) § 57 lg 3 võib vaidlustamisviite puudumist pidada haldusakti vaidlustamistähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Lennuamet on seisukohal, et käesolevas asjas ei tinginud vaidlustamisviite puudumine vaidlustatud käskkirjas nr 13-k tähtaja möödalaskmist, kuna kaebuse esitaja puutus oma töös kokku haldusaktide andmisega. Vastustaja viitab majandus-ja kommunikatsiooniministri 31.07.2006 määruse ,,Lennuameti põhimäärus“ § 20 punkti 13, mille kohaselt teeb Lennuameti peadirektor õigusaktidega ettenähtud juhtudel ettekirjutusi ja otsuseid. Lennuameti põhimääruse § 21 lg 1 kohaselt on Lennuameti peadirektoril õigus anda seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse ning ministri määruse või käskkirja alusel teenistusalastes küsimustes käskkirju. Lennuameti peadirektori äraolekul täitis tema kohustusi Lennuameti põhimääruse kohaselt Lennuameti peadirektori asetäitja e. kaebuse esitaja. Vastustaja on seisukohal, et olles oma tööülesannete käigus kohustatud vajadusel välja andma ülalnimetatud haldusakte, on ilmne eeldada, et kaebuse esitaja omas piisavalt teadmisi, millistele vorminõuetele peab haldusakt vastama ja kuidas toimub haldusakti vaidlustamine. Vastustaja hinnangul on väär on kaebaja seisukoht, mille kohaselt tema ametikoha koondamine, tema nimetamine teisele ametikohale ning tema teenistuses vabastamine on üksnes seletatav kaebaja ametist vabastamise sooviga ning selle ajendiks on kaebuse esitaja tegevus majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi ja Lennuameti ametnike suhtes, mille käigus kaebuse esitaja väidetavalt tuvastas võltsinguid ning mittevastavust ametilendurina tegutsemiseks. Vastustaja selgitab, et käesoleval hetkel ei ole Lennuametis läbi viidud ametkondlikku juurdlust põhjendamaks kaebuse esitaja seisukohta, mille kohaselt on kaebuses viidatud isikutele väljastatud lennundusload omamata vastavaid pädevusi ametilenduritena tegutsemiseks. Vastustaja kinnitab, et seetõttu ei ole ka Lennuameti poolt vastu võetud otsuseid nimetatud isikute lennunduslubade peatamiseks - otsuse näol, millele kaebuse esitaja viitab, on tegemist Lennuameti ohutuskomitee protokolli allkirjastamata kavandiga. Vastustaja kinnitab, et kaebuse esitaja seisukoht on ekslik, mille kohaselt teostati teenistuslik järelevalve, mille esemeks oli uurida Lennuameti poolt 21.04.2006 väljastatud ühekordse loa vastavust seadusele MKM survel. Vastustaja kinnitab, et korralduse vastavasisule teenistusliku järelvalve algatamiseks andis Lennuameti peadirektor 19.05.2006 käskkirjaga nr
lg 1 näeb ette, et haldusaktis peab olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, 11 tähtaja ja korra kohta. Samas vaidlustamisviite puudumine ei tingi haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, kuid seda võib pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Enne R.P. teenistusest vabastamist peadirektori asetäitja ametikoht koondati majandus- ja kommunikatsiooniministri 07.07.2006 määrusega nr 65 „Lennuameti struktuuri ja teenistujate koosseisu kinnitamine“ alates 01.08.
) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav.
§-is 56 on sätestatud haldusakti põhjendamise nõuded, mille lõike 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (sh karistuse valikul). Lennuameti peadirektor algatas 11.07.2006 käskkirjaga nr 117 teenistusliku järelevalve menetluse seoses 110.07.2006 ajalehes „Postimees” ilmunud artikliga „Tippametnik süüdistab keskparteid kimbutamises”. 28.07.2006 koostati teenistusliku järelevalve menetluse kokkuvõte, milles loeti tuvastatuks, et 11.07.2006 „Postimehes” ilmunud artiklis „Tippametnik süüdistab keskparteid kimbutamises” Lennuameti peadirektori asetäitja kt poolt ajakirjandusele väljendatud seisukohad Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuse ja isikute suhtes on vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud eetiliste nõuetega ning seeläbi kvalifitseeritav ATS § 84 p 3 kohaselt kui vääritu tegu (kokkuvõtte p 1). Kokkuvõttes märgitakse, et vaatamata R.P. vääritule teole ei ole ametiasutuse diskrediteerimine leidnud piisavat kinnitust, mis ei välista aga võimalust, et R.P. ajakirjandusele väljendatud seisukohad võisid kahjustada ametiasutuse mainet ja koostööd Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga (kokkuvõtte p 2). Kokkuvõttes leitakse, et kuigi ametnikule esitatavad kõlblusnõuded on kõrgemad tavalisest, ei saa pidada R.P. käitumist vastuolus olevaks üldtunnustatud kõlblusnormidega (kokkuvõtte p 3). Seega kokkuvõtte kohaselt tuvastatuks loeti R.P. poolt toime pandud vääritu tegu vastavalt ATS §-le 84 p 3, mis seostus 11.07.2006 „Postimehes” ilmunud artikliga „Tippametnik süüdistab keskparteid kimbutamises”, milles Lennuameti peadirektori asetäitja kt poolt ajakirjandusele väljendatud seisukohad Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuse ja isikute suhtes on vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud eetiliste nõuetega. Samas jõuti järeldusele, et ametiasutuse diskrediteerimine ei ole leidnud piisavat kinnitust ning R.P. käitumist ei saa pidada vastuolus olevaks üldtunnustatud kõlblusnormidega ehk siis R.P. käitumine on kooskõlas üldtunnustatud kõlblusnormidega. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nr 26-k on kokkuvõtvalt märgitud, et 11.07.2006 Lennuameti käskkirjaga nr 117 algatatud teenistusliku järelevalve menetluse kokkuvõte tuvastas, et Lennuameti peadirektori kt poolt 11.07.2006 ajalehes „Postimees” väljendatud seisukohad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuse ja isikute suhtes on vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud eetiliste nõuetega ning seeläbi kvalifitseeritav ATS § 84 p 3 13 kohaselt kui vääritu tegu. Samas jäeti mainimata need asjaolud, mille osas on kokkuvõttes asutud seisukohale, et need ei ole piisavalt tõendatud (ametiasutuse diskrediteerimine) või ei ole üldse aset leidnud (vastuolu üldtunnustatud kõlblusnormidega). Seega kohus peab andma hinnangu distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolule, mis oli aluseks R.P. teenistusest vabastamisele, milleks on 11.07.2006 „Postimehes” ilmunud artikkel „Tippametnik süüdistab keskparteid kimbutamises”. Eelnevalt kohus on juba avaldanud oma seisukoha artiklis avaldatud väidete osas. Kohus kordab vaid üle, et R.P., kelle väidetavaid sõnu kasutati artiklis, ei vastuta ega saagi vastutada artikli sisu, sõnastuse jms eest, mis on autori valik. Samas selgus, et linti telefonivestlusest ei ole olemas (või ei ole säilinud), seega tõendada, mida nimelt R.P. rääkis, mis väljendeid kasutas ning kas tema soovis konkreetsete nimede avaldamist või tegi seda ajakirjanik omal algatusel, ei ole võimalik. Fakt on see, et artikli autor ei võtnud enne loo avaldamist R.P.´ga ühendust ning ei võimaldanud viimasel selle sisu kontrollida enne trükis ilmumist. R.P.´le võib ette heita seda, et ta üldse nõustus nii pikalt ajakirjanikuga telefoni teel vestlema, tal oli õigus kokku leppida aja, millal ta on valmis ajakirjanikuga pikemalt suhtlema ja tema küsimustele vastama, samas oli tal võimalus ka paluda küsimuste eelnevat tutvustamist nendele vastamise hõlbustamiseks. Sellisel juhul ei oleks probleemi tekkinud, kui ajakirjanikule edastatav teave oleks eelnevalt peadirektoriga kooskõlastatud. Kohus nõustub vastustajaga selles, et R.P. ei täitnud Lennuameti peadirektori 05.06.2006 käskkirja nr 104 „Lennuameti protseduur „Juhtimine ja kommunikatsioon”, mis sätestab lennuameti teenistujate suhtlemise pressiga, mille kohaselt suhtlemine pressiga toimub koordineeritult läbi peadirektori abi, kes lähtudes küsimuse sisust ja aktuaalsusest, korraldab vastuse ettevalmistamise ja edastamise või leiab konsulteerides peadirektoriga kõneisiku. Käesoleval juhul kohus peab andma hinnangu sellele, kas nimetatud nõude rikkumine oli nii kaalukas, et tingis kõige raskema distsiplinaarkaristuse- ametniku teenistusest vabastamise- kohaldamise. Seejuures kohus märgib, et kohtuistungil R.P. kinnitas, et eelnevalt on ta alati kooskõlastanud peadirektoriga oma suhtlemise meediaga. Kohus leiab, et käskkirja nr 104 nõude rikkumine iseenesest ei tingi kõige raskema distsiplinaarkaristuse määramise. Kohus kordab, et distsiplinaarkaristuse valik peab olema kajastatud teenistusest vabastamise käskkirjas, millest nähtuks, mida konkreetselt asutuse juht kaalus. Distsiplinaarkaristuse valiku protseduur peab olema läbinähtav ja motiveeritud. Vaidlusaluste distsiplinaarkaristuse määramise ja teenistusest vabastamise käskkirjadest ei nähtu kaalutlused raskeima karistuse valiku osas. Kohus nõustub kaebajaga, et käskkirjade nr 26-k ja 27-k sisust ei nähtu, et vastustaja oleks arvestanud kaebaja varasemat tegevust, tema laitmatut teenistust Lennuametis. Käskkirjadest nr 26-k ja 27-k ei ole üldse mainitud kaebuse esitaja teenistuskäiku, puudub tema ametialane iseloomustus, samuti ei ole leidnud kajastamist tema teened lennunduse arendamisel ja noorte väljaõppel jms. Kohtu arvates vajavad äramärkimist ka ametniku positiivsed saavutused teenistusaja vältel, mida tuleb arvestada valikuõiguse teostamisel. R.P.´l on Valgetähe neljanda klassi orden, mis on talle antud 02.02.2005 Vabariigi Presidendi poolt Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete tunnustamiseks. Samuti on R.P.´le Tartu Lennukolledži poolt antud tänukiri väljapaistvate teenete eest rahvusliku lennundushariduse arendamisel ning 21.04.2006 Tartu Lennukolledži aukiri, milles tunnustatakse R.P. olulist panust lennusimulaatori hankimisel ja töölerakendamisel. R.P.´le on antud Eesti Vabariigi Õhuväe poolt 14.07.2006 tänukiri panuse ja koostöö eest õhuväe arendamisel. Lisaks sellele on R.P.´le Piirivalve Teeneteristi Nõukogu 23.10.2000 otsusega annetatud mälestusmedal „10 aastat taastatud piirivalvet” II liik piirivalvele osutatud teenete eest. R.P. on lennunduse tippspetsialist, tal on tsiviillennunduse alane kõrgharidus (õppis aastatel 1976-1980 statsionaarses õppevormis Peterburi Tsiviillennunduse Akadeemias juhtivkoosseisu teaduskonnas, kus omandas insener-piloodi eriala). Enne seda õppis Sassovo 14 lennukoolis aastatel 1961-1964, kus omandas ametpiloodi eriala. R.P. on osalenud täiendkoolitusel 2004-2005 Belgias Phare programmi raames JAR-FCL nõuetele vastavate kontrollpilootide kursusel, samuti Hollandis, Saksamaal, Soomes, Venemaal, Ukrainas jne (kursuste täpsem loetelu läheks koormavalt pikaks). Lennunduse alal on R.P. töötanud alates aastast 1964, alustades lennuki Jak-12 piloodina, hiljem lendas lennukitel IL-14, Jak-40 ja TU 134-A komandör-instruktorina. Aastatel 1993-1995 oli Tartu Lennukolledži õppeprorektor, 1995-2002 lennundusteaduskonna dekaan, 2002-2003 FTO koolitusülem, on töötanud ka erinevates lennufirmades. R.P. oli Eesti Lennuameti peadirektori asetäitja kt 2003-2006. Lennuameti peadirektor Koit Kaskla väitel kutsus tema R.P. Lennuametisse tööle. Lennuameti peadirektor Koit Kaskla iseloomustas R.P.t asjaliku, kohusetundliku, ausa ja otsekohese inimesena, rõhutades tema usaldusväärsust. Tema väitel on R.P. tippspetsialist, kes on välja õpetanud suure hulga noori lennunduse spetsialiste. Tulles tagasi käskkirjade nr 26-k ja 27-k juurde, kohus märgib, et nendes ei kajastu kaalutlused karistuse valikul ehk siis nendest ei nähtu, mida tegelikult kaaluti ning mis mille üle kaalus. Kohus soovib siinkohal eraldi ära märkida, et R.P.´le n-ö saatuslikuks saanud ajaleheartikkel ei ilmunud R.P. sulest ehk siis vaatluse all oleva artikli autoriks ei ole R.P., vaid ajakirjanik, kellega kaebuse esitaja vestles telefoni teel, nendevahelist juttu ei ole võimalik taastada ning selle sisu ei ole seeläbi kontrollitav. Kohus on seisukohal, et tõendamata asjaolud tuleb tõlgendada isiku kasuks, kes on ühtlasi ka haldusmenetluse nõrgem pool. Lennuameti 22.05.2006 käskkirjaga nr 13-k „Distsiplinaarkaristuse määramine” karistati R.P.´t distsiplinaarkorras noomitusega seoses käitumisega, mis oli vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud kõlblusnormidega ning eetiliste nõuetega. Milles konkreetselt R.P. süütegu seisneb, nimetatud käskkirjas ei ole lahti kirjutatud.
§-st 56 tuleneb kirjaliku haldusakti põhjendamise nõue. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2). Juhul, kui haldusaktis ei ole kirjeldatud distsiplinaarsüütegu, siis tuleb teo faktoloogia välja tuua menetlusdokumendis, millele viidatakse lisana teenistusest vabastamise käskkirjas. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (lg 3). Käesoleval juhul on käskkirjas nr 13-k alusena viidatud kahele e-kirjale (T.Soorm´i 11.05.2006 „Unejutt” ja R.P. 17.05.2006 vastus sellele). T.Soorm´i e-kirjale on tehtud märge „Rein, palun selgitada! Koit”. R.P. vastas e-kirjaga, milles selgitas asjaolusid. Oma e-kirjas väljendas R.P. muret olukorra üle lennunduses ning viitas probleemidele eralennufirmadega. R.P. ausalt tunnistas, et ta kõnepruuk ei olnud just eriti viisakas, kuid solvata ei ole ta kedagi tahtnud, kuna see ei vii kuhugi, samuti lubas ta edaspidi olla oma väljendustes korrektsem. T. Soorm´i ja R.P. vahel toimus vestlus (nn „neljasilmajutt”), mille ajal R.P. ei kasutanud n-ö ametlikku kõnepruuki, vaid kohati kasutas väljendeid, mida tavapäraselt võib tulla ette eravestluse käigus. Ruumis, kus nendevaheline vestlus toimus, rohkem kedagi ei viibinud. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et T.Soorm´i ja R.P. vestlus toimus koosoleku vormis ning leiab, et see on alusetu. Tõendid puuduvad selle kohta, et tegemist oleks olnud koosolekuga, st avaliku üritusega. Kohtu arvates osaliselt privaatvestlus ei olnud suunatud avalikkusele, eriti see osa, mis puudutab vabas vormis kasutatud väljendeid, mis igal juhul ei kuulunud avalikustamisele. Ka T.Soorm ise on pealkirjastanud oma e-kirja naljatamisi „unejutuks”, mis muudab e-kirja sisu mitteametlikuks, mille lõpus T.Soorm märgib, et „Situatsioon on mulle arusaadavalt raske, sest siin on tegemist ühe mehe sõnaga teise mehe sõnade vastu, aga ma arvan, et peale mõningat müristamist muutub õhk puhtamaks”. R.P. oleks võinud kõike eitada või pöörata jutu naljaks, st enda kasuks, väites, et T.Soorm sai temast valesti aru või ei saanud naljast aru vms, aga seda ta tegema ei hakanud, mis iseloomustab teda ausa ja otsekohese inimesena, keda võib usaldada. Vaatamata sellele, et e-kiri „Unejutt” ei olnud oma sisult ametlik 15 menetlusdokument, edastas T.Soorm selle teadmiseks lisaks Lennuameti peadirektorile Koit Kaskla´le ka Oleg Harlamov´le Majandus -ja Kommunikatsiooniministeeriumist, mida T.Soorm peadirektor K.Kaskla´ga eelnevalt ei kooskõlastanud (e-kirjad olid saadetud nende adressaatidele üheaegselt). T.Soorm pidi ette nägema, millised tagajärjed võib tema emotsionaalne käitumine kolleegile põhjustada. Kohtu arvates selles situatsioonis, kus omavahelise jutu („neljasilmajutu”) avalikustab üks pooltest teise nõusolekuta, asetades sellega teise poole ebavõrdsesse ja komplitseeritud olukorda, ei ole eetiline. Kohus ei nõustu Lennuameti peadirektori väitega, et ametnik teenistuses olles peab tööpäeva vältel suhtlema oma kolleegidega ainult ametlikus vormis. Isiku õigust eraviisilisele suhtlemisele mitte ainult töövälisel ajal ei saa piirata. Ka ametiruumis on ametnikel õigus omavahelisele eravestlusele, kui selleks vajadus tekib (näit. pinge maandamiseks vms) ning kui hetkel see ei takista tööülesannete täitmist. Nagu nähtub haldusasjas esitatud tõenditest, teenistuslikku juurdlust ekirja osas ei algatatud ning juurdluskokkuvõtet ei koostatud. Kohtu hinnangul on Lennuamet kõnealuse haldusakti väljaandmisel rikkunud hea halduse põhimõtet. Vabas (mitteametlikus) vormis koostatud e-kiri „Unejutt”, millele ei järgnenud ametkondliku juurdlus läbiviimine, ei saa olla aluseks distsiplinaarkaristuse määramiseks. Isikul on õigus teada, millise distsiplinaarsüüteo toimepanemises teda süüdistatakse, süüteo formuleering peab olema selge ja üheselt mõistetav ning lahti kirjutatud haldusaktis või selle juurde lisatud menetlusdokumendis. Käskkirjas nr 13-k alusena toodud e-kirjad ei sisalda distsiplinaarsüüteo formuleeringut, samuti kaalutlusi distsiplinaarkaristuse määramisel. Käskkiri nr 13-k ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele ning on õigusvastane. Kohtutoimikus ei ole tõendeid selle kohta, et R.P.´l oleks varem olnud mingeid suhtlemisprobleeme Lennuameti kaastöötajatega või et kaebajal puuduks koostöövõime vms või R.P.´l oleks kunagi olnud probleeme oma erialaste oskuste realiseerimisega. Vastustaja väited, mis on tõendamata, loetakse paljasõnalisteks. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohtadega, mille ülekordamist ei pea vajalikuks. Kohus kokkuvõtvalt on jõudnud järeldusele, et kaebuse motiivid on piisavad kaevatavate haldusaktide tühistamiseks ning kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks. Vaidlustatud käskkirjad nr 26-k ja 27-k koostoimes ei ole piisavalt motiveeritud, kaalutlusvigased, neis ei kajastu kaalutlused, samuti distsiplinaarkaristustest kõige raskema karistuse määramine ei ole proportsionaalne ning on põhjendamata. Käskkiri nr 13-k on motiveerimata ning ei ole kontrollitav. Haldusvigaselt koostatud haldusakt, millega isikule määratakse distsiplinaarkaristus, on tehtud hea halduse põhimõtteid ja haldusmenetluse nõudeid eirates. Kohus tühistab Lennuameti peadirektori 22.05.2006 käskkirja nr 13-k „Distsiplinaarkaristuse määramine” ning Lennuameti 10.08.2006 käskkirja nr 26-k „Distsiplinaarkaristuse määramine” ja 10.08.2006 käskkirja nr 27-k „Lennutegevuse osakonna vaneminspektori R.P. teenistusest vabastamine” ning ennistab R.P. Lennuameti lennutegevuse osakonna vaneminspektori ametikohale, mõistes vastustajalt kaebaja kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest alates 11.08.2006 kuni 27.04.2007. R.P. kuulub viivitamatult teenistusse ennistamisele Lennuameti lennutegevuse osakonna vaneminspektori ametikohale. 16 Kaebuse esitaja taotleb lisaks teenistusse ennistamisele ka tasu väljamõistmist vastustajalt teenistusest sunnitult puudutud aja eest arvates 11.08.2006 kuni 27.04.2007, summas 15 962 krooni kuus, mis teeb kokku 136 912,154 krooni (august- 15 x 665, 083= 9976,25, aprill- 20 x 760, 095 =15 201, 904, september – märts- 7 x 15 962). R.P.´le tuleb tasuda teenistusest sunnitult puudutud aja eest alates 11.08.2006 kuni kohtuotsuse avalikult teatavakstegemiseni 27.04.2007, neist kahe kuu palk kuulub viivitamatult R.P.´le väljamaksmisele. Mõista Lennuametilt välja R.P. kasuks teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu kokku 136 912, 154 krooni, neist kahe esimese kuu eest (11.08.2006- 30.09.2006) kuulub viivitamatult tasumisele 25 938,25 krooni (15 962.- + 9976, 25 = 25 938, 25). Kaebuse esitaja kantud õigusabikulud kuuluvad hüvitamisele täies ulatuses, so 19 998 krooni. Teenistusvaidlused, milles taotletakse teenistusse ennistamist, on lõivuvabad (Riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 1). Kuna kaebuse esitaja ei ole kohtule esitanud avaldust alusetult tasutud riigilõivu tagastamiseks, siis kohtul puudub alus riigilõivu tagastamiseks. Kohus selgitab kaebuse esitajale, et kui ta soovib alusetult tasutud riigilõivu kokku 100 krooni tagastamist, siis tuleb kohtule esitada avaldus riigilõivu tagastamiseks, milles tuleb märkida, millisele arvele riigilõivusumma üle kanda. Alusetult tasutud riigilõivu tagastamise lahendab kohus eraldi kohtumäärusega koheselt, kui sellekohane avaldus esitatakse kohtule, vastasel juhul kaebuse esitaja tasutud riigilõivusummat tagasi ei saa. Elle Kask Kohtunik 17
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.