõgeva Maavalitsuse ja Mustvee Linnavalitsuse jätkuva tegevusetuse peale, kes ei soovi tegelda A. J. õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega. Z.H. on vara tagastamise küsimuses pöördunud mitmeid kordi nii maavalitsuse kui ka linnavalitsuse poole, kuid talle on kas vastatud eitavalt või pole üldse vastatud, seetõttu pöörduski ta kohtusse. Tõuke kaebuse esitamiseks andis 13.04.2006.a Maalehes ilmunud artikkel, kus kirjutati maareformi lõpetamisest. VASTUSTAJATE VASTUVÄITED Z. H. poolt ÕVVTK Jõgeva maakonna komisjonile 29.03.2003.a esitatud samasisulisele avaldusele antud vastuses on märgitud, et üheski omandireformi käigus esitatud avalduste registris A. J. avaldust registreeritud ei ole. Z. H. ei ole vaidlustanud maakonna komisjoni 27.01.2004.a otsust. Jõgeva Maavalitsus ei nõustu kaebuses esitatud nõuetega, kuna kaebuse esitamiseks Halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tähtaeg on kaebuse esitaja poolt põhjuseta mööda lastud. Kaebuse on esitanud isik, kelle õigusi ja vabadusi Jõgeva Maavalitsuse toimingud rikkunud ega piiranud ei ole. Jõgeva Maavalitsuse pädevusse ei kuulu omandireformi õigustatud subjektide kindlaksmääramine ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine. Väidetava A. J. avalduse 2 esitamise ajaks oli õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste maavalitsusele esitamise tähtaeg juba möödunud. A. J. õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldust seaduses sätestatud tähtajaks esitanud ei ole. Mustvee Linnavalitsus kaebust ei tunnista, sest kaebaja väited on paljasõnalised. Kuna kaebajat ei ole omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud, ei ole linnavalitsusel võimalik ka vara tagastada. Kaebus on aegunud. Kui aga selgub, et kaebaja on omandireformi õigustatud subjekt, s.t Jõgeva Maavalitsuse ÕVVTKK muudab käesoleval ajal jõus olevat 27.01.2004 otsust nr 265-1, alustab Mustvee Linnavalitsus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise menetlust vastavalt kehtivatele õigusaktidele. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus on seisukohal, et tegemist on lubatava kaebusega. Kaebuse lubatavuse osas kohaldub HKMS § 6 lg 2 p 2, mille kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda muuhulgas väljaandmata jäetud haldusakti väljaandmist ja sooritamata toimingu sooritamist. Kaebuse esitaja poolt taotletav õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine on teostatav vastavate haldusaktide andmise ja vara reaalse tagastamise toimingu sooritamise teel. Seega on kaebuse lahendamine halduskohtu pädevuses. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustajatega, et formaalselt võib olla tegemist aegunud kaebusega. Samas on kohus seisukohal, et õige on sisuliselt kontrollida, kas vastustajad on kaebuse esitaja suhtes õigusvastaselt tegevusetuses. Taoline sisuline kontroll ei riku õiguskindluse põhimõtet, mistõttu pidas kohus õigemaks vaidluse lahendada sisuliselt, mitte lõpetada asjas menetlust seoses aegumisega. Kohus, tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, kuulanud ära kaebuse esitaja seletuse kohtuistungil, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. HKMS §-de 7 lg 1 ja 26 lg 1 p 2 koostoimest tuleneb, et kaebuse sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus teha ettekirjutus välja andmata jäetud haldusakti väljaandmiseks ja toimingu sooritamiseks, kui vastav tegevusetus rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Käesoleval juhul ei ole tõendamist leidnud vastustajate õigusvastane tegevusetus, mille tõttu ei saa see rikkuda ka kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi seoses omandi puutumatusega, nagu on väidetud kaebuses. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 16 lg 1 kohaselt oli omandireformi õigustatud subjektil õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 17.01.1992.a. Kaebuse esitaja väitel esitas A. J. avalduse temale kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks 29.12.1992.a. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" punkti 1 kohaselt võtsid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldusi vastu maavalitsused, kelle haldusterritooriumil vara õigusvastase võõrandamise hetkel asus. Korra punkti 7 kohaselt pidi posti teel saadetaval avaldusel olema taotleja allkiri tõestatud notariaalselt või sellega võrdsustatud korras ning korra punkti 10 kohaselt väljastati taotlejale, kes saatis nõuetekohaselt vormistatud avalduse posti teel, vastav tõend avalduse vastuvõtmise kohta 5 päeva jooksul avalduse saamise päevast arvates. 3 Seega oli õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse esitamise tähtaeg 17.01.1992.a. Kuna kaebuse esitaja väidab, et tema isa esitas avalduse 29.12.1992.a, siis oli selle avalduse puhul tegemist aegunud avaldusega, mida ei oleks tohtinud vastustajad ja vastav ÕVVTK komisjon menetleda ja linnavalitsus selle avalduse alusel vara tagastada ka isegi siis, kui selle avalduse esitamine oleks tõendamist leidnud. Avalduse posti teel esitamist saab korra punkt 10 kohaselt tõendada ainult vastava maavalitsuse poolt väljastatava tõendiga, mille tõttu ei saa omada kaebuse esitaja poolt nimetatud tunnistajate ütlused asjas tõenduslikku tähendust. Kuna kaebuse esitaja poolt tuginetava 16.12.1992.a avalduse alusel ei oleks saanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigust tekkida A. J. ega ka tema võimalikel õigusjärglastel, siis ei ole vastustajad kaebuse esitaja suhtes õigusvastases tegevusetuses omandi puutumatuse printsiibil, kuna puudub omand, mille puutumatust peaks ja saaks kaitsta. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kaebuse esitajale oli võimaldatud riigi õigusabi. Kaebuse esitaja esindaja on esitanud taotluse riigieelarvest 182, 90 krooni väljamõistmiseks. Riigi õigusabi võimaldamist reguleerib Riigi õigusabi seadus, millest käesolevas asjas kohaldub § 17 lg
3. Riigi õigusabi võimaldamise eest makstava tasu arvutamise aluseks on Justiitsministri 26.01.2005.a määrus nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“. Eelpool osutatud 26.01.2005.a määruse nr 2 § 12 ja 13 kohaselt on advokaadile makstava riigi õigusabi tasumääraks haldusasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest 155 krooni iga poole tunni kohta, seejuures nimetatud määruse § 1 lõikes 2 sätestatakse, et kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks 18 %. Seega kuulub esindaja taotlus rahuldamisele ja riigieelarvest tuleb välja mõista 182, 90 krooni. Roby Koik Kohtunik 4